Eesti suvi on üürike ja festivale mahub sinna napilt. Tänavune suvi on justkui optimaalselt täidetud: Kõu, Võnge, Haapsalu vanamuusikafestival ja nimekiri on muidugi pikem. Jäneda kunagises õppehoones esimest korda toimunud Kikumu mahub sellesse ritta, ent on piisavalt omanäoline, et kui suveks valida vaid üks festival, võib vabalt piirduda Jänedaga. Kikumu tähistab kolme valdkonda: kino, kunsti ja muusikat – kõik need on ka festivalil esindatud, ehkki kino jäi suvises melus teistele, silmapaistvamatele festivaliosadele veidi alla.

Kikumu asetub linna- ja maafestivali piirile, kui maa all mõista linnast väljas, looduskeskkonnas toimuvat muusikasündmust – nagu Kukemuru või Vilsandi Trance –, ning linnafestivali all näiteks Paavli kultuurivabriku sünnipäevapidustusi. Arhitektuuriliselt põnev Jäneda õppehoone ja selle vahetus läheduses asuv külalistemaja tagavad piisava mugavuse. Eraldatus ülejäänud asulast ja lähedal asuv Kalijärv loovad loodusfestivalile omase "metsikuse".

Kikumu kava kureeritus oli omaette tase. Kahe põhilava esinejad ei kattunud, väliüritustel lõppes muusika südaööl ja kogu festivali kolmepäevane kava oli struktureeritud. Kui esimene päev kuulus artistidele, keda võib paigutada üpris laiaks veninud üldnimetuse indie alla, siis teise päeva fookuses oli elektroonilisem ja tantsulisem muusika, kolmanda ühisnimetajaks võib lugeda samuti laia ulatusega žanriliigitust jazz.

Iga päeva kavas leidus artiste, kes viitasid teistele päevadele, kuid kontekstis lisasid need pigem värsket aktsenti – näiteks tantsuline ja mänguline Ines Daferrari reede õhtul, festivali üks üllatajaid Pilot Abilene laupäeval või pühapäeval vihmasajus festivali lõpetanud DJ Gilles Peterson. Tunnised setid olid paras "amps" nii artistile kui ka publikule – pikemad esinemised oleksid kava hajutanud ja kompaktsust kahandanud.

Esimene festival tõi esile ka kitsaskoha: Konklaavi-nimelise sisesaali puudulik ventilatsioon. Selle tõttu pidi Eesti saksofoni tipp Maria Faust esinemise ajal särgi seljast heitma. Fausti esinemine festivali viimasel päeval kujunes üheks Kikumu tipphetkeks. Tema jõuline esinemismaneer ja julge, meisterlik pillikäsitlus mõjusid korraga toniseerivalt ja joovastavalt. Enne Fausti samal laval virtuoossust näidanud Tõnu Naissoo ei peljanud sooloks ka publiku sekka tulla, tuues esile muusikas peituva energia, mis ei tunne eapiire.

Ka reedel esinenud Röövel Ööbik, mis esitas enam kui 30 aastat tagasi ilmunud avangard-shoegaze'i albumit "Popsubterranea", on elav tunnistus sellest, millise laengu muusika võib anda. Tõnu Pedaru oli solistina üliheas vormis, bänd ise esines originaalist veidi suuremas koosseisus, mis lõi veelgi tihedama heliseina Pedaru ekstaatilise esinemismaneeri taustal. See, et album ilmus juba 30 aastat tagasi, ei tähenda praegu õigupoolest midagi, sest retrohõngust on asi kaugel. See võib tuleneda nii sellest, et 1990. aastate shoegaze on taas tähelepanu keskmesse tõusnud, kui ka Röövel Ööbiku suhtumisest: ühelt poolt esitatakse materjali endiselt pretensioonitult ja metsikult, teisalt on aastatega lisandunud lavaline küpsus. De Studio taustavisuaalid Röövel Ööbiku esinemisel olid kui kirss tordil, aidates esile tuua "Popsubterranea" ajastukonteksti.

Konklaavi lava jaotamine kolmeks osaks võis algul mõjuda segadust tekitavalt, kuid ei valmistanud nähtavaid raskusi ühelegi bändile. Näiteks oli nii Avemarial kui Tõnu Naissoo kvartetil trummar lava paremas osas, mitte bändi taga. Kris Lemsalu moe-show'l võimaldas lava jaotus vajalikku laiendust, mahutamaks kollektsiooni ja modellid.

Samas saalis laupäeva õhtul esinenud Angola produtsent ja muusik Nazar oli üks festivali üllatajaid. Aitäh korraldajatele maailmapildi laiendamise eest! Nazar elab oma pärimuskultuuris, kuid ei esita arhiivist päevavalgele toodud muusikat, vaid rütmimustreid, mis on vorminud lääne popkultuuri kujunemist soul'iks, funk'iks, jazz'iks. Ta ühendab Angola kuduro-traditsiooni abstraktse tantsumuusika eksperimentaalse käsitlusega, luues rütmiliselt ülirikka kanga. Nazari muusikat sa võib-olla isegi mitte ainult ei kuula, vaid loed, õppides justkui uut keelt ja tabades end imestamast, et mõned sõnad on isegi tuttavad. 

Kikumul oma esimese kontserdi andnud uus bänd Pilot Abilene mõjus korraga tuttava ja äärmiselt köitvana. Bändi liikmed on tuntud ansamblitest Holy Motors, Psychoterror ja Põhja-Tallinn. Pilot Abilene'i solist on esmakordselt Eestis avalikult esinenud USA kunstnik Zody Burke, kelle isikunäitused on toimunud Tallinnas ja Riias. Pilot Abilene liigub alternatiiv-country, shoegaze'i ja psych-rock'i piirimail. Neis kõlab Holy Motorsi sumedus ja A Place To Bury Strangersi kaasahaarav energia. Zody Burke seob neid oma sundimatu oleku, loomuliku esinemisviisi ja varjunditerikka vokaaliga. Ei mäletagi mõnd kodumaist bändi, mis juba esimesel ülesastumisel kõlaks nii küpselt – justkui võiks kohe albumi lindistada.

Ka Kikumu festival ise mõjus piisavalt küpsena, et Eesti festivalimaastikul püsivalt kanda kinnitada. Jäneda õppekeskuse erinevatesse soppidesse paigutatud kunstiväljapanekud täiendasid muusikalist poolt ja ühendasid kunsti tegijaid ning vaatajaid. Lõppude lõpuks pole need valdkonnad teineteisest kuigi kaugel. Ilmselt mängib siin suurt rolli just kava täpne kureeritus – see hoiab Kikumu eemal tavalisest nädalalõpuläbust ning aitab säilitada festivali ainulaadset õhustikku. Raamistik on loodud – nüüd saab seda igal aastal uue sisuga täita.