Maarjamäel asuv filmimuuseum tegeleb järjest edukamalt meie filmi eilse päeva mõtestamise ja esitlemisega ning usun siiralt, et mida aasta edasi, seda tugevamaks muutub ka muuseumi võime rääkida kaasa Eesti filmi tänase ja ehk isegi homse asjus. Kui filmimuuseumi on paljud huvilised juba sattunud, siis mis koht on kinomuuseum? Kas ajaloomuuseumi filiaalina tegutseva filmimuuseumi veel väiksem allüksus?

Huvitaval kombel tähistavad mõlemad muuseumid tuleval aastal oma 20. sünnipäeva, kuid otsest seost nende vahel ei ole. Kinomuuseum on omamoodi oksüümoron: ühest küljest isepäine üksiklane Kesk-Eesti metsade vahel, teisest küljest aga sõlm Järva-Jaani muuseumivõrgustikus, sest tegu on ühega kuuest sealsest näitusasutusest, mis tegutsevad külg külje kõrval, üksteist toetades ning muutuvate aegade ja kallinevate hindade kiuste jonnakalt ise hakkama saades.

Järva-Jaanit võib seega liialdamata pidada Eesti muuseumipealinnaks ning kuigi pealinlasena on lihtne ükskõikselt käega rehmata, et kes sinna kaugele üldse jõuab, siis tegelikult on Järva-Jaani Tallinnast vaid napp tund aega minna ning võiks mugavalt mahtuda vaat et igaühe suveplaanidesse. Eriti lihtsaks teeb külastamise tänavu Jänedal esmakordselt toimuv kino-, kunsti- ja muusikafestival "Kikumu", mis viib oma publiku muu hulgas kinomuuseumisse, avades seeläbi rahvale veel teisegi Kesk-Eesti asula juba avastatud ja veel avastamata saladusi. Seega ei tee paha ka ise korra tärkava suve veerel kinomuuseumi ukse vahelt sisse piiluda ja vaadata, mis elu selle uste taga elatakse.

Õigem oleks vist öelda, et kinoelu surub end vägisi nende uste vahelt välja, sest kui muuseumi hoovi peale jõuda, siis vaatavad ukselävelt vastu juba peremehed ise: rõõmsameelsed Tuve Kärner ja Vello Kolnes, kes mõjuvad otsekui muuseumi maskotid. Neist kiirgab ühtaegu nii suurt kirge, millega nad on valmis sulle igast pisimastki mutrikesest kümneid lugusid pajatama, kui ka kübeke elutervet kibedust ja musta huumorit, mis muudab kogemuse veelgi elusamaks ja ausamaks. Saab seda üldse kogemuseks nimetada? Õigem oleks öelda, et Tuve ja Vello võtavad teid lihtsalt enda juures vastu ja avavad teile oma varalaekad.

Muuseumi ruumid on tõepoolest tihedalt varandust täis selle sõna kõige otsesemas mõttes: seinad on kaetud ajalooliste kinoplakatitega, filmirullide karbid jooksevad kümnetes ridades maast laeni ning seinte äärest leiab ka hunnikute viisi eestikeelseid filmiajakirju, mis aitavad meelde tuletada, et kunagi oli võimalik anda välja ka vaid kinole orienteeritud kodumaist ajakirja. "Koos diapositiividega on meil siin filmilinte 1200 tükki, erinevaid projektoreid on kokku 43," ütleb Tuve. Neil on isegi üks 70millimeetrine filmilint, aga kuna Kosmose kinost saadud 70millimeetrist projektorit pole nad tööle pannud, siis ei ole teada, mis seal lindil on.

Tuve sõnul ongi suurem osa neist filmilintidest neil endiselt läbi vaatamata. "Meil on kinosõprade klubi, nemad käivad, laenutavad ja panevad hinde. Kui nad panevad kolm miinuse, siis me ei hakkagi vaatama, aga kui panevad viis plussi, siis vaatame küll," mainib ta ja kinnitab, et vanad mõisaaegsed müürid, mille vahel nad tegutsevad, sobivad õnneks lintide säilitamiseks hästi. "Siin ei ole temperatuur liiga kõrge ja niiskus on paras, suvel ei lähe ka liiga palavaks."

Aga kinomuuseum ei ole lihtsalt varasalv, Vello ja Tuve nokitsevad siin pidevalt ka mõne projekti kallal. Lisaks sellele, et nad muuseumi suuremaks ehitavad – liiga korralikuks nad seda enda sõnul arendada ei taha ning kulda-karda lisama ei hakka, sest siis kaob see õige tunne ära –, on neil käsil ka ränd­kinobussid, kus on projektor peal. "Sõidad metsa vahele ja näitad filmi," selgitab Tuve ja lisab, et ülevaatusele pole nad viimase bussiga veel jõudnud. "Ei tea, kas läbi läheb, vana asi, aga niiviisi me põlve otsas tegutseme."

Paraku linte nende kogusse viimasel ajal eriti juurde ei tule. "See on suur juhus, kui mingi aparaadiruum läheb likvideerimisele ja kuskil kastipõhjas on üks või kaks karpi," rõhutab Tuve. Tingimata ei olegi midagi juurde vaja, sest valik on juba praegu väga rikkalik ning esindab täies mahlas seda, kuidas Eestis on viimane sadakond aastat ekraanide ees meelt lahutatud. Sealt leiab kõike alates legendaarsest Bollywoodi "Diskotantsijast"¹ kuni tänapäeval koomilisena mõjuvate ringvaatefilmideni, mille hulgas on näiteks ka sissevaade aastatetagusesse Cannes'i filmifestivali.

Kui filmilindileide lisandub vähe, siis ei tähenda see, et kinomuuseumi kogusse ootamatuid täiendusi ei tuleks. Näiteks ostis Tuve hea sõber ära maja, kust ta leidis vana praeahju ja riiuli, mis tundusid miskipärast tuttavad. Pärast "Karikakramängu"² ülevaatamist sai asi selgeks: tegu on Peeter Simmi "Tätoveeringust" pärit rekvisiitidega, millele Tuve ja Vello leiavad peagi ka kinomuuseumis eraldi nurga.

Võib tekkida põhjendatud küsimus, kust kogu see tehnika pärit. "Kõiki asju me ei saa rääkida," sõnab Tuve, kes samas rõhutab, et varastanud ei ole nad mitte midagi. Küsimuse peale, kas kõigepealt peab laskma omanikul asjad ära visata, et nad saaksid need endale, muheleb Tuve veidi salapäraselt. Seega ei käitu Tuve ja Vello mitte ahnete antiigi­kaupmeeste kombel, kes üritavad vere hinnaga kõike head ja paremat endale krahmata, vaid päästavad pigem meie pärandit siis, kui selle unustusehõlma ja prügipressi raudade vahele sattumine terendab juba silmapiiril. Kui tahate, võib neid nimetada arheoloogideks. Kinoarheoloogid, just nimelt.

Paraku on muuseumi peremehed juba eakad ning peavad tegelema kinomuuseumi kõrvalt ka vanavaramuuseumiga, kus on praeguseks juba üle 600 eksponaadi. Seda, kas mõni lastest muuseumi üle võtab, nad veel öelda ei oska. "Väga raske probleem, Vello proovis oma lapselast, poisil alguses tunduski huvi olevat, aga siis kadus ära. Mul on nüüd üks lapselaps, praegu 10aastane. Tundub, et kui jätkan samas stiilis – viisime ühe aparaadi koju, laps proovis ka kerimist –, siis äkki saab poisist asja," tõdeb Tuve.

Kuigi kinomuuseumi kogu on rikkalik ja lugusid, mida peremeestel rääkida, jagub tundideks, on nad majanduslikult üsna raskes seisus. Suuremat abi pole nad kunagi saanud ei kohalikult omavalitsuselt ega ka kultuuriministeeriumilt. "Elame ainult piletirahast, aga õnneks inimesi ikka käib, lugesime kokku, et viimaste aastate jooksul on meil käinud külastajaid 62 riigist," meenutab Tuve. Eks ole nende juures käinud ka igasugu ministreid ja peaministreid. "Kultuuriminister Laine Jänest sõidutasin kunagi vana bussiga, tõmbasin rulli pealt pileteid nagu konduktor, aga talle ei andnud piletit, ütlesin, et te võite vabalt jänest sõita. Ta sai naljast aru küll."

¹ "Disco Dancer", Babbar Subhash, 1982.

² "Karikakramäng", Peeter Urbla, Toomas Tahvel, Peeter Simm, 1977.