Ilmselt võib sullegi soovida head algavat hooaega, kuigi ma usun, et erinevalt paljudest teistest oli sinu suvi palju töisem, sest just tänavu mais tuli uudis, et alustad tööd Tallinnfilmi ehk kino Artise ja filmilinnaku projekti juhina. On mul õigus?

Jaa, päris tempokas on olnud ja see mulle täitsa sobis, sest mul oli vahepeal veidi üle aasta natukene rahulikum, ma ei nimetaks seda päris jõudeajaks, aga ligilähedane sellele...

Kui me räägime teatri puhul, et on hooaeg ja siis tuleb rahulikum suvi, siis kino on see formaat, mis kestab kogu aeg, olenemata sellest, kas on kevad, suvi, sügis või talv.

Kas see jõudeaeg, mis sul pärast Noorsooteatri direktori ametiaja lõppu tekkis, oligi midagi sellist, mida sa igatsesid või sel perioodil tegelikult otsisid pidevalt ka uusi väljakutseid?

Kui ma nüüd tagantjärgi avameelselt kõik ära räägin, siis viimane aasta Noorsooteatris oli mul vaimselt väga keeruline. Mitte Noorsooteater ei teinud seda keeruliseks, vaid see oli lihtsalt punkt, kuhu ma sisemiselt olin jõudnud. Ma sattusin ühel hetkel päris noore juristi taustaga inimesena teatrisse, teades samal ajal teatrist ainult külastajana, aga ma kasvasin väga sellesse süsteemi sisse.

Tegelikult pole teater kunagi minu esimene valik olnud ning ma kaotasin oma identiteedi ära. See oli mu jaoks tegelikult päris suur probleem, sest hakkasin ühel hetkel tajuma, et võib-olla ma ei ole põle 40 või 50 aastat ainult teatrikeskkonnas. Siis ma sattusin kummalisse olekusse, kus proovisin uut otsida, aga kudagi ei leidnud ja lõpuks mul oli õnneks oidu, et võtsin aja maha ja jäin ennast kuulatama.

Praktilise inimesena kartsin muidugi ka seda, et pole enam püsivat lepingut selja taga, sa ei tea, kuhu hommikul tööle pead minema, kuhu sa kuulud ja kust su palk tuleb, aga see oli väga õige otsus. Ma leidsin ennast jälle üles, varem identifitseerisin end teatrijuhina, aga siis hakkasin endast mõtlema kui kultuurikorraldajast või vähemalt inimesest, kellel on teatud oskused ja väärtused.

Aga kas sellel vahepealsel perioodil oli variant ka uuesti õigusvaldkonna poole kalduda?

Ei, see on läinud rong. Ma mäletan, et kui ma ütlesin oma esimesele osakonnajuhatajale, et lähen teatrijuhiks, vaatas ta mulle suurte silmadega otsa ja ütles: "Tagasiteed siia enam ei ole". Siis ma mõtlesin, et see on pläma, olen neli-viis aastat teatris, puutun seal õigusega palju kokku ja ühel hetkel, kui tuleb tunne, siis lähen tagasi. Praegu, kus ma olen nii kaua eemal olnud, saan aru, et see maailm on nii muutunud, nüüd tähendaks see ikkagi nullist alustamist.

Mul ei ole seda tõmmet ka, ma tegin ilmselt kunagi kooliga vale valiku, see pole ikkagi minu ala. Juura on hea lisaala, kui sa natukene mõikad seda, aga minus juristi pole. Kui vahel olen oma kursusekaaslastega kokku saanud, siis olen ka mõelnud, et jumal küll, päevast päeva mingite inimeste probleemide ja muredega tegeleda, ma ei suudaks seda. Praegu ka tahaks kuidagi rõõmsate ja positiivsete asjadega tegeleda.

Nüüd sai teatrimehest kinomees. Oled uues valdkonnas juba mõnda aega sees olnud, kuidas sulle seni tundub, kui suur karjääripööre see tegelikult oli?

Teatud mõttes päris suur, teatud mõttes äkki isegi mitte nii suur. Administraatori  või korraldaja roll on üpris sarnane, aga eks ta tõukub muidugi valdkonnast ning see valdkond määrab mängureeglid, kuidas sa pead seal toimima.

Teatris ja kinos on omajagu sarnast, aga on ka päris palju erinevat. Õppimine praegu käib, mõnes mõttes teatritaust tuleb kasuks, sest sa mõistad kultuuri- ja kunstiinimeste toimimist ja kodeerid nad kiiremini lahti, aga samas tuleb kahjuks see, et sa hakkad mingeid paralleele nägema ning tahad katsetada või kasutada süsteeme, mida ei ole õige üle tuua.

Ma olen selles osas pigem tagasihoidlik ega hakka kohe kõva häälega midagi ümber tegema või oma teadmisi üks-ühele rakendama.

Juura ja õiguse ukse sa panid oma selja taga nüüd kinni, aga kuidas teatriga ikkagi on? Kas see uks on ka nüüd jäädavalt suletud?

Hmm, ma ei tea. Seda ma ei ütleks. Praegu tunnen küll, et kui mul peaks olema võimalus minna, siis kohe ei tunne soovi minna. Mõnes mõttes tunnen isegi mugavust, et võiksin minna küll, see oleks täitsa tuttav ning vahel tekib isegi korraks mingit teatrit vaadates, et kurat, ma tean küll, mis seal tegema peaks ning tekib isegi sportlik huvi või tõmme, aga laiemalt ma teatrijuhiks ikkagi minna ei tahaks.

Ma tunnen, et jõuaksin jälle ummikusse, aga tulevikus seda ust ikkagi kinni ei paneks. Pigem on tõenäosus 50-60, kus 50 on pigem selle kasuks, et ma ei lähe. Seega tõenäosus on päris hea, et ma satun sinna ka tagasi.

Ütlesid, et tundsin Noorsooteatris seda, et sa ei põle enam nii eredalt. Kas mingid asjad said sinu jaoks lihtsalt tehtud?

Enda mõtestamise käigus üritasin väga põhjalikult aru saada, mis minu tugevused on ning tagantjärgi mulle tundub, et mul on vaja mingit pealisülesannet. Ma ei taha seda suurustavalt öelda, et pean hästi suuri asju lahendama, aga nimetame seda nii, et mul on vaja mingit projekti. Muidugi, teatrielus on neid projektikesi väga palju, neid tuli ka pärast seda, kui me olime saanud üle kunagistest finantsprobleemidest, ehitanud juurdeehituse valmis ning pannud tööle värsked struktuurid, neid asju tuli juurde veel ja oleks saanud ka ise lisaks mõtestada neid, aga see kuidagi ei toiminud enam nii...

Ma ei läinud sinna selle mõttega, et olen selle projekti elluviija, aga see kujunes selliseks. Kui see sai tehtud, siis igas mõttes pingelangus võttis mind kaasa ning ma ei leidnud uut minekut enam üles.

Seega sa hakkad pingeolukorras tööle?

Jah, mulle sobib nii, et mul on selge siht ees, aga see ei pea ilmtingimata maja olema, nii-öelda maja võib olla ka organisatsioon. Muidugi mind huvitab ka filmilinnaku kui maja ehitus ka, aga rohkem paneb südame alt mõnusalt värisema organisatsiooni ehitamine, see, kuidas sa seda tükkhaaval arendama hakkad. See tekitab minus värelust.

Oled juhtinud mitmeid suuri kultuuriasutusi. Mis sinu jaoks on põhilised printsiibid ühe kultuuriasutuse juhtimise juures?

Mul on olnud erinevaid võimalusi, näiteks olen saanud olla etendusasutuste liidu juures, kus sain näha ka teisi struktuure ja teemasid. Eks ma olen palju kasvanud ja tunnistan, et palju on vigu tehtud, aga praegu olen jõudnud kohta, kus positiivne hoiak ning positiivne organisatsiooni kultuur on eriti olulised. Kui tehakse vigu ja tekivad murekohad, siis plahvatusi, emotsioneerimisi ja tühjast tekkinud tülisid tahaks maha keerata, sest seda on meie ümber niigi palju, inimesed on nii närvilised.

Ma muutusin ka kunagi, kui pingeid sai Noorsooteatris lahendatud, närvipuntraks, kes käis kottis silmaalustega ringi ning oli kuri ja tõre, aga ma sain aru, et see ei tööta. Mingil hetkel ma praktiseerisin juhina isegi sellist asja, et kui olid suured murehetked, siis ma enda pinget või muret ei näidanudki välja. Või kui mõne töötaja puhul olin mõne asja pärast kuri või rahulolematu, siis üritasin pigem talt seda pinget maha võtta, et küll me saame hakkama ja ärme muretse. See töötas paremini ning ongi tänaseks osa minu väärtusruumist.

Teine asi oli selle asja kõigi omaks tegemine. Teatris ma tunnetasin selgelt oma rollina mitte olla kõige teadja, kõige tegija ja kõige keskne, vaid minu ümber oli väga palju iga ala spetsialiste ning minu roll oli tunnetada see ära, julgustada neid, toetada neid, vahel distsiplineerida, aga mitte kunagi tormata nende asemele. Selle juures on võtmeroll info liikumisel ja kaasamisel, ma teen selles praegu ka väga palju vigu, meil on väike seltskond, aga tööülesandeid on nii palju, pidevalt tagantjärgi mõtlen, et ei kaasanud kedagi õigel hetkel, aga põhimõte on paigas.

Jääd sa vigu põdema ka?

Kunagi põdesin rohkem, praegu on see, et sa tunnistad neid endale ja teed nendega rahu... Oleneb muidugi veast, kui on suurem, siis põed rohkem. 

Pigem ma põen selliseid asju, kus ma olen kellelegi tahtmatult liiga teinud või millestki mööda vaadanud, mis on omavahelisi pingeid tekitanud.

Ütlesid, et üritad lennata peale positiivse energiaga, aga meie sotsiaal-majanduslik ning ühiskondlik olukord on selline nagu ta on. Kui keeruline nendes tingimustes on positiivne majakas olla?

Kui ma ütlen päris ausalt, siis ma ei tea, kas praegu teatris hakkama saaksin. Kui ma mõtlen selle peale, mis on hetkel kultuuritöötaja palk ning mida saavad enamik teatritöötajad, siis ma ei tea, kuidas enamik teatrijuhid hakkama saavad ning kuidas nad seda toimimas hoiavad.

Üks põhjus, miks teatrist ära läksin, oli ka see, et ma ei jõudnud inimestele rääkida, et järgmine aasta läheb paremaks, pingutame veel. Oli muidugi ka helgemaid hetki...

Jah, kuskil seitse-kaheksa aastat tagasi kultuuritöötajate palk tõusis vahepeal isegi korralikult.

Korraks oli jah isegi päris hea, kui sa nägid, et töömehed hakkavad endale autosid liisima ning elu läks helgemaks. Aga praegu, kus kultuuritöötaja palk on 1600 eurot, jah, ma küll ei taha õigustada seda, aga mingi hulk neist inimestest saab juurde teenida, mille puhul peab muidugi rääkima, mis nende tööaeg siis kokku on, aga on väga palju ka neid inimesi, kes ei saa midagi lisaks teha.

Muidugi on neid, kes veel vähem teenivad, aga praegu see 1600 on ka ikka väga väike palk.

Kas sellele probleemile on üldse head lahendust?

Praeguses situatsioonis, kus me peame ikkagi nii palju kaitsesse panema, on väga raske midagi öelda... Muidu ma ütleksin vastuseks, et peame kultuuri rollist aru saama, jah, kogu see põhiseaduse preambul, aga see on natukene plakatlik ja ümmargune, aga milliseid mehhanisme kultuur ikkagi käivitab? Peaks ka matemaatiliselt ja majanduslikult läbi arvutama ja aru saama, milline mootor on kultuur innovatsioonis, disainis, äppides ja ükssarvikutes, sest ka need tulevad loovusest.

Praeguses kaitsesituatsioonis pole seda juttu ehk lõpuni vale rääkida, kuid on ikkagi keeruline öelda, et mängige eelarve ringi, sest kultuurile on vahendeid juurde vaja.

Ma pean küll tunnistama, et olen praegu päevapoliitikast ja eelarvetest nii palju kõrval, et mul on veidi raske ükskõik millist poliitilist jõudu ja otsust kritiseerida ja öelda, et miks te sinna raha panete, kui kultuuris on asjad korraldamata. Seetõttu ma ei kipu praegu mölisema...

Üks asi, mis mulle ei meeldi, on küll see, et me võiksime sellest kõigest julgemalt rääkida. Ma saan aru, et kõigil hakkab sõjast kõrini saama ja see muutub vaikselt tabuteemaks või paralleelmaailmaks, mis on kuskil olemas, aga me ei taha sellest rääkida, sest siis ta äkki kaob ära. Aga me peaksime teadvustama endale, et kui me kakleme automaksu üle, siis kus see põhjus on, sest seda öeldi juba ammu, et ühel hetkel seda kõike kinni maksma, mis Ukrainas toimub. Ega meil väga valikut ei ole ka, tulebki kinni maksta.

Avatud kaartidega rääkimist võiks küll rohkem olla.

Just, tunnistame siis ausalt, et selle pärast ongi meil need maksud. Omal ajal, kui see kultuuritöötajate palga küsimus oli, siis ma oleksin tahtnud, et kultuuriminister tuleks laua taha ja ütleks: kuulge sõbrad, ma olen hädas, mul ei ole seda raha teile anda, aga arutame koos, mida teha. Sa kaasad inimesed, muudad probleemi kõigi omaks ja lahendad seda ühiselt.

Ma saan aru, et poliitikul on raske öelda, et mul ei ole lahendus, aga ma ise praktiseerin küll seda ja ütlen seda. See aitab.

Mis selle pea 20 aasta jooksul, kui sa teatrivaldkonnas töötasid, seal kõige enam muutus? Kas toimus ka põhimõtteline muutus?

Mulle tundub, et selle aja jooksul jätkus heas mõttes organiseerumine ja valdkond muutus koostöövormide osas üha professionaalsemaks. Koostööd sai surutud isegi hambad ristid, isegi siis, kui olid tülid või inimesed ei tahtnud egode pinnalt tuppa ära mahtuda, siis me ikkagi pingutasime, et me ei lase tundeid mängu. Oma roll selles osas oli kindlasti etendusasutuste liidul, kindlasti oleks saanud veel rohkem teha, aga kuskil jookseb ka see piir, kust läheb juba liiga bürokraatlikuks.

Teatrivaldkonnale heidetakse vahel ette, et nad saavad liiga palju, aga ma arvan, et see ongi selle hääle tulemus. Niisugune koordineeritud, ühtne, üksteist hoidev hääl. See on filmi- ja teatrivaldkonna erinevus ka, sest film on tunduvalt killustatum, inimesed peavad rääkima oma eest ja see ei tule niiviisi tervikuks kokku. Me näeme, kuidas filmiklaster areneb praegu ja produtsentide poolt tekib ühtset minekut, aga see on nende valdkondade erinevus. Aga see pole kuidagi etteheide, filmivaldkond lihtsalt töötab teistmoodi, teatrid toetavad suured institutsioonid, kus inimesed püsivad koos, sealt on lihtsam ka järgmistesse astmetesse koonduda.

Aga murrangulisi muudatusi... Selle 20 aasta jooksul said hästi paljud teatrid korda ja seda standardit on nüüd pidevalt hoitud. See on kindlasti ka paljudele pinnuks silmas, et kui paljud teised valdkonnad kiratsevad, siis teatris ostetakse hästi kalleid lampe. Aga saavutatigi lihtsalt mingi tehniline tase.

Ilmselt teatrivaldkonnas töötades mõtlesid sa sellele küsimusele tihti: miks eestlased teatrit nii palju armastavad? Mis selle taga on?

See on teatrivaldkonnas miljoni dollari küsimus, ma arvan. Olen seda väga palju öelnud, et kui sa võrdled Euroopat või maailma, siis see, mis Eestis teatris toimub, on ime. Ma arvan, et selle juured on vaba sõna ihaluses, nõukogude ajal teater oli meedium, kus inimesed ütlesid vabamalt mingeid asju välja. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul kujunes teater üldse kohaks, kus esimesena hakati julgema mingeid asju ütlema ja tegema. Sotsiaalne roll on Eesti teatrile ja publikule üks olulisi asju, sellest on ka viimasel ajal veidi räägitud, et seda võiks pisut rohkem olla, just sellist ühiskonna peegeldamist. See on kindlasti asi, mida inimesed otsivad

Mingil määral on seal ka see harjumuse küsimus: me oleme ju alati teatris käinud, käime siis edasi. Aga ega inimesed ei käiks, kui see päris halb oleks. Jällegi, kuna see on selline valdkond, millel on tänu sellele tõusnud huvile olnud võimalus areneda, siis ta on lihtsalt heal tasemel. Kui me nimetame seda meelelahutuseks, siis inimesed tahavad lihtsalt heal tasemel meelelahutust minna nautima ning teistes valdkondades on see pakkumine lihtsalt juhuslikum. Teater on ka nähtav, see on see sama hääle kuuldavaks tegemise küsimus, millest me rääkisime.

Need kõik asjad kokku tagavadki selle, aga see võib mingil hetkel ka muutuda. Kui vaatame teisi riike, siis seal ei ole sellist suurt teatrimassiivi...

Ühe miljoni dollari küsimuse ma küsisin, küsin siis teise ka: miks Eestis teatripileti hinnad nii kallid on?

Ma nüüd mõtlen, kas ma julgen ausalt vastata või mitte... Minu isiklik arvamus on see, et piletihinnad saaksid keskmiselt olla odavamad. Ma ei hakka ütlema ühtki teatrit või ühtki projekti, aga ma olen veendunud, et keskmine hind võiks olla odavam.

Teater on kallis ja meil on hakanud õnneks olema julgust teha suuri, kalleid, väga riskantseid ja keeruliselt manageeritavaid lavastusi. Oi jumal, pane see ERSO ja Draamateater "Macbethi" kokku, see on selline peavalu, pane sinna veel Ojasoo juurde ja sa saad tuumapeavalu, kogu austuse juures Tiidu vastu. Aga õnneks me julgeme neid lavastusi teha, see on risk ja see risk maksabki.

Mingites kohtades on piletihind jällegi liiga odav, kus me oleme sunnitud eri põhjustel pakkuma kultuuri liiga odavalt, aga mingites teistest kohtades ei peaks piletihind olema nii kallis. Ma ei arva, et teater oleks selle võrra halvem, võib-olla see ongi lihtsalt selline hoiak, et teater peabki kallis olema.

Ma tean, et teen oma kollegidele natukene haiget, aga võib-olla ongi vaja välja öelda, et mingid rahad peaksid kanaliseeruma rohkem nendesse inimestesse ja võimalustesse.

Võib ju esitada hüpoteesi, et kui saal on täis 30 eurose piletihinnaga, siis ilmselt on ta täis ka 35 eurose piletihinnaga. Ma arvan, et tihti mõeldaksegi just nii.

Muidugi, minu jaoks on see väärtusruumi küsimus, et miks ta peab olema 35 eurot? Mida ma sellega saavutan? Mis selle piletihinna eesmärk on? Kui eesmärk on tekitada olukord, et lihtsalt peabki olema kallis ja ääri-veeri kättesaamatu või napilt kättesaadav, siis ma ei oska niiviisi mõelda. Kui eesmärk on oma riske hajutada, siis ma saan sellest aru. Kui eesmärk on teha investeeringuid ja muuta mingeid asju veel paremaks, siis ma saan sellest aru.

Teiselt poolt praegu ainult kallile piletihinnale inimeste palgatõusu ei raja. Riskiprojektidega suurt raha sisse tõmmata ja see püsikuludesse investeerida, ühel hetkel käib pauk ja siis sa oled käpuli. Samas ma arvan, et need praegused suured teenimised võiksid veidi rohkem kajastuda inimeste palgatšekil, preemiana või täiendavate võimalustena. Seal on kindlasti arenguruumi.

Aga see ei ole see, mida minister või poliitikuid aeg-ajalt kasutavad, et teatrijuhid on vabad otsustama, mida nad oma eelarvetega teevad, tõstku palka, keegi ei keela tõsta. See ei tähenda, et nüüd teatritel oleks olemas vahendid ise kultuuritöötajate palk üles viia. Riskirahaga, natukene liiga kõrgeks aetud piletihindadega, mis seisavad habrastel jalgadel, sa püsivalt uut taset ei loo.

Ühe valdkonna piletihindade juurest saame minna teise valdkonna piletihindade juurde. Kuidas sulle tundub, kas Artis peab hakkama ka piletihindu tõstma ja kuidas seal seis võrreldes näiteks teatripiletihindadega on?

Tunnistan ausalt, et suvel me korrigeerisime piletihindu, käibemaksumuutus oli niikuinii, aga siis vaatasime ka mingid grupid üle – Artises on erinevad hinnagrupid – ja mingeid tõesti tõstsime, sest nad olid väga maha jäänud. Kui vaatasime oma kulusid, siis ta ei tulnud enam välja, töötasime selgelt miinuses.

Aga kinopilet ei ole endiselt tegelikult väga kallis.

Ei, kinopileti hinnatõus on olnud tunduvalt aeglasem ja vaguram kui teistes kohtades, ta pigem on jäänud sinna kättesaadavasse ossa, aga kui väga paljud muud asjad rallivad, siis inimesele jääb ikkagi vähem raha kätte. Ega kino ei ole ka nii esmavajadus paraku…

Huvitav on tegelikult see, mida ei ole Eestis veel väga põhjalikult analüüsitud, et kõigist kultuurivaldkondadest sai kino koroonaga kõige valusamalt pihta. Teatrisse tuldi väga kiiresti tagasi ja saavutati kohe isegi suuremad numbrid, aga kinoga seda tagasitulekut ei olnud. Üks asi oli ilmselt see, et inimesed, kes ei olnud kunagi harjunud Netflixi ja voogedastust vaatama, tegid endale sinna kasutajad ära. Inimesed harjusid tegema nii, et ah, täna teen Disney konto, homme teen mõne teise, põrgatatakse nende vahel. Siis aga hakkad mõtlema, et ma maksan 45 eurot erinevate platvormide eest, mis ma sinna kinno ikka lähen. Kino sai seega päris kõva litaka.

Ega kino ei ole siiamaani sellest taastunud, kui sa vaatad 2020. aasta alguse koroonaeelseid külastusnumbreid ja praeguseid numbreid, siis seal vahel laiutab ikka veel päris suur auk.

On küll, Artise tipphetked olid üle 100 000 külastuse, praegu me balansseerume 80 000 ja 90 000 vahele.

See on kurb, sest filmitööstus tuleb tagasi ja huvitavaid asju on, aga mind teeb praegu murelikuks see, et ma võin siin istuda ja treilereid vaadata ning mõelda "Issand kui äge film", aga ümbritsevas infovoos see ei jõua inimesteni. Inimesed isegi ei tea nendest filmidest midagi. Need, kes on harjunud jälgima ja otsivad seda infot, saavad selle kätte, aga paljud niiviisi ei vaata, eriti ei oska nad Artise või Sõpruse poole vaadata. See on üks suur murelaps, tuleks leida võimalus, et info jõuaks inimesteni.

Teine asi on see, et kinos käimine on muutunud. Varem oli kino värske filmi tarbimise formaat. Kui tahtsid uut Bondi näha, siis sul oli ainus variant minna kinno, muidu sa pidid võib-olla aasta otsa ootama, kui ta sai kuskil mujal kättesaadavaks. Nüüd seda enam otseselt ei ole, seega kino on muutunud sündmuslahenduseks, ta on õhtu veetmise või väljaminemise üks vorm. Siin ongi vaja kinol päris palju kohaneda, kujuneda ja otsida.

See on tegelikult väga hea märkus, sest ingliskeelses filmimeedias räägitakse ka palju sellest, et uus film ei ole kinos enam nii suur prioriteet, vaid vanu lemmikuid tuuaksegi üha rohkem tagasi.

Pane "Stalker" Artise programmi – suvel kaks korda panime – ja sul on saalid täis. Meil on tulemas Tarantino retrospektiiv, ma ei kahtle ka, et see on silmini täis. Me teeme pidevalt tagasivaateid ja need püüavad mingit teist tunnetust. Sa ajad taga seda suure ekraani vaatamist ja kinos teises fluidumis olemist, koos kellegagi välja tulemist.

Selle aspekti peale peavad kinod väga palju mõtlema, me oleme Artises sellega juba tegelenud, aga veel väga palju on teha.

Kevadel oli palju juttu sellest, et Eesti film ei saa suurtes kobarkinodes vajalikke ekraaniaegu ja jääb seetõttu kuidagi varjule. Selles diskussioonis suruti teatepulk kohati ka Artise pihku, et hakake teie veel rohkem näitama. Kas sa näed, et te saaksite selles osas veel midagi teha?

Ega ekraaniaja andmine on väga lihtne. Võrreldes teatriga on see mõõtmatult lihtsam. Vajutad nuppu ja film jookseb. Aga küsimus on selles, kui palju seal saalis inimesi on. Artises on aina tugevam tulu teenimise surve ning see määrab väga palju.

Ma räägin väga avatud kaartidega, et me ei saa kõike. Me ei saa tasakaalus eelarvet ning näidata samal ajal absoluutselt kõike maksimumkoguses, me lihtsalt peame saama publiku saali. 

Minu arvates on põhjus ikkagi just see info leviku teema, sest tegelikult võiks olla Eesti filmil vaatajaid palju rohkem. Ilmselt saab Artis siin veel üht-teist ära teha, aga ma usun positiivselt, et areng toimub, seda teadvustatakse ja see valdkond ongi ümber kujunemas. Aga Artise roll on näidata ka neid filme, mille vaatajaskond on väiksem ja raskemini leitav. Ja just viimasega tulebki erinevatel osapooltel rohkem ja üheskoos tööd teha.

Kas sul on plaanis ka Artises midagi ümber ehitada? Ega neid kinosaale vist ei ole praktiliselt kino loomisest alates uuendatud.

Praegu on esimene proriteet, et projektorid tuleb ära vahetada. Need on omajagu tööd teinud ja pensioniea välja teeninud. See on esimene asi, millega tegeleme. Aga ka ruumid ja kinotoolid ei ole üldse heas korras, kindlasti teeme ka kinotoolide vahetuse. Väiksemat ruumide värskendust on veel plaanis.

Arthouse-kino võib olla ka väga mõnusalt sametine, tolmune ja kokku klopsitud, aga siin me seda ei taha. Kindlasti ei taha ma seda ka klantskinoks ajada, et kõik peab olema millimeetri täpsusega, mõnus boheemlaslik ebaloogika võib siia ikka jääda.

Samal ajal on Artis Solarise keskuses üürilepinguga, ma ei tea veel, mis tulevik toob. Siin on jutte ja mõtteid igasuguseid olnud, aga kui ma mõtlen üldiselt kinoturu peale, siis ma arvan, et Artis peab jääma. Eesti filmitegijatele ja väikelevitajatele peaks olema üks kino, kes on omamoodi tugipost ning on alati olemas.

Kujutame ette olukorda, kui Artist ei ole, Sõprus ei saa ühel päeval teha mingi filmi esilinastust ja Apollo ei ole nõus. Ma ei arva, et on halb, kui mõne filmi esilinastus toimub Rakvere teatrikinos, aga kas Tallinnas ei toimu siis üldse? Seega Artisel on oma koht kindlasti olemas.

Näed sa Artise potentsiaalse auditooriumi seisukohalt seda, et mingi publikusegment on veel püüdmata ja tuleb alles kätte saada?

See, mis minus mõnusa särina tekitab, on koolikinode teema ja koolinoorte siia kinno toomine. Läbi Noorsooteatri kogemuse, kus me tegelesime väga palju koolidega suhtlemisega, on mul mingi tunnetus olemas.

Kui räägime auditooriumi konkreetse sihtrühma liigutamisest, siis ma tunnen, et see on midagi, mida Artises annaks teha. Päris kindlasti kohe.

Aga nendest noortest me hakkaksime seda veel edasi laiendama, sest praegu on kujunenud nii, et Artise kinokülastaja on pigem keskealine või vanem. Selles ei ole midagi halba, see on üliäge, et neil on olemas oma kino, et nad on leidnud oma kino ja armastavad seda. Seda tuleb kindlasti hoida, aga see ei välista ka ühtki muud sihtgruppi.

Kui räägime Eestist laiemalt, siis ma arvan, et eestlased võiksid üldse rohkem väljas käia. Suhtlemine, inimestega kuskil käimine ja avatult rääkimine... Ma olen suveti tihti Euroopas ringi käinud, ma saan aru, et nende mentaliteet ja kultuur on nad sinna viinud ning nad on teistsugused, aga kui sa lähed täiesti suvalises itaalia külas pizzeriasse ning sa vaatad eestlasliku peenutseva pilguga ringi, et kõik on natukene räpane ja mis toolid neil siin on, aga kõik lauad on täis! Suured perekonnad, kõik põlvkonnad kolmapäeva õhtul suhtlevad, memmed-taadid ja lapsed jooksevad.

Ma ei ütle, et me peaksime sinna jõudma ja ma ei väida ka, et peaks minema õhtul välja jooma, aga just selliseid sotsiaalseid tegevusi oleks rohkem vaja. Kas sa kujutad ette, et su vanaema läheb õhtul välja oma sõbrannadega istuma? Kui ma mõtlen enda ema peale, siis seda ei juhtu iialgi. Ma tahaks ise olla kunagi selline, kes on niimoodi väljas ja seepärast tulekski selleks juba praegu tekitada võimalusi. Olen ise ka natukene introvert, aga samas pisut ihkan ikkagi seda.

See on kindlasti oluline, sest me näeme ühiskonnas üha laiemalt oma kitsastesse gruppidesse kinni jäämist ning arvamuste vahele tekivad aina suuremad lõhed. Ma arvan, et sotsialiseerumisel oleks selle juures päris suur roll.

Kindlasti, samas ma ei tea, kas selleks on mingid programmid ning kas keegi sellega tegeleb, aga mulle tundub, et see võiks olla üks pool võluvits, millega paljusid probleeme saaks ennetada.

Täpselt nagu sa ütled, arvamuste vaheke tekivad lõhed: väga tore, et sul on oma arvamused ja poliitilised veendumused, mul on ka enda omad, aga see ei tähenda, et me ei võiks kõrvuti olla ja üksteist ikka väärtustada. Ma arvan, et just kultuuri juures suheldes võib see tekkida või loomulikuks kujuneda, et me suudame üksteist rohkem aktsepteerida.

Artis on ikkagi ainult pool sinu tööst, sul on ka teine töö seoses filmilinnakuga. Kuidas sa end nende kahe töö vahel jagad?

Eks see kujuneb välja, praegu on kuidagi nii, et ujud kahe teema vahel. Kui ma enne rääkisin organisatsiooni kujunemisest, siis see on natukene läbi valu, sest sa oled kogu aeg võlgu. Organisatsiooni kasvamine on niimoodi, et sa asud järgmisesse etappi sellel hetkel, kui sa ise ei jõua enam seda koormat kanda ja asi jõuab selleni, et sul on kedagi juurde vaja. Alati see ei pea nii olema, mingeid asju sa näed rohkem ette, aga mulle meeldib seda niimoodi teha. Ma loodan, et järgneva poole aasta loksub kõik palju paremini paika, praegu olen ma töötanud ikkagi napilt kolm kuud.

Järgmine suur küsimärk on siis, kui see maja valmis saab. Kas ja kui palju peavad filmilinnak ja Artis koos eksisteerima? Kas nad saavad koos eksisteerida? Millist väärtust nad üksteisele loovad? Ma tahaks leida mingi sümbioosi, aga sõltub palju ka sellest, kuhu Artis areneb.

Kuid tõesti, praegusel hetkel pean end palju jagama ning olen kõigile aega ja tegemisi võlgu.

Mingis mõttes on selle filmilinnaku projektiga keeruline, sest sellega on tegetud pikka aga ning sinu sülle kukkus see päris kauges arengufaasis. Kuidas praegu on, kas sa hakkad minema edasi või pead minema ka natukene tagasi, et mingeid asju uuesti ümber mõtestada?

Jah, ma tegelikult astusin pisikese sammukese tagasi, mitte seetõttu, et ma oleksin kuidagi ebakindel ja arvaksin, et seni tehtud töö on halb. Täiesti objektiivselt ma tegelikult ei tea ning ma usun inimestesse, ma tajun, et kõik on seni väga hästi tehtud. Ma näen, et väga paljude inimestega valdkonnas on palju arutatud, see läheb mulle korda. Ma näen, et inimesed, kes hakkavad reaalselt seda maja kasutama, on saanud kaasa rääkida, jällegi väga oluline põhimõte.

Ma räägin paljude inimestega üle, sest ma tahan veenduda. Aeg on edasi läinud veidi, oleme kogemust juurde saanud erinevate projektide näol ning käime samm-sammu haaval filmitootmise loogikast lähtuvalt selle projekti korra veel üle. Filmipaviljone pole keegi veel Eestis ehitanud, seega pigem võtame siin hetke aega – kuu ette või taha siin nii palju enam ei mõjuta –, aga oleme siis maksimaalselt kindlad. Lõpuni kindel ei saa samas kunagi olla.

Oled sa nüüd selle kolme kuu jooksul juba enda jaoks leidnud vastuse küsimusele, kelle või mille jaoks kõige enam seda filmipaviljoni vaja on?

Ma tean, kelle jaoks me seda ehitame või keda me mõttes hoiame. Me ehitame nii head filmide tegemiseks mõeldud stuudiot kui võimalik, püüdes teha nii vähe allahindlusi selle stuudio kvaliteedis kui vähegi võimalik. See on kõige olulisem, sest see on selline keskkond, mida praegu Eestis ei ole.

Ma olen enda peas pannud selle loogika erinevatest teguritest lähtuvalt paika niimoodi: esiteks oleme Eesti filmitegijale, teiseks oleme Eesti filmitegijale ja tema väliskoostööpartnerile ning sealt edasi oleme Eesti kui filmitootmise sihtmaa positsiooni tugevdajad. Ma arvan, et praktikas see loogika kuidagi nii liigub.

Näeme, et nii Eesti filmitegija kui ka tema partnerid vajavad seda stuudiot, maailma filmitegija laiemalt, ükskõik kui suur või väike, ilmselt Eesti paviljoni otseselt ei oota, aga ma ei arva, et meie stuudio ei võiks omada positsiooni tulevikus ka selliste projektide jaoks, kus Eesti kaastootmislepingut ei ole ning tullakse lihtsalt siis filmima. Eestis on suurepärased lokatsioonid, Eestis on suurepärased võimalused läbi inimeste ja nende oskuste ning kui seda toetab taristusüsteem, mida pole piirkonnas ülemäära palju, siis võimalused on täiesti olemas.

Me vaatame täiesti ausalt ka oma puudustele silma ning saame aru, et oleme ikkagi ääreala. Filmi tehakse väga palju Exceli abil ka ning mida odavamalt sa saad ühte, teist ja kolmandat, seda rohkem raha sa saad kuskile mujale panna. 

Üks keskseid teemasid filmilinnaku puhul on ilmselt see, et erinevaid tootjaid, ja asutusi, kellel on oma huvid mängus, on päris palju. Kas see on ka üks sinu rolle, et tuua nad kõik keskpõrandale kokku ja prioriteete seada, kõikide huvisid arvesse võtta, aga mitte lasta kellelgi midagi dikteerida?

Ma olen pigem lähtunud hästi praktiliselt ja jätkanud samas joones, mida on Tallinn Film Wonderland ka varem teinud ehk keskenduda sellele inimesele, kes seal töötama hakkama ning tema kogemust arvestada. Samal ajal hoian pidevalt kuklas, et see ei saa midagi määrata ja kui tekivad vastuolud, siis tuleb mingeid kompromisse teha.

Sa tõstatad selle õigesti, kindlasti on tootajad erinevad ja kõigi vajadused on erinevad, aga nii vähe kui ma Euroopas nendes stuudiotes käinud olen, siis need on kõik laias laastus ühesugused. Stuudio peab olema ikkagi teatud moodi.

Ehk jah, ma olen pigem lähtunud inimesest, mitte tootjate vajaduste eripäradest. Ma pean tunnistama, et mulle ei ole selles osas avaldatud ka eriti tugevat survet. Kuid Eesti tegijate kõrval peame natukene mõtlema ka selle peale, et kui tahame Euroopa ja maailma turul konkureerida, siis peame kuulama, mis ka nende nõudlus on.

Just mõned päevad tagasi sai Jõhvi filmilinnak endale nurgakivi. Kas ja kui palju te praegu üldse konkurendid olete?

Oleme nendega korduvalt kohtunud ja juba varem on nendega räägitud. Eesti on väike ning sellest olukorrast, mis on saatuse tahtel tekkinud, ei ole mõtet mööda vaadata ja pead liiva alla peita, aga siit tuleb võtta maksimum. Samas ma arvan, et Eesti võib väike olla, aga need kaks stuudiot mahuvad siia ära küll, nad saavad oma koormuse mõlemad.

Selle taga on kindlasti terve konkurents, mingil määral me jääme alati konkurentideks, samamoodi nagu teatrid on omavahel konkurendid. Teisalt ma arvan, et see on edasiviiv, sest me saame päris palju ka üksteist täiendada. Ida-Virumaal on suurepärased lokatsioonid ja nende saalid on suuremad kui meil, me saame tekitada mingeid komplekte ning üksteise turundusvahendeid ristkasutada, et Eestit kui sihtturgu meelde tuletada või pilti tuua, mis võiks lõpuks olla kasulik meile mõlema. Seda me kindlasti plaanime ja teeme.

Jõhvi filmilinnak julges just välja käia avamiskuupäevaks 2026. aasta augusti. Millal Tallinna filmilinnaku lint lõigatakse?

Tahaksin loota, et aasta pärast seda. Me oleme praegu projekteerimise täpsustamise, täienduste ja vigade paranduste faasis, aga kuna ma ei tea, kas kõik läheb kuu aega lühemaks või pikemaks, siis ma ei julge ka mingit konkreetset vekslit välja käia.

Kui saame järgmise aasta alguses ehitama hakata, mis praegu eesmärk on, siis teoreetiliselt võiks lindi lõikamine olla 2027. aasta augustis.

Ütled, et teoreetiliselt võiks lindi lõikamine siis olla, aga millised kõige suuremad katsumused enne seda veel ületada tuleb?

Loodetavasti ei too igakülgne olemasoleva projekti läbivaatus pikemat ümberprojekteerimise vajadust. Aeg on edasi läinud ja mingid asjad on juba tehniliselt muutunud, projektis on detaile, mis jäidki toona üles ja ongi vaja korrigeerida, midagi me teame juba praegu, et on vaja ka ümber projekteerida, et teatud võimekusi juurde luua. Kõik oleneb sellest, kui kaua see kõik aega võtab.

Sealt edasi on järgmine sõlmpunkt rahvusvaheline ehitushange, sest ehitusturg on praegu huvitav, hinna mõttes võimalusi pakkuv ja tugevaid tegijaid on konkureerima tulemas, aga see võib tähendada ka vaidluseid ja kisklemist. Kui kopa maasse saab, siis ma arvan, et on kõik juba hästi.

Kui tahame, et see maja tõuseks lendu ning oleks võimalikult kasulik Eesti filmitegijale, sõltub sellest, kui hästi me teda väljapoole teadvustame. Seda peavad tegema kõik: PÖFF, Eesti Filmi Instituut, Jõhvi filmilinnak, produtsendid, allhankeid pakkuvad tegijad. Me kõik peame seda edasi viima.

Muidu projektid siia ei tule?

Just, seda ma üritan küll rõhutada pidevalt, et see pole minu, vaid meie kõigi asi. Ma üritan seda kõigi asjaks teha.

Värske kinomehena pean lõpetuseks su käest küsima, et millises seisus sinu hinnangul Eesti film praegu on?

Ma arvan, et Eesti film on mõnes mõttes murdepunktis. Teatud kõrgused on ära võetud ja näidatud tootmise poolest mingi potentsiaal ära. Struktuurid on olemas, võimekused on olemas, me oleme näinud väga suuri koostööprojekte, seega mulle tundub, et mingi tase on saavutatud.

Aga nüüd pöörame pilgud rahastajate poole, sest see momentum tuleb ära realiseerida. Üks asi on stuudio ehitus, mis aitab sellele arengule kaasa, aga väga kõva häälega räägitakse ka cash rebate'ist ja muudest sarnastest süsteemidest. Ma saan aru, et riigil on eelarveliselt raske, aga meie produtsendid on kõvad, meie tehnilised tiimid on kõvad, meil on noor režissööride põlvkond, nad jooksevad Euroopasse ja maailmasse laiale ning nad napsatakse ära, kui me seda hetke ei realiseeri. 

Olles veel väga vähe aega valdkonnas olnud, ei tea ma, mis need instrumendid täpselt on, mis nimetatud momentumit maksimaalselt ära kasutavad. Ja vast ei peagi mina öelda oskama, sest pigem viib valdkonna erinevaid sektoreid kaasav arutelu lahendusteni.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.