Festival Station Narva on värskelt selja taha jäänud ja olete juba ka öelnud, et publiku mõttes oli rekordaasta. Kas see on märk, et teil on Narvas potentsiaali veel suuremaks kasvada?

Me loodame küll. Praegu oli kaheksas aasta ja mitmed kohalikud küsisid, et kas ikka kümnes ja kahekümnes juubel tulevad. Sel aastal tunnistasidki kohalikud, et kui te alguses tulite, olime umbusklikud, ilmselt paar aastat tegutsete ja siis annate alla.

Tundub, et kohaliku publiku usalduse võitmine ongi pika vinnaga protsess, seal on palju komponente, aga jah, võib öelda, et tänavu oli seni kõige edukam Station Narva igas mõttes, alates koostööst kohalike organisatsioonide ja inimestega, lõpetades publikuga. See annab julgust, et kümnenda juubeli teeme kindlasti ära, järgmine aasta on üheksas kord ja kuupäevad on juba välja kuulutatud.

Meid saatis aastaid linnalegend, et sellel festivalil kohalikud ei käi, aga see ei vasta absoluutselt tõele. Juba eelmised aastad näitasid, et vähemalt 50 protsenti on kohalikud narvakad, ma arvan, et sel aastal oli kohalike osakaal isegi suurem, tänavu oli osalemas ka väga palju noori.

Selle festivali üks eesmärk on kindlasti ka integratsioon, kas nüüd võib öelda, et Station Narva on end tõestanud ka kohalike vaates integratsiooniprojektina?

Ma arvan, et integratsiooni võti ja baasküsimus on usaldus ning ma usun, et meil on vastastikune usaldus.

Eks Narvas on harjutud, et erinevad tegijad, ametnikud ja poliitikud tulevad visiitidele ja siis kaovad ära. Ollakse harjunud, et jajah, tulevad-tulevad, ilmselt aasta pärast me neid enam ei näe. Neil on selline kogemus tekkinud ja eks tihti nii ongi, et valitsuseliikmetel ja otsustajatel pole aega seal pikalt aega veeta. President Kersti Kaljulaid tõesti elas seal mõnda aega ning see oli suur asi ja mõjuv samm. Ka president Karis on regulaarselt kohal käinud. Seda pannakse tähele.

Seega, oma pühendumust sa ei saa tõestada sõnadega, vaid päriselt kohal olemisega. Me oleme usalduse võitnud ning kuuleme ka lugusid, kuidas kohalikud ütlevad, et tänu Station Narvale on nad saanud kontakte ja reaalselt sõpru, nende maailm on avardunud. See juhtub alati: kui kohtud uute inimeste, siis su maailm avaneb. Festivali raames oleme püüdnud olla ka sild, mis toob kohale ja tutvustab tegelasi, toob inimesi kokku - see on üks Station Narva tulevikupäeva peamisi eesmärke. Samuti on igal aastal eraldi eesmärgiks luua koostöid kohalike kollektiividega, näiteks sel korral Estonian Voices ja Narva vokaalstuudio Magic Land ühisesinemine või Efterklang ja Eesti Keele Maja tandemkoori kontsert.

Kuidas on muutunud meeleolud Narvas pärast Vene-Ukraina sõja algust? Kas seda on ka festivali korraldades kuidagi tunda?

Minu kogemus on see, et hirmud on suuremad kui see, mida reaalsus endas kätkeb. Me miskipärast ootame sealsetest inimestest halvemat kui see tegelikult on. Enamasti juhtub nii, et kohale minnes ollakse ülimalt üllatunud, kui sõbralikud ja avatud inimesed on. See on paradoks: sa räägid Narvast Tallinnas ja arvad, et tead sellest midagi, aga kui lähed kohale, siis kogemus on väga teistsugune.

Toon paar näidet. Station Narva raames korraldas vestlussari Bazar sel aastal esimese suure avaliku linnapea kandidaatide debati. Kohale tuli palju kohalikke inimesi ja Narva eripära on see, et publik on aktiivne, küsitakse küsimusi ja vestlus läheb käima. Huvitav oli näha, et kohe, kui algas küsimuste-vastuste voor publikuga, oli kohal palju aktiivseid noori, kes olid julgelt valmis kandidaatidele oma küsimuse esitama. Selles, mida noored praegu poliitikutelt ootavad, on tuntav kvalitatiivne hüpe, need küsimused on hoopis teised.

Näiteks üks gümnasist küsis siira ja valusa küsimus, et ta on narvakas, õpib ja elab seal, aga kui ta läheb ükskõik kuhu Eestisse, tunneb ta, et teda vaadatakse ikka nagu UFO-t. Tema küsimus poliitikutele oli, mida saaks teha, et Narva oleks ülejäänud Eestile lähemal. See oli selge sõnum, et noortel on soov ja nõudlus olla paremini ülejäänud Eestiga tugevamalt liigendatud.

Narva noored on intelligentsed ja suure südamega, nad on oma linna, aga ka Eesti tulihingelised patrioodid. Järgmine noor inimene debatil palus poliitikutel kirjeldada, millised on nende väärtused. Need on uue generatsiooni küsimused.

Mul on alati olnud Narvas ülihead kogemused – siirad ja sügavad inimkontaktid ja ma näen, et piirkonna noored nõuavad teistsugust mõttelaadi.

Kuivõrd viljakas ja jätkusuutlik on Narva kultuurielu väljaspool Station Narvat? Näiteks Pale Alison, kes sel aastal samuti teie festivalil üles astus, on jõudnud ka Tallinna, aga kui palju seal veel toimub?

Pale Alison on super näide täpselt sellest, kuidas Narva koolibänd leidis  kõigepealt oma publiku Ro-Ro klubis, mis on kohalik underground muusika klubi, millel on väga suur väärtus kohalikele bändidele. Nemad on mänginud nii Tallinn Music Weekil  kui Station Narval ning nad on avameelselt rääkinud sellest, kui palju neile on sellest kasu olnud, kuna TMW tulemusena leidsid nad endale plaadifirma ja avanesid uued uksed. Nad on ilus näide sellest, kui hästi võib minna, kui sa oled ise avatud ja kasutad neid võimalusi.

Aga mis Narvas veel toimub... Tundub, et festivalidel, mida me ka Tallinnas teame. Näiteks  Vabaduse festivalil ja  Narva ooperipäevadel, Narva Jooksul, läks sel aastal väga hästi. Kõik on ülitublid ja piirkonnas toimub rohkem kui kunagi varem. Come-backi tegi sel suvel ka kohalik Narva Bikefest.

Tähistasime tänavusel festivalil Narva kunstiresidentuuri (NART) kümnendat sünnipäeva.  Tegemist on organisatsiooniga, kes hoiab kohalikku kunstielu regulaarselt elavana,  tuues sinna rahvusvahelisi kunstnikke ja kaasates kohalikku kogukonda. Johanna Rannula, kes on residentuuri juht, ütles nii armsalt, et pole lihtne olla igapäevaselt superentusiastlik ja kõrges energialaengus, mistõttu on oluline, kui tulevad aeg-ajalt suuremad ja nähtavamad üritused ka, sest ühine pingutus ja uus publik  annab jõudu juurde ka kohalikele regulaarsetele tegijatele.

Nii oleme ise ka selle peale mõelnud, et me ei tegutse Narvas küll iga nädal, aga tahame tegutseda nii, et see annaks jõudu, nähtavust ja reklaami ka nendele, kes seal kogu aeg toimetavad.

Loomulikult teevad iganädalaselt super tööd Narva Muuseum, Rugodivi Kultuurimaja oma eriilmeliste kollektiividega – väga paljud organisatsioonid. Sünnib ka tarkade noorte poolt loodud uut ajakirjandust, soovitan noorte ajakirjal Narvamus silma peal hoida!

Aga eks Ida-Virumaal on sama teema, mis kehtib laiemalt ka kogu Eesti kultuurivaldkonnas, et pink on lühike. Iga inimene ja organisatsioon on kohutavalt väärtuslik ehk siis kui piltlikult öeldes on viis tegijat ning üks neist kukub ära, sest on väsinud ja läbipõlenud, on see oluline ja tuntav puudujääk. Väikses riigis ja väikeses piirkonnas tuleb vaadata nendele tegijatele silma ja küsida: kuidas teil läheb ja kas te jaksate? Ülioluline on aeg-ajalt minna kohale ja rääkida, see ei tähenda alati isegi rahalist toetust, tuleb lihtsalt olla üksteise jaoks olemas.

Tõid juba välja, et noored küsisid, kuidas Narva ülejäänud Eestile lähemale tuua, aga kas sulle tundub, et nende kaheksa aasta jooksul, kui te seal piirkonnas tegutsenud olete, on selles osas mingid arengud toimunud? Või pigem veel ei ole?

Station Narva sai alguse samal ajal, kui oli suur positiivne laine ning Narva kandideeris ka Euroopa kultuuripealinnaks. Seda  nähakse siiamaani väga oluline hetkena Narva jaoks ja linnapea Katri Raik ütles seda selgelt oma avakõnes välja ka: Narva on järgmine Euroopa kultuuripealinn Eestis. Seda usku tuleb kasvatada ja hoida. Ma arvan, et suurtes ühistes eesmärkides on suur jõud, et inimestes motivatsiooni hoida, see näitab, et oleme koos teistega kuhugi poole teel.

Seega jah, ma usun küll, et Narva on praegu tugevamalt ülejäänud Eesti kultuuriruumi lahutamatu osa ja need inimesed, kes tulevad sinna festivalidele, näevad Narvat kui täiesti oma stiili, käekirja ja karakteriga, meie kultuuriruumi rikastavat linna. Narva ei ole Tartu, ta ei peagi olema Tartu, ta ei ole ka Tallinn ega Pärnu, me ei tahagi, et ta oleks nagu Tallinn ja Pärnu.

Seekord sattusin vestlema Station Narva hommikusöögil ühe paariga Saaremaalt, kes ütlesid, et on festivalil kolm aastat käinud ning see on nende jaoks kultuuriliselt niivõrd huvitav, sest nad kogevad ja saavad näha seal asju, mida nad mujal ei koge ja uudistest ei näe. Nii on, võiksime üritada Narvat mitte muuta, vaid tunda rõõmu selle üle, mis ta on. Ma ei räägi poliitilisest meelsusest, vaid sellest, et  oskaksime tunda rõõmu selle üle, et Narval on oma karakter ja identiteet, aga me saame sellega suhestuda ning sellest rõõmsa uudishimuga osa saada.

Alguses räägiti Station Narvast ka, et me üritame seal Telliskivi Loomelinnaku festivali teha, aga absoluutselt mitte. Me teeme seda, mida meie oskame, ning kohalik tiim lisab selle, mis on neile põnev ja omane ja just tänu sellele ongi meie festival huvitav. Usume, et sellises sümbioosis tekib midagi uut ja unikaalset. 

Samas ma näen inimestes endiselt pelgust Narva osas, sinna ei taheta minna, sest see tundub kuidagi kauge, müstiline ja natukene hirmus isegi. Kas sa tunned ka seda?

Sul on õigus ja ma tajun seda ka, aga ainus, mis töötab, on üle saada, kohale minna ja vaadata oma silmaga. Loeme meediast, et seal on olemas kogukond, kes toetab Putinit ja millegipärast laiendame selle kogu linnale, aga see pole tõsi. Eelarvamuste lõhkumine võtab aega, aga alla ei saa anda. 

Taani bänd Efterklang jõudis Narva ja ütles, et see on uskumatult silmiavav, kuidas Euroopas on selline linn, mis on 96 protsenti venekeelne, aga kui uhked nad on samas selle üle, et nad on Eestis ja osa Euroopast.

Lisaks ma korrutan mantrana: noored-noored-noored-noored. Me meeskond aitas Euroopa komisjonil korraldada sel aastal ka Euroopa päeva, teatavasti 9. mail tähistatakse Ivangorodis võidupüha ja Narva Raekoja platsil tähistati Euroopa päeva. Keegi ütles selle peale tabavalt, et jõe ääres oli minevik ja siin on tulevik. Ja see joonistuski nii välja, et Ivangorodi suunas vaadati minevikku, aga Narva Raekoja platsil olid need, kes kujundavad selle linna tulevikku.

Seega võtame nüüd need noored avasüli vastu, kallistame neid ja kanname hoolt, et nad tunnevad, et oleme nende jaoks olemas ning kõik uksed on neile avatud. Nad on ägedad, Eesti armastab neid ja kõik on võimalik. Kui Eesti ei suuda saavutada seda, et noored inimesed Ida-Virumaal tunnevad end teretulnuna, siis on see meie, mitte nende viga.

Ida-Virumaal või laiemalt Kirde-Eestis tegutses tegelikult juba enne Station Narvat festival Mägede Hääl, mis on praeguseks aga paraku tegevuse lõpetanud. Kas peaksime võtma midagi ette, et sealsed üritused püsima jääksid ning neid tekiks pigem juurde?

Ma enam mitte lihtsalt ei usu, vaid olen näinud ka korduvat tõestust sellele, et spordi- ja kultuurisündmustel on jõud tuua inimesi kokku ja motiveerida noori. Seega kindlasti oleks vaja veel rohkem selliseid kultuurisündmuseid.

Tihti osalevad need kohalikud noored festivali juures mitte ainult publikuna, vaid ka näiteks vabatahtlikena. Seega me õpetame neile oma organisatsioonikultuuri ning nad saavad inimestega tuttavaks Päris ausalt, mis oleks üldse veel paremad võimalused meil noorte kaasamiseks kui kultuur ja sport? Eestikeelsele õppele üleminek on keeruline väljakutse, aga noored ütlevad kõik üht ja sama asja: saan eesti keele selgeks, kui mul on sõpru, kellega rääkida eesti keeles. Aga kust sa saad sõpru, kes räägivad eesti keeles, kui sa elad linnas, mis on 96 protsenti venekeelne? Loodetavasti sa puutudki kultuuri- ja spordiüritustel kokku veidi teiste inimestega kui need, kes sind igapäevaselt ümbritsevad.

Võiksime keeleõppe protsessis mõelda palju rohkem inimlikele motivaatoritele. Muidugi on ülioluline toetada koole ja õpetajaidi, aga noorel peab olema motivatsioon. Ja mis noori motiveerib? Tal peavad olema sõbrad ning midagi teha või kogeda. Kultuur ja sport saavad võimsalt toetada seda protsessi.

Oleme praegu rääkinud palju olukorrast äärealadel, aga kuidas on seis praegu pealinnas? Mõne aasta eest tegime sinuga intervjuu, kus rääkisime, et paljud kontserdi- ja peopaigad on uksed kinni pannud ja mingid kohad on ära kadunud. Kuidas vahepealse ajaga on olukord muutunud?

Mulle jäi sel suvel silma paradoks, et samal ajal, kui üldine infofoon on Eestis üsna depressiivne, kõigil on raske ning puudub perspektiiv, nägin ma kultuurikorraldajaid hoidmas lippu kõrgel, tegemas rekordeid, kiirgamas positiivsust. Lauluväljakul suurkontsertide rekordaasta, kõik müüsid hästi, Viljandi folgil rekord, uus festival Kikumu, välja müüdud Treski. Muidugi imeline laulu- ja tantsupidu ja Pärdi pidustused.

Kui mõtlen, kust valdkonnast ma sel aastal peamiselt häid uudiseid olen kuulnud, siis kultuurist. Mitte seetõttu, et sündmuste korraldus oleks kuidagi lihtsamaks läinud, kaugeltki mitte, aga võib-olla on korraldajad on tundnud, et peame inimeste jaoks olema see positiivne majakas ja anname oma absoluutse särava parima. Tundub, et publik on seda ka tunnustanud.

Oleme palju rääkinud sellest, et kultuur on vaimsele tervisele oluline, aga nüüd me tõesti näeme seda. Aga kui ma vaatan neile korraldajatele silma, siis ma näen, et väsimus on suur. Samas tehakse ikka maksimaalne pingutus ja särav sooritus – pigistatakse halli kivi seest iga viimane energiapiisk välja, naeratus suul. 

Ei saa ju mainimata jätta ka seda, et hetkel me räägime toiduainete käibemaksust, mis puudutab tõesti iga inimest, aga oleme endiselt ka üks väheseid Euroopa riike, kus ei ole soodustust kultuuriürituste käibemaksule.

Kultuuri- ja loomevaldkonnas on ka huvitav hetk, kus me oleme hakanud lõpuks rääkima, et meil peavad olema mõõdikud. Just järgmisel nädalal läheme jälle majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse ümarlauale, kus analüüsitakse SuMu mõõdikut ehk suursündmuse sotsiaalmajandusliku mõju tööriista. Oleme lõpuks ometi jõudnud kohta, et hakkame mõõtma! Kui palju siis ikkagi toob mõõdetavat sotsiaalmajanduslikku kasu ühiskonnale üks kultuurisündmus- või organisatsioon.

Peame lahti saama sellest valeinfost, et kultuur on kulu. See ei peaks ka kedagi šokeerima, et kultuur on ka majandusharu.

Kas praegu see veel šokeerib kedagi?

Ikkagi vahel veel šokeerib. Ja mõistagi on kultuur oma olemuses palju enamat, luues platvormi inimeste vabale eneseväljendusele ning arendades-avardades meie mõttemaailma. Need kaks poolust aga õnneks ei välista teineteist, me ei pea valima, kas üks või teine, vaid me saame aktsepteerida, et ongi selline fantastiline valdkond, kus saame rääkida julgeolekust ja lõimumisest, majanduse arengust, majanduse elavdamisest ning ka sellest, kui meie tööstusettevõtted näiteks kaasavad loovkompetentse, siis ka nende konkurentsivõime tõuseb.

Võib-olla on juhtunud see, et kuna see loetelu tundub justkui liiga hea, et tõsi olla, on seda raske uskuda. Siin jõuame aga taas tagasi selle juurde, et peame olema valdkonnana veel täpsemad, osavamad ja selgemad, kuidas see kõik ilma liigsete emotsioonideta arusaadavaks teha. Oleme sellega harjunud, et kultuurirahvas skandeerib kuskil, et me oleme nii olulised, mille peale teised ütlevad vastu, aga kõik on olulised.

Peame kultuurivaldkonnas oskama tuua nähtavale argumendid ning arvan, et selle ebaseksikana kõlava, kuid vajaliku teemaga nagu mõõdikud võime jõuda paari aasta pärast kohta, kus valdkonna käsutuses on argumendid, mida eirata ei saa. 

Pea 100 000 allkirja koguti toiduainete käibemaksu alandamiseks, kas peaksime praeguses olukorras võtma kultuuriürituste käibemaksu ka laiemalt teemaks?

Isiklik tunnetus on see, et praegu ei ole see hetk, sest kõiki võitlusi ei saa korraga pidada. Aga ma väga loodan, et tuleb tagasi aeg, kus me oleme oma valdkonnas analüüsi hästi täpseks teinud ning presenteerime uuesti ühiskonnale seda mõtet. Oluline on seejuures, et me mitte ei vaja käibemaksusoodustust, vaid tõestame ära, miks see on riigile kasulik.

Me leiame selle mudeli teiste riikide näitel üles, neid rahvusvahelisi teadmisi annab kohandada ning on võimalik näidata, kuidas riik mitte ei kaota, vaid võidab. 

Arutasime "ID" intervjuusarjas sama teemat ka Tallinnfilmi juhi Joonas Tartuga, kes ütles, et paljudest kultuurirahastuse küsimustest on hetkel keerulisem rääkida, sest peame ilmselgelt suunama palju raha just kaitsesse. Kas sa tunned ka, et mingitest kultuuriküsimustest on praegu keerulisem rääkida?

Jah, kindlasti on keerulisem rääkida, aga leian, et me ei tohi ka loobuda. Selline välistamise mudel viib meid ummikusse, sest leian, et meie ühiskonna tugevus on see, kui me hoiame kõik sektorid parimal viisil toimimas ning see omakorda tõlgendub laiapindesse riigikaitsesse. Kui meie inimestel on töökohad ja nad on motiveeritud ja tunnevad end tugevalt, meil on valdkonniti ka tugevad rahvusvahelised suhted, siis suudavad nad end kõigepealt mentaalselt ning pärast seda ka loodetavasti füüsiliselt kaitsta. Inimeste toimetulek ja kindlustunne igapäevaelus on kohutavalt oluline, ilma selleta muutume rabedaks.

Kommunikatiivselt on väga ohtlik tekitada selline foon, et räägime praegu ühiskonnas ainult ühest teemast, muudest teemadest pole justkui sobilik. Leian, et iga valdkonna kohustus on hoida oma teemad pildil ning informeerida ühiskonda oma sektori käekäigust. Nähtamatuks muutumine on risk.

Kohalikud valimised on tulemas, sina oled väga jõuline hääl olnud kultuuripoliitilistes küsimustes. Kas sa ise ei ole mõelnud poliitikasse minna? Seal saaksid veel jõulisemalt nende küsimustega tegeleda.

Ma olen väga tänulik inimestele, kes lähevad poliitikasse, kellel on oma agenda ja kes tunnevad, et nad saavad midagi riigi ja valdkonna jaoks ära teha. Aga ei, mina ei soovi poliitikasse minna.

Ma olen vist piisavalt tundlik inimene ning poliitika lihtsalt tapaks mu. Ma ei saaks elada situatsioonis, kus tean, et konkurent leiab igal võimalikul moel mu lausest vigu ja proovib kaika kodarasse visata. Ma lihtsalt ei suudaks nii funktsioneerida.

Kui lähtume sellest, et poliitika on ühiskonna peegel, siis on siin midagi, mida võiks laiemalt analüüsida, kuidas me üldse üksteisega suhtleme. Võiksime ju olla mõistvamad, iga kord, kui keegi vääratab, ei pea ehkjärgnema kohe hele laks ja suur skandaal. Ma väga ootan, et jõuab kätte aeg, kui me oleme üksteise vastu lahkemad ning suuremeelsemad. 

Viimasel aastal on palju räägitud sellest, et poliitika on kriisis ja uusi inimesi ei liitu, ma pakun, et baashirm ongi see, et ei taheta lihtsalt kogu aeg avalikkuse ees peksa saada.

Kas sinu hinnangul on meil poliitilisel maastikul piisavalt hääli, kes on valmis seisma kultuuripoliitiliste küsimuste ja väärtuste eest?

Asi ei ole vist nende kõnelejate hulgas, vaid selles, millist mõju need sõnumid avaldavad. Ma arvan, et oleme siin ka otsimas tasakaalupunkti. Kuidas rääkida kultuurist nii, et see toetab valdkonna arengut. Mind huvitab, kuidas saame toetada neid inimesi, kes meid esindavad, pakkudes neile piisavalt informatsiooni, statistikat ja teadmisi ning kuidas me saame selle asemel, et kritiseerida, neid pigem toetada.

Näen kolleegide seas tippeksperte, kelle teadmised ja kogemus on ühiskonnale suur väärtus. Kultuuri hääl peab kõlama julge ja sõltumatuna ja kultuuripoliitika areng peab olema selle ekspertsuse kõrgusel, mida valdkond endas kätkeb. Kui kultuurivaldkond on seespool organiseerunud ja kokkuhoidev, kõlab meie hääl ka selgemini ja kaugemale. Rõõmustan, et on olemas valdkondadeülene mitteametlik ühendus KNOPKA, mis aitab käia ühte sammu. Ühistes eesmärkides ja sõnumites on jõud. 

Kui vaatame korra Eesti-sisestest küsimustest kaugemale, siis millisena paistab sinu hinnangul praegu meie kultuur väljapoole?

Sel nädalal oli Arvo Pärdi sünnipäev ja ma ei saa mainimata jätta, kui suur on õnn ning õnnistus on see, et selline inimene nagu Arvo Pärt on meist 36 kilomeetri kaugusel. Ta on siin koos meiega!

Arvo Pärdi juubel on säranud sel aastal kogu maailmas, oleks meil vaid oskust sellistesse ajaloolistesse hetkedesse kõik koos panustada. 

Sa arvad, et me ei ole suutnud Arvo Pärdist täit väärtust võtta?

Ma väga usun sellesse, et kultuur teeb uksed lahti. Selliste võimsate lugude ja nimede taha nagu Arvo Pärt, on võimalik koondada tõeline ühine pingutus kultuurist ärini. Ja sellest, et Eestis on Arvo Pärdi Keskus, võidame me kõik, sest keskus on Pärdi pärandi järjepidevuse kandja.

Nii võiks kogu aeg mõelda, et mida kõike me saame saavutada unikaalse tähtpäevade ja sündmuste kaudu, koos.

See ei ole saladus, et pelgalt IT-edulooga me enam rahvusvaheline särav superstaar ei ole. Mitte miski, mille oleme välja võideldnud, ei ole meile igaveseks antud, sellega tuleb igapäevaselt tööd teha. See ei tööta nii, et meil on siseriiklikult madalseis, aga läheme välja ja särame. ​Kärpimismentaliteet ei tohi meid viia selleni, kus paneme ohtu nende arengu, kes loovad meie edulugu. Võiksime teha täpselt vastupidist, anda hoogi neile, kel hoog on sees.

Praegu on selline aeg, kus peaksime minu meelest istuma maha ja mõtlema, kes on Eestis need 20 või isegi 100 kõige säravamat nime ning kuidas me saaksime anda neile tiivad, et nad oleksid veel vägevamad. Arvo Pärt, PÖFF, Jazzkaar, Duo Ruut, Tommy Cash, sportlased, kunstnikud, filmitegijad, välisturgudele jõudnud ettevõtted ja nii edasi. Võimendama seda mis toimib. Ning, kes on valdkondades arenguvedurid, mis tõukavad tagant ja veavad eest.

Muusikavaldkonnas on selliseks veduriks valdkonna enda poolt veidi üle 10 aastat tagasi loodud Music Estonia, mille ülesandeks on muuhulgas arendada Eesti muusika eksporti. Tihti ka koos TMW tiimiga on see ühendatud meeskond valdkonna teenistuses nii rahvusvaheliste kontaktide toomisel-loomisel, rahvusvaheliste teadmiste levitamisel kui väliskommunikatsioonis.

Tõid juba ka mõned nimed välja, aga kui vaatame laiemalt kogu Eesti muusikamaastikku, kas siin on sinu arvates mingeid huvitavaid uusi tendente viimasel ajal esile tulnud? Ma ise tooksin välja plaadifirma Kurvad Uudised, kes on püüdnud nutikalt kinni noore auditooriumi ja sellega juba ka mingeid jõujooni Eesti popmuusikas paigast nihutanud.

Sa mainisid olulist asja ja oleksin samamoodi just publiku kaudu seda avanud, sest praegu on meil noor generatsioon, kes käib pidudel, et laulda kaasa Eesti muusikale, on see siis Boipepperoni, Triibupasta, Karl Killing või Valge Tüdruk. See on see koht, kus muusikaturg saab hakata elutervelt funktsioneerima, kui publik kasvab koos artistidega.

Seetõttu on väga oluline, et meil oleks olemas klubide võrgustik, sest noortel on väga vaja kohta, kus kokku tulla. Kui räägime noorte vaimse tervise kriisist, siis digitaalsel ajastul, kus noorte sotsiaalsed oskused vajavad toetust, on need sotsiaalse suhtlemise ja kohtumise paigad tohutult olulised. Leides need lemmikartistid ja kohad, kus koos käia, on neil ühine muusika, millega üles kasvada, samuti turvaline sotsiaalne ruum.

Mulle väga meeldib, et meie noortel artistidel on hästi siiras jutustamiskeel, neil pole üle võlli eputavat superstaarimentaliteeti, vaid nad räägivad päris tunnetest. See on väga abiks praegustele teismelistele ja noortele inimestele, aga selleks peavad neil olema klubid, kuhu nad saavad minna, laulada, naerda ja nutta koos oma lemmikute artistidega ning tunda elust rõõmu.

Me tegime sel aastal esimest korda Kurbade Uudistega Tallinn Music Weeki raames koostööd ning nägime, kuidas noorem sihtgrupp tuli kohale. See on ülioluline, et muusikaüritused ja -festivalid mõtleksid, kuidas noored kohale tuua ja kaasas hoida, sest tihti juhtub ikka nii, et publik on festivalikorraldaja sõpruskonna nägu, aga see pole jätkusuutlik.

Aga sa küsisid muudest trendidest... Erinevatel hetkedel tulevad erinevad voolud, folgilainet me teame ja mõminaräppi me teame, mul on selline tunne, et praegu jõuame sellesse faasi, kus need selgesti eristatavad voolud hakkavad segunema. Ootan hetke, kus folgilaine jõuab rohkem mikrotasandile, kus ta pole enam nii selgelt äratuntav, vaid hakkab segunema. Trendidega ongi nii, et nad eskaleeruvad ja jõuavad massidesse, aga ühel hetkel hargnevad ja põimuvad ja muutuvad mõnes mõttes nähtamatuks, kuid on tegelikult hoopis nii võimsamad, olles laienenud igale poole.

Tuleval nädalal korraldate Tallinnas kaks Sigur Rosi kontserti, mis on välja müüdud, ka Station Narva tegi rekordaasta. Samal ajal olen kuulnud, et mõnedel suvelavastustel oli sel aastal jällegi keeruline oma pileteid müüa. Kas te üldse tunnete praegu, et see meeletu inflatsioon on ka teie piletimüügile põntsu pannud?

Jah, oleme pingutanud ja meil on läinud hästi, aga see on ülihuvitav paradoks, sest ma kuulen, kuidas Soome kolleegidel oli pigem murettekitav festivalisuvi, seal on alati festivalid välja müüdud, aga sel aastal kõigil nii hästi ei läinud.

Eestis on mõnes mõttes vastupidi, suured lauluväljaku kontserdid lähevad väga hästi, aga samas ma tunnen, et tegelikult publik on väga valiv ja kõigil üritustel ei lähe ikkagi nii hästi. Mul on väga suur austus muusikaklubide vastu, kes hoiavad me muusikakultuuri üleval iganädalaselt, sest see on väga raske töö, saada iga nädal vähemalt kolmel õhtul rahvas majja.

Kontserdikorraldaja vilumuse võtmeküsimus see, kuidas tajuda turgu ja aimata ette, kas rahvas tuleb või ei tule. See on aga võrrand saja muutujaga, millest kõike – nagu näiteks ilma – sa ikkagi ei kontrolli. Riskid on suured ja tuleb olla valiv. 

Samas ma tunnen, et inimesed tahavad üritustele minna ning nad on valmis maksma ka kõrgemat hinda, aga mitte alati ja mitte kõige eest. See näitab, et meie publiku maitse on teadlikum ning oleme turuna ka arenenud, üha enam oleme ka osa rahvusvahelisest tuuritamise ringist, inimesed lähevad oma lemmikuid kuulama juba Stochkolmi, Berliini ja Londonisse. Seega on vaja tajuda ka rahvusvahelist pilti, mitte ainult saada aru, mis toimub Eestis, vaid tuleb ka laiemalt mängu jälgida.

Tõid Soome võrdlusena sisse, ma tegin ka ise Helsingis toimuv Flow festivali asutaja Tuomas Kallioga suvel intervjuu, kes ütles, et Soomes on huvitav tendents, kuidas paljud festivalid toovad rahvusvaheliste artistide asemel üha enam Soome artistide kavadesse ning tahetakse rohkem näha kodumaiseid esinejaid. Kurbade Uudise näide kinnitab, et ka Eestis soovitakse rohkem oma muusikat kuulata, mida kinnitavad ka Spotify tabelid. Kuidas sulle tundub?

Jah, kui Spotify tuli, siis arvasime, et see õpetab inimesi avatumalt rahvusvahelist muusikat kuulama, aga see on pigem motiveerinud artiste ja plaadifirmasid arendama kohalikke artiste kohaliku turu jaoks ja kohalikus keeles. Mina küll alguses ei arvanud, et see on Spotify tulevik.

Teine trend on see, et rahvusvaheline tuuritamine on ka teatavas kriisis. Neid toimub ikka, isegi Radioheadi läheb uuesti tuurile, aga tuuritamise ja energia hinnad tõusevad pidevalt, süsiniku jalajälg on üha enam pildis ning artistid räägivad aina rohkem oma vaimsest tervisest. Me arvame, et mis see siis ei ole hästi teenivatel staaridel mugavalt mööda maailma reisida, aga tegelikult on see äärmiselt kurnav ja vaimselt raske. 

Rahvusvaheline tuuritamine kindlasti ära ei jää, aga ma ei imestaks, kui need read hakkavad hõrenema.

Juba pärast koroonat tekkis see, kus mitmed tuurid tühistati, kuna artistid nägid, et võib-olla ei olegi vaja seda teha, saab teistmoodi ka.

Jah, see tekitas korraks mõttepausi, kus sai endalt küsida, kas see on selline elu, mida ma tahan elada. Eks turud peavadki lootma oma kohalikule publikule ja artistidele ja seda tuleks võtta kui mõnusat lisaboonust , kui sul õnnestub rahvusvahelisi artiste tuua sisse.

Hoolimata sellest, kui tihti tuurid meile jõuavad, tuleb aga trende, mida kuulatakse ja kes on aktuaalne, kka jälgida. Oleme ikkagi osa globaalsest kultuurist oma erilise-imelise Eesti kultuuriga. Eks  need asjad lähevad teistpidi tasakaalu.

Taaskord, ka seda valdkonda hakkavad peagi kujundama tänased 20-aastased, kes on muuhulgas palju teadlikumad sellest, millist elu nad tahavad elada. 

Kui lai on praegu üldse Eesti potentsiaalse kontserdikülastaja maitse? Te peate pidevalt hindama, kas mingit artisti tasub siia tuua või mitte, aga kuidas sulle tundub, kas eksperimentaalsemaid artiste on mõistlik praegu siia tuua?

Need on suured riskid ning seetõttu ongi oluline, et regulaarsed klubid on olemas, kuna klubiomanikuna  on regulaarsus sinu otsene vajadus. Mina saan otsustada mitte tuua, aga muusikaklubil on vaja põnev programm käimas hoida. Nagu öeldakse, et väikeklubid on valdkonna maasool, nad hoiavad seda mootorit käimas.

Riskid on suured ja underground klubikontsert toob keskmiselt 300-400 inimest, siis see ei genereeri sellist sissetulekut, mis võimaldab pidevalt sisse osta rahvusvahelisi bände. Soome kolleeg ütles mulle aastaid tagasi mõtte, mida ma ei unusta kunagi ära: muusikaturg saab toimida ainult siis, kui põhitöö käib kohalike artistidega, sest see, kas rahvusvaheline talent tuleb sisse, on rohkem õnnejuhus. Töö kohalike artistidega on samas muidugi ka vajalik-väärtuslik kasvulava Eest muusikale.

Seega on vaja kohalikku skeenet arendada, sest tänu sellele püsib infrastruktuur püsti, nii kontserdisaalid ja -korraldajad, agentuurid kui ka produktsioonifirmad. Ja kui see infrastruktuur on olemas, saab korraldada ka rahvusvahelisi kontserte. Kui aga see infrastruktuur kokku kukub, muutub ka rahvusvaheliste artistide korraldus palju kallimaks, sest mingi hulk teenusepakkujaid kaob turult.

Neid artiste on siis palju, keda sa tahaksid Eestisse tuua, aga ei näe lihtsalt mõtet?

Enamus (naerdes).

Mitte ei ole mõtet, aga see lihtsalt pole rahaliselt võimalik. Mõtet oleks alati tuua ja tahtmine on suur, aga selliseid riske lihtsalt ei saa võtta. Sellele kiusatusele tuleb vastu panna, elu on õpetanud ütlema rohkem "ei".

Tiina Lokk ütles mulle eelmise aasta lõpus, et kui ta leiaks endale PÖFF-i juures hea mantlipärija, siis oleks ta valmis festivali rohkem ka kõrvalt vaatama. Kuidas sinuga on? Kas sa näed, et oled samuti mingil hetkel valmis Tallinn Music Weekist kõrvale astuma?

Ühel hetkel ei pea festivali operatiivse korraldamise juures lihtsalt tervis vastu. Müts maha Anne Ermi ees, soovitan talle tervist ja jõudu, Tiina Lokile samamoodi. Meil veab, et sellised eeskujud oma super tiimidega on siin olemas.

Üldiselt ongi professionaalne püsimeeskond tuleviku võti. Eks aastatega võtab tiim igapäevase korralduse üha rohkem üle. Eva Johanna Lepikov on kaks aastat TMW peaprodutsent olnud ning teisel aastal tundsin hästi, kui palju rohkem ta vastutus juba enda kanda võttis ning kui muljetavaldavalt ta seda rolli ja vastutust kandis.

Seega hetkel pole plaanis täielikult eemale astuda, aga vajadus on igapäeva operatiivset organiseerimist rohkem üle anda. Midagi pole teha, energiavarud ei ole enam võrreldavad sellega, kui sa oled 20- või 30-aastane. Soovin, et säiliks olukord, kus minu teadmised, kontaktid, oskused ja kogemused saaborganisatsiooni arenguks ära kasutada.

Seega päris väljaspool muusikatööstust sa ennast ette ei kujuta? Päev ilma muusikata ei ole sinu jaoks mõeldav?

See, kuidas ma ise muusikat kuulan, on mu isikliku elu osa, see minu tööst ei sõltu. 

Ma ütlen niimoodi, et ma näen oma tulevikku jätkuvalt kultuurivaldkonnas. Sest ma muuhulgas siiralt usun, et see saab olema ka meie tuleviku üks põnevamaid kasvuvaldkondi.

Aga kas sa võtad endale muusikavabu päevi ka? Või muusika peab mingil määral sind saatma kogu aeg?

Ma vajan oma elus piisavas koguses täielikku vaikust, mis on mulle väga oluline. Kodus leian end aina rohkem kuulamas klassikalist muusikat. Tihti on nii, et ma tunnen, millist atmosfääri vajan ja muusikaga toetan enda olekut. See on minu enda psühholoogiline tugi. Kas ma vaja näiteks 60ndate džässi, et lihtsalt mõnusalt tunda ennast ja võtta klaas veini, või vajan midagi sellist, mis tõmbab käima. Ma kasutan muusikat iseenda meeleolu toetamiseks. Ja kuulan iga nädal endiselt Raul Saaremetsa "20. sajandi popmuusikat" R2-s ja Indrek Miguri "Radio Amoret" Ida Raadios.

Sa mainisid vanemat muusikat, mis täidab üht nišši, aga kas paratamatult on nii, et uut muusikat kuulates hakkad kohe oma tööle mõtlema? Kuuled näiteks põnevat artisti ja mõtled kohe, kuidas ta saaks Eestisse tuua.

Jah, see on huvitav, et sa seda küsid, sest nii see täpselt on. Uue muusika kuulamine seondub auomaatselt tööga,kohe tekib see, et kust ta tuli, kes temaga tegeleb, mis plaadifirma ja millistel festivalidel ta on esinenud.

Isikliku muusika kuulamisel püüan sellest kihist olla vaba, aga see ei tähenda, et ma ei leiaks uuest muusikast fantastilisi asju, mis jõuavad ka minu enda playlist'i. Viimasel ajal panen hommikuti tihti mängima kas 70ndate Pat Metheny või midagi Tõnu Kõrvitsalt ja õhtuti näiteks Mahleri 5. sümfoonia "Adagio", mille abil on võrratult ilus koju jõudes end aeglasemale tempole häälestada.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.