Sinu kevad on möödunud näituste avamise tähe all. Eelmine nädal (intervjuu toimus 16. mail - toim) avanes Tütar galeriis näitus "Kuhjaja", aprillis avasid Pärnus näituse "Püha õhtusöök". Kas näituste avamise aeg on kuidagi teistsugune ka? Saab seda võrrelda näiteks esietendusega teatris?

On küll teistsugune. Nüüd oli juhuslikult nii, et kaks näitust sattusid ajaliselt lähestikku, mis oli väga stressirohke, sest pidin korraga tegelema kahe täiesti erineva projektiga. Töö nendega algas juba sügisel ja mõlemas on palju detaile ning materjali – nii vaimset kui füüsilist. See kõik on päris väsitav. Samas on adrekas üleval – oled küll väsinud, aga teed edasi.

Pärast näituse avamist tekib alati väike must auk. Ma arvan, et see on igal loomeinimesel nii. See hetk, kus peaksid olema rahul, et nüüd on kõik tehtud, ei too alati pingelangust. Eriti kui sul on mitu asja tihedalt järjest – pole veel ühest maha tulnud, kui teine on juba peale tulemas. Tekib imelik limbo. Kõik see vaimne materjal, mida endas kannad, tuleb välja lasta ja lõpuks peab sellega rahu tegema. See on mõnikord keeruline. Rahulolu võib tulla alles paari kuu pärast, kui ma olen lõpuks lahti lasknud. Ma annan justkui tüki endast ära, ja selleks, et see tükk tagasi kasvaks, on vaja korralikku taastumist.

Esietendus teatris erineb näituse avamisest selles mõttes, et näitus on kõvasti isiklikum, mind kui kunstnikku ja inimest paljastav. Teatris elavad kostüümid näitleja seljas oma uut elu edasi, mis niivõrd ei puutu enam minusse.

Räägi palun nendest näitustest lähemalt.

Pärnus oli mul ühine näitus ehtekunstnikust sõbra Patrick Soomega, kes oma on loomingus interdistsiplinaarne, ehted on sellest vaid üks osa. Näituse pealkiri oli "Holy Dinner" ehk "Püha õhtusöök" ja see oli inspireeritud koos söömisest, mis on meie jaoks väga oluline. Inimesed saavad laua ümber kokku ja see on ühtaegu argine kui ka pühalik hetk – ma pakun sulle midagi, teen teisele paremini kui endale, annan sulle parema koogitüki. Lisaks söömisele toimuvad ka vestlused, mõttevahetused, mingisugune ühenduste loomine. Toit aitab sellele muidugi kaasa.

Koondasime näitusele erinevaid elemente toidulaualt – nõud, söögiriistad – ja panime need justkui pühalikku vormi, laenates religioosseid elemente ka "Püha õhtusöömaajast". Lisaks veel joonistused, ajaleht, fotod jne. See oli meil Patrickuga kolmas koostöö.

Räägi Tütar galeriis avatud näitusest ka.

Tütar galeriis on praegu näitus "Hoarder" ehk "Kuhjaja", mis on on koostöö Taani visuaalkunstniku Simon Sebastian Laumanniga. Kuidagi juhtus nii, et järjestikku sattus kaks koostöönäitust. See koostöö sai alguse läbi ühiste kunstitutvuste ja mu galeristi Mailis Timmi. Meile tundus, et minu ja Simoni visuaalne keel on ühest küljest väga erinev, aga samas leidub nende vahel ka mingi ühisala. Mina olen üldjoontes abstraktne kunstnik – kuigi "Holy Dinner" ei olnud väga abstraktne – ning Simon töötab omapärase prinditehnikaga.

Simon rullis nädal aega jalgrattaga Tallinnas ringi ja sai inspiratsiooni Niguliste kirikust. Ta lõi altarilaadse maalide komplekti: kergete figuuridega pühalikud prindid ja savist skulptuurid, mis meenutavad kirikus olevaid hauakive, mille peal kõnnitakse ja mille all on surnud. Nende kõrval on minu abstraktsed maalid. Ruumi mõte on, et me otsime mingisugust puhtust või mõtteselgust infoga ülekoormatud maailmas. "Kuhjaja" tähendabki seda, et sul tekib oma tööprotsessis nii mentaalne kui ka visuaalne üleküllus ja sa hakkad ennast sealt nagu välja koorima. Eero Epner ütles saatetekstis hästi – me oleme nagu arheoloogid, kes mitte ei loo kunsti tühja koha pealt, vaid me puhastame kunsti kuskilt välja ja jõuame rahupaika, kus saab korraks olla. Nüüd on kõik hästi. Kas või näiliselt.

Tütar galerii näitust vaatamas käies tekkis tõesti selline kirikus olemise või pühaduse tunne.

Paigutuse mõttes olid Simoni altar ja hauakivid all ja minu maalid natuke liiga kõrgel, et sa peaksid üles vaatama – nagu kirikus pühasid maale. Kirikus sa näed midagi muud muidugi.

Mul on tunne, et ma ei saa mitte kellelegi öelda, mis mu töödel täpselt on, sest muidu ma rikun ta vaatepunkti ära, ma röövin ta intuitiivse tõlgenduse. Mulle endale meeldib vaadata teiste töid nii, et ma ei loe pealkirja ega saateteksti, ma vaatan seda võib-olla hiljem. Ma tahan teada, mida see minus tekitab, ja kui ei tekita mitte midagi, siis see on ka okei. See on minu jaoks hästi oluline, et vaba tõlgendus jääb alles. Abstraktne kunst annab päris suure vabaduse. Igal inimesel on oma seosed, isiklik maailmatunnetus ja just need loovadki vaataja jaoks pildi tähenduse. Me mõistame ju sõnu ka erinevalt. See mis mina ütlen, ei ole sinu jaoks sama, kui sina seda ütled.

Mis sulle kui kunstnikule koostöös tehtud näitused annavad? Kas üksinda ei oleks lihtsam töötada?

On küll, jah. (Naerdes) Tegelikult ma eelistan ideaalis üksi töötada, olen selline loner. Võib-olla on see lihtsalt introvertsus – ma tegutsen paremini omaette, aga tiimitöö on ka täiesti fine, ma adapteerun. Näiteks kostüümikunstniku töös on mul inimesed, kellega ma pean tegelema, aga siis on ikkagi see, et mina kontrollin olukorda. Ühesõnaga, selline kontrolli ja balansi küsimus on koostöö projektidega.

Simon oli mulle alguses võõras, aga me leidsime ühise keele. Eks natuke on ikka keeruline, kui peab uue inimesega arvestama, andma talle ruumi ja leidma tasakaalu. Samas on väga huvitav näha, kuidas Simoni tööd suhestuvad minu omadega. Patrickuga on hoopis teine energia – me tunneme teineteist nii hästi, et me ei pea isegi väga rääkima, et aru saada, mida me teeme. Sõbraga on lihtsam, võõraga on natukene keerulisem.

Oled kunstiga tegelenud alates ajast, mil olid väga väike. Kui jätame päris lapsepõlves tehtud tööd kõrvale, siis kuidas on sinu käekiri aja jooksul muutunud?

Ma hakkasin maalima kahe-aastaselt. Ema pani mind kolme-aastaselt Sally Stuudio kunstikooli, kuhu selliseid tittesid tegelikult ei võetud, aga ma tegin katsed edukalt ära. Maalimine ja joonistamine on olnud minu jaoks täiesti loogiline osa elust, ma olen seda kogu aeg teinud. Ema lemmiklugu on see, kuidas me käisime kunagi ERKI fuajees mingil näitusel, mina olin umbes kolmeaastane, vaatasin tohutuid maast laeni maale ja ütlesin emale: "Ma tahan ka nii teha." Ema küsis: "Nii maalida?" – ja mina vastasin: "Ei, nii suurelt." Mulle meeldivad siiani suured formaadid, ma ei mahu väiksesse formaati hästi ära.

Viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul olen tegelenud rohkem abstraktsusega. Noorena, pubekaeast kuni 20-ndateni, kasutasin hästi palju värve. Nüüd olen pigem liikunud minimalismi suunas – võtan värv värvi kaupa. Mida vähem, seda parem, kuigi mul ei ole mitte midagi värvide vastu. Näiteks eelmisel aastal oli mul valge näitus ("Dirty White" Tütar galeriis), enne seda olid must ("Hammer/must" ARS-i projektiruumis, 2023), punane ("Punane/red" Põhjala tehase galeriis, 2021) ja üks tumesinine periood. Nüüd olen ringiga tagasi jõudnud punkti, kus toon taas vaikselt värve sisse – praegu on näiteks must ja kollane see kombinatsioon, mis mind kõnetab.

Kas sellel on mingi teadlik põhjus või lihtsalt tuleb nii?

Tavaliselt on see sisemine teadmine. Kui üks näitus on valmis, siis ma tean juba, mis värvi järgmine tuleb. Näiteks kui punased tööd valmisid, teadsin kohe, et järgmiseks tuleb must, ja pärast musta tuli valge. See tuleb kuidagi loomulikult. See on täiesti võimatu küsimus, umbes nagu, mis sind inspireerib – mitte miski või siis kõik korraga.

Samamoodi on raske vastata küsimusele, kui kaua ühe töö valmimine aega võtab. See on natuke segane küsimus: kas inimene mõtleb seda aega, mil ma pintslit käes hoian ja see läheb lõuendi vastu? Või siis mida veel? Ma ei tea seda aega. Keda see aeg huvitab? Aeg pole absoluutselt oluline. Ma võin teha ühte pilti mitu kuud või siis teen kohe valmis. Suur osa tööprotsessist toimub siis, kui ma tegelikult ei maali – ma teen suvalisi asju ja mõtlen sellele tööle ning hakkan seda vaimusilmas nägema. Ma ei mõtle pilti välja, vaid see justkui tuleb ise minu juurde. Siit tuleb jälle see arheoloogi metafoor – ma lihtsalt puhastan selle välja kuskilt, kuhu ta on juba peidetud.

Kas see minimalism on seotud ka selle varem öelduga, et maailm on asju liiga täis?

Jah, maailm on minu jaoks kõiges selles külluses kohutavalt väsitav. Hindan väga üksi olemist, heas mõttes üksindust. Ma võin olla päevade kaupa kodus/stuudios ja mul ei hakka igav. Igav hakkab ainult teiste inimestega koos (naerab). Mul võib olla seltskonnas igav, sest miski ei stimuleeri mind, aga kui teen omi tegemisi, on kõik hästi. See vajadus vaikuse, puhtuse ja rahu järele kandub ka töödesse. Ma ei taha ka töödesse liiga palju müra või segadust. Pigem jätan ruumi.

Lisaks maalimisele ja joonistamisele tegutsed näiteks teatris ja filmis kostüümikunstnikuna ja teed stilistikat. Kas sul on ka lemmikvaldkond?

Kõige südamelähedasem on ikkagi maalimine. Aga kostüümikunst ja stilistika tulid mu ellu pigem praktilisest vajadusest – oli vaja tööd teha ja raha teenida. Nagu me teame, siis Eestis on ju nii, et kunsti võib teha, aga raha peab endal olema. Ka siis, kui saad kultuurkapitalilt toetust, läheb see raha kunsti tegemise peale, aga millest ma siis elan? Kunstimüük on selline Bingo loto – you never know.

Kostüümikunst on mul teine teema, mis on õnneks hästi käima läinud. Alustasin moestilistikaga ja kuidagi imbusin filmi ja teatrisse. See meeldib mulle – palju huvitavam kui lihtsalt moe-shoot'e teha. Aga eks muidugi oleneb ka asjast. Kui on täiesti vabad käed, on moe-shoot'id väga toredad. Tegelikult on kostüümikunst ja maalikunst minu jaoks sarnased – mõlemas luuakse vorme, valitakse värve, kujundatakse ruumilist või visuaalset loogikat. Mulle meeldivad mõlemad, aga ma pigem maaliks.

Kas on veel mõni meedium või tehnika, mida tahaksid tulevikus katsetada?

Olen tegelikult teinud ka päris palju joonistusi ja graafikat. Mulle meeldib joonistada. Olen ka pildistanud, teinud muusikavideoid, olnud set'i-kunstnik. Hiljuti tegime koos Anna Kaneelinaga ühe video, kus olin ka veidi režissööri rollis. Erki Pärnojaga olen ka ühe video teinud. Mul on Pärnojadega mingisugune isiklik suhe (naerab). Meie visuaalid ja energiad klapivad. Installatsioone olen ka natuke teinud ja tahaksin sellega rohkem eksperimenteerida. Must näitus oli tegelikult väga installatiivne. Seal oli muud kola rohkem kui maale, aga minu peas on nad kõik üks tervik. Totaalselt kujundatud ruum, mingi uue esteetilise maailma loomine kõnetab mind. Skulptuuri võiks ka rohkem katsetada. Aga eks näis, ma ootan ilmutusi.

Sellega seoses – Telliskivis on Konteiner galerii, mille ma saan terveks suveks enda kätte. Sinna tuleb 5. juunil installatsioon, mille pealkiri on "Help" ehk "Appi" ja ma ütleks ainult nii palju, et see on inspireeritud mõttest, et millal me uue Noa laeva peame ehitama. Näe, jälle kisub religioosseks.

Sa jõuad tihti religiooni juurde tagasi. Miks see sind kõnetab?

Ma ei tea. See justkui kutsub mind iseendaga flirtima. Jumal jumalaks, see on mingisugune näitemäng, aga lood, mis selle ümber on, need on ikkagi päris inimeste kirjutatud, nagu ka muud muinasjutud. Näiteks oma musta värvi näitusel kasutasin Baba-Jagaa nõiamaja lugu. Seal on mingisugused mütoloogilised tagamaad, mis huvitavad mind rohkem kui religioon, mis on selle varastanud. Igasugused religioossed asjad tulenevad kollektiivsest mälust, mille juured lähevad, kes teab kuhu. Nagu Hasso Krull ütleb, on põhimõtteliselt igal rahval mingisugused arhailised lood sellest, kuidas maailm loodi või tähed taevasse said ja tihtipeale need kattuvad kollektiivses mälus. Hilisemas tsivilisatsioonis on religioon need kokku korjanud, pannud kirikusse ja öelnud, et nüüd on nii – seda lihtsalt selleks, et rahvast kontrollida. Selle saab ka omakorda kunstiteosesse transformeerida ja anda talle jälle uus mõte.

Kas sa uurid ka teadlikult religioosseid teemasid või need lihtsalt jõuavad sinuni?

Pigem on nii, et loed midagi ja käid kuskil ning siis hakkab miski kõnetama. Mulle meeldib lugeda teadusfilosoofiast muinasjuttudeni välja. Korjan killukesi ja teen kirjalikke märkmeid. Piibli süvauuringut ei ole otseselt teinud, rohkem nagu mängin teemade vahel ping-pongi.

Sul on bakalaureusekraad filosoofias ja magister kultuuriteoorias. Kuidas need sind kunstnikuna mõjutavad? Kui palju sa oma loomingus koolist saadud teadmisi kasutad?

Filosoofia ja kultuuriteooria tunduvad võib-olla esmapilgul sellised alad, et noh, mida sa nendega peale hakkad, aga minu jaoks on need silmaringi väga palju avardanud. Arusaamine, et maailm on tihe ja mitmekesine, oskus paremini analüüsida, aru saada, et tõde pole absoluutne ja ma ise loon oma maailma – see kõik on oluline. Meid õpetati niimoodi, et ma pean suutma ära tõestada oma väikse maailma. Ülejäänud maailm on ka oluline, aga millega mina tegeleda saan on see minu maailm – ja siis äkki see minu maailm parandab natuke ka seda suuremat maailma.

Mäletan, et Eik Hermann ütles meile ühes seminaris, et ükskõik, mis teemal sa oma esseesid ja asju kirjutad, sa pead kirjutama nii, et ka inimene, kes ei tea sellest teemast midagi või kellele see isegi ei meeldi, oleks alates esimesest lõigust kaasa haaratud. Ehk siis ma võin sulle rääkida mingisugusest lauajalast aga sa vihkad laudasid, kuid ma räägin sellest niimoodi, et sul hakkab huvitav. Ma mõtlen selle peale siiani – kuidas teha nii, et ka võimalikult paljudel inimestel oleks huvitav.

Kas oled selle mõtteviisi ka oma kujutavasse kunsti edasi kandnud?

Ma proovin, aga see on keeruline. Nagu ma ütlesin – ma ei taha sulle öelda, mida sa peaksid nägema. Tahan, et sul oleks vabad käed. Ma pean lihtsalt lootma, et äkki sind huvitab. Aga täiesti okei on, kui ei huvita.

Sinu magistritöö keskendus kunsti tõlgendamisele. Seal kirjutasid muu hulgas, et pilt on sinu jaoks eraldiseisev meedium, mis ei peagi tekstiga kokku käima. Kui palju sa nüüd, 11 aastat hiljem nende sõnade taga seisad?

Issand, kas sa oled seda lugenud? (Naerdes) Aga ma olen sellega nõus. Ma ei taha näiteks töödele pealkirju panna. Ja kui keegi küsib minult näitusel, et mis sa selle pildiga öelda tahtsid, siis ma tahan kohe vastu küsida, et mis sa ise arvad.

Siin on mitu varianti – osa inimesi tahab kangesti teada, et no räägi nüüd, mis see on, miks sa ei ütle mulle. Mul tekib selle peale trots, et kas sa ise ei näe siis. Inimestel on tihtipeale hirm, et nad arvavad kunstist valesti. Aga seal ei ole valet arvamust. Kui ma loen raamatut, siis ma ei saa sellest valesti aru saada. Igaüks saab sellest midagi vastavalt oma mindset'ile. On ka olemas need inimesed, kes hakkavad mulle ise minu maalist rääkima, mis on väga huvitav. Ja siis ma lihtsalt kuulan seda, ütlen, et jah, miks mitte, väga tore, kui sul mingi selline maailm avanes, see on positiivne. Ja mõni ütleb lihtsalt, et väga hea, mulle meeldib – ka see on variant.

Aga kas sa tunned, et sind on vahel valesti mõistetud, sest sa ei taha öelda, mida sa kujutad? Näiteks tulevad ajakirjanikud ja nad küsivad, et millest see näitus räägib, nagu mina intervjuu alguses samuti küsisin.

Ma pigem annan sulle mingi teelahkme, aga ei ütle kõike välja. Kõndima pead ise.

Kui sa oma tuttavate kunstnikega suhtled, siis kuidas sulle tundub, kas see hoiak, et ei taheta tööde tausta lahti rääkida või tähendust lahti seletada, on tegelikult levinum, kui tarbija või ajakirjanik oskaks arvata? Et on lihtsalt lepitud sellega, et mingi kommentaari peab andma, et saaks kajastust.

Mulle tundub, et see on üsna levinud. Kunstnik — olgu ta maalikunstnik või tegutsegu mõnes muus vormis — üritab oma teosega kõik ära öelda. Ma annan selle tüki endast ja see tähendabki seda. Ja nüüd võtad sina selle vastu nii, nagu sa võtad. Ma ei saa seda rohkem selgitada. Nii nagu mõned lavastajad või filmirežissöörid on öelnud, et kui sa seda vaatasid, siis ma ju tegin selle juba ära. That's it. Aga paratamatult tuleb neid olukordi, kus sa pead ikkagi rääkima ja siis vahel tekib tunne, et äkki ma rikun oma mölaga selle kogemuse üldse ära. Äkki tekst tapab visuaali, mitte ei toeta seda.

Inimesed hakkavad niikuinii igasuguseid asju arvama. See ei tähenda, et neil oleks õigus. Seda õpetasid mulle juba ema ja vanaema, kui ma olin väike. Mind on kasvatatud võrdõiguslikus perekonnas, võiks isegi öelda, et olukord oli unisex. Ja kui ma läksin kooli – lasteaias ma ei käinud –, oli meil tüdrukute klass. Esimesel päeval läksin koolist koju ja küsisin emalt, et mis neil tüdrukutel viga on. Ma ei mäleta, kas nad kilkasid ja karjusid või mis nad täpselt tegid, aga nad käitusid minu jaoks kuidagi kummaliselt. Ema ütles, et inimesed on erinevad. See ei tähenda, et neil oleks õigus või et sina peaksid muutuma. Sina oled see, kes sa oled, ja ära lase end häirida. See oli mulle suur üllatus, sest ma arvasin, et me kõik oleme lihtsalt inimesed. Siis selgus, et me oleme poisid ja tüdrukud. See tundus mulle täiesti arusaamatu. Mina kasvasin kahe vennaga ja poisid ei olnud minu jaoks mingi teine loomaliik, vaid samasugused inimesed nagu mina. Meid ei koheldud kuidagi erinevalt.

Aga kui tuleb ette neid hetki, kus keegi arvab sinust midagi — võib-olla pole õige öelda valesti, aga teisiti kui sa ise arvad —, siis kas sul tekib siis soov ennast selgitada või püüda teda ümber veenda?

Kui keegi arvab midagi täiesti lolli või faktiliselt valet, siis tekib küll tunne, et kuule, mis asja. Nooremana oli seda trotsi rohkem, et ma pean ennast selgitama, pean sulle ära rääkima, kuidas asjad tegelikult on. Aga vanemana — noh, see pole enam nii oluline. Ma räägin, mida räägin, ja tee selle infoga, mis tahad. Kui keegi just midagi pahatahtlikku ei hakka tegema, siis las ta arvab, mis tahab. Ma ei saa ega jaksa seda kontrollida.

Kui tulla nüüd kunsti juurde tagasi, siis mis on see, mida sa oma teostega inimestele pakkuda tahad?

Iga kunstnik tahab pakkuda mingisugust esteetilist naudingut või intellektuaalset stimulanti, et vaatajal või tarbijal tekiks mingi isiklik seos. Kui miski sind kõnetab, siis järelikult on seal midagi, mis on sulle omane, mis puudutab sind. Kui tekib see isiklik connection, siis see ongi võib-olla kõige tähtsam.

Kui vaadata viimast paari aastat, siis kui palju sa maailmas toimuvat oma loomingus peegeldad?

Ma täpselt nii ei mõtle, et kui meil on sõda ja maailm on perses, siis ma pean nüüd spetsiaalselt ühiskonnakriitilist või poliitilist kunsti tegema. Ma ei käsitle ka sugude ja seksuaalsuse teemasid, mis praegu on väga populaarsed. Pigem mõtlen ja töötan universaalselt, poliitika- ja sugudeüleselt. Sellised lahterdamised ei ole mulle omased, nagu ma seal esimeses klassis olin segaduses, et miks me sugusid eristame. Põhimõtteliselt ma ei too neid sisse. Ma ei oska niimoodi mõelda.

Aga võib-olla see kõik väljendub alateadlikult mingites elementides, värvides või vormides. Vahepeal läheb asi tumedamaks, vahepeal heledamaks. Võib-olla eelmise aasta valge näitus otsis helgust ja rahu. Praegune "Kuhjaja" loob väikese templi moodi rahuruumi. See tuleb kuskilt sisse, aga mitte nii otse, ma ei osuta millelegi konkreetsele. See on seal sees, aga pigem alateadlikult. "Holy Dinner" kutsus ka ühe laua äärde kokku ja rahunema – õhtusöök ilma draamata.

Kui vaadata praegu Eesti kunstielu laiemalt, siis millised on need jooned, mis sulle silma torkavad?

Mulle tundub, et sõda ja kogu see jama on inimesed ilmselgelt ära väsitanud. Mingil hetkel astuti sellega rohkem dialoogi, aga nüüd hakkavad sisse tulema mingid postapokalüptilised muinasjutuutoopiad, mütoloogiad ja kollektiivse mälu arhailised teemad. Tundub, et kunstnik tahab ka sellest kõigest natuke põgeneda.

Sugu ja seksuaalsus. Minu poolest ole mis soost tahad, kepi, keda tahad, mind see absoluutselt ei huvita. Muidugi olen ma vähemuste poolt aga kui palju näitusi, etenduskunsti või tantsutükke me veel peame tegema sellest, kuidas oma kehaga rahul olla või oma seksuaalsust väljendada?

Juhtusin eile millegi pärast Eurovisiooni vaatama — täielik nali minu arust. Tohutu raha raiskamine. Ma saaks aru, kui me korraldame lauluvõistluse ja kogu tulu läheks Ukrainale, Aafrikale või mõnele kväärvähemustele, aga ei, see on lihtsalt money-making business. Ühtlasi, mis näeb muusikast olulisemgi olevat — see tuli välja ka eelmisel aastal — on see, et iga artisti ette loetakse tohutu selgitav tekst: kes ta on, mis soost ta on, kuidas ta end väljendab, mis probleemid tal on jne. Vaene Marko Reikop peab neid kõik ette lugema. Mul on tunne, et tal on juba endalgi keel põses. See hakkab natuke imelikuks minema. Ja samas on see ikkagi nii oluline ja õrn teema, et ei saa ka lihtsalt öelda: "Kuulge, olge vait." See on siuke õrn värk. Aga äkki see õrnus rajab teed tugevusele? Ma ei tea. Praegu valitseb veel segadus.

Aga mida sa ise kunstitarbijana otsid? Mitte ainult maali või joonistust vaadates, vaid ka teatris või filmis.

Eks ma otsin ka mingit kontakti. Ühest küljest ma olen võib-olla nii vana kool, et tahaks lihtsalt midagi ilusat ja tabavat. Ma ei oskagi sellele täpselt näppu peale panna — see võib olla raamat, võib-olla etendus, aga ta peab kuidagi puudutama, ilma, et liigselt tolmu üles keerutaks. Võib-olla peitubki võlu lihtsuses.

Sellega meenub mulle, et keegi ütles hiljuti ühes intervjuus midagi sellist, et meil on kultuuri tarbides komme üle mõelda, selle asemel, et lihtsalt nautida ja vaadata, mida meile pakutakse. See haakub natuke ka sellega, mida sina ütlesid — et sa ei taha liiga palju ette ära seletada. Kas see polegi äkki seotud sellega, et inimesed tahavad lihtsalt nii väga kõike üle mõelda?

Jah, ülemõtlemine on üks paha asi. Meil on niigi liiga palju infot siin maailmas, ajus on lihtsalt nii palju prahti. Seda ütles juba Aristoteles — mida rohkem sa millestki räägid, seda vähem see lõpuks olemas on. Selle teema essents lihtsalt lahtub ajas. Võtame näiteks mõne uudise — räägime ja räägime ning lõpuks on tunne, et aitab küll, kedagi ei huvita. Isegi kui teema on oluline, aga kuna see on nii läbi sõelutud ja hakitud, kaotab see oma mõtte.

Sind esindab Tütar galerii. Ma tegin hiljuti intervjuu Linnar Viigiga ja tema ütles, et Eesti kunstivaldkonna üks murekoht on see, et noored ja andekad kunstnikud ei leia endale sobivat galeristi või neil puuduvad oskused oma kunsti väljapoole suunata. Milline on galerii roll sinu jaoks? Kas otsus end galeriiga siduda tuli kergelt?

Kunstnikul ongi raske olla iseenda sekretär. See on meeskonnatöö — sul on vaja igasuguseid sotsiaalseid oskusi ja muid toimetamisi, mida võib ju teha, aga kui sa samal ajal tahad ka kunsti luua, siis sa lihtsalt ei jaksa. See röövib nii palju aega loomisest.

Minu koostöö Tütar galeriiga sündis üsna juhuslikult ja õnnelikult. Mailis Timmi, kes on galerii asutaja ja galerist, tuli minu ellu siis, kui ma otsisin kedagi, kes aitaks mul 2021. aastal punast näitust teha. See oli suur ettevõtmine ja ma tundsin, et vajan kedagi, kes kureeriks ja aitaks asja kokku panna. Küsisin ühe tuttava käest ja tema ütles, et tal on kiire, aga soovitas Mailist.

Saime Mailisega kokku ja meil tekkis kohe inimlik klapp. Temast sai sõber ja ta aitas mind hiljem ka musta näitusega. Ja siis ühel hetkel — üllatus-üllatus — hakkas ta oma galeriid looma. Nii juhtuski, et ta hakkas mind esindama. See on mulle tohutu kergendus. Kunstnikuna on väga oluline, et keegi hoolitseks bürokraatia ja kõige selle jura eest. Mailis tunneb mind ja oskab minu eest ka rääkida. Ma ei pea alati ise seletama, mis ma tegin — see on osalt tema töö. See on vastastikune suhe: mina pean tegema kunsti ja tema peab mulle pakkuma näituseaegu ja muid võimalusi. See on sisuline, usalduslik suhe. Mul on väga hea meel, et see on just Mailis, sest me oleme head sõbrad ja kõik toimib väga loogiliselt.

Ja kindlasti aitab galerii nähtavusele kaasa. Mingid uksed lähevad selle kaudu lahti. Kui sa oled galerii all, siis võib öelda, et sind justkui võetakse tõsisemalt. See lisab väikese boonusena juurde — võib-olla mitte otseselt mingi ametlik staatus, aga see aitab kindlasti kaasa.

Mis aastast alates Tütar galerii sind esindab?

Tütar galerii on kaks aastat vana — neil oli just hiljuti sünnipäev. Mind esindab galerii 2024. aasta algusest.

Kas kunstnikuna on ka otseselt tunda, et mingi muutus toimub, kui galerii sind esindama hakkab?

Jaa, ikka. Ma ei teagi, mis plaanis täpselt, aga ma tunnen, et mul on nagu oma väike teine pere, kes hoolitseb mu eest ja tegeleb minuga. Meil on hea koostöö — saame ideid põrgatada nii loomingulistes küsimustes kui ka näiteks, et kuidas rohkem müüa või pildis olla. Mailisel on oma võrgustik, minul oma, aga mul on väga vaja tema kontakte, sest tema tunneb õigeid inimesi. Ka tehnilised küsimused lahenevad nii palju lihtsamini.

Hakkame nüüd otsi kokku tõmbama. Sa mainisid natuke Telliskivi Konteiner galerii projekti, aga mis sind lähiajal veel loominguliselt ees ootab?

Praegu töötan kostüümikunstnikuna Juhan Ulfsaki lavastuse juures. See on külalislavastus Pärnus Endla teatris ja kannab pealkirja "Juulikuu lumi". Esietendus on 13. juunil. Sügisel tuleb välja Triin Ruumeti debüütlavastus Von Krahli teatris. Triin on mu hea sõber ja meil on hea klapp, teen ta lavastusele kostüümid. Ja üks väiksem projekt ka STL-is – taaskord hea sõber Mark Monak kutsus oma tantsulavastuse kunstnikuks. Tundub, et sõbrad hoiavad töös mind. Kostüümikunstniku töö ühele filmile on ka õhus. Aga see veel liiga õhus, et kõva häälega rääkida.

Kujutava kunsti mõttes on järgmisel aastal tulemas isikunäitus Tütar galeriis. Selle näituse vihje võib-olla juba peitubki selles, mis mul Telliskivi konteineris plaanis on — see idee läheb suuremaks edasi. Patrick Soomega on ka uus projekt seedimisel, mis otsib ruumi, eks näis kas antakse.

Väga tore ja tõesti huvitav — erinevad valdkonnad põimuvad omavahel.

Jah, need inspireerivad üksteist. Mõni maal inspireerib kostüümi ja vastupidi.

Väga põnev. Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.