Alustuseks üks isiklikum küsimus. Miks te sooviste riigiarhitektiks kandideerida?

Tegelikult ma alguses ei kandideerinudki. Nagu ikka, on kõik ajastuse küsimus - mul oli juba niigi põnev elu. Kui esimene riigiarhitekti konkurss nurjus, kuna sobivat inimest ei leitud, alustati sihtotsingutega. Selle käigus helistati ka mulle, nagu ilmselt ka paljudele teistele.

Siis sain aru, et tegelikult ma juba tegelen igapäevaselt ruumiküsimustega. Juhin hobi korras taskuhäälingut "Ruumilood", mis käsitleb Eesti ruumi teemasid eri vaatenurkadest, olgu selleks psühholoogia või loodusteadused. Lisaks on mul haridus linnaplaneerimises ja arhitektuuris. Praegu olen lõpetamas ka Tartu Ülikoolis teist magistratuuri muutuste juhtimise alal. Kõik see kokku pani mind mõtlema, et võiksin sellele ametikohale tõepoolest kandideerida.

Vestluste käigus maa- ja ruumiameti peadirektoriga, kelle juurde riigiarhitekt ka struktuurselt kuulub, sain aru, et tegemist on väga uue ja kaasaegse suunitlusega ametiga. Maa- ja ruumiamet loodi alles selle aasta 1. jaanuaril ning praegu on seal käimas ulatuslik muutuste protsess, millel on lootusrikas tulevikupilt. Sellisesse arengusse panustan hea meelega ka ise.

Veel üks oluline põhjus kandideerimiseks oli teadmine, et meil on Eestis mitmetes riigiametites ja ministeeriumites väga säravaid inimesi, kes tegelevad ruumiküsimustega. Aasta alguses loodi ka uus planeeringute asekantsleri ametikoht. Valmimas on uus üleriigiline planeering. Need on kõik põnevad ja sisulised protsessid, milles osalemine tundus mulle oluline.

Riigiarhitekti on nähtud strateegi ja suunajana, aga mida ütleb teie Tartu linnaarhitekti kogemus, kui kerge on ühiskondlike muudatuste suunamine ja mida on vaja, et eksperti kuulda võetaks?

Ühiskond on väga lai mõiste, aga mida me oma töös kogu aeg näeme, on see, et laual on korraga väga palju eri ideid. Eesti kodanikkond on tugevamaks muutunud ja inimesed oskavad järjest paremini demokraatlikus arutelukultuuris osaleda. See tähendab, et eri arvamused jõuavad üha enam eetrisse. Võib-olla on aga viimastel aastatel puudu jäänud sellest, et me ei oska nende eri arvamustega midagi peale hakata.

Ka laiemalt on ühiskond koos muu maailmaga oma teadlikkuses pidevalt arenenud. Näiteks kliimaministeeriumi loomine näitas omamoodi küpsusastet: et Eesti sellise sammu astus, näitas, et võtame neid teemasid tõsiselt. Jah, praegune olukord on veidi teistsugune, aga see ei tähenda, et me poleks edasi liikunud. Pikka aega ei olnud kliimast rääkimine eriti populaarne, aga see on viimastel aastatel kindlasti muutunud.

Kui tulla nüüd ehitatud keskkonna ja arhitektuuri juurde, siis seal olen ma oma praktikas näinud väga selget arengut positiivses suunas. Just täna vestlesin taskuhäälingu tarbeks ühe arendajate esindajaga, ja ta ütles, et vähemalt suuremad tegijad mõtlevad väga selgelt läbi, mida nad loovad, sest eesmärk on pakkuda inimestele kvaliteetset ruumi. Vastutustundlikkust on palju. Pigem tekib probleem siis, kui arendajate vastu puudub usaldus ja neid takistatakse liigse bürokraatiaga.

Milliseid ajaga tekkinud muutusi olete siis märganud?

Mina mäletan veel aega, kui 2012. aastal Tartu linnaarhitekti ametisse asusin: siis oli pilt hoopis teistsugune. Ametnikel oli väga tugev roll filtreerida ideid, et mis on hea, mis on halb, ja aidata kureerida ruumi parema keskkonna suunas.

Täna näen, et see on muutumas. Saame järjest rohkem usaldada erasektori tegevust. Minu meelest see näitab, et ühiskond küsib head ruumi. Seda küsivad inimesed igapäevaselt sõltumata sellest, mis eluvaldkonnas nad tegutsevad. Ja seda muutust on näha.

Kui vaatame näiteks Tallinna või Tartu linnaruumi debatte, siis tahetakse ikka, et keskkond oleks inimsõbralikum ja liikumine keskkonnasõbralikum. Soovitakse, et linn oleks kompaktselt kujundatud, aga samas piisavalt roheline: et linnas oleks neid väärtusi, mida üks hea linn peaks andma. Need arutelud on ühiskonnas järjest rohkem esil ja tänu sellele ühiskond ka areneb.

Selle arutelu jätkamine on minu meelest väga oluline, et see ei jääks ainult linnade või pealinna keskseks. Seda tuleb pidada kogu Eestis. Ja samal ajal tuleb ka debatis välja tuua häid näiteid. Neid on üle Eesti - kohtades, kus ruumile on teadlikult tähelepanu pööratud ja kus kogukonnad on selle üle rahul.

Teie olete Eesti esimene riigiarhitekt ja siin valimise käigus on eri inimesed püüdnud seda ametikohta n-ö sisustada. Näiteks Margit Mutso on kirjutanud, et riigiarhitekti töövaldkonnad on elamuehituspoliitikast kuni valglinnastumise ja väikelinnade kahanemiseni, ja siis veel mitu-mitu asja. Mis on aga teie enda meelest kõige suurem mure, millega tahaksite esimese asjana tegeleda?

Lisaks nendele märksõnadele, mida Mutso välja toob, taandub kõik lõpuks ühele põhimõttelisele teemale: arusaamisele, et meie ressursid on piiratud.

Eestlased, kes on harjunud laiutama, saavad lõpuks aru, et see laiutav ruumikultuur viib selleni, et me ei suuda tagada head ruumi kõikjal oma hõivatud territooriumil. Ja lõppude lõpuks läheb see meile väga kalliks maksma.

Täna näeme, et meil on taristuehituses investeeringurahast puudus. Ehitame uusi elamupiirkondi, samal ajal kui ajaloolised piirkonnad jäävad unarusse. Aga neid kahanevaid asulaid tuleb ikka mingil moel üleval hoida. See viibki meid olukorda, kus me justkui hõivame kogu aeg uut maad, aga tegelikult ei tea, mida kogu selle hõivatud alaga peale hakata.

Ressursi väärtustamine on ruumikultuuri võtmeküsimus. See tähendab, et iga ruumiotsus, mis me teeme, peab olema põhjalikult läbi mõeldud: kas see on põhjendatud, kas see tugineb andmetele. Ja ideaalne investeering on selline, mis lahendab korraga mitu probleemi.

Mis puudutab ruumikultuuri laiemalt, siis pikalt on Eestis olnud valglinnastumise trend - linnad valgusid laiali lähedalasuvatele loodusaladele. Tänane väljakutse, arvestades piiratud ressursse, on see, kuidas suunata arengut eelkõige piirkondadesse, kus taristu on juba olemas. Olgu selleks raudtee, koolid, lasteaiad või muu sotsiaalne taristu. Eesmärk on maksimaalselt ära kasutada olemasolevat. See on üks olulisi, põhimõttelisi ruumiülesandeid, millega tegeleda. Praegu on koostamisel ka Eesti üleriigiline planeering, mis hakkabki selliseid suuniseid andma, et meie ruum saaks tulevikus rohkem läbi mõeldud.

Sellega koos kaasnevad mitmed muud väljakutsed. Üks on kindlasti renoveerimise väljakutse, sest kõige parem maja on see, mis on juba olemas. Kuidas väärindada keskkondi, mis on juba loodud - see on küsimus. Siin tuleb kahtlemata mängu segregatsiooni ja kodupoliitika küsimus, sest me näeme paratamatult, et 1960-ndatel rajatud piirkondade kinnisvara väärtus on pigem madalam kui uutel piirkondadel.

Kodude kättesaadavus on muutunud selliseks, et uut kodu südalinna läheduses suudavad varsti lubada vaid vähesed leibkonnad. Ja sealt lumepallina ühiskonnas võibki tekkida päris tugev segregeerumine. Sotsiaalpoliitiline väljakutse lasub hoopis varasemates ruumiotsustes, aga nende ruumiotsustega tuleb tegeleda.

Muu maailma näitel on sellisteks väljakutseteks ka lahendusi olemas. Kuidas muuta üht piirkonda, et see oleks mitmekesine nii teenuste ja keskkonna poolest kui ka seal elavate inimeste osas. See ei tähenda muidugi, et iga eestlane peaks saama elada mere ääres, rõdu vaatega Soome poole. Ilmselgelt jäävad eri piirkonnad eri sissetulekuga inimestele.

Aga kirjeldage ühte head näidet maailmast, kus ruumilahendustega on sotsiaalprobleemidele päitsed pähe pandud.

Üks väga hea projekt on näiteks Aarhusi ülikoolilinnas Taanis, kus asub Gellerupi nimeline piirkond, mis rajati 1960. aastatel. See piirkond oli täielikult segregeerunud ja seal olid suured sotsiaalsed probleemid. Piirkonnas olid kuue- kuni kaheksakorruselised paneelelamud ja linn seisis silmitsi suure väljakutsega: mida teha selle olukorraga, sest probleemid olid seal juba palju teravamad kui meil Eestis.

Mida nad siis tegid? Nad astusid julge sammu ja hakkasid muutma piirkonda linnalisemaks ja mitmekülgsemaks. Kõigepealt kavandasid nad sinna keskse avaliku ruumi, tänavaruumi, mis on sarnaneb sellele, kuidas me täna Tallinnas peatänavast räägime. Siis nad kavandasid keskse linnaruumi, kuhu paigutati olulised teenused, näiteks raamatukogu. See andis noortele koha, kus aega veeta kultuurses ruumis.

See ei tähendanud, et raamatukogus tuli ainult lugeda, vaid oluline oli, et noored ei jääks lihtsalt hängima kuskile võssa või ostukeskusesse. Samuti rajati sinna spordihoone, uus kool ja lasteaed. Väga julge samm oli aga linnavalitsuse hoone rajamine sinna piirkonda. Kui varem oli linnavalitsus tegutsenud vaid südalinnas, siis nad kolisid oma teenused sinna 1960. aastate piirkonda, andes sellega väga tugeva sõnumi: me oleme siin ja tahame, et siin käiksid erinevad inimesed, me ei jäta seda piirkonda ääremaastuma.

Lisaks sellele avalikule ruumile hakkasid nad piirkonda rajama linna tihendavaid arendusi, et tuua sinna erinevaid hoone tüüpe: uusi kortermaju, ridaelamulaadseid hooneid ning suuremaid ja väiksemaid hooneid. Kui mõtleme ka Tallinna "mägede" peale, kus on hästi ühelaadne asustustüüp, siis see tähendab ka seda, et seal on ühelaadsed leibkonnad. Aarhusis toodi piirkonda erinevaid elukeskkondi ja võimalusi.

See tähendab ka, et kui sa oled seal linnaosas elanud, harjunud keskkonna, kooli, raamatukoguga ja sul on seal töökoht, siis kui su leibkonna profiil muutub, siis ei pea sa sealt ära kolima. Võid elada samas linnaosas, leides uue elamispinna.

See on olnud väga julge musternäide. Ma ei väida, et saame täpselt samu samme Eestis rakendada, aga kindlasti on meil sealt palju õppida.

See natuke ühtib sellega, mida rääkis Tallinna linnaarhitekt Andro Mänd linna plaanidest Lasnamäega. Aga kuidas sellisel kujul linnaosa elukvaliteedi parendamine erineb tavalisest arendajate initsiatiivil toimuvast keskklassistumisest, kus võib-olla need inimesed, kes seal linnajaos praegu elavad, ei jõua seal enam edasi elada ega kohalikke teenuseid tarbida? Rääkimata sellest, et uutele tulijatele muutub see paik kalliks.

Seal on tõesti oht, et tekib sama olukord nagu Kalamajas, kus on toimunud täielik gentrifikatsioon. Ja samal ajal on seal ka niisugune mõttelõks: kui me kardame gentrifikatsiooni, kas siis on see piisav põhjus mitte investeerida piirkonna heaolusse? Kuigi heaolu kasvatamine võib tõsta kinnisvara väärtust, nii et pikemas perspektiivis ei saa kõik inimesed enam ka sinna kolida.

Aga see on natuke selline ülemõtlemise oht, kui jätta mõni elupiirkond paremaks tegemata lihtsalt sellepärast, et vastasel juhul on inimestel seal liiga hea. Ma arvan, et väga suurtes piirkondades seda siiski ei juhtu. Varieeruvust jääb kindlasti sisse.

Kui me võtame näiteks Lasnamäe, mis on määratult suur linnaosa, siis seal seda ohtu ei ole. Pigem räägime sellest, et aastakümneid on olnud see piirkond avaliku ruumi väärindamise mõttes vaese mehe rollis.

Rääkides eluasemepoliitikast - siis kas Eesti on sellega piisavalt tegelenud? Viimane riiklik eluaseme arengukava Eestis lõppes 2013. aastal ja ma pole kuulnud, et majandusministeerium või valitsuskoalitsioon seda strateegiat arutataks. Kas me peaksime mõtlema sellele, et kõigile oleks kodu kättesaadav?

Jaa, absoluutselt. Siin on hästi oluline tuua sisse ka riiklik perspektiiv. Ei tohi jääda Tallinna-keskseks, see on suur oht. Me peame selgelt vaatama, mis toimub Eestis laiemalt. On üsna selge, et kui vaadata ka sissetulekustatistikat, siis Eestis on väga suured piirkondlikud käärid. See ongi segregatsiooni sügavam tuum, kui räägime kahanevatest ja vaesuvatest Eesti piirkondadest ühelt poolt ning suurema sissetulekuga töökohtade ja teenustega hästi varustatud linnadest teiselt poolt. On üsna ilmne, et sellised suured käärid loovad ühiskonnas pingeid ja sellest ei saa midagi head sündida.

Kodupoliitika teema puhul võib ka öelda, et täna on kõik osapooled aru saanud, et sellega tuleb tegeleda. Tänu sellele on nii pealinna kui ka riigi tasandil paralleelselt käimas kodupoliitika alusuuringud. Nende põhjal saab edasisi samme kavandada. Lisaks toimub praegu ka Eesti üleriigiline planeering, mis toob oma alusuuringutes selgelt välja, et 40 aasta tagust elanikkonna paiknemist Eestis me enam kunagi tagasi ei saa.

Ei juhtu seda, et kõik Eesti linnad, mis kunagi on olnud suuremad kui täna ja mis on vahepeal kahanemise läbi elanud, hakkaksid taas kasvama. Seda ei juhtu. Tänane turupõhine trend viib selgelt sinna, et pealinnastumine jätkub, eelkõige põlluarenduste kaudu, ja töökohti koondub aina rohkem Tallinna.

Kui me tahame, et midagi muutuks, siis tuleb üle Eesti selgelt valida teatud fookuspunktid. Neid tuleb siis teadlikult toetada, fookuspiirkondade keskuste ja linnastute tugevdamine peab toimuma koos teenuste ja läbimõeldud ruumipoliitikaga. Samal ajal on ka selge, et paljud teised asulad Eestis jätkavad kahanemist. Neid tuleb toetada selliste ruumipoliitikatega, mis toetavad kahanemisega toimetulekut.

Palju on toodud näiteks Valga linna, kus on hästi teadlikult tegeletud sellega, et linn ei pruugi enam kasvada, vaid kahaneb. Kui sul on kunagi olnud linn planeeritud näiteks x arv inimesele ja nüüd on seal oluliselt vähem inimesi, siis tuleb keskkond ümber mõtestada vastavalt uuele tegelikkusele.

Peame seadma fookused ja vastavalt neile kujundama ka meetmed.

Hea näide on siin ka Tõrva, mida teiegi olete intervjuudes kiitnud. Ma tean ise ka noori inimesi, kes on peale ülikooli elanud Tallinnas, aga siis läinud Tõrvasse tagasi ja sinna jäänudki. Mis seal Tõrvas hästi ja õigesti on tehtud või on see juhuslikult nii kujunenud?

See on kindlasti olnud teadlik ja tark tegevus Tõrva valla juhtidelt. Selliseid näiteid leidub Eestis veelgi, kuid Tõrva on musternäide, sest nad on osanud väga hästi brändida nii oma kogukonda kui ka elukeskkonda. Praegu on neil tulemas ka uus investeering keskväljakule.

Oluline oli see, et nad hakkasid oma kodust rääkima teistmoodi - positiivses võtmes. Tihti polegi palju vaja - ole uhke oma keskkonna üle. Tõrva lugu on huvitav ka seetõttu, et tegemist on kogukonnaga, mis oli kunagi peaaegu pankroti äärel, aga nad tulid sellest välja ning on hakanud tasapisi üles ehitama tugevamat kuuluvustunnet kogukonnas.

Selle juurde on käinud mitu tarka sammu. Nad olid väga varakult aktiivsed osalejad KredExi projektides. Enamus nende korruselamuid on tänaseks soojustatud ja korrastatud. Samuti võtsid nad kohe osa Eesti Arhitektide Liidu algatatud "Hea avalik ruum" projektist, mille raames rajati üle Eesti uusi keskväljakuid — Tõrvas oli üks esimestest.

Selliste otsuste toel on hakanud ka kogukond tundma, et neist hoolitakse. Endine vallavanem on välja toonud, et kohe pärast keskväljaku valmimist hakkasid ka naaberkinnistute omanikud tegutsema, sest kontrast oli liiga suur, korrastamata aed või hoone hakkas silma, ja inimesed asusid ise oma kinnistuid parandama. Lumepall veeres edasi.

Ja see lumepall liigub kahes suunas: kui ruum jäetakse maha, järgneb sellele tavaliselt järgmine, aga kui ruum tehakse korda, siis hakatakse ka ümbritsevate alade eest rohkem hoolt kandma.

Tõrvas oli veel üks huvitav algatus - noore pere programm. Selle eesmärk oli meelitada Tõrvasse elama rohkem lastega peresid, pakkudes neile kergesti kätte võimalusi. Uuringud näitavad, et noored elaksid hea meelega oma sünnikohas, isegi kui nad on vahepeal mujale läinud, juhul kui seal on head elutingimused. Paljud, kes on pärit väikelinnadest, hindavad just seda keskkonda.

Tõrvas korraldati konkurss, mille kaudu jagati välja mitu kinnistut Tõrva servas. Kõik krundid broneeriti minutitega. See näitab, kui suur on tegelik huvi kodukohta naasta.

Tõsi, sageli eeldab see, et töökoht võimaldab kaugtööd. Kõikidel seda võimalust pole, see on mingis mõttes luksus. Aga kui inimesel tekib võimalus kolida tagasi oma väikelinna, ei ole välistatud, et üha enam tööandjaid hakkab nägema võimalust ka oma tegevusega sellesse kogukonda panustada.

Kliimamuutused on ilmselt samuti üks teema, mida riigiarhitekt peab silmas pidama. Põllupidajad juba teevad oma plaane kliima soojenemist arvestades ringi, aga kuidas kliimamuutuste mõjusid riigiarhitekti vaatenurgast Eestis leevendada?

Kõige lihtsam on ilmselt uusarhitektuuriga, sest uusehitis peab niikuinii vastama rangematele nõuetele, sealhulgas ekstreemoludele vastupidamise osas. Palju keerulisem on lugu vanemate hoonetega, eriti paneelelamutega, kus on sageli probleeme nii jahutuse kui ka ventilatsiooniga.

Selliste hoonete puhul on täisrenoveerimine väga oluline ja riik seda ka praegu toetab. Ent renoveerimise tempo ei ole kaugeltki ideaalne, ja ei saagi olla, ning sinna tuleb järjest rohkem ressursse suunata. See ei ole ainult Eesti probleem, vaid sarnane väljakutse on kogu Euroopas.

Aga see on hoonete pool. Laiem küsimus on, milliseks kavandame oma linnakeskkondi. Rõhutan linnakeskkonda just seetõttu, et tihedama asustusega aladel on inimesed teenustest rohkem sõltuvad ning muutuvad haavatavamaks juhul, kui need teenused katkema peaksid.

Linnad peavad muutuma paremini kohanevaks, et tulla toime ekstreemsete ilmastikutingimustega. Maapiirkondades on teistsugused väljakutsed: seal löövad ilmastikumuutused kõige otsesemalt näiteks põllumehi, sest kui ilm on halb, siis ei saa ka põllul samamoodi edasi teha ei saa. Aga linnakeskkondades tuleb kohanemisega tegeleda veelgi aktiivsemalt.

Üks kõige klassikalisemaid näiteid, millest aina rohkem räägitakse, on valingvihmad. Suurte ja enneolematute sademete korral, mille sagedus tõenäoliselt kasvab, ei ole kunagi piisavalt tehnilist taristut, mis selle vee ära juhiks. Pole ühte suurt toru, mis vihmavee ära suunaks, veel enam, et kuhu teda suunata, kui vastuvõtvad veekogud on juba vett täis. Et sellistes tingimustes hakkama saada, pööratakse sellele aina rohkem tähelepanu. Lihtne näide - ei panda elektrikappi keldrikorrusele, kuhu vesi võib pääseda.

See tähendab, et ka meie avalik ruum peaks olema teistsugune. Heaks näiteks on Aarhus, millest rääkisime kodupoliitika küsimuses, kus on üheks oluliseks eesmärgiks olnud valingvihmadega toimetulek. Taanis on veeolud keerulised olnud pikalt, mistõttu on nad sellele ka palju mõelnud. Seal on hästi näha, kuidas nad on suutnud kujundada igapäevase avaliku ruumi nii, et see töötab ka ekstreemoludes.

Näiteks on seal keset haljasala igapäevases kasutuses olev korvpalliplats, mille saab suure vihma korral muuta viibetiigiks – see on nagu betoonist kausike, mille väravad saab sulgeda. Nii ei ujutaks vihm kiiresti üle järgmisi kaitsesüsteemi osi, vaid vesi jääks esmalt ajutiselt viibetiiki pidama.

Loomulikult mängib siin oma rolli ka haljastus, mis on tähtis nii elurikkuse kui ka valingvihmade mõjude leevendamise seisukohalt. Eestil on veel palju arenguruumi, aga see on samas põnev väljakutse. Oleme Eestis harjunud linnakeskkonnaga, mis on hästi "ära vormistatud": äärekividega ääristatud, sirgjooneline, tehniline. Looduslähedasem ja paindlikum avalik ruum on disaini mõttes ka looduslähedasem: lisaks inimesele arvestatakse ka teiste liikidega. Selle sidumine tehiskeskonnaga on põnev väljakutse.

Ja loomulikult on see ka kommunikatsiooni väljakutse, sest Tartus toimunud kureeritud elurikkuse projekt näitas seda, et kui sa esialgu proovid stalinistliku pargi asemele kavandada elurikast parki, siis seda ei võetagi nii soojalt vastu, kui võiks arvata. Vastupidi – tekivad küsimused, et miks meil neid puuke siia juurde vaja on. Aga sammhaaval hakatakse aru saama, et elurikas keskkond on tegelikult selline keskkond, kus ka inimene tunneb ennast paremini. Ja seda on ka psühholoogid oma analüüsides näidanud.

Kas elurikkust linnades on kavas ka riiklikult kureerima hakata?

Riigiüleselt on juba täna selge, et Eesti ehitus- ja planeerimisturul on puudu maastikuarhitektidest – selle tõi välja ka OSKA uuring. See näitab, et nõudlus kvaliteetse ja läbimõeldud avaliku ruumi järele kasvab, kus tehis- ja looduskeskkond on omavahel hästi põimunud. See on selge signaal ka neile õppeasutustele, kes maastikuarhitekte koolitavad.

On ilmne, et tänases maastikuarhitektide hariduses on elurikkuse temaatika juba kesksel kohal ning teadlikkus selle tähtsusest levib laiemalt kõikidesse keskkonnakujunduse projektidesse. Seda on näha ka Eesti uuemates arendustes, kus maastikuarhitektid on kaasa võetud, et elurikkusele tähelepanu pöörata. Kuigi lihtne oleks öelda, et tähelepanu pööratakse niigi, on tegelikult selge, et teadlikkust tuleb jätkuvalt tõsta, diskussiooni tuleb pidada ja elurikkust väärtustada.

Ütlesite enne, et valglinnastumist ei ole võimalik peatada …

Ei ole suudetud siiamaani peatada, kuigi võimalik on.

See teeb kurvaks, sest valglinnastumine väga palju ikkagi suurendab autoliiklust Tallinnas. Kuidas on võimalik valglinnastumist suunata nii, et seal linna ääres elavad pendeldajad ei peaks kohtlema kesklinna asumeid läbisõidutrassidena, kust siis sealsed elanikud peavad omakorda kolima linnaäärsetesse asulatesse, et saada hüvesid, nagu vaikus?

Me ei ole tegelikult ühiskonnana siiamaani lihtsalt tunnistanud, et meil on probleem, ja see on üks põhjus, miks ei ole võetud ka vastu erinevaid meetmeid, mis valglinnastumist võiks pidurdada. Täna ma arvan, et me ühiskonnana oleme sellele pigem lähemal, ja juba ka need vallad, kes on proovinud kiiresti kasvada – või isegi ei ole proovinud, aga kus see kasv on neile peale tulnud –, saavad aru, et sellega on kaasnenud rohkem probleeme, kui see maksutulu, mis nad saavad, väärt on.

Nad ongi jäänud jänni sellega, et ei suuda tagada piisavalt kas kooli- või lasteaiakohti või ühistransporti või muid teenuseid. Ja see ootus on tegelikult olemas, et me valglinnastumisega tõsiselt tegeleks ka riigi tasandil.

Seal on nüüd kaks väljakutset. Üks väljakutse on see, et need inimesed, kes juba elavad nendes valglinnastunud piirkondades – nad elavad seal, järelikult tuleb tagada neile hea elukeskkond, et nad ei peaks tingimata igal põhjusel pendeldama ringi. Või siis et neil on liikumiseks olemas alternatiivid isiklikule sõiduautole. See on üks punkt.

Teine punkt on see, et kui ei ole võimalik igale poole ühistransporti viia – sest see ei ole lihtsalt majanduslikult mõistlik –, siis on meil vaja tagada ka liikumine kui teenus. Selles mõttes, et meil on suurlinna servas hajali paiknevad liikuvuskeskused, kus inimesel on võimalus autost istuda ühistransporti, võtta ratas, Bolti rendiauto ja liikuda siis edasi nii, nagu on mõistlik. Et kõik ei peaks trügima kesklinna isikliku sõiduautoga, sest ruum saab lihtsalt otsa.

Ja kolmas punkt on see, et kui me kavandame veel tulevasi elukeskkondi, siis me ei tee neid sellise valglinnastumise moel, vaid me väga selgelt kirjeldame ära, millistest elanike arvudest alates on vaja milliseid teenuseid juurde tagada. Et enne kui sul mingi arv kodusid valmis saab, on seal juba olemas ühistransport või lasteaed või kodulähedane pood, et pendeldamise vajadust vähendada.

Üks võtmeküsimus on tegelikult ka see, kuidas teha nii, et me uusi elamupiirkondi eelisarendame raudtee läheduses – et me eelisarendame neid keskkondi, kus tegelikult on juba olemas roheline tuli. Ma tegin siin ühe podcasti saate näiteks Kehra linnast, kus elanike arv on pigem stabiilne olnud, aga kus tegelikult on võimalus seda keskkonda tihendada ja muuta kompaktsemaks. Kui inimene tõesti Kehrasse kolib, siis saab ta tegelikult Tallinnasse kesklinna tööle kiiremini rongiga kui ummiku korral Viimsist autoga.

Nii et selliseid raudteeäärseid asulaid tuleks eelisarendada ja leida viise, kuidas seda teha. See on paras, aga oluline väljakutse. Ja see tagabki selle, et iga elamuühikuga ei lisandu üks või kaks autot, mis peaksid hakkama pealinnas käima.

Plaanina kõlab see ilusti, aga ilmselt on raske sellist mentaalset muutust pendeldajatele maha müüa. Teie olete ka üks Tartu Autovabaduse puiestee idee autoreid. Kui nüüd retrospektiivis vaadata, siis kas see oli õnnestumine?

See oli minu arust suurepärane kogemus, mis tõestab, et tuleb teha ajutisi katsetusi avalikus ruumis.

Veel mõned nädalad või kuu aega enne, kui me selle projekti käima tõmbasime reaalselt seal kohapeal, oli negatiivset tagasisidet külluslikult. Ja põhjus oli lihtne: inimesed ei saanud täpselt aru, mis asi see on, miks seda vaja on ja miks te üldse tänava kinni panete. Kas sinna tuleb midagi paremat asemele? See tundus nagu, et kelleltki võetakse midagi ära ja midagi vastu ei saa.

Ja kohe esimesel päeval, kui projekt avati ametlikult, mõtles ühiskond ümber. Siis saadi päriselt aru, et kuule – see on väga äge, et jõe äärde tekkis selline avalik ruum. Sellist keskset kohta on suvel Tartus südalinnas vaja – mingi vaib, mingi tegevus, ühine koht, kus olla.

Ja loomulikult langes see projekt koroona esimesele aastale. See oli see hetk, kus ühiskond oli suveks uuesti lahti läinud, aga me ei tahtnud, et inimesed koguneksid kitsastesse siseruumidesse, vaid et neil oleks võimalus välisõhus aega veeta, koos olla. Ja kuna inimesed olid pikka aega olnud kodukontorites, ei olnud üksteist füüsiliselt näinud, siis oli tunda ka ühiskondlikku soovi uuesti pidu panna. Ja seda see ruum täpselt õigel hetkel ka pakkus.

Kui ma tegin esimese aasta kohta hästi robustse meediaanalüüsi, siis oli seal näha, et meediakommentaaride positiivse ja negatiivse tagasiside suhe pöördus pahupidi täpselt siis, kui üritus algas. See jättis projektile väga positiivse jälje.

Miks tartlastel siis seda autovabadust nii raske oli vastu võtta? Või on see tavapärane, et harjumuspärased ruumilahendused on inimesele armsad, isegi siis, kui need talle otseselt kasulikud pole?

Ruumilised muutused on üldse valusad muutused – neid ei ole kunagi kerge vastu võtta. Täpselt nii nagu siis, kui keegi tahab Tallinna linna trammi rajada – see ei ole lihtne. Kui tahetakse rajada rattateid – see ei ole lihtne. Iga muutus tekitab vastuseisu.

See projekt tõestas, et väga sageli on parem alustada mitte täisinvesteeringuga, vaid hoopis katsetuse vormis. See aitab inimesel mõtteharjutuse oma peas läbi teha, kehal läbi tunnetada.

Ja Autovabaduse puiestee näide oligi see, kui projekt sai tehtud esimene aasta, teine aasta, ja veel edasi –, siis hakkas üha rohkem kostma neid hääli, et oot, miks meil igapäevaselt siin nii lai asfalttee on. Lõpuks hakati aru saama ja mõtlema sellele, et tegelikult ei olegi nii laia teed vaja. Et meil on võimalus siia rohkem rajada ülekäigukohti, haljastust, ja veel muid võimalusi.

Ja tasapisi see idee levis edasi – ka südalinna kultuurikeskuse arhitektuurivõistluse tingimustesse ning nüüd ka projekteerimise faasi. Seda ruumi hakati ümber mõtestama – varem ei olnud see kogukonnale lihtsalt pähe tulnud.

Maastiku ümberkujundamine ja ruumilised muutused on praegu väga terav teema ka suurtest linnadest kaugemal, kus inimeste harjumuspärane elukeskkond muutub energiatööstuse uute vajaduste tõttu. Kuidas teha nii, et oleks võimalik rajada mõistlikult tuulikuid ja ka kohalikud inimesed oleksid rahul?

See on hästi kompleksne teema, sest väga sageli ei ole need huvid, mida me kuuleme taastuvenergia aruteludes, üldse seotud taastuvenergiaga. Seal on peidus palju laiemat ängi ja rahulolematust.

Ka ühel arutelul, kus ma ise kohal käisin, toodi ausalt välja, et tegelikud mured on mujal: halb vesi kaevus, kehv wifi-ühendus, kehvas seisus teeolud. Ja siis, kui kogukonda tullakse suure muutusega – näiteks tuulepargi kavandamisega – küsima, et mis te arvate, siis saavad inimesed lõpuks eetri. Koha, kus oma muresid kuuldavaks teha. Võib-olla mõnel tekib ka tunne, et alles nüüd, kui midagi teil vaja on, tulete küsima. Et tegelikult oleks tahtnud kogu aeg rääkida, mis meie mured on.

Seega on siin laiemalt küsimus, kas me suudame kogukondades inimesi piisavalt kuulata. Ma väidan, et ei suuda. Ja see on mõistetav, sest meie omavalitsused on alamehitatud, avalik sektor õhuke, igal pool tippteenuse pakkumine ei ole realistlik. See on üks pool.

Teine pool on see, et taastuvenergiaga seotud debatt näitab vajadust pideva ja sisuka arutelu järele, et miks me üldse midagi teeme. Praegu oleme harjunud, et suitsu ajavad korstnad Narvas, kust tuleb meile elekter ja soojus. Suur osa elektrist tuleb ka mujalt. Kui aga tahame, et toodame energiat ise siin, oma kodumaal, siis tähendab see, et me peame sellele kuskil ka ruumi leidma.

Samas teeb asja keeruliseks ka see, et planeerimine ongi keeruline. Inimesel on raske aru saada, isegi ekspertidel on raske aru saada, kuidas käib näiteks kohaliku omavalitsuse eriplaneering, millised on keskkonnamõjude hindamise etapid jne. Tavakodanikul, kes tegeleb igapäevaselt muude asjadega, on pea võimatu mõista, millal ta saab protsessis kaasa rääkida, kas teda kuulatakse, kas kõik ongi nii keeruline või tehakse lihtsalt nägu, et asjad on keerulised. Küsimusi tekib rohkem kui vastuseid. See tekitab üldist ängi ja kimbatust.

Kokkuvõttes on see eelkõige laiem ühiskondliku kommunikatsiooni väljakutse. Samuti hoiakute väljakutse – kui me tahame kestlikku, pikaajaliselt toimivat ühiskonda ja majandust, siis peame mõtlema kõigile eluks vajalikele komponentidele: energiajulgeolekule, toidujulgeolekule ja paljudele teistele.

Eks paljud mõtlevadki ühiskondlikult, aga ikka on nad häiritud ja kardavad, et 200 meetri kaugusele nende kodust võib tulla tuulik.

Täna oleme muidugi ka valimisaastas, mis tähendab, et paljud kogukondi kaasavad protsessid on kaaperdatud – ja sageli väga valeliku info poolt. Tegelikkuses on Eestis olemas tugevad regulatsioonid, mis puudutavad nii mürataset kui ka tuulikute kaugust elamutest.

Olen ka näinud, kuidas viidatakse uuringutele, mis väidavad, et tuulemüra kodude juures on talumatu. Aga sageli on nendes uuringutes juttu tuuleparkidest, mis on rajatud palju aastaid tagasi, ja kus tuulikud paiknevad näiteks 200 meetri kaugusel elumajadest. See ongi halb planeering. Täna selliseid parke enam ei kavandata – sellised näited on pigem äärmuslikud erandid.

Tänapäeval teevad Eestis eksperdid – nii müra kui looduskaitse spetsialistid, linnu- ja loomastiku uurijad – väga põhjalikku tööd, et uusi tuuleparke hästi läbi mõeldult planeerida. Nad pakuvad kompensatsioonimeetmeid ja otsivad võimalusi, kuidas piirata tuulikute paigutusala, et kaitsta loodusväärtusi, minimeerida kahjulikke mõjusid ja hoida inimese tervist.

Kahjuks neid eksperte ei usaldata. Üldine ühiskondlik foon on muutunud sedavõrd ärevaks, et sageli asutakse eksperte ründavale positsioonile. Ja sellises õhkkonnas on väga raske protsessi edasi viia. Lihtsat lahendust ei ole.

Usaldus tuleb kuidagi uuesti üles ehitada, ja samal ajal tuleb edasi liikuda.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.