Hiljutine uuring näitas, et tallinlaste rahulolu linnaga on langenud viimase kümnendi madalaimale tasemele. Kas see tulemus pani ka teid tõsisemalt järele mõtlema?

Väga palju see mind ei pannud muretsema, sest tegelikult olid rahulolunumbrid endiselt väga kõrged – kui ma õigesti mäletan, siis umbes 87 protsenti inimestest olid linnaga rahul. See on ju väga hea näitaja. Tuleb ka arvestada, et igasugused muutused tekitavad sageli ajutist rahulolematust. Inimesed on loomult pigem muutuste suhtes ettevaatlikud ja soovivad hoida harjumuspärast olukorda. Kas praegune langus on just sellega seotud, on raske öelda. Samas ei pea ma seda üle tähtsustama, sest rahulolu püsib endiselt kõrgel tasemel. Kui see oleks langenud näiteks 90 protsendilt 50-le, siis oleks põhjust tõsiselt muret tunda.

Mainisite muutusi – olete ametis olnud alates 1. augustist. Kas oskate juba mõne konkreetse muutuse enda nimele kirjutada?

Linnaplaneerimine on väga pikaajaline protsess – tulemused ilmnevad sageli alles 10 või isegi 20 aasta pärast. Oleme algatanud mitmeid olulisi projekte, mis tulevikus linnas muutusi toovad. Samal ajal jätkuvad ka varem alustatud protsessid, näiteks trammiteede rajamine. Tallinn pole aastakümneid trammivõrku sisuliselt arendanud, välja arvatud hiljuti valminud Vanasadama trammiliin ja Majaka tänavalt lennujaama suunduv lõik.

Tallinna rahvaarv kasvab, kuid see kasv pole ühtlane – mõned piirkonnad laienevad väga kiiresti, teistes on areng tagasihoidlikum. Just neis kiiresti kasvavates piirkondades on hädavajalik luua tõhus ja kiire ühistranspordilahendus, eelkõige rööbastransport, mis suudab korraga rohkem inimesi ühest kohast teise viia.

See on Tallinna arengu seisukohast ülioluline, sest tänavaid me laiemaks teha ei saa ning ka uusi pole võimalik suures mahus rajada. Samas kasvab rahvaarv, inimeste jõukus suureneb ja autosid tuleb aina juurde. Seetõttu peame pakkuma tugevaid alternatiive autosõidule.

Kui suur teie enda rahuloluprotsent Tallinnaga muidu on?

Minu rahulolu Tallinnaga sõltub teemavaldkonnast, aga üldiselt olen ma linnaga rahul, eriti kui võrrelda teiste linnadega. Samuti näen Tallinna tulevikku positiivsena.

Viimased suured ümberkorraldused linna struktuuris ja ametites on juba hakanud tulemusi andma. Näiteks on linnaplaneerimise amet suutnud menetlusaegu lühendada – detailplaneeringute keskmine menetlusaeg planeeringu algatamisest kuni kehtestamiseni on aastaga lühenenud ligikaudu 200 päeva. See näitab, et oleme hakanud meie teenuseid põhjalikumalt analüüsima ja kaardistama, et muuta need sujuvamaks.

Kui aga rääkida linnaruumist ja sellest, mis inimesi igapäevaselt mõjutab, siis Tallinn on väga mitmekesine linn. Siin on erinevaid ajaloolisi kihistusi ja elukeskkondi – puitasumid, nagu Kalamaja ja Pelgulinn, elegantsed piirkonnad, nagu Kadriorg, ja täiesti teistsuguse iseloomuga Mustamäe või Lasnamäe. Maakri piirkond on oma kõrghoonetega hoopis midagi muud, Telliskivi on eristuva loomekeskkonnaga. Nõmme seevastu on täiesti omanäoline ja eraldiseisev.

Paljudes linnades ei ole sellist mitmekesisust – Tallinn on nagu assortiikommikarp, kus leidub kõike. Just see loob tugeva aluse edasiliikumiseks ja olemasolevad kihistused annavad ka uusarendustele selge identiteedi.

Miks peaksid uusarendused linnaosade eripärasid silmas pidama?

Kui vaatame Tallinna ümbruse arendustegevust, siis on selge, et paljudes nendest "põllupealsetes" piirkondades puudub tugev ruumiidentiteet. Need uued arendused võivad küll olla kaasaegsed ja funktsionaalsed, kuid neil ei ole sama ajaloolist kihistust ja eripära, nagu näiteks Põhja-Tallinnas, kus kunagine tööstus, arhitektuur ja ajalugu loovad ainulaadse atmosfääri. Näiteks Kopli liinide ja Telliskivi piirkond annavad sellele alale täiesti uue väärtuse – vanad kihistused jäävad alles, kuid uued arendused lisanduvad neile orgaaniliselt, andes piirkonnale palju suurema väärtuse.

Sama kehtib ka Noblessneri kohta, kus Lennusadam ja Meremuuseum toovad piirkonda erilise ajaloolise ja kultuurilise väärtuse. Tallinnal on väga tugev alus, millele edasi areneda – siin on mitmekesisus, mida teised linnad võivad vaid kadestada. Kui vaatame näiteks Ameerika linnu, siis paljuski on need üsna igavad, kuna suured elamupiirkonnad on kiiresti üles ehitatud ja kõik hooned on sarnased.

Linnade arengus ongi oluline, et seal ei valitseks üksluisus. Inimesed tahavad elada piirkondades, mis pakuvad mitmekesisust ja erilisust, kus iga piirkond on oma näo ja identiteediga. Kui vaatame Lasnamäge, siis seal on puudus just sellisest erilisusest – majad on valdavalt ühesugused ja kõik uued arendused järgivad sarnast mustrit. See tähendab, et seal puudub see elukeskkonna mitmekesisus ja erilisus, mis teistes piirkondades, nagu Põhja-Tallinnas, loomulikult esineb.

Seetõttu on väga oluline, et uued arendused ei oleks lihtsalt ühesugused kopeeritud hooned, vaid et need tooksid piirkonda uusi kihte ja isikupära.     

Mulle tundub, et uusarenduste äri läheb hästi vaatamata nende hoonete monotoonsusele.

Jah, uued arendused on sageli esialgu atraktiivsed, kuna inimesi tõmbab see "uus" – see on värske ja paistab parem kui vanem eluase. Aga ei pea olema hiromant, et kui mõelda 20 või 30 aastat edasi, siis on selge, et need majad, mis täna on uued, võivad aja jooksul oma väärtust kaotada. Nende väärtus langeb, kuna inimesed ei ole enam valmis neid sama entusiasmi ja innuga ostma, nagu nad seda täna teevad.

Kuid näiteks Põhja-Tallinna piirkonna puhul, kus on olemas juba ajalugu ja vanem arhitektuur, on olukord teistsugune. Vanade kihistustega piirkonnad loovad teistsuguse atmosfääri ja neid ei saa lihtsalt kopeerida. Sellistes piirkondades olevate korterite väärtus kipub ajas hoopis kasvama, kuna neid ümbritseb ajalugu ja unikaalsus. Veelgi enam, kui suudame tagada nende piirkondadele kiire ühistranspordiühenduse ülejäänud linnaga.

Samuti piisavalt rohelust ja parke, mis on ülioluline. Kõik see muudab need piirkonnad ajas järjest väärtuslikumaks ja ihaldatumaks. Nii et nende piirkondade väärtus on tõenäoliselt suurem ja kasvab ajas, võrreldes uute ja ühetaoliste arendustega, mis võivad lõpuks kaotada oma algse atraktiivsuse.

Kuigi arhitektuuriline mitmekesisus ja ajalooline kihistus annavad nendele piirkondadele, millest te rääkisite erilise ilme, kipuvad need arendused sageli muutuma ühetaolisteks hoopis elanikkonna poolest – sinna kolivad peamiselt ühesuguse, eranditult kõrge sissetulekuga inimesed. Kas olete mõelnud ka sellele, kuidas vältida Tallinna kihistumist sissetulekute järgi?

Me mõtleme sellele väga tõsiselt, sest see on nagu tiksuv pomm, mis võib tulevikus tekitada suuri probleeme mitte ainult Tallinnale, vaid kogu ühiskonnale ja riigile.

Põhja-Tallinnas toimub praegu märkimisväärne rahvastikuvahetus. See piirkond on ajalooliselt olnud Tallinna tööstuskeskkond, kus tegutsesid tehased ja elasid vabrikutöölised. Nüüd aga näeme, kuidas madalama sissetulekuga elanikud tasapisi sealt lahkuvad ning asemele tuleb jõukam keskklass.

Suur probleem on ka see, et tootmine on Põhja-Tallinnast kadunud. Kui varem said sinikraed töötada kodu lähedal, siis nüüd peavad nad tööle sõitma näiteks Rae valda. See tähendab, et neil kulub iga päev rohkem aega ja raha pendelrändele, samal ajal kui valgekraede töökohti on piirkonda juurde tekkinud ning nemad saavad töötada kodu lähedal.

Teine oluline aspekt on kinnisvarahindade tõus. Põhja-Tallinnas elab vanem põlvkond, kes kolis sinna kuue- seitsmekümnendatel aastatel, kui need hooned valmisid ning nad olid noored. Nüüd toimub piirkonnas põlvkonnavahetus – toonased noored on jõudnud pensioniikka ning aeg teeb lõpuks paraku oma töö.     

Nende lapsed aga enamasti enam seal ei ela, sest on vahepeal mujale elamispinna soetanud. Kui vanemate kodu jääb tühjaks, pannakse see tavaliselt müüki. Kuna kinnisvarahinnad on piirkonnas tõusnud, on see paljudele peredele võimalus saada lisatulu. Need korterid ostab aga juba jõukam ühiskonnakiht, mis toob kaasa järkjärgulise elanikkonna vahetumise. See omakorda viib probleemini, et Tallinnas kujunevad välja piirkonnad, kus elavad ühesuguse sissetuleku ja taustaga inimesed.

Teine väljakutse on Lasnamäe. Linn ja linnaplaneerimise amet ongi praegu alustanud Lasnamäe jaoks keskse visiooni loomist – eesmärk on kujundada sinna tugev keskus. Lasnamäel on tohutu, kuid seni alakasutatud majanduslik potentsiaal. Seal elab sama palju inimesi kui Tartus ja Viljandis kokku. Aga kui mõtleme Tartule ja Viljandile, siis seal on restoranid, kohvikud, teatrid – linnakeskkond, kus elu käib. Lasnamäel selline elav keskus praegu puudub, kuigi rahvaarv on selleks täiesti piisav.

Hea näide peitub Kunstihoone eksperimentaalses paviljonis, mis toodi Lasnamäele. Esimesel aastal sai see rohkem külastajaid kui Vabaduse väljakul. Sinna tuli täiesti uusi külastajaid – inimesi, kes polnud kunagi varem Kunstihoones käinud. See näitab, et Lasnamäel on selge vajadus ja huvi kultuuri järele.

Seni on Lasnamäed käsitletud peamiselt magalana, kus elatakse, kuid kus muud tegevused on piiratud. Selle muutmine mitmefunktsiooniliseks linnakeskkonnaks on praegu üks olulisemaid eesmärke.

Kuhu see Lasnamäe keskus siis tulla võiks?

Praegu kaardistame just Tondiraba piirkonda, et kujundada sellest Lasnamäe keskpunkt – midagi sarnast nagu Central Park Manhattanil. Loomulikult on mõõtkavad erinevad, kuid põhimõte jääb samaks: pargi ümber kujuneb linnalik ja elav keskkond.

Tondiraba piirkond on eriline, sest see on üks väheseid kohti Tallinnas, kus nii linnal kui ka riigil on maad. See on suur eelis, kuna teistes linnaosades on avalikul sektoril maad väga vähe, mis muudab linna arendamise ja suunamise keeruliseks.

Just seetõttu on Tondiraba potentsiaalne koht, kus saaks rakendada Eestis väga haruldast nn Helsingi mudelit. Selle järgi teeb linn ise planeeringu, lähtudes oma arenguvajadustest, ning seejärel toimub koostöö erasektoriga, et piirkond hoonestada. Maa jääks linnale, kuid erasektor saaks ehitusõiguse näiteks 50 või 100 aastaks, järgides linna seatud tingimusi ja visiooni. See võimaldaks luua tervikliku, hästi planeeritud linnaruumi, kus on nii elu-, äri- kui ka vabaajafunktsioonid.

Lasnamäe vajab uusi töökohti ning sinna tuleks viia ka avaliku sektori ametiasutusi. Praegu otsime koos riigiga sobivaid kohti eri ametitele ning Lasnamäele kavandatav uus keskus on kindlasti üks tugev kandidaat.

Tegelikult on riik juba sinna investeerimas – peagi algab uue riigigümnaasiumi ehitus. Linn panustab samuti ja rajab nii uue ujula kui ka põhikooli. See tähendab, et avalik sektor on juba alustanud piirkonna arendamist, mis loob soodsa pinnase ka erasektori investeeringutele ja uute töökohtade tekkimisele.

Kas saaks muuta ka Lasnamäe arhitektuuri kirjumaks kuidagi?

Me tahame Lasnamäele tuua eri tüüpi hooneid, sest seni on sinna rajatud ainult suuri kortermaju. Seal ei ole rida- ega terrassmaju ning see piirab elanike valikuvõimalusi ja tekitab ühetaolist elukeskkonda. Samas on Lasnamäel ruumi ja võimalusi, et hakata looma mitmekesisemat struktuuri. Loomulikult ei saa üheksakordse maja kõrvale kohe rajada kahekorruselisi ridaelamuid, kuid on võimalik luua sujuvaid üleminekuid ja kõrguste vaheldumist. See looks linnaosale hoopis teistsuguse ilme ja tõmbaks ka mitmekesisemat elanikkonda.

Sama oluline kui elukeskkonna eriilmelisemaks muutmine, on töökohtade toomine Lasnamäele. Kui suudame sinna tuua keskmise ja kõrgema palgatasemega töökohti, aitab see linnaosa arengut tasakaalustada. Kui piirkonnas ostujõulisus väheneb, võib see viia allakäiguspiraalini. Ka erasektor on märganud, et Lasnamäe ostujõulisus võib väheneda, kui piirkond ei muutu. Maailmalinnadest on näiteid, kus sarnases olukorras hakkab keskklass piirkonnast lahkuma, mis omakorda kiirendab majanduslikke ja sotsiaalseid muresid.

Kas need paarikordsed ja terrassmajad, mida te plaanite, kuuluksid linnale või oleksid need arendajate omad, kes neid kortereid hiljem müüks?

Ma arvan, et siin tuleb tegelikult kasutada eri lahendusi.

Mujal maailmas näeme, et mõnes linnas ehitab linn ise need majad valmis, mõnes linnas tehakse koostööd arendajatega läbi avaliku ja erasektori partnerluse (public-private partnership). On ka linnu, kus linn annab maad ja annab sellele hoonestusõiguse näiteks 100 aastaks arendajale. Lääne-Euroopas on mitmes linnas tugevalt soodustatud kooperatiivide tegevus, kus inimesed panevad oma raha kokku ja ise arendavad, linn aga annab neile maa või käendab laene.

Seega on lahenduste palett üsna lai.

Lisaks, linnal on praegu väljatöötamisel oma eluasemepoliitika, mida Tallinnal siiamaani pole olnud. See on oluline samm edasi, sest eluasemetemaatika ei ole Eestis veel piisavalt tähelepanu saanud, kuigi see on mujal maailmas muutunud väga teravaks.

Miks siis Eesti inimesed pole eluasemepoliitikat nõudnud linnalt või riigilt?

Eestis ei ole seda eluasemete probleemiga seotud olukorda piisavalt tajutud, aga sellele on väga lihtne põhjus. 1990. aastate alguses toimus meil lauserastamine, kus peaaegu kõik said kinnisvaraomanikeks. Järgnev põlvkond, kes sisenes eluasemeturule nullindatel, sai väga soodsaid laene. Peaaegu igaüks sai laenu ja sai sellega endale korteri soetada.

Kuid nüüd, kolmas põlvkond, kes praegu on ülikoolis või hiljuti tööle asunud, on olukorras, kus nad ei saa endale soodsatel tingimustel laenu. Need noored ei saanud erastada eluaset ega osta endale oma kodu. Järgnevatel põlvkondadel tekib järjest suurem probleem, et nad ei suuda enam korteri omandamist lubada. Keskklass ei suuda endale enam lubada eluaset, mis oleks elamiskõlblik ja vastaks nende vajadustele. Näiteks võib neil olla neli last, aga ikkagi elatakse väikses korteris, kuna ei ole võimalik suuremat kodu osta.

Ma arvan, et siis inimene lihtsalt ei saagi nelja last.

Jah, seda on välja toonud ka Tartu Ülikooli inimgeograafid, et see probleem on Eestis üha teravamaks muutumas. Seda tuleks tõepoolest Eesti poliitikutel meeles pidada. Noored, kes suudaksid endale lubada näiteks kolme või nelja lapse ülalpidamist, suudaksid tasuda trennide ja muu sellise eest, ei suuda endale osta neljatoalist korterit. Nii nad jäävad pigem väiksemasse eluasemesse, ja piirduvad näiteks kahe või ühe lapsega. Avalik sektor peaks sellele rohkem tähelepanu pöörama ja mõtlema, kuidas toetada noori peresid, et nad suudaksid oma eluasemeküsimused lahendada.

Samuti on see koht, kus avalikul sektoril võiks olla rohkem mõju. Meil ei ole sellist suurt ja toimivat elamufondi nagu Helsingi linnal. Helsingi suudab pakkuda eluaset näiteks õpetajatele või suurtele peredele, kuid meil Eestis, eriti Tallinnas, pole sellist süsteemi üles ehitatud. Helsingi on seda teinud 100 aastat, samas Eestis pole viimased 30 aastat sellist elamufondi rajatud.

Viimased munitsipaalmajad ehitas Tallinn vist nullindatel Lasnamäele Raadikule?

Hiljem on tehtud ka õpetajatele mõeldud elamispindu, aga üldiselt pole linn ega riik seda valdkonda eriti palju arendanud. See on olnud poliitiline otsus. Kuid ma arvan, et nüüd on aeg hakata tõsiselt mõtlema, kuidas toetada peresid, eriti paljulapselisi, ja pakkuda neile eluaset, mille üür oleks taskukohane.

Muidugi see ei tähenda, et me suudaksime kõigile eluaseme anda, aga just paljulapselised pered võiksid olla need, kes võiksid olla esikohal, kellele linn võiks pakkuda fikseeritud üürihinnaga elamispindu, ka kesklinna piirkonnas. Sest ka Kesklinnas on vaja elu, see ei saa olla ainult Airbnb korterite ja investeerimiskorterite maailm. Loomulikult on see pikk protsess, kuid usun, et me peame liikuma selle suunas ja ühel päeval algust tegema.

Aga kas teile tundub, et selline poliitiline tahe on olemas, et paljulapselistele peredele võiks pakkuda soodustingimustel eluaset? Seda teemat on üles võtnud ainult parempopulistlik EKRE, aga nemad pole Tallinnas võimuerakond.

Ma arvan, et see tahe on olemas, aga praegu ei pruugi see piisavalt esile tulla, kuna praegune olukord, sõda ja muud globaalsed küsimused, võtavad rohkem tähelepanu. Eluasemeteema muutub aga järjest olulisemaks. Praegu on Eestis paljuski veel poliitikud, kes väidavad, et see ei ole suur teema, ja suurele osale ühiskonnast, 35+ aastastele, ei olegi see probleem. Nad on hetkel juhtivatel kohtadel ja neil puudub isiklik kokkupuude, mistõttu nad ei pruugi probleemi tajuda. Aga kuna toimub põlvkondade vahetus, siis 10 aasta pärast on noorem põlvkond juba rohkem otsustajate hulgas, samal ajal kui vanem põlvkond väheneb elu loomuliku käigu tõttu.

35+ inimesed lähevad pensionile või teise ilma ikka päris pika aja pärast. Kas me jõuame nii kaua oodata?

Ma ütlesin, et 35+, aga tegelikult on ju paljud neist juba 65+, 70+, ja lihtsalt see osakaal ühiskonnas muutub.

Teine oluline teema on see, et me näeme, kuidas käärid ruutmeetri maksumuse ja keskmise palga vahel iga aastaga suurenevad. See hakkab ühel päeval survestama linna- ja riigiametnikke ning poliitikuid seda teemat tõsisemalt käsitlema. Ei tasu arvata, et meie linnade areng on kuidagi erinev Euroopa teistest linnadest. Probleemid ja rütmid on samad, lihtsalt see, millal need meieni jõuavad, on natuke hilisem. Lääne-Euroopa linnad on meie arengust eespool, ja me saame näha nende hetkeprobleeme, mis meile alles tulevad. Tark oleks valmistuda nendeks juba praegu.

Üks asi, mis Tallinnas on viimasel ajal eriti silma jäänud, on jalakäijate ja autojuhtide vahel tekkinud käärid – mõlema poole nõudmised on suurenenud. Kui mina, jalakäijana ja emana, näen, et linna planeerimine toimub pigem autoteede järgi, siis autojuhid omakorda tunnevad, et nende õigusi pidevalt piiratakse. Kuidas teie tunnete, kuhu poole Tallinn tegelikult liigub? Ma saan aru, et retoorikas ollakse nagu veidi rohkem jalakäijate ja ratturite poolt, aga tegelikkuses tuli näiteks peale Pronksi tänava remonti autodele ruumi juurde.

Kui vaatame kõiki uusi tänavaid, mida Tallinnas rekonstrueeritakse, siis arvestatakse juba jalgratturite ja jalakäijatega. See on lihtsalt protsess, mis võtab aega, kuna meil on väga palju tänavaid ja me ei suuda kõiki korraga muuta. Aga ma usun, et 10 aasta pärast, kui praegune tempo jätkub, ei ole jalgratturite ja autode küsimus Tallinnas enam oluline, sest see protsess on läinud loomulikku arenguteed.

Jah, see Pronksi tänav, mida mainisite, ei ole hea lahendus, ma olen sellega nõus, aga tuleb mõista, et linnaplaneerimine ja kõik sellega seotud protsessid on aeganõudvad – projekteerimine võtab aega, ehitamine võtab aega. Kuid viimase 10 aasta jooksul on linnaplaneerimise ja tänavaruumiga seotud põhimõtted kiiresti muutunud. Uued tänavad, mida me praegu projekteerime, ei ole enam samasuguseid põhimõtteid järgivad, nagu Pronksi tänav.

Inimloomuses on olla kärsitu ja tahame, et muudatused toimuksid kiiresti, kuid tõesti, see lihtsalt võtab aega.

Aga kas muutus peab alati aega võtma? Võtame näiteks Berliini, kus on mitmetel kahe ühes suunas sõidurajaga autoteedel antud lihtsalt betoontõkistega üks rida jalgratastele. Alati pole ju vaja ehitada kallist rattateed ja terve tänav ümber kujundada.

Riias tehti sarnast asja. Tallinnas on ka selliseid samme astutud, kus rattateed on eraldatud ja värvitud punaseks.

Jah, seda on tehtud haljastuse ja kõnnitee arvelt, aga mitte autode arvelt.

Olen nõus, tasakaalu leidmine on keeruline. Aga ka auto on vajalik, eriti vananevas ühiskonnas, kus inimestel on vaja lihtsat ligipääsu eri kohtadesse.

Praegu ma näen autodes eelkõige noori inimesi, vanemad inimesed on ühistranspordis ja kõnniteedel.

Jah, sest nad ei saa endale autot lubada.      

Vanemaealiste liikumisest rääkides on suureks probleemiks ka meie hoonete struktuur. Suur osa kortermaju on ilma liftita ning ka liftiga hoonetes tuleb esmalt minna trepist, et liftini jõuda. See muudab erinevad igapäevaelu toimetused, nagu poes käimine, keeruliseks.      

Linna füüsiline keskkond peakski olema võimalikult ligipääsetav, et kõik inimesed, sealhulgas eakad, saaksid iseseisvalt elada ja liikuda. Paraku on liftide rajamine väga kallis ja siin on vaja ka seaduse muudatust. Kui renoveerimiseks on vajalik 51 protsendi korteriomanike nõusolek, siis lifti lisamine muudab omandi suurust, sest lifti saab üldjuhul paigaldada ainult hoonest väljapoole, ja selleks on vajalik 100 protsendi omanike nõusolek. Samuti suurendab lifti lisamine kommunaalkulusid, mis teeb selle nõusoleku saamise veelgi keerulisemaks. Loodan, et riik muudab seadusandlust. Need muudatused ei puudutaks siis ainult liftide ehitamist, vaid juurdeehitust laiemalt.

Renoveerimise teema on oluline, kuid minu arvates oleme Eestis liiga palju keskendunud majade soojustamisele ja ventilatsioonile, samas kui me ei ole piisavalt rääkinud elukeskkonnast. Seda tuleb kindlasti parandada ka majade vahel. See haakub Lasnamäe teemaga. Me ei peaks lihtsalt ehitama uusi maju, vaid peame arvestama, et uued kihistused ja muudatused võiksid sisse mahtuda praegustesse struktuuridesse. Mina pooldaksin näiteks sellist lähenemist, et nõukaaegsetel kortermajadel, kui korter on esimesel korrusel, võiks ehitada sinna lisaruumi – näiteks ühe toa juurde. Ülemine korrus võiks saada pool tuba või terrassi ja kolmas korrus rõdu. See võiks lõhkuda monotoonset struktuuri.

Võikski lasta inimestel ise muuta oma elukeskkonda, see muudaks iga piirkonna kohe omanäolisemaks. Kui igal majal on oma eripära, siis kogu piirkond     , muutub mitmekesisemaks. Kui näiteks teed oma terrassi ja hakkad seal toimetama, muudab see ka majadevahelise ruumi dünaamikat. Loomulikult ei tohiks kõik olla erastatud ega krundistatud, aga ruumilise muutuse toomine on vajalik, et Lasnamäe elukeskkond muutuks atraktiivsemaks ja elavamaks.

Tuleme kesklinna, täpsemalt vanalinna tagasi. Ma arvan, et ma ei saa siit intervjuult ära minna enne, kui ma küsin, mis saab Estonia juurdeehitisest.

Seda ei tea mitte keegi, mis sellest saab. Tõesti. Ma arvan, et hetkel on see küsimus muutunud rohkem usuküsimuseks kui ratsionaalseks aruteluks. Ei kuulata üksteist, vaid pigem on inimesed kinni oma seisukohtades. Paljuski on probleemiks see, et vead tehti juba protsessi alguses, ja nüüd, kui protsess on käima lükatud, on neid vigu väga raske parandada või leida head lahendust. Siin olukorras ongi põhiviga just alguses tehtud otsustes, ja nüüd üritavad eri ametid, linna- ja riigi esindajad seda lahendada.

Ma ei ole kindel, kas riigikogu kultuurikomisjon on õige institutsioon selliste oluliste linnaehituslike otsuste tegemiseks, eriti kui arvestada, et linnaplaneerimise eksperdid pakkusid toona oma nõu, aga neid ei kuulatud.

Ega olulisi kultuuriobjekte ei rajata ainult Tallinnasse, vaid rajatakse teistesse Eesti linnadesse ka, kusjuures enamus neid linnu on kahanevad linnad. Ja siin on väga oluline see, kuhu linnaruumis see investeering tehtakse, et ta aitaks linna elus hoida. Ja Tallinna puhul ka, kuigi siin on teised linnaehituslikud kitsaskohad. Kultuurikomisjon ei pidanud konsultatsioone vajalikuks, kuigi oleks olnud oluline arvestada spetsialistide arvamust.

Riik ei tellinud mingisuguseid analüüse või linnaruumi uuringuid, mis aitaksid teha teadlikke ja põhjendatud otsuseid sadade miljonite eurode investeerimiseks. See on vale lähenemine ja selliselt läbi viiduna on see avaliku raha raiskamine.

Mis siis ikkagi teha, et patiseisust välja saaks?

Minu arvates peaks riik olema piisavalt riigimehelik ja tunnistama, et tehtud on vigu. Tuleks kokku kutsuda riigikogu kultuurikomisjon ja tellida põhjalikud analüüsid, et asjad õigesti läbi kaaluda. Eriti arvestades, et seesama maa, kus praegu tegutsetakse, ei kuulu Estoniale ega riigile – see maa kuulub Tallinna linnale. Linn kui maaomanik ei olnud aga nendesse aruteludesse kaasatud.

Tehti otsus, mis on vastuolus muinsuskaitseseaduse ja looduskaitseseadusega. See paneb ju kultuuriministeeriumi, Tallinna linnaametnikud ja muinsuskaitseameti väga keerulisse olukorda. Ametnikke on kerge meedias süüdistada, et nad takistavad protsessi, kuid tuleb meeles pidada, et ükski ametnik ei tohi teha otsuseid, mis on vastuolus seadustega.

Kahjuks ei tea ma, kuidas see asi lõpuks lahenduse leiab, kuid see on keeruline ja tekitab palju küsimusi. Alguses tehtud vead on nüüdseks jõudnud selleni, et neid on raske parandada.

Nii nüüd teine küsimus kohustuslikust kavast - mis saab linnahallist?

Ma tahaks loota, et linnahalliga on asjad helgemad ja tunneli lõpus on valgus Tallinna linnaplaneerimise amet ja linnavaraamet on kaardistamas eri võimalusi ja funktsioone, mida me sinna saaksime rajada. Üks suur vajadus, mida me näeme, on messide ja konverentside korraldamiseks sobiv ruum. Pirita näitustepaviljon lammutatakse, seega Tallinnas ei ole enam sobivat kohta suurte messide jaoks. Samuti pole meil siiani piisavalt suurt konverentsikeskust, kus saaks korraga toimuda näiteks 10 paralleelset arutelupaneeli, nagu on tavaliselt rahvusvahelistel suurtel konverentsidel.

Linnahalli puhul on aga suur potentsiaal, kuna seal saab teha väga hea sümbioosi kultuurikatlaga, kus juba on olemas vajalikud saalid.

Praegu mängime neid võimalusi läbi, joonestame ruumide ja funktsioonide sobivust ning kaalume, kuidas neid kõiki linnahalli alal mahutada. Lisaks on ka PÖFF huvitatud endale pesa leidmisest, samuti ERSO, kes on oma ettepanekud esitanud. Kõiki neid ideid ja ettepanekuid nüüd läbi mängides püüame jõuda parima lahenduseni.

Tähtis on, et linnahallist saaks mitmefunktsiooniline keskus, sest ainult konverentsikeskuse rajamine üksinda ei ole majanduslikult jätkusuutlik. Linn on algatamas uut detailplaneeringut linnahalli alale, mis hõlmab ka ümbritsevaid alasid, et luua terviklik lahendus. Kõik see võiks anda võimaluse, et laiema kompleksina saab ärimudel toimida ja linnahall saaks ellu jääda ning oma eesmärke täita. Loodan, et lõpuks jõuame tõesti toimiva lahenduseni.

Kas linnahall jääb linnale, aga seda ümbritsevad alad müüakse?

Ei-ei, linna poliitika on see, et me ei müü enam linna maid. Täpne plaan, kuidas me koos erasektoriga seda ala hakkama arendama, ei ole veel paigas. Enne tuleb selgeks saada, mis on meie, linna, vajadused seal ja mida me tegelikult sinna vajame.

Linnahalli plaanid panevad pea ringi käima: alles aasta tagasi linnapea Kõlvart ei välistanud linnahalli täielikku lammutamist ja ümbritsev ala pidi müüdama arendajale. Kas praegune kava sinna konverentsikeskus teha kehtib siis ka peale valimisi?

Seda me keegi ei tea, aga meie, linnaametid, peame ette valmistama kõik need võimalused ja tutvustama poliitikutele eri lahendusi. Nemad teevad lõpliku otsuse, aga meie ülesanne on töötada välja eri versioonid ja pakkuda lahendusi.

Lammutamise osas tuleb siiski meeles pidada, et tegemist on mälestisega, mida ei saa lihtsalt niisama lammutada.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.