Alustan kohe sellest, et meil sinuga on tegelikult aastate tagant ühine seos, sest kui osalesid Riinimanda teatriga kooliteatrite festivalil Saaremaa miniteatripäevad, siis olin kolm aastat teie trupi Väike Isa ehk kohapealne abiline. Leidsin hiljuti üles raamitud pildi, mis te mulle kinkisite viimasel aastal. Mäletad sa seda aega?

Jaa, väga hästi mäletan.

Mis sul meeles on sellest ajast?

See oli ikkagi kuldne periood. Kui sellele gümnaasiumi perioodile mõelda, siis kool kooliks, õpitud sai ka, aga sai käia muusikakoolis, kooris ja täpp I peal oli see sama poiste ja Valter Uusbergiga teatri tegemine ning just nimelt selles kooliteatrite festivalide rütmis. Sügisel sai alustatud uue lavastusega ja märtsiks tõime selle välja. See oli lahedalt punk väga pehmes võtmes.

Pehme punk.

Jah, pehme punk. Me olime trio, vahepeal oli Jüri Pootsmann ka meil pundis, pluss siis Valter Uusberg. Aga meie kooliteater sündis just sõpruse pealt, meil oli võimalik see, et me ei olnud seotud kooliga, vaid olime Riinimanda koori allüksus Riinimanda teater. Nagu mu isale meeldib öelda, et kuskil on alati ka nii öelda vaimsed isad, et siis Valter Uusberg on ka kindlasti üks minu isa- või vanaisafiguur.

Tore on see, et nüüd me teeme Rapla Väikelinnateatrit, mis on omamoodi väike kaar, sest  me kõik oleme Riinimanda koorides laulnud ja kooliteatrit teinud. 

Täiesti ebaobjektiivselt julgen ka meenutada, et teie lavastused olid igal aastal ühed minu lemmikud Miniteatripäevadel. Kuidas sa ise neid lavastusi meenutad praegu?

Ma mäletan, et need olid väga lahedad, head lavastused, hea pull. Meie trupp oli väike ja võimaldas seega teistsuguseid valikuid teha. Ma meenutan seda aega väga soojalt. Ühte meist ei ole enam meie seas, seda enam hindan neid mälestusi ja kuldseid aegu. Meil esimene aasta läks nii, et me ei vaadanud vist ühtki teiste lavastust, vaid mängisime oma ööbimiseks mõeldud klassiruumis Eesti mälumängu. Iga aastaga tulime festivalil rohkem oma koopast välja.

Väga palju sõpru on sellest ajast, need kooliteatrite laagrid sidusid ja andsid mingi tähenduse.

Kas sa juba Riinimanda teatri ajal julgesid ka unistada, et sinust saabki näitleja? Või see oli lihtsalt hobi?

Minu jaoks oli ta hobi ja ma ei arvanud endast kui näitlejast ka väga midagi. Rihtisin ikka sinna poole, et minust saaks saksofonist, samal ajal sai käidud saksofonilaagrites ning Saaremaal Maria Fausti rütmi- ja improvisatsioonilaagris. See oli teine loominguline pool gümnaasiumiajast, mis väga palju mõjutas. Ma arvan, et mind on Valter Uusberg ja Maria Faust sama palju mõjutanud, andnud võimalust katsetada ja avanud minus uusi külgi.

Aga need lavakunstikooli katsed... See oli pärast viimast kooliteatrite festivali, mõtlesin, et lähen proovin.

Teine variant olekski olnud saksofonist? Ikkagi kunstivallas plaanisid jätkata? Sul ratsionaalset või kainet varianti ei olnud, näiteks kopajuhiks hakata?

Ei olnud jah (naerdes). Ma isegi astusin Georg Otsa nimelisse muusikakooli sisse, ühe aasta olin isegi eelõppes, algul klassikalist saksofoni ja siis plaanisin triivida klassikalise muusika pealt Fausti maailma ja Taani poole.

Aga sa mängid veel saksofoni? Ma nägin sind näiteks tänavu toimuva saksofonifestivali reklaamis.

Jah, saksofonifestivali reklaamis ma olin, aga seal hoidsin paraku pilli lihtsalt käes ja lõpus tegin väikese imitatsiooni.

Kahjuks mängin praegu ikkagi harva. Mulle just tehti ka üks pakkumine teha bändi, aga ei ole jõudnud, sest nii tihe tööperiood on olnud. Loodan, et suvi on pillimängule heldem.

Sa oled siiamaani aktiivselt oma kodukohaga seotud, teed seal väiketeatrit. See oli sinu plaan, et sa tahad Raplaga sidemeid hoida ja seal tegev olla?

Tegev olemine on boonus, ikka tahan seal olla ja panustada ka, aga eelkõige juhtus see tänu sellele, et ma läksin sinna tagasi elama. Ma elan Rapla lähistel ning paljud sõbrad on ka tulnud sinna tagasi pärast ringireisimisi ja koole. Aga Rapla väiketeater on ikkagi hobi, ma arvan, et meie kõigi jaoks.

Meie eesmärk pole olnud seda kuidagi suuremalt mõtestada, pigem see lähtub meie oma heaolust ja soovist kokku saada.

Oluline on see, et sa käisid Tallinnas teatrikoolis ja töötad nüüd Eesti Draamateatris, aga päris tallinnlaseks sa ei ole tahtnud päris hakata. Miks sa nii otsustasid?

Elu mängis kätte nii, et hakkasime Tallinna korterist vaatama, aga leidsime maja Rapla lähistel. See on olnud alati unistus, ma ei ole kunagi soovinud jääda linna elama. Seega oli lihtsalt võimalik, oli ja siiamaani on tahtmist.

See annab võimaluse linnast eemal olla ja samas aitab ka iseennast otsida või leida, seda, kes ma olen, kuidas ma mõtlen ja kuidas ma tahan elada.

Tallinn on sinu jaoks praegu põhiliselt töökoht? Sa mängid oma etenduse ära ja siis sõidad koju tagasi?

Põhimõtteliselt küll, aga seda enam on tore vahepeal jääda pärast etendust linna, käia baaris või minna sõbrale külla. Need hetked on siis eksklusiivsemad.

Siia intervjuule tulid praegu rongiga. Põhiliselt liigudki Tallinna ja Rapla vahel rongiga?

Ma arvan, et kolmandiku või isegi pool ajast sõidan autoga, aga igal võimalusel ikkagi rongiga. Rongis saab lugeda, puhata, magada, aknast välja vaadata.

Teksti õppida.

Jah, teksti õppida, aga enne esietendust on parem autos teksti õppida, sest siis saad kõva häälega mingid asjad läbi käia või kui on vaja laulu harjutada, siis ei pea mõtlema, mis nägusid ma samal ajal teen, kui keegi rongis minu vastas istub.

Kooli ajal sa elasid ikkagi Tallinnas vahepeal? See oli tüütu aeg, ei meeldinud sulle?

Ei olnud, mul ei ole Tallinnaga probleemi kunagi olnud, lapsepõlves olen väga palju aega Lasnamäel vanavanaema juures veetnud ning Tallinna vanalinn on ka väga kodune, kuna isaga olen paljud suved saanud Raekoja platsil laatadel käia.

Kooliaeg Tallinnas ja põhiliselt Toompeal oli täiesti piisav ja tore periood, vahepeal sai isegi Paides elatud, mis andis vaheldust.

Oma järgmise küsimusega tahtsingi sinna jõuda, et oma professionaalset teatrikarjääri sa ei alustanud mitte Tallinnas, vaid tegelikult hoopis Paides. Kas see oli ilus periood?

Ilus ja valus.

Miks valus?

(pikk mõttepaus) Ma just vaatasin ükspäev Rainer Sarneti hiljutist intervjuud, kus ta ütleb ka, et pärast kooli on iga inimene loomingulises mõttes haavatav: kuidas ja mida teha, on tohutu ambitsioon ja tahtmine asju teha. Kui ma tagasi mõtlen, siis oli ilus, põnev ja lahe aeg, sai kihvte asju tehtud, aga kahju, et ise ei osanud seda tol ajal niivõrd hinnata või nautida, sest ambitsioonide, kõhkluste ja kahtlustega sai palju vastu Paide kortermaja vaheseina joostud. Mõtled, et teeme maailma parimat teatrit, aga juba hakkad ootama seda tulevat kriitikat.

Kaks jalga ei olnud tugevalt maas, ei tea, kas nad praegugi on...

Sa tol ajal kartsid kriitikat?

Ma selle rohkem võtsin ka Sarneti mõttest lähtuvalt, aga kriitika ei tähenda otseselt mingit teist kriitikut, vaid kõige suurem kriitik olen ma tihti ise. Elu on näidanud, et ma olen natukene liiga kibe ja intensiivne kriitik enda suhtes, seda võiks olla vähem.

Sa oled enda suhtes nii karm, et lavastustele ja filmirollidele mõtled kibedalt tagasi? Või suudad mingi hetk rahu teha?

Jah, ikka suudan. Enamasti see käib kähku, aga see on rohkem ka hirm ja ebakindlus, sa tahad juba ette mõelda, kui asi pole veel valmis, et ilmselt see ei õnnestu ja ma ei saa hakkama. Õnneks on juba nii palju kogemust, ma teen tööd selle nimel, et usaldada ja läbi selle ka nautida.

Kui juba seda tööd teha, mis on mänguline, loominguline ja kirgastav, siis suurem osakaal võiks olla rõõm selle tegemisest, rõõm ka äpardumisest. Koolis öeldakse küll, et tuleb eksida, siis õpid, aga kooli lõpuks on ikka selline tunne, et eksida küll ei taha.

Nüüd sa oled leppinud, et sa vahel eksid? Samas nüüd sa töötad teatris, mille etendused on välja müüdud sekunditega, seega seal vist eksimisruumi väga palju ei ole.

See on huvitav, et kontrastina see, kui piletid on vahel välja müüdud juba enne lavastusprotsessi algust, kus on teada materjal, lavastaja ja trupp, aga seda, mis sellest välja tuleb, ei tea keegi...

...see võtab pinge maha?

Ei, mingi huumorina sa saad aru, et kõigil on ootused – endal, trupil, teatril, vaatajatel –, aga keegi ei oska neile vastata. See on järelikult positiivne, et peab sündima midagi. See, mis ta lõpuks on, seda saab hiljem hinnata.

Eksimise paratamatus saab üha enam tuttavaks ja see pakub rahu. Sa saad aru, et elu on mingis mõttes kaos, kus üritad leida oma korda ja oma teed.

Paide teatri ja Draamateatri vahele jäi sul tegelikult ka väike auk. Kas see oli ka omamoodi kaos, kui sa otsisid ennast? Või mis see periood vahepeal sinu jaoks oli?

See oli väga ilus periood, aga see oli vägagi täidetud. Kohe sain Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga "Kuritööd ja karistust" teha, tänu sellele sai nendega ka loodud side, mis jätkub siiamaani, mille üle on tohutu suur rõõm. Nad on olnud põhikoolist alates mu iidolid.

Korraks sai Ekspeditsiooni ja Von Krahliga tehtud Mart Kangro lavastust ja siis tuli juba "Nähtamatu võitlus", millele läks praktiliselt terve aasta, seega sel ajal mul muid suuri kohustusi ei olnudki. Peale maja renoveerimise. 

Nüüd, kui sa oled Draamateatris, saad sa püsivalt palka, aga kas enne sinna jõudmist suutsid end pidevalt näitlejatööga ära elatada või tuli palju haltuurat teha?

Õnneks läks nii, et sai end ära elatatud.

Reklaame ei ole pidanud tegema? Saksofonireklaamis olid just, millest juba rääkisime.

Jah, nüüd olen olnud isegi LHV reklaamis. Aga õnneks ei ole palju pidanud tegema. Samas ma mäletan, kuidas mina ja paljud teised irvitasid ja olime küünilised, et miks näitlejad kogu aeg reklaami teevad ning oma näo ja hääle ära müüvad. Aga aasta tagasi kõndis minust üks tuntud näitleja mööda ja tekkis lõpuks mõistmine, et tal on mitu last, maja ja pere, kuidas muidu end teatri palgaga ära elatada?

Selline nihe käis läbi, et kuigi ma olen suuri sõnu teinud, et mina reklaamis ei mängi ning ei tee üht või teist, aga samas saan ikkagi aru, et elu vajab elamist. Muidugi ma katsun hoida seda, et ma ei näe selles kullaauku, mida ta ka otseselt ei ole, kui sa just neid tohutult palju ei tee.

Näitlejate palgad on liiga väikesed?

Kultuuritöötaja palgad võiksid muidugi olla suuremad. Ka näitlejatel, kes rabavad hommikul proovis ja õhtul mängivad etendust. Või lisaraha teenimiseks käivad suvepuhkuse ajast suvelavastusi tegemas.

Kuivõrd palju on su arusaam teatrist muutunud? Üks asi on see, kui sa olid kooliteatris, teine asi on Paide teater, nüüd oled sa jõudnud Draamateatrisse. On mingisugune põhimõtteline arusaam sinu jaoks nende aastate jooksul muutunud ja praegu sa saad teatrist täiesti teistmoodi aru kui 10 aastat tagasi?

Ma arvan, et suures pildis mitte. Kooliteatris oli muidugi mingi oma stiil. Lavakunstikoolis meie kursuse juhendajad soosisid kaasaegsemat otsingulisust ja füüsilisust, kuna meil oli ka Jüri Nael õpetamas, siis see kindlasti andis mingisuguse suunamuutuse.

Kui ma lähen midagi teatrisse vaatama, siis mulle meeldib ikkagi mingit konkreetsemat sorti lähenemine, aga samas olen palju leebemaks muutunud. Lavakunstikooli ajal ma kõndisin aeg-ajalt poole etenduse pealt minema, mida näitlejatudeng justkui teha ei tohiks, aga ma olin väga kibe ja terav selle osas, mis on hea ja mis ei ole. Aga ma tunnen, et muutun üha leebemaks ja küünilisusest on tekkinud väsimus.

Enam ei ole ära kõndinud?

Ei ole jah, ma pole ka enam nii palju teatrisse sattunud, võib isegi öelda, et pole pidanud enam nii palju teatrit vaatama. Mulle meeldib minna vaatama avatud pilguga ning ilma eelarvamusteta, niiviisi, et iga asi võib puudutada või õpetada. Vahel kui mõni lavastus ei meeldi, võib see vastupidiselt mõjuda inspireerivana, sest lavastuse mõnest detailist tekib endal mõni uus mõte.

Kas sa oled näitlejana ka hästi printsipiaalne? On sul mingid asjad, mida sa kindlasti teha ei taha? Alasti oled valmis võtma laval?

Põhimõtteliselt olen küll, teinekord, kui voldid on üle püksiääre, siis jälle ei ole. See käib periooditi, kui oled end käest lasknud, siis ei taha, aga kui on idee asjal taga, siis miks mitte.

Ehk kui on idee asjal taga, siis sa oled näitlejana avatud kõigele?

Üritan olla, muidugi. Eks seal on ka mingid enda hirmud, lisaks oma tõekspidamised, kas seda ikka on vaja.

Kui palju sa näitlaja enda piire tahad kombata? Kas see on sinu jaoks oluline, et nihutada enda mõttelist piiri?

Ma tahan areneda ja oma ampluaad avarada.

Ma küsin korra teistpidi laienduseks, kas näitlejana on lihtne jääda mugavustsooni?

Kindlasti on, vahet ei ole, mis ametis sa töötad, mugavustsooni saab ikka jääda.

Sa ei ole sinna jäänud?

Olen üritanud vältida... Keegi ei taha jääda sinna, kõik tahavad teha mingit tööd, mis põletab, küsimus on selles, kas seda tööd ka on. See sõltub ka sellest, mis tööd sulle satub.

Ma olen väga tänulik ja õnnelik, et on sattunud õiged tööd, häid ja põnevaid lavastajaid, kes ise otsivad ja nihutavad piire. Praegu "Eneseabiõpik" on Ojasooga neljas lavastus, see, kas tema tuules need piirid nihutuvad, ei ole eraldi eesmärk, vaid see materjal on nii elus ja seal on mingi asi, mis põletab nii füüsilisel või vaimselt, ehk isegi mõlemat koos.

Füüsiline pool teatris mind isiklikult väga kõnetab, olen käinud ka erinevates näitlejatreeninguga seotud töötubades ja üritanud ennast arendada, aga muidugi tekivad stambid. See on vist inimesele omane, et vaatad teisi ja näed nende stampe, aga mõtled, et äkki mina olen stambivaba. Muidugi, minul on ka stambid, aga tore on hetk, kui tunned need ära, siis saad mõelda, kuidas transformeerida need millekski muuks, avada uks mingile uuele väljendusviisile.

Ojasoost ja Semperist on korduvalt juttu olnud, kes on sinu iidolid, aga ma arvan, et nüüd Draamateatris on sul olnud võimalus töötada paljude selliste näitlejate ja lavastajatega koos, kellele sa oled vaadanud või vaatad endiselt alt üles. Mis tunne see on? Kas sul tekib ka aukartus?

Õnneks on aukartusega nii, et selle kartuse saab sealt tagant ära võtta, seega on olnud au. Eks aeg-ajalt käivad muidugi igasugused hirmutavad mõtted kehast läbi, aga kõik need, kellega ma olen seni töötanud, on mind võtnud soojalt vastu, nad on olnud toetavad ja see töökeskkond on olnud hästi sõbralik ning kokkuhoidev. Lisaks, kuna teater on otsinguline, siis kõigil on hirmud, igaüks tegeleb nendega.

Just sel talvel mõtlesin, et okei, kolmas prooviperiood tuleb otsa, juba on väike vaimne ja füüsiline väsimus peal, aga kohe tuleb uus loominguline periood ning siis tabavad ikka mõtted, et,  oh, mis kambaga ma nüüd töötama hakkan, ise oled neid vaadanud koolipoisina, elanud kaasa ja saanud tohutuid elamusi. Et kes olen mina ja mida mul pakkuda on. Korraks mõtled sellele, aga siis tuli mõistmine, et ka nende jaoks on see jälle uus. Kui ma lähen sinna ruumi, proovisaali, siis keegi ei tegele sellega, kes mina olen ja kuidas mina end seal tunnen, vaid kõigil on fookus enda peal ning me kõik tegeleme lõpuks seal ühise asjaga. See ongi ilus. Terve trupp panustab, siis saab üksteisest inspireeruda ja õppida, sest õppida on neilt kõigilt väga palju.

Isegi etenduse ajal on võimalik seda rõõmu tunda, et vaatan partnerit ja mõtlen: raisk kui lahe (naerdes).

Nüüd sa oled paar aastat töötanud Draamateatris. Kuidas sa selle perioodi kokku võtaksid? Oskad sa selle kuidagi sõnadesse panna?

See on olnud sissesulandumise aeg, mis on läinud õnneks suhteliselt ruttu. Olen saanud väga paljude erinevate kolleegidega tööd teha ja praeguseks hetkeks on kindlasti juba perekonnatunne olemas. See aeg on olnud põnev ja ma tunnen ennast hoituna, mis on äärmiselt tänuväärne.

Kas koosseisulise näitlejana töötamine on midagi, millest sa unistasid, või sa mingil hetkel mõtlesid, et oleksid pigem vabakutseline näitleja?

Kooli lõpuks oli unistus ikkagi trupiteater, mida me alustasime ka Paides. Kuna NO99 on olnud alati minu suurim kõnetaja, siis see tundus ka omamoodi ideaal. Olen Belgias ka Jan Fabrega töötanud, kus on ka trupipõhine lähenemine, kuidas tööd tehakse ning see ühiskiht ja mõistmine, mis tekib, on midagi enamat. Ansamblitunnetus. Ühine keel. Aga trupis toimimiseks, kus olla võrdne looja, tundsin, et on vaja veel kogemusi. 

Olen trupiteatritest lugusid kuulnud, et see on väga intensiivne ja selle kõrvalt muud elu elada tundub keerulisem. See, kus ma praegu Draamateatris olen, kus ma saan seda tööd teha, mis põletab, erinevate lavastajatega ja erinevates žanrites, oligi see, mida ma läksin sinna otsima.

Ma tundsin, et mul on vaja töö tegemise oskust, pean õppima professionaalsust. Eks muidugi alles avastan seda, mis see tähendab. Õpetab see, kui saab erinevaid materjale ja stiile proovida, näiteks kuidas Prantsuse komöödiat tehes avastada, mis töötab ja mis ei tööta. Ühel päeval on kindlasti unistus leida oma nišš, see ei tähenda, et eemalduda suurest teatrist, aga et oleks mingi oma spetsiifilisem loominguline nurk.

Viimane suurem töö oli sul Tiit Ojasoo "Eneseabiõpik". Milline protsess see oli? Minule saalis tundus küll, et teil oli lõbus, saalisolijatel oli lõbus ja tahan uskuda, et ka see prooviprotsess oli kuidagi elav.

See oli väga ilus ja liigutav protsess. Just nimelt see koosolemise kvaliteet ja otsingulisus lõpuni välja. Iga õhtu ei pruugigi olla lihtne ja meil ei ole alati nii lõbus, aga seni mängitud etendused on näidanud, et see materjal töötab, sõltumata sellest, kui energia on veidi erinev.

Me saime selle protsessis olla kõik võrdsed. Muidugi mõni pakub rohkem, mõni vaatleb, mõtleb, otsib oma sees rohkem, aga olime selles koos ning olid mingid füüsilised kvaliteedid, mida me harjutasime ja otsisime, kuidas tuua neid päriselt mängu. See oli kõik selline, et me ei olnud kindlad, kas me saame sellega hakkama, aga läksime ja proovisime. See oli kihvt.

Selle prooviprotsessi käigus tundsin, et ma tihti unustan proovide ajal hinnata protsessi, et oh, nüüd on võimalus proovida ja see on lahe. Ikka hakkad kuklas mõtlema, et millal see esikas on ja veel muud asjad, aga sel korral sain käsi südamel mitu korda öelda, et naudin seda. Olen nii rõõmus, et on selline kamp, selline idee, selline tundmatus. Selle üle on hea meel ja eks ma katsun seda edaspidigi hinnata rohkem.

Te olete kõik ennast sinna ikka üsna palju sisse pannud?

Ikka jah, see oli hea sümbioos ja senimaani, kõigi mõtted on teretulnud ja on võimalus pakkuda siiani, et ärme seal seda tee, saame pärast etendust kokku ja arutame. Mitmest suust on läbi käinud, et selle kambaga oleks põnev minna järgmisse protsessi ja teha mida iganes, näiteks Tšehhovit. Mingi alus on loodud.

Korra põikame filmi juurde ka, sest filmitööd oled sa ka palju teinud. Küsin provokatiivselt: teater või film?

Mõlemad ja senimaani on nad olnud väga hinge rahuldavas balansis. Mulle meeldib mõelda, et on olnud õnn teha nelja-viie aasta jooksul erinevaid lavastusi ja mitu filmi.

Oskasid sa esialgu üldse unistada ja mõelda, et sa saad ka filmis mängida? Kui esimene filmipakkumine tuli, siis see oli ootamatu?

Jah, oli ootamatu küll. Esimene filmitöö oli Melchiori teine osa, kus ma sain esimese kogemuse. Ma ei osanud kunagi unistada sellest, et kuidas sinna saada. Osadel läheb õnneks, teistel mitte.

Teatrinäitleja tööst rääkisime palju, aga mis eristab sinu jaoks kõige enam tööd teatri- ja filminäitlejana? On need sinu jaoks kaks erinevad asja või üsna sarnased?

Seal on kindlasti mingi erinevus ja erisus. Teater on mingil määral pikem protsess näitleja jaoks, sest etenduste mängimiste arv on nii palju suurem. Filmis on kontsentreerumise hetk nii palju tihedam ja lühema aja jooksul. Õnneks kõigi filmide puhul oleme saanud proove teha, mis ei pruugi alati nii olla, lisaks kõigi filmide puhul on olnud režissöörid, kes on oma visiooni ja ideega, millest saan inspireeruda ning mille heaks töötada.

Muidugi, kui saaks filmi teha, teeks rohkem, aga ma ei tahaks ka teatrit ära jätta. Väga põnev oleks teha aastas mitu filmirolli, see on teistmoodi töö ja see väga kõnetab mind.

Aga meil mängivad Eestis filmides suures osas teatrinäitlejad. Kas sa tunned, et see teatrinäitleja kogemus hakkab filmis näideldes mingis osas ka pärssima? Kas seal tekib mingisugune konfliktimoment?

Ütle sina seda! Sa näed ja vaatad meid. Mina oma tunde pealt ja iseennast kõrvalt vaadates ei ole seda tundnud, minu arust nad pigem toetavad üksteist.

Melchiori rolli läksin tegema selle pealt, mida keegi oli öelnud kunagi ja mis oli kõrva taha jäänud, et filmis ei tohi kaamera ees põhimõtteliselt mitte midagi teha. Selle koha pealt hakkasin siis vaikselt otsima, et ei tohi mitte midagi teha, aga samas häid filme vaadates näen, kuidas näitlejad kaamera ees panevad täiega. See on mingite grammide küsimus, seal on mingi teine taju.

On sul mingid unistused? Jääb sul teatri kõrvalt aega unistada, et kuhu tahaksid veel jõuda? Tahaksid rohkem tööd teha või olla rohkem kodus?

Ma olen jällegi väga tänulik, et ka see on kuidagi heas balansis. Saab ühel hetkel teha tihedalt tööd ja järgmisel hetkel olla rohkem kodus, puhata või ehitada maal maja, arendada kodu. Järgmist hooaega ette teades olen jällegi õnnelik, et on tööd, millest ei ole osanud unistadagi.

Parimad unistused on need, millest ei oska unistadagi?

Just, nii on. Seda enam on tore, kui mingid suhted või koostööd sünnitavad edasisi koostöid.

Kaugesse tulevikku ikka on mõtteid, aga ei taha suud liiga palju pruukida, katteta lubadusi anda, et kuidas ma kunagi hakkan seda või teist tegema. Eks elu näitab.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.