Poco popkunstimuuseum saab juunis kaheaastaseks. Kuidas esimesed kaks aastat läinud on?  

Me alustasime nii, et ei teadnud täpselt, mis asi on muuseum. Ja ega me siiani ei tea ega väga püüagi teada saada. Pigem lähtume sisemisest tundest ja energias. Meie jaoks on kaks olulist põhimõtet: teosed peavad olema võimalikult hästi esitletud ja vaataja kogemus peab olema maailma parim. Tahame, et dialoog teose ja vaataja vahel oleks nii hea kui võimalik. 

Need kaks aastat on olnud meile eelkõige õppimise aeg. Saame öelda, et me pole ega saagi valmis. Üks suurimaid saavutusi on see, et oleme saanud rahvusvaheliselt kunstnike ja teiste muuseumide tunnustuse. Meiega soovitakse koostööd teha. See peegeldab ka laiemat olukorda: Põhja-Euroopas ja Baltikumis ei ole teist sellist nagu meie. Sellel on ka põhjus – enamik siinseid muuseume on rahvusmuuseumid, mis peavad tegelema kohaliku kunsti uurimise, kogumise ja eksponeerimisega. Meie fookus on aga maailmakunstil.  

See on üllatav, et isegi Soomes pole sellist muuseumi.  

Jah, Soomes on palju muuseume, näiteks Tamperes, Mänttäs, Turkus ja Helsingis. Kui vaadata Amos Rexi, Kiasmat ja teisi, siis aeg-ajalt kureeritakse retrospektiive või üksiknäituseid, kuid ka seal seisavad muuseumijuhid silmitsi sellega, et kohalikud akvarellistid saaksid oma lillenäitust teha või portretistid saaksid oma ülevaatenäitust teha.  

Näiteks Kiasma saab eksponeerida alla kahe protsendi oma kogudes olevatest teostest. See tähendab, et kui nad tahaksid oma kogud ära näidata, kuluks pooleaastaste tsüklitena vähemalt 50 aastat, ja seda ainult rahvusliku kunsti pausilt. See on ka põhjus, miks rahvusvahelisi kunstinäituseid on tükkidena, mitte alalise ja püsiva keskkonnana.  

Mis inspireeris teid Pocot looma?

See võib tunduda õõnsana, aga ma tahtsin, ja olen endiselt seda meelt, et Tallinnal ja Eestil on oluline olla osa maailmast. Selleks, et olla osa maailmast, peab olema osa maailmakultuurist. Kaasaegne kunst on lahutamatu osa kaasaegsest kultuuriruumist ning üks maailmalinn väärib ka maailmakunsti muuseumit.

Kui ma vaatasin ringi, kus maailmas on popkunstimuuseumid, siis neid on vaid umbes 20 linnas. Ma ei näinud ühtegi põhjust, miks Tallinn ei võiks olla nende oluliste linnade seas. Kui popkunsti eksponeeritakse Amsterdamis, Soulis, Tokyos, Londonis, Pariisis, Madridis, New Yorgis ja Los Angeleses, siis miks mitte ka Tallinnas? Tallinn võiks olla osa sellest võrgustikust, see on justkui enesepositsioneerimine õigesse kohta.

Maailmakunsti tundmine on tänapäeva maailmas hakkama saamiseks ülioluline, et mõista viiteid ja seoseid, mida sisaldab meid ümbritsev kultuuriruum. Kultuuriruum koosnebki viidetest ja seostest. Nende märkamine ning lugemine rikastab inimest ja aitab tal maailmas paremini hakkama saada.

Mis hetkel hakkas popkunst teid ennast kõnetama? 

Minu jaoks sai see alguse kuskil 1980-ndate lõpus, kuigi teadlikult olen popkunsti kogunud viimased kümme aastat. Esimene kokkupuude oli kunstiline vapustus. Sattusin kooriga esinema Stockholmi ja seal oli Roy Lichtensteini näitus. See oli täiesti vapustav elamus – ma polnud kunagi midagi sellist näinud, ma ei saanud arugi, mis asi see on. See oli visuaalselt niivõrd paeluv, teemad olid tohutult erutavad – koomiksite põhjal tehtud kunst!

Olin küll tuttav hüperrealistliku kunstiga, mida viljelesid näiteks Miljard Kilk või Ando Kesküla oma fotorealistlike töödega, kuid see, mida ma Stockholmis nägin, oli midagi vapustavat. Sealt edasi hakkas popkunst mind üha rohkem köitma: mis see täpselt on? Kuidas kunstnikud töötavad? Miks nad seda teevad? Mida rohkem ma süvenesin, seda enam mõistsin, kuidas popkunst töötab – millistele mustritele viitab, kuidas areneb ja kes on need kunstnikud ja kogukonnad, kes seda maailmapilti kujundavad. See oli nii huvitav

Kuna ma pole ise kunsti õppinud, olen alati lähenenud sellele profaanina, tavalisena vaatajana. Vahel tundubki, et see on kõige ausam viis kunsti kogeda. Kui ma panen ennast vaataja rolli, siis saan paremini aru, mis teda kõnetab, mis talle elamuse pakub. Ja kui ma tahan, et kunst vaatajale korda läheks, siis esimene tingimus on see, et see peaks kõigepealt mulle endale meeldima.

Kui te nüüd tagasi mõtlete sellele 1980-ndatel saadud kogemusele, siis võib-olla tuleb täna keegi Pocosse ja kogeb midagi samasugust, midagi raputavat. 

Neid on olnud! Põhikooli ja gümnaasiumi lõpus teha iseseisev praktiline töö ja viimasel ajal on hakanud järjest enam tulema noori, kelle töö teema on popkunst. See huvi tekkis neil just Pocos – nad käisid näitusel, leidsid endale huvipakkuva kunstniku, ajastu või teema ning otsustasid selle ümber oma töö üles ehitada. See tähendab, et see kogemus on olnud nende jaoks midagi enamat, midagi olulist. Ja kuna kooli lõputöö pole asi, mille saab ühe nädalavahetusega valmis teha, panustavad nad sellesse oma aega ja mõtlemisruumi. See on ühelt poolt suur kompliment muuseumile, aga teisalt lihtsalt äge näha, kuidas nad on siit saadud kogemusest mõjutatud.

Kui teatrite puhul kiputakse rääkima, et neid on Eestis liiga palju, siis kas teil ei tekkinud hirmu, et ka kunstimuuseume ja -asutusi on juba piisavalt? Mahub Poco siia ära?

Poco loomine Eestis on mitme asjaolu kokkulangemine. Täpsemalt olen lähtunud sellest, et meie regioonis ei ole popkunstimuuseumi. Olen väga selgelt soovinud näidata, et maailmakunst kõnetab samamoodi nagu eestlasi ka muid rahvuseid. Kaks kolmandikku Poco külastajatest tuleb väljastpoolt Eestit ehk vaid kolmandik inimesi tuleb Eestist. See ei tähenda, et eestlased ei peaks siin käima – vastupidi, võiksid veelgi enam külastada, aga see tähendab, et muuseumil on sõnum, mis kõnetab ka rahvusvahelist publikut.

Ma ei alahinda teisi Eesti muuseume, millel on ka midagi öelda. Kõik muuseumid tegutsevad nišis, kus me eelkõige konkureerime Netflixiga. Esimene takistus on saada inimene kodust välja – tema diivanilt, kus tal on juba maailma parimad filmid, teleseriaalid ja muusika vaid nupuvajutuse kaugusel. Kui see õnnestub, algab konkurents restoranide, kinode, teatrite, spordiklubide ja isegi looduses matkamas käimisega. Samuti pakuvad konkurentsi kaubanduskeskused. Seal on samuti palju ilusaid asju, mida vaadata, ning inimesed veedavad seal märkamatult tunde.

Lõpuks taandub kõik küsimusele, kuidas inimene tahab veeta oma piiratud vaba aega. Olen teadlikult kujundanud meie muuseumi ekspositsiooni nii, et see arvestaks külastaja ajapiirangut ja vastuvõtuvõimet – et ta saaks umbes 45–50 minutiga maksimaalse kogemuse. Kui keegi on andnud oma elust selle aja, et viibida meie muuseumis ja vaadata neid teoseid, on see suurim kompliment nii muuseumile kui ka kunstnikele.

Kas selle põhjal sai ka teadlikult valitud Poco asukoht – sadama lähedal ja keskuste vahel?

Esimene otsus oli, et tahtsime seda südalinna. Kunst ja kultuur peab olema inimestele jalus – selle sõna heas tähenduses. Hobujaama väljakul on seitse miljonit kohalikku transiidikülastust aastas, sadamast tuleb samamoodi seitse miljonit inimest. Ta peab jalgu jääma. Ta peab võimalikult kättesaadav olema. Muuseumide ja kunsti äärelinnastamine ei ole küll midagi hullu, aga mulle meeldib, et näiteks kunstiakadeemia asub seal, kus ta praegu on, mitte ei ole linnaservas asuv kampus, vaid on osa südalinna ruumist.

Kui Poco avamine oli, tekkis ka väike torm veeklaasis. Ministeerium toetas Poco avamist 100 000 euroga ning teised kunstiasutused olid selle peale pahased. Kuidas te sellele olukorrale tagasi vaatate?

Ma arvan, et see pahameel oli täiesti õigustatud, sest muuseumid ja kunst ei ole Eestis kuigivõrd hästi finantseeritud. Ma ei taha luua hierarhiaid, aga kui vaadata rahastamist, siis kõige ülemisel astmel on meelelahutus ja muusika, kus igal aastal arvestatakse, kui palju dividende teenitakse, järgmisel astmel on etendusasutused ja teatrid, siis tuleb tükk tühja maad ning kõige all on kirjandus ja selle kõrvaltoas vireleb ka kunst. Mitte kõik kirjanikud ja kunstnikud, aga need valdkonnad on oluliselt vähem toetatud. Ehk teisisõnu, ma mõistan seda väga hästi, kuid toetus, mida mina taotlesin, oli seotud lubadusega, et see raha tuleb riigikassasse tagasi vähemalt aastaga.

Kas tuli? 

See tuli poole aastaga tagasi. Välismaalastest külastaja, kes ostab täishinnaga ja käibemaksuga pileti, on Eesti riigile puhas tulu. Esimesed 40 000 Soome turisti tõid riigile selle raha mitmekordselt tagasi. 

Ma ei taha öelda, et kõik muuseumid peaksid mõtlema niimoodi, et kuidas raha tagasi teenida, aga minu veendumus on, et muuseumid peavad olema isemajandavad. Nad peavad suutma oma jooksvad kulud ja amortisatsiooni tagasi teenida. Lootus, et kui midagi lagunema hakkab, siis riik tuleb ja maksab selle kinni, ei ole eksisteerimise mudel. Minu muuseumivarade säilimine, hoone terviklikkus ja personalikulud peavad olema muuseumi tasandil läbimõeldud. Kui muuseum saab toetust omavalitsuselt, riigilt või mujalt, peab see olema algselt läbi planeeritud. Ei tohi tekkida olukordi, kus tagantjärele avastatakse, et hoone kindlustus jäi tegemata või raha ei olnud ja siis tuleb hakata erandkorras taotlema lisavahendeid.

Muuseumide rahastuse osas peaksid muuseumid ise rakendama kainet finantsdistsipliini ja ärilist vaadet oma tuludele. Muuseumide argipäeva ei tohiks määratleda ainult museaalide hoidmine ja talletamine, vaid ka publiku kaasamine ja tulude teenimine. Meil on palju veel õppida. Mina ka õpin. Nii palju kui ma olen õppinud, jagan seda ka teiste muuseumitega. Olen püüdnud ka Eesti kunstnikega jagada seda, mida olen õppinud muu maailma kunstnikelt. Näiteks, kui ostan maailmakuulsalt kunstnikult teose või ta deponeerib selle kogusse, käib sellega alati kaasas autentsussertifikaat, mis on kinnitatud kunstniku ja tema galerii pool, kui tal on galerist. Eestis aga küsitakse sageli, mis asi see on, sest signeeritud teos justkui peaks juba piisama. Tänapäeva võltsingute maailmas sellest ei piisa. Kunsti väärtuse kasvamiseks ja kunstiajaloo tekkimiseks peab olema ka jälg teose kuuluvusest – kelle käest see on läbi käinud.

Kui olen suhelnud välismaiste kunstimuuseumidega ja võrrelnud nende tulu- ja kulubaasi, siis nad pööravad palju tähelepanu omatulu teenimisele, sündmustele, oma toodetele ja sihtrühmade kaasamisele. Ka meie korraldame aeg-ajalt kontserte või südaöiseid tuure romantikutele. Me peame leidma viise, kuidas külastajat kõnetada. Ei piisa sellest, et paneme muuseumi sildi välja ja loodame, et inimesed tulevad. Konkurents on suur ja me peame mõtlema samamoodi nagu ülejäänud tarbimisühiskond.

Kas põhjus, miks muuseume ei nähta ärina, võib olla seotud arusaamaga, et kunst ja kultuur on justkui midagi kõrgemat?

Olen kuulnud, et noorele kaunite kunstide magistrile antakse kraadi saamisel kaasa õpetussõnad, kuidas edasine elu võiks kujuneda. Need sõnad on umbes sellised: kui sinu juurde tuleb kollektsionäär, kes soovib sinu teost osta, öeldes, et talle see väga meeldib, siis ära müü, sest tema maitse ei ole piisavalt hea, tal puudub kunstialane haridus ning ta võib panna sinu teose koledasse kohta mittesobivasse konteksti. Ja kui sinu juurde tuleb galerist ja ütleb, et talle meeldivad su teosed ning ta tahaks sind esindada, siis peaksid ütlema ei, sest galeristi huvitab eelkõige 50-protsendiline juurdehindlus, mitte sinu kunst. Kolmas võimalus on hakata kunstnikuks, kirjutada taotlusi kultuurkapitalile, et saada stipendiume ateljee üüri, pintslite, värvide ja lõuendite ostmiseks. Seejärel pakkuda oma teoseid kevad- ja sügisnäitustele ning niimoodi kunstnikupõlve pidada.

Sellesse mõttekäiku, mis ei ole küll kõigile kunstnikele omistatav, on sisse kirjutatud arusaam kunstist kui millestki, mis asub väljaspool turumajandust ja ühiskonda. See on justkui eraldiseisev nähtus.

Siit kerkib esile ka teine küsimus: kas kunst peab osalema ühiskonnas toimuvas? Kas see peaks peegeldama näiteks poliitikat, loodust, tehnoloogia arengut või Ukrainas toimuvat? Kas kunstil on roll kaasa rääkida? Mulle meeldib tohutult Antti Eklundi seisukoht, kus ta ütles, et kunstniku hääl ongi tema kunst ning kunstniku kohustus on kasutada oma häält oma tõekspidamiste ja väärtuste väljendamiseks. See ei tähenda, et kunst muutuks selle tõttu kuidagi väärtusetuks.

Ma näen palju suurepäraseid kunstnikke, kes osalevad ühiskondlikes protsessides oma loomingu kaudu. Loomulikult eksisteerib ka kunst, mis kujutab kauneid maastikke, ajatuid teemasid või on täiesti abstraktne, kuid minu jaoks muutub üha olulisemaks kunst, mis kõneleb kaasa ühiskonnas toimuva üle. 

Kui tulla tagasi ministeeriumi ja rahastuse teema juurde – kuidas te praegu tegutsete? Kas ainult omatulu pealt?

Meie tegevus põhineb omatulul ja eratoetustel. Omatulu jaguneb piletituluks, koolitustasudeks ning erinevate sündmuste kaudu teenitavateks tuludeks. Meil on giidituurid kolmes keeles, samuti korraldame erinäitusi. Lisaks oleme saanud toetust rahvusvaheliste kunstnike Eestisse toomiseks, sealhulgas Eesti-Soome kultuurifondilt, mis toetab Soome kunstnike siiatoomist. Minu jaoks on oluline näidata, et Tallinn ja Helsingi moodustavad suures plaanis ühe kultuuriruumi.

Et päriselt nulli jääda, selleks korraldame igal suvel erinäituse. Eelmisel suvel oli selleks Banksy näitus, mille tuludest peame muu hulgas muuseumi üleval ning loome Eesti noortele kunstnikele mõeldud ostufondi, mille kaudu ostame kohalikku kunsti. Sellel suvel tuleb da Vinci näitus. 

Kas teised muuseumid võtavad teid osana Eesti kunstiskeenest või olete pigem omaette tegutsejad?

Mul on selle kohta kaks kogemust. Üks puudutab kunstiasutuste liitu, mille liikmeks me ei saa, sest me ei ole tõestanud, et oleme piisavalt kaua tegutsenud ja piisavalt tõsiseltvõetavad. Me taotlesime liikmestaatust, kuid reeglid on sellised, et meid ei saa vastu võtta. Ka selleaastane muuseumiauhindade konkurss oli peegeldus sellest, kus me ei kvalifitseerunud, sest meil ei ole muuseumis kunstiteaduse doktorikraadiga uurijaid ega tehta teadustööd. Meie muuseumi puhul ei ole tingimata vajalik, et meil töötaks kaunite kunstide või kunstiajaloo doktorikraadiga inimene.

Ma arvan, et suures pildis ei võetagi Pocot omaks ja me olemegi natukene teistmoodi, aga võib-olla see muutub aja jooksul. Ma aktsepteerin täielikult mõtet, et oleme konkurendid teistele muuseumidele, aga tegelikult peaks muuseumid veelkord mõistma, et nad ei võistle mitte ainult omavahel, vaid ka kaubanduskeskuste, kinode, Netflixi, arvutimängude ja teiste ajaveetmisvõimalustega.

Muuseumi pikaajalise edu võti on tegelikult lihtne: milline on alla 35-aastaste külastajate osakaal. Mina olen püüdnud hoida seda vähemalt kolmandiku juures. Kui muuseumis käib alla 10 000 külastaja aastas ja neist vähem kui 3 000 on alla 35-aastased, siis sellel muuseumil on keeruline tulevik. Just noorema publiku peale peab kõige rohkem mõtlema ja vaeva nägema. Muuseumide eesmärk ei ole rääkida lugu 70-aastastele inimestele, kes seda juba niikuinii teavad ja mäletavad. Me peame lugu järgmisele põlvkonnale edasi rääkima. Kui noorte osakaal jääb alla kolmandiku, siis on muuseum oma tegevuses ebaõnnestunud.

Kuidas te noorteni jõuate?

Kõige paremini läbi hästi kureeritud ja korraldatud muuseumitundide. Olen saanud õpetajatelt palju tagasisidet – nad on öelnud, kui keeruline on noori üldse muuseumisse saada ja siis terve klass ütleb, et see oli nende esimene muuseumikülastus, mis neile päriselt meeldis ja mida nad pidasid ägedaks. Noorte kaasamiseks tuleb teha palju tööd ning ei tohi ignoreerida nende soove ja vajadusi. Muuseum peab alati pakkuma midagi ka neile.

Kuidas te hindate Eesti kunstimaastikku laiemalt? Kas see toetab piisavalt popkunsti ja kaasaegset kunsti?

Meil on palju noori ja andekaid kunstnikke, kellel võiks olla rahvusvaheline karjäär, kuid sageli jääb neil puudu õigest galeristist või oskusest oma teoseid õigesti positsioneerida. Kunstnikul on võimalus teha südamega seda, mis meeldib, ilma suurema ambitsioonita jõuda näiteks Veneetsia biennaalile, Baselisse kunstimessile või Tate'i püsikollektsiooni. See on ka täitsa okei. Kui aga rääkida neist, kellel on potentsiaali ja soovi jõuda maailma tippu, siis Eestis puudub selleks vajalik tugisüsteem ja võrgustik. 

Näiteks Soomes on vähemalt kaks väga oskuslikku galeristi, kes võtavad enda alla vaid paar-kolm kunstnikku ja töötavad nendega pikaajaliselt, aidates neil jõuda rahvusvahelisele tasemele. Mõned neist kunstnikest on praegu Ameerikas väga kuumad nimed. Seejuures ei ole ainult kunstniku talent oluline, vaid tähtsat rolli mängib ka pühendunud mänedžer, kes oskab kunstnikku igas etapis suunata. Filminduses on sarnane süsteem – seal on produtsendid, kes aitavad näitlejaid, stsenariste ja režissööre. Eesti kunstimaailmas puudub aga see produtsendi roll, mis on takistuseks meie kunstnikele rahvusvahelisel tasandil läbilöömiseks.

Samas kohalik kunstielu pulbitseb. Kui võrrelda Soomega, on meie kunstiturg isegi elavam. Soomes on kunstiturg märksa rohkem kiratsemas. Kohe tuleb meil noorte kevadoksjon ja on üks küüniline indikaator – lõuendil õlimaali ruutmeetri hind. Kui viis aastat tagasi maksis noore kunstniku töö keskmiselt 600–700 eurot ruutmeetri kohta, siis nüüd on see tõusnud 2500–3000 euroni. See on hea tõus. See näitab, et on olemas ostjaid, kellele noorte autorite looming korda läheb. Isegi kui keegi ostab kunsti investeeringuna, tähendab see, et usutakse kunstniku tulevikuväärtusesse.

Üks puudujääk Eestis on galeriide väiksus – nii pindala kui ka arvukuse mõttes. Isikunäitused toimuvad tihti väga piiratud ruumis, kus saab eksponeerida vaid mõnd teost. Galeriid võiksid aga mõelda samamoodi nagu filmitootjad, kes soovivad luua filmilinnakut – võiks olla ühine heal tasemel galeriide keskus, kus erinevad galeriid tegutsevad ühe katuse all. Galeriid peaksid ka mõistma, et nad ei konkureeri üksteisega, vaid nad konkureerivad kogu äriga. Hea näide on New York – kui tahad seal head India toitu, tead täpselt, kuhu minna, sest kõik parimad India restoranid on ühes piirkonnas koos. Eestis on galeriid hajali – üks asub ühes kohas, teine teises, mis teeb kunstihuvilistel nende külastamise keeruliseks. Kui meil oleks Tallinnas, näiteks ARS-i linnakus või mõnes teises sobivas piirkonnas koht, kus galeristid saaksid kulusid jagada ja paremaid tingimusi luua, oleks see oluline tõmbekoht. Praegu selline keskus Tallinnast puudub.

Kus Eesti popkunst laiemal maailmakaardil paikneb? Kas meie popkunstil on mingi eriline joon, mis eristab seda teistest?

Kui rääkida Eesti kõigi aegade mõjukaimatest popkunstnikest, siis Tommy Cash ja Edward von Lõngus on kindlasti kaks nime, kes on maailma mõistes esirinnas. Tal on võimekus kõnetada ka kunstnikuna. Ta on nii hästi lahti muukinud globaalse kultuurikoodi ja selle kõik hoovused ning suudab enda pidevas muutuses olevat kuvandi sinna paigutada, sellest läbi imbuda ja fantastilise teostusega välja mängida. 

Tommy Cash on esimene Eesti elusolev kunstnik, kelle portreesid on hakanud looma ka teised maailmakuulsad kunstnikud. Järgmisel nädalal avame Pocos näituse, kus on väljas nii tema enda kultuslikud teosed aastast 2019 kui ka teiste kunstnike loodud portreed Tommy Cashist. Kui teine kunstnik teeb sinust portree, siis see on üks suurimaid komplimente. See ei ole pelgalt autoportree, vaid tunnustus, mille kaudu keegi teine põimib sinu olemuse oma loomingusse. See on väga huvitav dialoog, mis peegeldab Tommy Cashi mõju nii kunsti- kui ka popkultuuri maailmas.

Millal teil idee Tommy Cashi näitusest tekkis? Kas see oli kuidagi seotud Eurovisiooniga?

Idee tekkis natukene varem, aga see kristalliseerus hetkel, kui ta tuli välja esimese "Espresso Macchiato" videoga, mis viitas popkunstnik Andy Warholile. Tegelikult on see inspireeritud Taani filmitegija Jørgen Lethi filmist "66 Scenes from America", kus Andy Warhol lihtsalt sõi hamburgerit. Sealt hakkas kujunema omavaheline dialoog Tommy Cashi ja Andy Warholi vahel, mida arendasime edasi järgmisteks teosteks. 

Kui üks Soome kunstnik, kes maalis Tommy Cashi portreesid, nimetas oma teosed "Eurovision 2025 Winner", siis meie näitus esitab küsimuse, et mis saab edasi. Kes on Tommy Cash aastal 2030? Kas ta on Ameerika president? Või on ta ühe aastaga võitnud nii Grammy, Oscari kui ka Turneri auhinna – ehk siis muusika-, filmi- ja kunsti-Oscari? Või on ta välja kuulutatud kui aasta ülim olend? Mis on tema järgmine latt, mille ta endale ette võtab? See on meie näituse küsimus – ja samal ajal ka piisavalt suur provokatsioon tema enda suunas.

Kas Tommy Cash võidab Eurovisiooni?

Jah, muidugi. See on juba võidetud.

Kui aga lähme laiema kunstielu juurde tagasi, siis kuhu võiks Eesti kunstimaastik järgmise kümne aasta jooksul areneda?

Oi ei tea. Globaalselt on kunstimaailm tohututes muutustes, nagu ka filmindus, muusika ja kõik loovusega seotud valdkonnad. Tehisintellekt raputab neid valdkondi põhjalikult. See mõjutab ka kunstimaailma. Mõelda, et mina teen oma asja edasi ja see mind ei mõjuta, ei ole realistlik. 

Mulle tundub, et tehisintellektist rääkides jagunevad inimesed üsna selgelt kahte leeri: ühed on tehisintellekti vastu ja teised on kindlad, et see avab uusi uksi ning lahendusi ning selle vastu ei tohiks võidelda. Kus te selles dialoogis seisate? 

Muuseumina seisab Poco selle eest, et see, mis maailmas toimub, peab olema koheselt näidatav. Muuseum on turvaline ja kureeritud keskkond, kus oleme teinud omalt poolt valiku. Meie kohustus on näidata seda, mis meid ümbritseb ja mis mõjutab meid tugevalt – eriti valdkondades, mis arenevad kiiresti. Ma ei mõista, miks mõned muuseumid väidavad, et tehisintellekti nad ei hakka näitama või et digitaalsed nähtused on ajutised ja ebaolulised. Need on osa meie tänapäeva maailmast ja ka tulevikust. Seega on meie missiooniks ja rolliks tehisintellektiga loodud kunsti näitamine, esitlemine ja selle ümber arutelu tekitamine. 

Tuleb mõista, et tehisintellekt mõjutab meid juba praegu ja selle mõju ainult suureneb. Kuid see ei ole radikaalne muutus, kus kindlal kuupäeval on kõik, vaid pigem põimub tehisintellekt üha tihedamalt igapäevaellu, samamoodi nagu internet on muutunud inimeste elu loomulikuks osaks.

See kehtib ka kunstnike puhul – üha enam saavad nad tehisintellekti kaaslasteks oma loometegevuses. Juba praegu kasutavad kirjanikud ja heliloojad tehisintellekti assistente, kellega nad saavad arutada ideid, struktureerida plaane ja kujundada karaktereid. Paljud filmistsenaristid ja dramaturgid loovad tehisintellekti abil tegelaste psühholoogilisi profiile, et tagada nende järjepidevus kogu teose vältel. Sama toimub ka visuaalkunstis. Mul on mitmeid tuttavaid kunstnikke, kes kannavad alati kaasas joonistusplokki – see on neile omamoodi assistent ideede jäädvustamiseks. Tehisintellekt võib täita sarnast rolli: kunstnik saab suhelda loomeassistendiga, kirjeldada oma mõtteid ning lasta tehisintellektil need tulevikus meelde tuletada ja arendada.

Kuidas te suhtute väitesse, et tehisintellekti loodud kunst ei ole justkui päris kunst?

Vaadates esimest teost, mis siin majas meile silma vaatab, Duchampi poolt soditud Leonardo da Vinci "Mona Lisat", tekib kohe küsimus, kus jookseb originaalsuse piir. On üks kuulus tsitaat, mida sageli omistatakse Picassole, kuigi ta tegelikult laenas selle kelleltki teiselt: "Head kunstnikud kopeerivad, geniaalsed kunstnikud varastavad." Seda tsitaati on hiljem kasutanud ka Banksy ja paljud teised.

See kõlab võib-olla halvasti, aga tundub, et inimloovus on overrated. Tehisintellekt on juba praegu näidanud ja näitab veelgi enam, kui piiratud on inimese loovus. Mitmed kunstniku on öelnud, et tehisintellekt on avardanud nende loovuse piire, andnud neile uusi ideid ja võimaldanud ellu viia selliseid teoseid, mida nad oma käelise oskuse või inimvõimekusega poleks kunagi suutnud teostada. Seega on tehisintellekt väga võimas loomevahend kunstnike käes.

See ei tähenda, et peaksime tehnoloogiat pimesi kummardama, aga teatud asju tuleb respekteerida. Traktoriga saab põllu kiiremini küntud kui hobusega – keegi ei vaidlusta seda. Arvuti suudab teha keerulisi arvutusi valguskiirusel. Nüüd, tehisintellekti toel, suudab arvuti luua midagi, mida veel viis aastat tagasi pidasime võimatuks.

See ei ole lõplik piir. Inimese tehnoloogilise arengu piir ei ole see, et peame kaasas kandma neljakandilisi seadmeid, mida iga öö tuleb laadida. Tulevikus tuleb midagi uut ja paremat – me lihtsalt ei tea veel, mis see on. Tehnoloogia areng on alati tuginenud teadmistele, mida me alles omandame. Ja kuna me ei saa ette teada seda, mida homme õpime, on ka võimatu täpselt ennustada, kuhu me järgmise sammuna liigume.

Seega võiksime vaatajatena olla avatumad?

Kindlasti, palju avatumad. Ja kunstnikena samuti. Tuleks olla avatud sellele, mida tehisintellektil on meile pakkuda assistendi, abilise ja loomepartnerina. Seda nimetatakse loomepartnerluseks. Tõenäoliselt kaob tulevikus ära eristamine "tehisintellekti loodud" ja "inimese loodud" vahel – kõik sünnib koostöös. See on uus normaalsus.

Aga kui tulla tagasi Banksy näituse juurde, siis mitmed arvustajad nimetasid seda kommertslikuks ettevõtmiseks. Kas see pahandas teid?

Ei pahandanud. See on vale sõna, aga so what. Isegi kui seda on öeldud pahatahtlikult – justkui eksisteeriks hea kunst ja siis kommertskunst –, võiks sellele vastata Andy Warholi kombel: "Hea ja halva kunsti ainus erinevus on see, et head kunsti ostetakse." Hea kunst on tihti ka kommertslikult edukas. See ei tähenda, et kõik peaks olema massidele suunatud, kuid lõpuks määrab ikkagi vaataja või ostja, milline kunst teda kõnetab.

Võib-olla leidus veel paar halvustavat mõõdet selle kohta, et kuidas üldse sellist näitust korraldada, kui kunstnik on tundmatu. Tuleb aga märkida, et märkimisväärne osa selle näitusega teenitud tuludest läks Banksy enda määratud heategevusorganisatsioonidele. Tema kui autor ei saanud sellest näitusest minu teada mingit raha, küll aga tema tiimi liikmed.

Seega oli see näitus ikkagi Banksyga kooskõlastatud?

Sellised asjad ei saa sündida ilma kunstniku teadmiseta. Väga vähesed niivõrd hea kvaliteediga projektid saavad teoks ilma autori osaluseta. Sellise taseme saavutamine eeldab ka kunstniku tiimiga kontakti. Kuraator, kes aitas tervikut kokku panna, on oma taustaga piisavalt tuntud, et iga valdkonnaga kursis olev inimene saab aru, kust ta pärit on.

Palun rääkige täpsemalt aprillis avatavast da Vinci näitusest ka. 

Me tegutseme endiselt Telliskivi loomelinnaku M-hoones, kus korraldasime Banksy näitust. Praegu oleme lõpusirgel uue näituse ettevalmistamisega. See saab olema 2025. aastal ainus omataoline näitus Euroopas – Leonardo da Vinci digitaalne elamusnäitus. See ei vaata da Vincit ainult kui kunstnikku, vaid ka kui inseneri, anatoomikut, joonestusmeistrit ja kartograafi. Eelkõige aga keskendub tema kui leiutaja ja inseneri rollile.

See on digitaalse elamuse näitus – sisenedes hämarasse ruumi hakkavad seinad ja põrand sinu ümber elama. Näitus on loodud rahvusvaheliselt tunnustatud digiproduktsiooni stuudio poolt ning selle muusika on loonud Londoni suurstuudio helilooja. 

Näitus avatakse 24. aprillil ja jääb Tallinnas avatuks kuni oktoobri lõpuni.

Lõpetuseks – millised on teie unistused Pocoga? Milline on teie suurim eesmärk?

Meie eesmärk on jõuda maailma viie parima popkunstimuuseumi hulka.

Kus te praegu selles pingereas paiknete?

Hetkel oleme kümne parima seas.

Väga tore! Loodetavasti olete siis juba varsti viie hulgas.

Veel paar aastat, 250 000 külastajat ja palju häid kunstnikke juurde ning siis hakkab see eesmärk reaalsuseks saama.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.