Tõnis Pilli debüütfilmil "Fränk" on väga hästi läinud kinodes seni. Palju õnne!

Aitäh! Väga hea meel on.

Kui ma nüüd küsin, et kas sa oskasid selle filmi tähelendu ette näha, siis sa ütled, et muidugi oskasid.

Tegelikult ei ütle (naerdes). Võimalus oli ja mingid märgid võib-olla ka näitasid, aga ikka oli hõre tunne nagu alati. Kunagi ei tea, kas saame publiku kinno või ei. Võib olla jube hea lugu, tugev režissöör, eriti head näitlejad, isegi raha võib veidi olla, aga see kõik võib sellegipoolest rahulikult ebaõnnestuda. "Fränkil" on praeguseks kohe 90 000 vaatajat ja nii tugevat tulemust me ei osanud loota.

Tegin Tõnis Pilliga ka enne kinolevi algust pika intervjuu ja ta oli ka väga ebalev ega osanud sellist edu ette aimata.

*Ivo Felt tõuseb püsti ja toob seinalt paberi, kuhu on filmimeeskond teinud oma vaatajanumbrite ennustuse* Siin on ennustused.

Sina oled kõige lähemal praegusele tulemusele oma 60 000 vaataja ennustusega, teistel on väiksemad numbrid.

Noh, ma pidin näitama ette ka sellist teatavat võltspositiivsust (naerdes).

Aga kas 100 000 vaatajat tuleb kokku?

Nüüd võib vist öelda, et tulebki. Praegu püsivad numbrid päris kenasti, näiteks eelmise nädalavahetuse tulemus oli lausa kuus protsenti parem kui nädal varem.

Mille pealt vaatajad tulevad? On need kooligrupid või üksikvaatajad?

Praegu me seda enam väga ei jälgi ka, aga küllap mõlemat. Esimestel nädalatel uurisime üsna täpselt saalide täituvust ning miskist teatud hetkest hakkasid päevased seansid täis olema, mis on märk, et klassid on hakanud käima ja selle üle on väga hea meel. Triin Toomesaar on filmi kõrvale loonud väga põhjalikud õppematerjalid hõlbustamaks filmi teemade käsitlemist koolides, küllap aitas ka see kaasa.

Oleme kuulnud inimestest, kes on mitmeid kordi vaatamas käinud, neid on vist üsna arvestatav hulk. On tekkinud mingi teatav fännibaas, mis on muidugi ääretult lahe. Käime ja teeme fänniüritusi... Kes oleks seda võinud arvata?

Sul on "Fränki" särk seljas, neid ka müüte?

Natuke müüme tõesti. Tegime filmile merch'i, kujutad sa ette! Minu elus ei ole sellist asja enne olnud.

Aga kui sa nüüd "Fränki" näitel prooviksid vastata, siis kuidas saada kodumaine vaataja kinno?

Lihtne vastus on – tuleb teha häid filme ja nende ekraanile jõudmisest teada anda. See on päriselus keeruline ülesanne ja ühte valemit ei ole. Mitte ainult "Fränki" põhjal saab siiski väita, et eestikeelset filmi, meie endi lugusid mängitud me endi näitlejate poolt, tahetakse näha küll.

Aga kui kõike seda nii jube hästi oskaksime, siis teeksime kogu aeg ainult edukaid filme ja inimesed ei lähekski kinost ära. Filmi õnnestumine on väga paljude asjade koosmõju, iga element on tähtis, lisaks filmile endale on meeletult tähtis ka teavitus, näiteks "Fränki" kampaania on igati õnnestunud, meie turundustiim on olnud väga hea, ka sellel on filmi levi edus suur osa.

"Fränki" puhul võib öelda, et oli väga suur tõenäosus ka hävimiseks, sest samal ajal tuli kinodesse globaalne kassahitt "Minecrafti film".

Absoluutselt, alati on nii võimalused kui ka riskid. "Fränki" tehes oli lootus, et äkki noor inimene tuleb kinno – rõhutan, et see ei ole ainult noortefilm – aga samas võib see olla ka just selline seltskond, kes on harjunud filme ja sarju telefonis vaatama ja ei käi eriti kinos. Ja siis muidugi kõik muud filmid me ümber, konkurents on suur, võitleme vaataja tähelepanu saamise eest üsna kõvasti.

Siia ühe väga õnnestunud vaatajanumbritega filmi kõrvale võib tuua teise, värskelt EFTA-del terve sületäie võitnud "Biwa järve 8 nägu", mida käis kinodes vaatamas mõni tuhat inimest. Kas see number oli ikkagi allapoole sinu ootuseid?

Oli allapoole ootuseid jah. Teadsime väga hästi, mis filmi me teeme ja 100 000 vaatajat me sellele ka ei oodanud, aga lootsin, et vähemalt 10 000 vaatajat tuleb kokku.

Mulle isiklikult on "Biwa" väga südamelähedane film, õnneks on ta rahvusvaheliselt ilusti tähelepanu saanud, esilinastasime vanal heal Rotterdami filmifestivalil, filmil on ka hea müügiagent, kes püüab seda maailmas müüa. Eestis jäi tähelepanu kahjuks tagasihoidlikuks, võib-olla oleksime võinud ka paremini turundada, ma ei tea. Selle filmi kohta ühte selget signaali välja saata, et mis ta on, oli pigem keerukas. 

Ma olen "Biwat" kolm korda näinud ja ma ei oskaks ikkagi kellelegi öelda, mis film see täpselt on.

Võib-olla just sellepärast ongi nii hea film?

Nende kahe projekti näitel võib öelda, et Allfilm tegeleb korraga menukate publikufilmidega ja väiksemate friigimate autoriprojektidega. Oled sa valmis sellele väitele alla kirjutama?

Absoluutselt, võib-olla ütleksin isegi natukene rohkem – midagi väga lolli me teha ei taha. Vaatamata sellele, et "Fränkil" on väga palju vaatajaid, ei pea ma seda maailma kõige lihtsamaks filmiks.

Päris lati alt ei taha sa kunagi läbi lennata?

Eks latt on igal ühel erinevas kohas ja see ei ole otseselt hea-halb skaalal. Muidugi meeldib meile publikut kinno tuua, ülikõva, kui saad 100 000 vaatajat, aga see ei tähenda, et "Biwa" oleks kuidagi vähem oluline film.

Kas mingil hetkel tuleb majanduslik-ratsionaalne kaalutlus sisse, sest inimestele tuleb ka palka maksta? Ehk siis ainult "Biwasid" teha ei saa, vahepeal peab midagi edukamat ka tegema?

Meil on vist olnud see omamoodi luksus, et ühtki filmi ainult raha pärast me ei ole pidanud alustama. Raha püüame me teenida eelkõige välismaiste gruppide teenindamisega ja kui Eesti filmid midagi sisse toovad, on see muidugi väga tore. "Fränk" toob ennast plussi, mida juhtub väga harva, enamasti üritame ots-otsaga kokku vedada.

Aga tõesti, minu mäletamist mööda ei ole me Allfilmi 30-aastase ajaloo jooksul tõesti alustanud ühtegi filmi ainult selle pärast, et kassatulu teenida.

Kui "Biwa järve 8 näo" kontekstis rääkida, siis Eesti autorifilm on aastakümneid väga tugev olnud, aga just viimastel aastatel on kommerts- ja rahvafilm rohkem kanda kinnitanud. Kas võime öelda, et selle tõttu ei oska inimesed enam kinost arthouse'i otsida?

Meie asi on nii selliseid filme teha kui ka aidata vaatajail neid leida, kaasa aidata, toetada. See on väikese rahva suur eelis, et saame filmide tegemiseks kasutada ka maksumaksja raha ja meil on see meeldiv kohustus teha selle eest sisukaid filme ja harjutada vaatajaid neid vaatama. 

Ehk siis sa arvad, et filmiharitust tuleb kogu aeg luua?

Sellega tuleb tegeleda kogu aeg, juba lapsest saadik koolis, et inimesed oskaksid filme vaadata, et ei tekiks harjumust tahta ainult kräppi, mida on maailm täis ja mis on ülikergelt kättesaadav. Samas on ka sellise kraami tarbimine iseenesest täiesti okei, lihtne meelelahutus on vajalik, aga siin peab olema tasakaal. Me ei tohi ennast lolliks vaadata.

Kas sa ütleksid, et kinomaastik on koroonaviirusest täiesti taastunud? "Fränki" numbrid on korralikud, aga kui me vaatame keskmist tulemust, siis ega me vist päris koroona-eelseid numbreid saavutanud ei ole.

Ei ole muidugi. VOD-platvormide võidukäik algas juba enne pandeemiat, aga nimelt koroona ajal toimus suur muutus ja inimesed kolisid koju vaatama, mis on sellises seisus igati loogiline. Uue olukorraga oli mugav harjuda, valik on hea ja pandeemiajärgselt on üldine kinos käimine tublisti langenud. Samas maailm muutubki!

Kunagi sai filme ainult kinos vaadata, siis tuli televisioon, siis tulid voogedastusplatvormid. Meile muidugi meeldib eelkõige, kui inimesed käivad kinos. Koos kogemine on väga äge, lisaks toimub see väga heades tehniliselt kontrollitud tingimustes väga hea pildi ja heliga. Selliseid tingimusi lihtsalt mujal ei ole ja elamus on oluliselt võimsam kui see, mida kodus külmkapi ukse juurest vaadates saad. 

Samas näitavad praegu näiteks nii "Fränk" kui ka see "Minecrafti film", et kinno siiski minnakse ja eriti hea meel on, kui seal käivad noored. Aga numbrid on jah praegu siiski oluliselt väiksemad kui varem.

Kas sa usud, et me kunagi jõuame üldse kinonumbrite vaates koroona-eelsesse aega? Kas me "Tõe ja õiguse" numbreid enam saavutame?

No "Tõde ja õigus" oli teatav fenomen, selle järgi ei saa vaadata, on erinevaid teooriaid, miks see number nii suureks läks. "Fränki" tänaseks pea 90 000 vaatajat oleks ka enne koroonat olnud väga korralik number, kuigi jah, tõenäoliselt oleks see "vanadel aegadel" veel suurem olnud. 

Te Allfilmis toodate ikkagi filme kinos vaatamiseks? Eestis meil praegu muud moodust ei olegi, otse kuskil virtuaalriiulile me filme praegu veel ei tee.

Jah, eelkõige mõtleme alati kinosaalidele, selle järgi saavad lisaks loomingulistele püüdlustele seatud ka tehnilised parameetrid, me teeme ikkagi peamiselt kinno. Ka dokumentaalfilme teeme nii, et keegi neid natukenegi kinos vaadata saaks, pärast siis läheb telesse ja VOD-sse.

Üle sajandi on ehitatud ideaalseid tingimusi: aetud ruum pimedaks, pandud suur ekraan, arendatud projektoreid ja helisüsteeme. See on viidud väga kõrgele tasemele, et saaksime maksimaalselt hea kogemuse.

Samas ei saa öelda, et me ei mõtleks, milline on filmi elu peale kinolevi. Saame näha, mis "Fränkiga" VOD-s juhtub, võiks loota, et sealgi läheb päris kenasti.

Allfilmil on praegu juba korralik filmikataloog, kas võib öelda, et sellisel juhul on VOD juba ka majanduslikult oluline lüli?

VOD-s on vaataja igati olemas, mitmed meie filmid on läinud ja lähevad seal tänase päevani kenasti. "Tõde ja õigus" tegi väga hästi, "Biwat" vaadati paremini kui kinos ja vaadatakse siiamaani, samuti on "Emalõviga" ja ka vanemate filmidega. 

Ütlesid, et sa vaatad ka kodus filme, aga kui oluline sinu kui vaataja jaoks kino on? Kui oluline kino sinu jaoks on?

Väga oluline on neil samadel eelpool öeldud põhjustel. Üritan palju kinos käia, aga muidugi ei saa ma öelda, et kõiki asju vaadata jõuan. Ja ausalt öeldes Hollywoodi nn peavoolu filmid jätavad väikeste eranditega mind reeglina külmaks. Kodus on hea pigem häid vanemaid asju vaadata, kuna neid kinos ei ole.

Sellest on palju räägitud, et meil on väga rikkalik kinoaasta ja kavad on kodumaistest filmidest pungil. Ma provokatiivselt tahaksin öelda, et äkki iga dokfilm ei peaks kinos linastuma. Sa võid sellele vastu vaielda.

Ma ei tea, kas väga vaidlengi, aga see on režissööri ja produtsendi jaoks oluline, et me saame anda filmile võimaluse. Teeme Sõpruses, Artises ja Elektriteatris mõned linastused, võib-olla ka Apollo võtab paari seansiga sisse, aga vähemalt oleme püüdnud näidata seda, mida me oleme aastaid hingega teinud, ideaalsetes tingimustes. Võib-olla läheb lendu, võib-olla mitte, kõike ei ole võimalik ette näha.

Teeme alati kinos esilinastuse ja film saab levis olla võib-olla vaid mõned korrad, aga vähemalt neil kordadel on võimalik inimestel kinos vaadata. Ja samas on tõepoolest olemas dokke, mis ei pea eelkõige kinos näidatud saama. 

Seda ütles Tristan Priimägi mulle ka hiljuti intervjuus, et kinolevi muudab filmi mingis mõttes reaalses.

Igati nõus, lisaks on sellel ka turunduslik külg. Seda nägime näiteks Tanel Toomi "Viimase vahipostiga" USA-s, kus filmile tehti nn piiratud kinolevi ning selle eesmärk oli saada külge kvaliteedimärk: see on suure ekraani film. Samaaegselt läks film ka VOD-sse sõnumiga: vaadake voogedastuses, aga tegelikult on see kinofilm.

Praegu tõesti oli väga tihe Eesti filmi kevad, kõik tahtsid kevadel ja aasta alguses välja tulla, aga ütle siis, miks Eesti film ei julge suvel kinno tulla? Suured Ameerika kassahitid just sihivad suve.

Aga kui pikk see meie suvi on? Ma teen ka hea meelega suvel midagi muud kui käin kinos, suvi on eestlasele kohati liiga ilus, et kinno minna. Ilm mängib põhjamaal päris palju rolli, ma näiteks hetkel ka "Fränki" puhul loodan, et ei läheks veel väljas soojaks. 

"Fränkiga" mõtlesime korraks, kas tulla välja augusti lõpus, nädal enne kooli algust, sest film räägib teemadel, mis enamasti sel ajal ühiskonnas nagunii üleval on: noorte kius ja vägivald, grupisurve ja muud keerulised teemad. Tavaliselt 1. septembri paiku neist räägitakse ja mõtlesime sellesse voogu minna, aga ei julgenud seda ikkagi teha, sest äkki 20. augusti paiku on väljas 30 kraadi sooja ja mitte keegi ei tule kinno.

Seda siis on olnud, et tuled uue hea filmiga välja, aga avanädalavahetusel on juhuslikult ilus ilm?

Ikka juhtub, muidugi.

Mis siis on kõige parem aeg, kui filmidega kinno tulla?

Klassikaliselt ikka sügis ja kevad. September on hea kuu, septembri teine pool on väga hea aeg. Kui midagi PÖFF-il välja tuleb, on ka hea. Head on ka veebruar ja märts, jaanuar on enamasti halb.

"Fränki" esilinastuse kuupäeva tõstsime kaks korda ümber, alguses mõtlesime augustit ja siis ka detsembrit. Eesti filmidega me alati ka vaatame, et ei oleks teisi kodumaiseid filme liiga lähedal. Parimal juhul proovime produtsentidega omavahel kokku leppida, millal filmid välja tulevad, et jääks selline paari-kolme nädalane vahe.

Aga tõesti, "Fränkiga" sihtisime väga täpselt ja olime ettevaatlikud, vaatasime veel seda, et kolm nädalat pärast kinolevi algust algab koolivaheaeg, äkki läheb hästi ja koolivaheaeg annab filmile veel hoogu juurde.

Eesti kinoturg on viimasel ajal teinud läbi palju muudatusi, ühelt poolt on palju kinosaale juurde tulnud, teisalt kuulub valdav osa saale ühele ettevõttele. Kas see sinu hinnangul dikteerib mingil moel meie kinomaastikku, et meil suurem osa saale kuulub ühele ettevõttele?

See on natuke nii ja naa. Muidugi dikteerib, aga kui me "Fränki" näitel vaatame, siis kui vaatajaid kinos on, siis keegi filmi maha ei võtma ei kipu. Aga loomulikult käib kõik karmide majandusreeglite järgi ja kui film vaatajaid ei saa, siis kipub ta levist kiirelt kaduma. 

Ehk siis kui sa ei suuda end avanädalavahetusel kohe tõestada ja vaatajaid kinno ei saa, siis võib juhtuda see, et kolmandat levinädalat ei tulegi?

Nii on ja see on muidugi jube kurb. Inimesed üldiselt reageerivad aeglaselt ja mõned filmid lähevad täiesti mööda, näiteks siis, kui me pole suutnud piisavalt palju pasundada, et film tuleb. Või isegi kui meid näha on, võib inimene alati mõelda, et lähen kinno mitte kohe, vaid kahe nädala pärast ja siis seda filmi võib-olla enam pole. Soovitan Eesti filmi vaatama minna kohe, kui see on ekraanidele jõudnud!

Väga ilus oleks, kui meil oleks suurem arthouse-filmide näitamise võimalus. Meil on igati toredad Sõprus, Elektriteater ja ka Artis, aga ka nemad peavad ots-otsaga kokku tulema ja näitama aeg-ajalt  filme ainult suurema publiku saali toomise nimel. Oleks tore nende kinode programmid veel julgemad hoida ja nende tegevust riigi poolt enam toetada. Filmid, mis laia publikut ei saa, saaksid stabiilse võimaluse näiteks neli nädalat kavas olla pisukese toetuse abil nii, et see pole lihtsalt turutingimustel ja selleks, et inimesed näeksid olulisi filme. Ma arvan, et sellisele kraamile oleks vaataja olemas, võiksime ju peale Eesti filmide näidata ka festivalide hitte välismaalt ja miks mitte näiteks ka vanu klassikuid.

See on pisut laiem küsimus, väikerahvale peaks kultuur olema nagu õhk ka raskematel aegadel. Ja samas on kõik arusaadav, peame vaatama, kus me paikneme ja mis hetkel ümberringi toimub, kuhu saame kulutada ja kuhu mitte. 

Aga see, et suur enamik kinosaale on koondunud ühe ettevõtte kätte, näitab, et pole suudetud pakkuda piisavalt konkurentsi, teised on olnud nõrgemad ning need on olnud võimalik välja süüa. Missuguste vahenditega see saavutatud on, on küsitav, kas kõik käigud on olnud eetilised, kas riik oleks pidanud õigel ajal sekkuma, seda ma ei tea. 

Aga lähed äkki teed ise selle arthouse-kino ära?

Oleme sellele kunagi päris tõsiselt mõelnud, aga viimasel ajal enam mitte. 20 aastat tagasi käisime ja otsisime maju, igasuguseid asju mõtlesime, et äkki saaks Lembitu kino kuidagi kätte ja Viru tänaval on need lahedad vanad majad, aga see oli absoluutselt lootusetu. 

Kosmose kino korraks avas uksed, aga nüüd on jälle kinni. Loodame, et keegi ikkagi võtab sellega midagi ette.

Kosmos on super koht. Ja iseenesest väga äge, et mõned fanaatilised inimesed võtsid korraks proovida seal midagi teha. Seekord vist küll ei õnnestunud, aga mõte oli ikkagi äge: teeme teatrit, näitame mõned filmid, ajame pisut ebakonventsionaalset asja. Miks mitte!

Allfilm tähistab sel aastal 30. sünnipäeva, selle puhul saab ka õnne soovida! Kas praegu on Allfilmi kõige paremad ajad?

Aitäh! Ma ei tea, no ega meil otseselt midagi viga ei ole. Praegu on hetk, kus filmid on järjest valmis saanud, "Biwa järve 8 nägu", "Emalõvi" ja "Fränk", kohe tuleb ka üks suuremat sorti dokk.

Nüüd on tükk tühja maad?

Jah, nüüd on tükk tühja maad. Praegu me kirjutame ja otsime lugusid, midagi juba ka on, aga kõik on nii varajases järgus, et meie majast Eesti režissööri mängufilmi ei tule tõenäoliselt nüüd mitu aastat. Küll on aga väga ägedaid rahvusvahelisi projekte, näiteks ühe grusiini ja ühe valgevenelannaga. 

Te alustasite Allfilmiga 1995. aastal. Aita meenutada, milline aeg toona Eesti filmis oli.

1990. aastate keskpaik oli mõnes mõttes kõige hullem hetk. Vana süsteem lagunes 1990. aastate alguses, alles 1998. aastal alustas Eesti Filmi Sihtasutus, vahepealne aeg oli väga valus, filme tehti vähe. 90ndatel oli aastaid, mil ei valminud ühtki Eesti mängufilmi.

Seega alustasite kõige halvemal või äkki hoopis kõige paremal ajal?

Jaa, mingis mõttes ei olnud see aeg alustamiseks sugugi kehv. Kõik tundus võimalik ja olime siis nii noored, et ega me eriti metoodiliselt sellele kõigele ei mõelnud. Tahtsime lihtsalt filme teha.

Tulime Exitfilmist Peeter Urbla juurest, tal oli juba filmistuudio püsti ja elu käis, aga meie – sel ajal noored ja vihased – tahtsime midagi ise teha. 

Allfilmi esimestel aastatel kütsime reklaame, dokumentaalfilmideni jõudsime ka päris kiirelt, aga mängufilmidega läks aega. Teenindasime välismaalasi, see oli aeg, mil käidi siin eksootika pärast mingeid asju filmimas. Meie esimene täitsa enda mängufilm oli 2001. aastal Peeter Simmi "Head käed", mis esilinastus uhkelt Berlinalel.

Kas sa igatsed nende algusaegadest midagi taga ka?

Ma ei tea, see oli loomulikult väga lahe aeg, aga ma ei saa öelda, et praegu kuidagi halvem oleks. Muidugi toona oli kõik väga lootusrikas, uus olukord, palju avastamist. Tegelikult kõik oli siis ja on ka nüüd võimalik, peaksime muuseas mõtlema sellele, et oleme sattunud elama ääretult õnnelikul ajal, oleme sellest jubedast nõukogude ajast välja murdnud ja tegelikult on ju praegugi rahu. Nüüd tuleb lihtsalt olla sitke ja nutikas ja teha mida iganes, et see kestaks.

Soomlastel on hea sõna "sisu": karta ei tohi kedagi, tuleb olla valvel, aga elada võimalikult normaalset elu, vaatamata sellele hullusele, mis me ümber on. Väikese riigina sõltume me meid ümbritsevast mõistagi kohutavalt palju nii poliitilises kui ka majanduslikus mõttes, meie hääl on suurte riikidega võrreldes nõrk, aga kultuur on me enda oma ja siin võiks olla ka teatav südikuse võti.

Peame tegema kõik, et meie olukord ei oleks mõne aasta pärast kehvem kui praegu. Kultuuris saame ise otsustada, olla ägedad ja julged! Sellepärast peab riigil jätkuma ressursse ka meile, siin on kaitsetahte alused.

Kas sa ütleksid, et toona oli filme lihtsam teha kui praegu?

Ma ei usu, praegu on ikka lihtsam teha. Nüüd on süsteemid stabiilselt paika loksunud ja on tekkinud väga head rahvusvahelised suhted. Muidugi, 90ndatel aastatel hakati Balti ja Ida-Euroopa filme maailmas tähele panema, meid kutsuti festivalidele ja nii edasi, me olime mingi eksootiline ala, millest keegi eriti midagi ei teadnud. Nüüd näeme seda pisut tagasi tulemas, sest oleme n-ö kahe maailma piiril ja siin toimuv on maailma õnneks pisut enam huvitama hakanud.  

Aga kui filmitegemisest rääkida, siis praegu on selgelt paremad ajad, Eesti Filmi Instituut töötab hästi ja filmil pole tegelikult isegi eelarvet kärbitud, vaatamata sellele, mis ümberringi toimub. Muidugi oleme palju kaotanud inflatsiooni tõttu, aga tegelikult ei tohi väga nuriseda. Oleme teenindamise ning tagasimakse süsteemiga tõestanud, et filmivaldkond suudab raha toota ja mitte ainult – lääne projektide teenindamine hoiab meid paremini kaardil, ka see aitab julgeolekule kaasa. 

Tagasimakse süsteemist nii palju, et võiks mõelda sama mudeli laiendamisele ka Eesti filmidele. See hoiaks muidu võibolla seisva raha käibes, eraettevõtjad võiksid filmidesse investeerida ja saada selle eest näiteks teatavat maksuvabastust. 

See on hea mõte, mida ei kuule filmidiskussioonis endiselt liiga tihti.

See on lihtne majanduslik mõte: kui me võimendame nii-öelda välismaalt sisse tulevat raha, toome siia ja maksame osa raha tagasi, siis sellel on päris kõva kordaja ja kena on, sest see on selgelt kasumlik ettevõtmine. Sama hästi võiksime elavdada oma kohalikku kapitali nii, et filmidesse investeerimine oleks kasulik. Peaksime välja töötama skeemi, mis oleks Eesti ettevõtjale huvitav ja nii kultuurile kui ka majandusele soodne.

Võrreldes 30 aasta taguse ajaga on praegu filmistuudioid päris palju juurde tulnud. Olete te praegu omavahel kõik konkurendid või ikkagi Eesti filmivaldkond on nii väike, et seisate seljad koos?

Pigem seljad koos, teatud konkurents on teenustööde pärast, kui keegi tahab Eestisse filmima tulla, küsitakse sageli pakkumisi mitmest kohast. Aga kui räägime Eesti filmidest, siis oleme suhteliselt ühtsed, meid ühendavad mitmed loomingulised liidud ja ka näiteks Eesti Filmitootjate Klaster. Oleme ikka ühe asja eest väljas.

Pigem võitlete kõik tähelepanu nimel? Te konkureerite kõik nii Tiktoki kui ka "Minecrafti filmiga".

Jah, filmis konkureerime me terve maailma filmidega. Just eile käisin teatris, seal midagi sellist ei ole, Eesti teater on Eesti teater. Mõõdame ja võrdleme seda kodumaises konkurentsis, aga Eesti filmi võrreldakse mitte ainult teiste Eesti filmide, vaid kogu maailma filmidega. Näiteks meie "Fränki", mis on tehtud ühe miljoniga, võrreldakse analoogsete filmidega, mis on tehtud kümnete või lausa sadade miljoni eest.

Kas sa tehisintellekti ka kardad? Oled sa mures, et see võtab filmitegemises midagi üle?

Tead, ma ei karda midagi, minu arust on see põnev. Muidugi, näitlejatel on ohud, mille vastu Hollywoodis ka palju võideldud on, kõik arusaadav, aga iseenesest see, kui maailma tuleb uus vidin, mis võimaldab meil kuidagi teistmoodi olla ja edendada asju, mida me muidu teeksime näiteks kauem ja kallimalt, siis mina seda küll ei karda.

Peaksime olema lollid, kui me sellest mööda vaatame ja lihtsalt istuma jääme. Filmimaailma on tehisintellekt toonud loendamatu hulga uusi võimalusi, mida jõudumööda kasutama õpime. Jube nõme oleks öelda, et me AI-ga ei tegele, oleme nii kõvad mehed. Ma ka lihtsalt pragmaatiliselt mõeldes ei näe, kuidas sellele oleks võimalik vastu seista.

Praegu vist ei olegi enam.

Kuidas me seda teeme, et see asi seisma panna? Lähme barrikaadidele? Ma kardan, et siin jääb meie jõuõlg õblukeseks.

Allfilmi 30 aastasest teekonnast paistavad eredate märkidena silma need hetked, kui te olete jõudnud lähedale Oscaritele. Millal siis Oscari ära toote?

Ah, jäta järgi.

Ma pidin küsima selle ära.

Ma tean (naerdes). See, et lätlased said Oscari kätte, oli tohutult ilus hetk.

Mis pilguga sa vaatasid seda lätlaste edulugu Oscaritel?

Väga toredalt, see kõik on nii sümpaatne, need tüübid ise näivad ääretult toredad. Pean ütlema, et ma ei ole filmi veel näinud, see ei ole vist just ka minu sorti film, aga küll ma selle kunagi ära vaatan, kusjuures võib-olla mitte kinos...

See, et nad suutsid nii väikese eelarvega sellise filmi teha, on uskumatu. Kui Disney ja Pixar teeksid sama 100 või 150 miljoniga, siis nemad tegid selle viie või kuue miljoniga, aga see ei näe välja, et see on nii vähese rahaga tehtud. Ja eriti sümpaatne on see, et nad ise on tagasihoidlikud ja tänulikud maailma suhtes. See on lihtsalt  ilus.

EFTA-del oli "Flow" produtsent kohal, vaata, millise aplausi ta sai. Külmad eestlased võtsid ta soojalt vastu, ei olnud seda, et mingi kuradi lätlane. Jube ägedad tüübid on nad.

Aga ma täitsa ausalt ütlen, et see ei ole sport, pole seda, et me ajame nui neljaks Oscarit taga. Kindlasti me seda ei tee.

Ütlesid küll, et see ei ole sport, aga kas sa oleksid valmis sinna Oscari rallisse ise veel astume? Sul on juba see kogemus olemas.

Kui on põhjust, siis võtan sellest rallist osa hea meelega. Esimest korda seda "Mandariinidega" teha oli väga põnev, me ei võtnud seda ka surmtõsiselt ja oli väga tore. Kui on film, millel oleks see võimalus, siis oleks loll seda mitte teha.

Tegelikult väikesest riigist saada esitatud Oscaritele on suhteliselt lihtne, sest filme on vähe. Kui mingi track record on juba ka ees, mingid filmid on sealpool ookeani juba lennanud, siis on ka edasi võimalusi natukene rohkem. Lõpuks ei teeni see ainult meie auahnust, vaid teeb väikese riigi nähtavamaks. See oli ju väga hea hetk, kui Oscarite lavalt öeldi, et pall on nüüd Eesti väravas, see tähendab, et meid on märgatud. 

Võime seega öelda, et lätlaste edu Oscaritel tuli ja tuleb Eestile ka kasuks?

Muidugi, kaugelt vaadates ei ole mingit vahet, see on kõik üks Baltikum, tegelikult isegi üks Põhja-Euroopa kõik. Oli see nüüd Norra, Taani või Rootsi film? Mingi Skandinaavia film oli. Sama on ka siin, on liig loota, et USA-s keegi üldse miskit vahet teeb, kas on Läti Leedu ja Eesti, ning selles kontekstis pole see ka oluline.

Üks asi on auhinnad, aga teine asi on Eesti filmidega välisriikide levisse jõudmine. Kas see on ka midagi, millega te pidevalt tegelete? Kui lihtne seda saavutada on?

Kõik on võimalik, aga see on tõesti väga keeruline. Samas annab VOD-levi siiski võimaluse, näiteks tegime "Tõe ja õiguse" Oscari kampaaniat ajal, mil Korea režissööri Bong Joon Ho film "Parasiit" parima filmi Oscari võitnud oli, ja siis kuulsime USA-s esimest korda, et tead, me oleme hakanud subtiitreid lugema. See, et VOD-levi on nii suur, annab võimaluse vaadata mitte-ingliskeelsed filme kogu maailmas ja neid ei dubleerita enam, neid on võimalik vaadata originaalheli ja subtiitritega. See annab meile palju suurema võimaluse.

Suurtele ekraanidele, ehk kinolevisse jõuda on väga keeruline, see, et Eesti film jõuab suurde kinolevisse kasvõi Lätis ja Soomes, on juba väga keeruline. Aga see, et ta jõuab korralikule VOD-platvormile, on täiesti võimalik. Vaatamata sellele, et konkurents on ka seal tohutult tihe, on sealt ikkagi võimalik läbi tulla.

Seega Eesti filmiga Netflixi riiulisse saamine on midagi, millega sa pidevalt tegeled?

Tegeleme muidugi. Meie puhul tuleb esimesena meelde "Võta või jäta", mis jõudis läbi Ladina-Ameerika levitaja ka kohalikku Netflixi. Rahvusvahelise müügiga tegelevad meil üldiselt müügiagendid, me ise otse püüame mitte müüa, aga alati kõigile filmidele me agente ei saa ja vahel ka ei taha.

Praegu üritame näiteks "Emalõvi" otse müüa, kui saaksime mõne suure platvormi diili, oleks väga hea.

Üks asi on ookeani taha jõudmine, aga mina tahaksin veel rohkem teada, mis toimub Läti ja Leedu kinos, tahaks isegi rohkem teada, mis toimub ka Soome kinos, kuigi seda siia veidi jõuab. Kas see kontakt võiks olla tugev? Eesti filmi võiks naabrite juures rohkem näidata?

Kindlasti võiks ja peaks olema veelgi tugevam ka Balti koostöö. Jõuga siin midagi teha ei saa, aga oleks igati hea, kui suudaksime teha kolme riigi koostööfilme, mis kõikides riikides ka ekraanidele jõuaksid. Soomega on side tugevam, just paar nädalat tagasi käisin nt taas Soomes koostööfilmi esilinastusel, Soomega koostöö on ka näiteks meie "Biwa". Samas "Emalõvi" üks kaastootjatest on Läti.

Lätist ja Leedust tuleb viimasel ajal väga häid filme, kasvõi seesama Läti kassifilm ja Leedu "Toxic".

No täpselt, mõlemad on super filmid.

Just, me teeme kõigis kolmes riigis jube vähe filme, kui me suudaksime kahte-kolme, isegi igast riigist vaid ühte filmigi aastas levitada kõigis Balti riikidest, siis teaks kohalik vaataja paremini, mis toimub, võibolla tekiks ka suurem huvi. Oleme tegelikult üsna sarnased ja uudishimu naabrite filmide vastu peaks olemas olema. Leedus tehakse praegu hästi, nad tõeliselt õitsevad, leedukad on suutnud meist päris kõvasti eest ära mitte ainult filmi vaates, vaid üleüldse. 

Kui Eesti Filmi Instituut alustas kunagi selge eesmärgiga teha eelkõige Eesti autorifilmi ja edendada Eesti kultuuri, siis leedukad alustasid peamiselt hoopis välisfilmide teenindamisest. Nad lõid varakult selleks soodsa keskkonna, kehtestasid hea tagasimakse süsteemi palju enne meid eesmärgiga raha teenida ja tööstus püsti panna. See õnnestus ja Leedus võimegi rääkida juba filmitööstusest, Eesti filmivaldkond on pigem kamp fanaatikuid. Ühel hetkel jõudsid leedukad ka omaenda edukate filmide tegemiseni.

Meie alustasime vastupidi: kõigepealt arendasime enda filmi ja siis jõudsime teenindamiseni, sellega lasime aga just teenindamise mõttes leedukatel eest ära minna, me jäime veidi hiljaks oma cash rebate'iga.

Mis elu elab Eesti film 2025. aastal? Mis nägu meie film on?

Ma arvan, et väga viga ei ole. Meil on üsna palju häid filmitegijaid, ennekõike mõtlen selle all Eesti režissööre. Kui vaatame, millised filmid välja tulevad, siis on suhteliselt hästi. Sel aastal näiteks "Pikad paberid", "Must auk", küllap ka meie "Fränk". Kui saame endiselt oma umbes viis kuni seitse filmi aastas ära teha, siis ei ole viga, aga tegelikult peaks natukene rohkem tegema, näiteks kümme filmi aastas annaks ilmselt juba veel paremaid tulemusi ja kõrgema tipu.

Võiksime mõelda suurema hulga ideede arendamisele, võib-olla võiks siin mõelda lisaks olemasolevatele riiklikele toetusetele ka erakapitalil põhineva fondi loomisele, näiteks midagi sarnast Meelis Kubitsa loodud väga edukale Kultuuripartnerluse Sihtasutusele. Fond võiks töötada just filmiprojektide kirjutamise ja arendamise eesmärgil, need kulud ei ole suured. Parimal juhul muidugi ka tootmiseks.

Eesti filmil on nägu eelkõige me endi jaoks ja see on seotud keelega. Eestikeelse filmi tegemine meie enda vaataja jaoks peab olema ja ongi meie prioriteet, kui siit vahel suudame välja murda, on see bonus track. Maailm on inglisekeelseid filme täis, eestikeelseid filme peale Eesti mujal ei tehta. 

Raha ära ei ole võetud, "Fränki" eelarve oli kuskil umbes miljon eurot, mis tänaseks on üsna väike eelarve võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga. Seega raha vähem ei ole, aga seda palju ikka ei ole?

Raha on muidugi vähe, seda on alati vähe, aga võimalusi on sellegipoolest. Näiteks "Fränki" lugu on teadlikult niimoodi kirjutatud ja arendatud, et noore režissööri esimene täispikk film oleks võimalik kohalike vahenditega ära rahastada. See mõjutas konkreetselt loo valikut, esimene film ei saa olla liiga kallis.

Suutsime "Fränki" teha kokkuhoidlikult, aga samas siiski mitte ülearuse stressiga. See oli võimalik, kuna sellise loo ekraanile toomine ei nõua hiiglaslikku eelarvet. Täiesti teadlikult läksime selle peale, et teeme umbes miljoni euroga. Me ei saa võtta endale liiga raskeid ülesandeid, ei saa üle oma varju hüpata.

Muidugi on raha vähe, inflatsioon on päris palju nahka pistnud, aga vaata, mis maailmas toimub. Me sõltume sellest, mis on meie ümber, meeldib see meile või ei, aga ei tasu ahastada. Ütle nüüd, et raha pole kaitsesse vaja panna! Muidugi tuleb panna.

Meie asi on olla südikad ja nutikad, ei tohi kivi taha peitu minna ja haliseda, et me ei saa hakkama. Me saame hakkama! Lähen pateetiliseks, vabandust.

Aga kas see, et raha on vähe, tähendab praegu ka seda, et tuleb unistada väiksemalt?

Tänu sellele, et raha on väga vähe, seab meile mingit piirid tõepoolest. Näiteks Tanel Toom, Liina Triškina-Vanhatalo ja Marko Raat ei saa võib-olla mõelda, et teeksime filmi, mis maksab 10 miljonit, sest see lihtsalt pole siin riigis võimalik ning see kindlasti ahistab. Võib-olla me tahaksime teha mingit sellist, mille produktsioon tõesti maksab palju, aga no ei tee.

Oleme näiteks Liinaga seda palju arutanud, et kui teeksime järgmist filmi, siis selleks, et saaksime olla võimalikult vabad, peame selle a priori mõtlema odavaks. Siin on teatav paradoks, see mõte juba iseenesest piirab, me ei saa lasta fantaasial vabalt lennata. Aga vahest on selline vabadus ka pisut liiga ilus unistus, kuna filmitegemine iseenesest lihtsalt ongi kallis ja sa paratamatult pead mõtlema, milleks sul on võimalusi ja milleks mitte.

Mõni aasta tagasi teil oli suuri unistusi võimalik kõrvalt vaadata, kui teenindasite Eestis Christopher Nolani filmi "Tenet". Kas see oli ilus asi, mida kõrvalt vaadata?

(naerdes) Päris hästi küsid, kas see oli ilus asi. Ma arvan, et see nii ilus asi tegelikult ei olnudki, kuna ressurss, mida ühe filmi peale pannakse, on meiesuguste jaoks totaalselt ebamõistlik. Aga see, millise pühendumise ja oskustega filmi tehakse, on väga lahe. Õppisime sellest nii mõndagi, oli nii positiivseid kui ka negatiivseid tähelepanekuid. Kui palju me neid kogemusi Eesti filmi tegemise juures kasutada saame, on iseasi. Väga põnev oli küll.

Ma küsin seda seetõttu, et sild Allfilmi ja suurstuudioga sai loodud. Kas neid potentsiaalseid variante, et keegi Eestisse tuleks, on veel või siin jääb palju ka tagasimaksefondi suuruse taha?

Seal on mitu asja. Otseselt neid "Teneti" vilju me väga nautida ei saanud, sest koroona tuli kohe peale. Ma arvan, et kui koroonat poleks olnud, siis oleksime olnud väga lollid, kui me selle pealt poleks mingit suuremat masinavärki käima tõmmanud. Aga koroona lendas sisse, maailm vaikis ja sinna see jäigi.

Teine pool on see, et meil siin käiakse tegemas küll, aga sel aastal on hirmuäratavalt vaikne, samas kuuleme, et lätlased ja leedukad teevad nii, et vähe ei ole. Me oleme kallimad ja me oleme väiksemad, meil pole tegelikult kõiki neid asju siin olemas, mis näiteks Leedus on. Veelkord – kui Leedus võime rääkida juba filmitööstusest, siis meil seda siin ei ole ja sellega me ka kliente kaotame.

Aga sillad täitsa eksisteerivad ja ma ei tähtsustaks liialt ka USA-t üle, sest suurt Hollywoodi produktsiooni teenindada ongi siin võib-olla natuke liiga raske. Saame sellega hakkama, aga see tõmbab meid ressursist võrdlemisi tühjaks. Tegelikult on palju mõistlikum teha kuni 10 miljoni eurose eelarvega indie-filme ja telesarju nii USA-st kui ka mujalt. Meie skaala on pigem midagi sellist.

Cash rebate'i maht seda viimastel aastatel enam pärssinud ei ole, paar aastat tagasi me jooksime küll tühjaks ja mõistagi kadus ka töö, aga siis tuli raha juurde ja praegu on kuulda, et järgmisel aastal võiks see veel veidi tõusta. Selle taha vast praegu asjad jäämas ei ole, pigem on probleemiks meie metsik inflatsioon, meie hinnad on laes ja oleme teeenuseostjale kallid.

"Teneti" suuruste filmide puhul ei ole see ilmselt takistus, aga Skandinaavia telesarjade või Briti ja USA indie-filmide jaoks on igasugune vahe oluline, nende jaoks hakkame me juba tiba liiga kallid olema ja see on tõepoolest probleem.

Oled sa sellest filmitööst mingi hetk ära ka tüdinud? Ütlesid, et 30 aastat on väga põnev olnud, aga oled tundnud, et võiks midagi muud teha?

Tõsiselt ma sellele mõelnud ei ole, küllap olen ühte kohta kinni jäänud, stagneerunud! Muidugi on igapäevaselt asju, mida lihtsalt pead tegema ja mis on mõnevõrra igavad, aga see käib asja juurde. Ma ei saa kurta, mul on tõepoolest endiselt põnev, kõik need 30 aastat on olnud.

Ehk teist varianti ei ole, kui sa poleks filmimees?

Praegu ma sellele küsimusele ei oska vastata küll.

30 aastat ühte filmistuudiot on selja taga, kas varajane pension juba terendab või nii rikkaks veel ei ole saanud?

Pension? Mis see on? 

Aga kas sa saad endale lubada päevi, kui sa filmi peale ei mõtle?

Ei, mitte ühtegi, kindlasti mitte ja ma ei taha ka. Igal hommikul on see mul esimene mõte.

Enne juba unistamisest rääkisime, aga kas sul on mõni unistuste projekt, mille tegemisest sa oled aastakümneid unistanud, aga veel pole õnnestunud?

Ei ole. Piisavalt palju erinevaid mõtteid on liikvel ja ükski neist ei ole midagi erakordselt suurt. Ma kogu aeg nii teadlikult kui ka alateadlikult otsin, pidevalt loen, vaatan ja arutan ning vahel on juhtunud, et mõni asi läheb suureks.

Viimase küsimesena vaatame korra tulevikku ka. Milline võiks Eesti film olla kümne aasta pärast? Kas filmilinnak on selleks ajaks olemas?

Filmilinnak on selleks ajaks olemas, aga ma ei oska nii väikesel skaalal mõelda.

Sa tahaksid mõelda, mis saab 50 või 100 aasta pärast?

Ei, ma mõtlen, mis siin riigis üldse 10 aasta pärast toimub, see on see, mis mind puudutab. On väga oluline, et me siin südikust ja nutikust ei kaota ja vedelaks ei löö, väga lihtne on kaotada pea, aga seda me teha ei tohi. Kaitsetahe igas mõttes. Oluline on, et oleksime 100 aasta pärast enamvähem samas kohas kus praegu, siis on kõik hästi.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.