Auhinnagala on filmitsunfti pidupäev. Jagatakse kiidu- ja tänusõnu, tehakse kokkuvõtteid ja uusi plaane. See on filmimaailma särav ja glamuurne pool. Auhinnad on filmitegijatele väga oluline tunnustus, mis näitab, et nad on õigel teel ja keegi hindab nende tööd. Aga sama oluline tunnustus on ka vaatajad kinosaalis. Kuidas siis meelitada rahvas kinno oma filme vaatama?

Režissöör Jaan Tootsen rääkis, et filmi jaoks on tõehetk esimene nädal pärast esilinatust.

"See on see, kui film kehtestab ennast, et kas inimesed tulevad vaatama või ei tule," sõnas Tootsen. "Hästi oluline on ka see, et need, kes siis on tulnud, need on öelnud teistele edasi. Kõige olulisem on ikkagi see, kui levib nagu suust suhu uudis, et äge film on tulnud."

Tootsen teab, millest ta räägib. Tema värskeimat dokumentaalfilmi "Kikilipsuga mässaja" on kinos käinud vaatamas juba üle 24 000 vaataja. Muidugi on kõige aluseks huviäratav film, kuid Tootsen on ka ise selle numbri nimel kõvasti vaeva näinud.

"Ise filmitegija peab ka olema väga aktiivne – ei saa olla nii, et film on valmis ja las ta nüüd elab oma elu," ütles Tootsen. "Ei saa lihtsalt jääda magama pärast seda, kui esilinastus on ära olnud. Ma iga jumala hommik ärkasin üles selle mõttega, et mida veel teha edasi, kuidas ma saaksin sellele filmile anda pikema eluõiguse, kuidas viia ta siis inimesteni? Ja see ongi juba hea ja halva maitse piiril – et ma teen iga hommik postituse, kaua ma tüütan neid omaenda sõpru, et tulge kinno?"

Filmiaasta on väga hoogsalt käima läinud. Kolme ja poole kuuga on kinno jõudnud 17 uut kodumaist linateost.

Filmikriitik Tristan Priimägi arvas, et järgmise aasta EFTA-l tuleb väga tihe rebimine. "Me räägime siin "Pikad paberid", "Fränk", "Aurora". Ma juba ootan huviga, mis siin saama hakkab," tõi ta välja.

Kodumaistest filmidest on hetkeseisuga vaadatuim praegugi kinos jooksev "Fränk", mis on kogunud 40 000 vaatajat. "Jan Uuspõld läheb koju" on kogunud 35 000 vaatajat ja "Kikilipsuga mässaja" 24 000 vaatajat.

Kuidas mõjub vaatajatele, et mitu kuud järjest on nii palju uusi Eesti filme kinodes linastunud?

"Vaatajad on Eesti filmi kinos väga hästi üles leidnud, meil läheb praegu "Fränkiga" tõesti hästi," ütles produtsent Ivo Felt. "Jaan Tootseni dokk tegi väga hästi. Kui juba dokumentaalfilme minnakse kinno vaatama suure hooga, kümned tuhanded inimesed lähevad vaatama, siis tähendab, et midagi oleme ikkagi kuskil õigesti ka teinud."

Tootsen märkis, et praegu on Eestis filmide laine väga vägev olnud. "See on iseenesest hea, see tekitab inimestes harjumuse käia kinos ja kui sa oled ühte filmi vaadanud, siis sa mõtled, et "oo, näed, et see on ka, et läheks, vaataks selle ka ära"."

Võrreldes mullu sama ajaga on kinokülastuste arv tänavu kasvanud 1,6 protsenti. See näitaja tundub väike, kuid tähendab aasta esimese kolme kuu peale 10 000 võrra rohkem kinokülastusi. Koidumaine film moodustab seejuures pea veerandi kõigist vaadatud filmidest.

"Ma näen siin muidugi väikest probleemi selle filmisajuga – see sadu oli liiga tihe aasta alguses kindlasti. Mingisugust kõrgema taseme strateegiliste juhtimist [oli] kuidagi puudu, et kui Eesti filmid tulevad nädalase vahega," sõnas filmikriitik Priimägi. "Dokkide puhul isegi kahekaupa korraga ei jõua neid turundada, jõuda oma sõnumitega inimesteni, tuleb meedias konkureerida omavahel."

Kino ja vaatajanumbrid on üks, kuid milline on Eesti filmi seis filmitööstuse poolt vaadatuna?

"Tõsi küll, aasta teine pool on vaikne, seal väga palju ei ole," ütles produtsent Ivo Felt. "Aga me teeme ikka sellise oma keskmise arvu filme aastas umbes ära. Meie rahastus on enam-vähem püsinud, oleme küll kaotanud inflatsiooni tõttu kõvasti ja me saame sama raha eest vähem, aga üldiselt ka riiklik panus filmitootmisele ei ole kahanenud viimastel aastatel, mis on iseenesest märkimisväärne."

Felt märkis, et filmitegijad on valdavalt vabakutselised. "See on äärmiselt sporaadiline tegevus. Me oleme suhteliselt sellises tühjas seisus, meie enda viis mängufilmi, neist kaks tükki ma kuulen, et lähevad välismaale tootma, Lätti ja Leetu, kuna seal on seesama cash rebate (tagasimakseprogramm – toim), mille pärast siin käiakse tegemas võõrfilme. Meie käime tegemas aeg-ajalt oma filme välismaal, et seda sama asja sealt saada. Võib-olla me jätame Eestisse mingi kolm mängufilmi aastas praegu, et iseenesest ega see palju pole ja loomulikult inimesi, kes tahavad tööd saada, on rohkem."

"See kõik viib sinna, et filmitegijad natuke nagu vaatavad ringi, et mis nüüd saab," lisas ta.

Kas filmi valmimiseks kulunud aeg, raha ja kriitikute hinnang käivad käsikäes rahva armastusega? Vahel, kuid mitte alati. Seda tunnistab ka reedesel auhinnasajul enim pärjatud film "Biwa järve 8 nägu", mida jõudis eelmisel aastal kinno vaatama alla 4000 inimese. See filmi kunstilist väärtust ei kahanda, sest kõik, kes näinud, kiidavad. Võibolla olekski nüüd, pärast EFTA võite hea võimalus see film uuesti rahvale näitamiseks kinolevisse tuua.

Filmikriitik Priimägi rõhutas, et filmitegijad ei tohiks proovida iga hinna eest rahvale meeldida. "Selle tulemuseks on haltuura. Ma usun, et film on ennekõike kunstiliik ja alles seejärel meelelahutus. Seetõttu mul on tunne, et filmitegijatel on võime oma vaatajat harida ja nende silmi avada ehk film võiks olla midagi sellist, mis võtab vaataja õrnalt käe kõrvale ja näitab talle mingisuguseid uusi mõtteid."