Kui tihti sa tegelikult Eestisse jõuad? Praegu sa tulid siia muidugi möödunud nädalavahetusel toimunud Tallinn Music Weeki ja Night Tapesi esinemise tõttu.

Tänu sellele aina enam, et Eestis on nüüd rohkem esinemisi. Mul on ainult hea meel selle üle, näen rohkem oma vanemaid ja Eestis esinemised on mu jaoks alati väga armsad.

Mida sa Londonis elades kõige enam Eesti juures igatsed? Ikka musta leiba ja kohukesi?

(naerdes) Musta leiba ja kohukesi. Aga tegelikult värsket õhku ja värsket Eesti vett.

Neist kahest on puudus Londonis?

Noh, Londonis ei ole õhukvaliteet ikkagi sama. Eks igal kohal on oma eriline vaib, Eestis samamoodi. Londonis on kõik palju kiirem, kogu aeg on tramm peal, siin on natukene aeglasem, aga kuidagi... maagilisem.

Osalt sa juba vastasid sellele, aga mis on see kõige suurem erinevus võrreldes Eestiga, millest sa oled Londonis elades aru saanud?

Erinev on see, et on hästi palju erinevaid inimesi ja hästi palju erinevaid viise, kuidas elada. Mul on hea meel, et ma olen saanud kohtuda hästi paljude erinevate inimestega.

Viimasel ajal kuuleb üha sagedemini Londonis ning laiemalt UK-s elavatelt inimestelt ütlust, et nad ei suuda ära otsustada, kas neile meeldib London või ei meeldi. Kuidas sinuga on?

Londoniga on küll see, et sa kas vihkad või armastad seda, oleneb sellest, kuidas sul endal hetkel läheb. Kui asjad lähevad hästi, siis on London päris tore, aga kui asjad lähevad halvasti, siis on London halb. Eks ta selline suurlinn ole, millel on omad võlud ja valud.

Aga kuna sinul on kõik praegu hästi, on London su jaoks hetkel hea koht?

Praegu London on väga hea koht ja ma olen kuidagi leidnud oma viisi, kuidas seal olla ja kõik on rahunenud. Mõned aastad olid raskemad, aga nüüd on kergem, aga kokkuvõttes on see mind palju õpetanud ja ma arvan, et laulukirjutamisele on see ka kasuks tulnud, et ma pole elanud ainult turvalises ja mõnusas mullis.

Tuleme korra Eesti juurde tagasi. Sa ütlesid ka, et Eesti esinemisi on nüüd rohkem. Ma käisin ka teie esimesel Eesti kontserdil.

Oo, millisel?

See, mis Paavli Kultuurivabrikus toimus. Palju kontserte te Eestis nüüd kokku andnud olete?

Jah, Paavlis tegime, siis oli D3-s ja nüüd jälle Paavlis, vahepeal esinesime Võnge festivalil ka. Neli kontserti oleme vist Eestis andnud.

Aga ma tahtsin küsida, et kuigi Night Tapes alustas tegevust 2019. aastal, siis siia jõudsite alles neli aastat hiljem. Miks see nii kaua aega võttis?

Koroona oli. Tegime bändi ja siis kõik – kogu maailm kinni.

Ehk oleksite tahtnud varem tulla siia?

Ikka, muidugi. Mulle tundub, et mõnes mõttes oleme tõesti bänd olnud viis aastat, aeg on läinud ülikiirelt, aga alles 2023. aastast läks see bändivärk päriselt käima. Siis hakkasid igasugused esinemised tulema, saime plaadilepingu ja asjad hakkasid kerima.

Ma olen sinu puhul seda juba pikka aega mõelnud, et kuigi sa oled tegutsenud aastaid, sul on olnud pikk ja edukas karjäär, siis sa mõjud kogu aeg noore artistina. Ma ei pea noorust silmas kui vanust, vaid teatavat iseloomulikku plastilisust, värskust ja puhangulisust. Kas sa ise tunned samamoodi?

Aitäh sulle. Mul oli kunagi selline äge kunstiõpetaja nagu Malle Siider, ta oli umbes 80-aastane, aga tal oli nii suur elujõud ja kirg. Ta silmad põlesid, kui ta rääkis kunstist ja ma tahaksin tegelikult olla selles vanuses tema moodi. Ma arvan, et kuna teen asju, mis mind sütitavad, siis arvatavasti sellest see nooruslikkus ka tuleb. Võib-olla.

Aga tõesti, sa oled aktiivselt muusikaga tegutsenud juba 17 aastat, laiema publiku ette astusid sa 2008. aasta Eurolaulul looga "Ice-Cold Story", kus jõudsid ka kõrgele kohale. Kas sellest kunagisest Iirisest on midagi sinusse veel alles ka jäänud?

Ma olin siis 16-aastane. Mõnikord, kui ma tulen Eestisse, siis loen kõiki neid vanu päevikuid ja meenutan, et mida see Iiris tahtis ning mida ta pidas tähtsaks ja vajalikuks.

Mingisugused põhimõtted on ikka samaks jäänud, arusaamised, mis olid toona ja mille ma olen nüüd läbi elanud, on jäänud ka sarnasteks. Naiivsust on vähem, aga ma arvan, et elu on alati parem ilus, usus ja armastuses.

Naiivsust on vähem, aga kas naiivsus tuleb muusikule kasuks ka?

Mulle tundubki, et see on tavaliselt teisemea lõpp, kuskil 20. eluaastate algus, kui inimesel on see, et mina lähen ja mina vallutan, selline noore Jeesuse vägi, vankumatu usk iseendasse, millega võidki väga palju inimesi ära veenda, sest sa oled ise nii veendunud. Aga siis tulevad tavaliselt need esimesed langused, kuskil 27-aastasena, kui kõik need struktuurid, mis sa oled elus ehitanud, ei toimi enam, need lagunevad ja siis ongi küsimus, mida sa edasi teed. Kas ma lähen nende asjadega edasi, mis ma arvasin nooremana, et olid tähtsad, või võtan ette uued asjad?

Nendelt tegijatelt, kes jõuavad Eestist kaugemale, meeldib meil ikka ja jälle üht küsimust küsida: kas Eesti jäi sulle väikeseks?

Ei jäänud, aga ma olin alati tahtnud minna Londonisse. Kui ma olin 16-aastane, siis ma kirjutasin endale mingisugused eesmärgid üles ja päris paljud neist on isegi täide läinud. Ma arvan, et 16-aastane mina oleks päris rahul sellega, mis praegu toimub.

Kas nende unistuste seas oli kirjas ka plaan teha bändi?

Ma ei teadnud seda tol hetkel, või pigem mul oli vist selline aeg 20. eluaastate alguses, kus arvasin, et ma hullult tean kõike. Ma arvasin, et pean kindlasti ennast tõestama ainult üksi, lammutasin mingid struktuurid maha, jäin üksi ja sain aru, et kas teha muusikat kodus üksinda, kus kõik on sinu kanda, või teha koos sõpradega. Mõistsin, sõpradega koos on ikkagi parem.

Ma loodan, et hakkab vaibuma see kultuur, et mina üksi pean ennast tõestama arvutiga ja isoleerima end kõigest, et näidata, kui vägev ma ikka olen, ning bändikultuur tuleb tagasi. Üksi võitmine ei ole võitmine, koos võitmine on palju mõnusam.

Mis pilguga sa oma karjääri algusaegade loomingut vaatad? Tunned uhkust või pigem piinlikkust?

Mulle tundub, et loojana sa ei saa kontrollida, mis läbi sinu tuleb või milline kunstnik sinust saab. Ma vaatan tagasi ja mõtlen, et täpselt see, mida ma sain teha, seda ma tegin.

Natuke sa juba rääkisid ka nooruses unistamisest, aga mis need põhilised asjad olid, millest sa unistasid? Ikkagi välismaale pääsemine ja superstaariks saamine?

Ikkagi USA tuuri tahtsin küll ja nüüd see tuli Night Tapesiga ära ka. Eks me Londonis unistasime ka ja kui olime koroonaviiruse ajal kõik koos, siis mõtlesime, kui tore oleks koos reisida. Kui olime lõpuks koos reisil, olid kõik ekstreemsused kohal, nii-öelda unistused saavad teoks, aga maailm põleb. Touring at the end of the world. Me olime USA-s täpselt siis, kui Trump sai presidendiks ja see oli väga ekstreemne aeg. Suur rõõm ja suur mure korraga.

Suuremaid ja väiksemaid unistusi oli kindlasti palju, aga mingid unistused täitusid üsna kiiresti, sest oma debüütplaadi sa andsid EMI Finlandi alt välja. Kui suur asi see sinu enda jaoks tol hetkel oli?

See oli ka suur unistus, sest EMI all olid tol ajal minu suured lemmikud, näiteks Bat for Lashes. Lisaks see, et me olime Virgini haru all, oli väga põnev.

Pärast seda perioodi liikusid erinevate plaadifirmade vahel. Kas võib öelda, et sa otsisid pärast seda EMI faasi ennast?

Kui ma läksin Goldsmithi ülikooli, ajas see kõik laiali. Ma arvasin, et lähen ülikooli ja teen edasi, aga tegelikut on see suur elumuutus, elan kuskil mujal, pean iga aasta elukohta muutma. Selle tõttu lagunes kogu mu varasem elu mingis mõttes laiali. Ma ei saanud niiviisi edasi minna, nagu arvasin, et lähen.

Lisaks pandi mind ülikoolis muusikaliselt täiesti teise keskkonda. See, mis keskkonnas sa oled, mõjutab tohutult seda, mis muusika sulle meeldib, umbes samamoodi nagu mõjutab see, kellega sa hängid, seda, milline inimene sa ise oled. Järsku ma olin täiesti teine inimene ja ma ka ei teadnud, mida ma tahan ja mida ma peaks tegema, et edasi minna.

Kas sa tunned, et sa leidsid end selle otsingulise perioodiga või mõneks ajaks ei leidnudki?

Mõneks ajaks olin täiesti kadunud. Oligi raske ja ma sain aru, kui palju ma olin olnud tiimis. Kui mingisugune ego oli mul tõusnud, siis see taoti maha. See oli hea, sest väike ego surm tuleb alati kasuks.

See ei olnud kerge, aga ma sain sealt täpselt seda, mida ma tahtsin, sest need eesmärgid, mis ma tol hetkel püstitasin – ma tahan saada inimeseks, kes suudab ka ise muusikat teha ja pole vaja kellegagi koostööd teha –, ma ka saavutasin. Saan nüüd ka ise demosid teha, aga nii palju toredam on kellegagi koos teha.

Nüüd sul on ansambel Night Tapes, aga viimase soolosingli andsid välja 2018. aastal. Kas see bändiga alustamine oli sinu jaoks suur muutus, et nüüd jätangi soolokarjääri kõrvale ja lähen uude faasi?

See ei olnud tohutu valik, sest mul on ikka mingid laulud salves, mille ma lõpetasin ära, aga kõigil lauludel, mis sa teed, neil on realiseerimisaeg, need tuleb mingi hetk välja anda, muidu sinust saab täiesti teine inimene ja sa ei avalda neid kunagi.

Sa võiksid need välja panna.

Jah, aga ma pean selle kuidagi õigesti raamima. Lisaks on küsimus, kui palju tööd sellega teha, sest Night Tapesiga on nii äge andmine, et mul ei ole üldse aega Iirise projekti jaoks, isegi siis, kui ma tahaksin. Ma käin ikkagi tööl ka veel ja teen teisi asju.

Aa, pead ikka tööl käima ka?

Praegu pean jah.

Mis tööd sa teed?

Ma müün ühes second hand'is riideid. Kas sa tead sellist sarja nagu "Black Books"?

Muidugi tean.

"Black Books" oli tehtud minu poe järgi, seega selline vaib on seal ka. Meil on seal raamatuklubi ja täitsa tore on.

Mõnes mõttes on see andnud arusaamise, et on täitsa okei ka mingit muud tööd teha. See tuleb kasuks ka – kui kogu aeg tuuritada, siis sa oled mingis mullis. Hea on vahepeal näha, et päriselu on midagi täiesti muud. Kui teha kunsti, siis see päriselu tuleb kasuks.

Aga seda tuleb ette, et keegi satub sinna poodi ja on üllatunud, et Night Tapesi laulja on seal müüja?

Paar korda on juhtunud küll (naerdes).

Second hand'is töötamine juhatab mõnusalt meid järgmise teema juurde, et rääkida Londonis elamise reaalsusest. Kui keeruline seal pinnale jääda oli? Mina tean palju tuttavaid, kes on üritanud Londonisse minna, elanud seal mõnda aega, töötanud kahe koha peal ja tulnud ikkagi saba jalge vahel Eestisse tagasi, sest seal on päris raske hakkama saada.

Mul lihtsalt vedas ka, ma arvan, et ma ei oleks sinna jäänud, kui ma poleks seal ära armunud. Kahekesi on seal lihtsam hakkama saada kui üksinda. Mul on mõned sõbrannad, kes on sinna üksi läinud ja üksinda hakkama saanud. Ma mõtlen nende kohta, you the boss, girl.

Seda saab juba Eestis ka inflatsiooni ja kasvavate hindade juures öelda, et vallaline olemine on luksus.

Vallaline olemine on luksus, jah (naerdes).

Kas me võime öelda, et Night Tapesi sündimine oli paljude õnnelike juhuste kokkusattumine või ikkagi raske töö?

See oli kokkusattumus, see polnud üldse raske töö. Me ei pannud bändi kokku, et lähme nüüd vallutame ja teeme bändi, vaid me tegime kõik oma magamistoas asju ning saime aru, et koos on mõnus muusikat teha.

Night Tapes on mõnus koht, kus saame teha seda, mis tuleb kõige paremini välja, ja lisaks harjutada seda, mis vajab veel arendamist. See oli väga orgaaniline, meil ei olnud mingit eesmärki, jämmimiste käigus tekkisid mingid lood, sõber kuulis neid, tahtis need välja panna, panigi välja ning sealt kuidagi hakkas kerima.

Mõnes mõttes puhas alustala, tegime muusikat muusika pärast, mitte selleks, et maailma vallutada ja ego tõestada.

Tegite muusika jaoks. Kas teete endiselt?

Teeme endiselt, aga hea lugu alati eskaleerub. Kui lugu ei eskaleeru, siis ta võib läbi saada.

Parem on keskenduda asjadele, mis on head ja positiivsed, me oleme teinud uut muusikat ka ja arusaamine on olnud, et kui sa leiad end labürindist, siis alati on olemas portaal. Me võime end alati leida kuskilt mängust, aga tegelikult on olemas parem koht, kus sa ei pea olema tohutult stressis võitmise pärast. Loomingulise inimesena on selles kohas palju produktiivsem ja mõnusam töötada.

Kodumaal tegutsevate artistide puhul on meil lihtsam tunnetada seda, kas keegi on tuntud või mitte, kas ta tegutseb underground'is või on murdnud suurematele areenidele. Milline sinu enda hinnangul praegu on Night Tapesi positsioon UK-s?

Me oleme ikkagi alternatiivbänd. Igal riigil on muusikamaastikul oma nišš, Eestis on oma nišš ja kui sa siin seda nišši ei tee, siis sul ei lähe nii hästi kui mõnel teisel. Sama on Inglismaal, kus neil on oma nišš, mis on very british.

Kas te olete ka very british?

Me ei ole väga inglaslikud, tegelikult enamus meie kuulajad on hoopis Ameerikas. Ma arvan, et UK-s hakkab vaikselt teadvus tulema, et Night Tapes on olemas, aga me ei mahu sealse alternatiivmuusika nišši.

Aga kas Night Tapes oli esialgu ainult hobi, kui te sellega alustasite, või hakkas kohe ikkagi mingi raha ka liikuma? Kas sissetulekuallikana sai sellest üldse rääkida?

Muusika puhul ei saa me millestki sissetulekuallikana rääkida esimesel kolmel aastal vähemalt. Kui sa just ei saa kuidagi mingit hittlaulu... Kuigi, ma ei tea tegelikult, kuidas kiiremini seda raha teha.

Alati on see, et sa võid ise välja panna, siis sa saad rohkem raha, aga meie näiteks ei oleks saanud minna ise tuurile ilma plaadifirmata. Mingil hetkel, kui sa oled piisavalt tuntud, siis on võib-olla mõttekas ise midagi välja anda.

Raha on kogu aeg silmapiiril, et kohe-kohe jõuame sinna.

Aga silmapiir läheb kogu aeg kaugemale?

Silmapiir on üpris lähedal juba, enam ei ole nii hull, kui varem oli.

Kui sa EMI alt muusikat välja andsid, olid siinkandis ikkagi väga kõva tegija. Kas võib öelda, et kui sa Night Tapesiga tegutsema hakkasid, siis mõnes mõttes alustasid kõike nullist?

Jah, alustasin otsast peale, aga teist korda karussellil on ikka rohkem arusaamist, mis on tähtis ja mis ei ole.

Kui Night Tapesiga alustasite, siis kas teil oli mingi konkreetne idee, mille pinnalt see bänd tekkis? Mingi žanr, saund, emotsioon või lihtsalt sõbrad hakkasid muusikat tegema?

Meil oli Maxi ema diktofon, mida ta joogaõpetajana kasutas. Meil olid pidudel vahel ühised jämmid, mis on kuskil kassettidel salvestatud. Me ei viitsinud hakata mikrofoni üles sättima, lihtsalt panime diktofoni salvestama ja mõnes mõttes on sellest diktofonist saanud meie saundi suur osa.

Nüüd te matkite seda diktofoni saundi, enam ei salvesta diktofoniga?

Ikka salvestame diktofoniga. Näiteks "Easy Time To Be Alive" eelmiselt EP-lt. Me lindistasime selle laulu ideed, saime aru, et see on jumalast äge idee, kuid me ei saa seda kõike uuesti teha. Seega me võtsime selle diktofoni-demo ja lihtsalt ladusime sinna asju peale. See on olnud hoopis teistmoodi viis, kuidas tööd teha.

Ühelt poolt lähtub see teie nimest, aga ka visuaalse esteetika poolest olete öine bänd. Mis teema teil selle ööga on?

Ma ei tea, Londoni öödel on ka mingi eriline tunnetus, lisaks meie lemmikfilmid, mida me vaatame ka enamasti öösiti. Teine asi on see, et öösiti oli alati minu aeg, kui ma olin noorem. See enda aeg, kui ma võisin teha kõike, mida ma tahtsin, oli ikkagi öösiti.

Tegelikult on ka lihtsalt sattunud, et night tapes, öised lindid.

Lemmikfilme mainisid. Mis need lemmikfilmid on?

"Enter the Void", 1995. aasta "Ghost in the Shell", "Akira", "Laurence Anyways". Sellised filmid.

Te olete öine bänd, aga kus te praegu peamiselt esinete? Kas ikka ööklubides või on juba päevaseid kontserte ka?

Mida rohkem kontserte teeme, seda ekstravertsemaks on asi läinud. Uus materjal, millega oleme teinud tööd, on kõige ekstravertsem. Seda saaks põhimõtteliselt ka päeval mängida, aga öösel arvatavasti toimib ikkagi paremini.

Seega senine materjal päeval nii väga ei toimi?

Ma ei tea, you tell me (naerdes).

Mina kuulan teid küll päeval ka. Aga kui palju on selle aja jooksul, kui sa Londonis elanud oled, muutunud sealne ööelukultuur? Klubisid pannakse vist seal ka palju kinni ja inimesed väga peol käia ei viitsi?

Inimesed käivad ikka peol päris tihedalt. Klubisid pannakse kinni küll, aga küll me leiame viisi, sest on ka päevareivid ja illegaalsed reivid.

Mulle tundub, et tegelikult nüüd, kui me oleme sellises maailmas, kus me praegu oleme, tahaksid inimesed isegi rohkem peol käia, sest sul on vaja ennast välja elada. Sul on vaja minna heasse kohta, et tegeleda selle halva kohaga. Sa ei saa kogu aeg tegeleda ainult traumaga, vaid pead minema heasse kohta ja tunnetama elujõudu, olema rõõmus oma tervise ning kõige hea üle.

Kas sa ise jõuad Londonis peol käia?

Meil on olnud esinemised ja need on olnud nii-öelda peod. Tallinn Music Weeki esinemine oli ka pidu, nägin oma saksa keele õpetajat seal. Näen saksa keele õpetajat ainult peol (naerdes).

Aga võrreldes Tallinnaga on Londoni ööelu ilmselt palju elavam ja kultuur on kuidagi teine?

Ma ei oska öelda. Ma arvan, et see on üsna individuaalne. Oleneb palju ka sellest, milliste sõpradega sa ringi liigud. Mõnikord lähed välja ja on üksildane ning tühi tunne, kõik inimesed on teravad ja pole ühist hoidmist, mõnikord sa lähed välja ja leiad enda inimesed.

Üks ägedamaid õhtuid, mis mul kunagi on olnud, oli siis, kui me käisime Texases. Warmduscher mängis, ma ei olnud kunagi käinud moshpit'is ja see oli nii äge, et ma sain sinna minna. Ma tundsin, et okei, moshpit ei ole tegelikult see, et saad küünarnukiga näkku, vaid see võib olla teineteise hoidmine. Seal oli väga tore vaib.

Kõik need inimesed, kes üritavad väga cool'id olla, neil on mingi terav vaib. Ma ei taha emotsionaalselt nuga saada.

Emotsionaalselt nuga saamine on üks asi, aga Londonis on võimalik ka päriselt nuga saada. Kas sa oled nuga saanud?

Ei, ma ei ole kunagi nuga saanud (naerdes).

Aga telefon on kunagi Londonis ära varastatud?

Ei ole, küll aga ma elasin Lõuna-Londonis sellises kohas, kus sõbral võeti sülearvuti ära. Tegelikult need, kes varastavad, on teismelised, sest nad peavad oma sõpradele näitama, et ma olen hullult äge mees või naine. Viis suurt teismelist ja siis üks tudeng, kes üritas neid filosoofiliselt eemale viia, et ärge võtke seda sülearvutit.

Aga ei õnnestunud?

Ei õnnestunud, võeti ikka ära. Mind ei ole selle pärast ka röövitud, sest see on väga eba-cool, kui sa röövid väiksemat daami. Umbes sama, et kui sa tahad võita, siis mine võitle nelja-aastasega (naerdes).

Teie puhul on oluline aspekt olnud see, et alates bändi loomise hetkest olete te kogu aeg pildil olnud. Teil on tulnud pidevalt singleid, vahepeal EP-d, siis jälle singlid. Teil ei ole pausi olnudki, kogu aeg olete hästi aktiivselt asju välja andnud. Kas see on ka idee olnud, et pidevalt uut materjali avaldada?

Praegu on mingis mõttes raamistik selline, algoritmid, tähtajad ja kõik muu. Me kohaneme sellega ning ma arvan, et me ei saaks seda teha, kui meil ei oleks igaühel kümme aastat iseseisvat tööd selja taga. Nüüd saame kiiresti päris ägedaid asju teha. Seda ka suuresti tänu sellele, et me teeme enamik asjad ise. Suure osa asju poisid ka mix'ivad ise, mis tähendab, et kõik on meie kontrolli all.

Tallinn Music Weekil mõtlesin ka, et jaa, ma tahan mängida uusi lugusid ja teha uut materjali, sest siis on endal ka põnev, kuigi see on üpris intensiivne. Sel aastal käisin esimest korda puhkusel, sest ma ei teadnud, kui kaua ma muidu veel vastu pean. Ma ei tea, kui kaua me saame niiviisi edasi minna, et mingit puhkust ei ole, aga nüüd uus materjal on juba valmis, jälle hakkame välja andma (naerdes).

Täispikka albumit teil veel ei ole, olete EP-sid välja andnud. Kas see on põhimõtteline otsus, et siin algoritmide ajastul keskenduda lühematele vormidele või on täispikk plaat ka tulemas?

EP-d on lihtsalt tulnud palju rõõmsamalt ja kergemini. See on osalt olnud strateegiline otsus, et me pole andnud täispikka plaati, aga nüüd sel aastal tuleb. Tegelikult ma arvan küll, et inimesed kuulavad praegusel ajal EP-sid ning ma pigem annaksin välja ülihea EP kui okei plaadi.

Vaatab, see on meil esimene kord ka, kui me täispika tegime, eks näis, kuidas läheb, võib-olla me jäämegi EP-bändiks ja pärast seda ei anna ühtegi albumit enam välja.

Kui valmis bänd on sinu arvates Night Tapes? Kas olete enda jaoks mingid asjad selgeks saanud ja endale konkreetse kuvandi loonud või te tahate kogu aeg edasi liikuda ja bänd ei saagi kunagi valmis?

Jah, ma arvan, et bänd ei saa kunagi valmis, samamoodi nagu Tallinn ei saa kunagi valmis (naerdes).

Kõik on pidevas muutumises, meil on mingid alustalad, mis ilmselt ei muutu, aga on nii palju põnevaid viise, kuidas olla ja kuidas muusikat teha. Me ei jääks kuhugi seisma või vähemalt proovime nii teha, et me ei jääks seisma.

Te olete nüüd juba mõnda aga plaadifirma Nettwerk all. Kas teised plaadifirmad ust kraapimas ei käi?

Ikka käivad, aga ma ei oska midagi öelda selles osas veel. Praegu on meil Nettwerkiga väga-väga kenasti toiminud ja oleme nendega päris rahul.

Night Tapesi puhul on ka visuaalne pool väga oluline. Kui suur töö see on?

Me oleme alati püüdnud ehitada mingit maailma, muusika on ainult osa sellest. Muusika on kultuur ja kultuur on tegelikult lood, mida inimesed üksteisele räägivad. Muusika, visuaalne kunst, mood, tähised ja sümbolid on kõik ühes pajas. Seega visuaalid on meie jaoks väga tähtsad.

Nii visuaal kui ka teie muusikaline identiteet on üsna erilised, minu arust te olete hetkel küll üsna unikaalne bänd, aga kas sa oled märganud, et teie eeskujul on veel sarnaseid bände tekkinud? Asi on lihtsalt selles, et Spotify algoritmid viskasid mulle just pärast teie EP-d ette bändi, mis oli identne koopia Night Tapesist.

Vau, kas see oli mingi AI bänd?

Sellel ei olnud jah väga palju kuulamisi, seega võis olla küll. Mulle tundus, et ma olen sattunud paralleelmaailma, kus mulle luuakse uusi Night Tapese.

Kui AI-d kasutatakse tööriistana, siis on kõik hästi. Me palkasime viimase singli "Babygirl" juurde ka AI-artisti, et oma visioon ellu tuua, aga see oli ikkagi inimene, kellele me maksime ja see on meie visioon, mida proovime edastada. Ma ei tea, kas me seda kunagi enam teeme, aga mulle tundub, et sellest AI asjast enam ei pääse.

Mulle ei meeldi see, et ma ei ole enam kindel, kas bänd on päris või mitte. Sellel ei ole mõtet. Me ei kuula bände selleks, et kuulata mingit muusikat. Ilma hingeta on see lihtsalt mingi trikk, see on mõttetu.

Kas tänu nendele AI-dele ja robotitele on teil mingeid ootamatuid plahvatusi ka toimunud? Kas kuskil Tiktoki algoritmide meres on mõni lugu lendama hakanud?

Ei ole, me veel ootame. Kui keegi tahab teha meile plahvatusliku Tiktoki, siis let's go. Me ootame teid.

See on küll tore, et ma olen teie singleid leidnud New Music Friday UK playlist'ist päris kõrgelt juba. Ma ei tea küll, kui suure töö teevad seal ära robotid.

Ma ei tea kah. See on tore jah, meie lemmikud playlist'id on ka lisanud meid ja oleme ka selle üle rõõmsad olnud.

Lähme korraks Night Tapesist kaugemale ja räägime äkki sellest, mida sa ise kuulad. Kes sul praegu kõrvades mängis? Mis viimase aja parim leid on?

Jadu Heart. Kas sa tead neid?

Ei tea.

Nad on üks UK bänd ja neil on tegelikult neljas plaat juba, aga see viimane singel "Mild to Moderate Pain" on üliäge ja see lisati just ka BBC Radio 6 playlist'i ka.

Üks põhjus, miks Londonis olla, on see, et kõik inimesed on sulle füüsiliselt lähedal. Jadu Hearti sõbranna töötab minuga samas kohas ja ma olen neist kuulnud juba 2016. aastast alates, siis nad vaikselt alustasid ja nüüd on näha, kuhu nad on välja jõudnud. Mulle väga meeldib nende viimase aja looming, eelmine album oli ka väga äge.

Cameron Winterit kuulavad ka kõik, ta suutis oma ootamatu häälega balansi nii õigeks saada. Viimasel ajal oleme kuulanud ka Playstation 1 drum and bass'i Youtube'i videosid.

Kas sa Eesti muusikaga üldse hoiad end kursis?

Aa, meil on üliäge uus dream pop'i bänd…

Mariin K.?

Jaa, Mariin K., ta meeldib mulle. Muidugi Valge Tüdruk ka, ma käisin teda Tallinn Music Weekil kuulamas, jumalast äge oli. Boipepperoni tegi ägeda seti, Puuluup oli üliäge. Muidugi Ajukaja ka.

Seda on sult küsitud, küsitakse veel ja pean ka mina küsima: me eestlastena tahame seda tekki ikka natukene enda peale tõmmata, seega kas me võime öelda, et Night Tapes on veidi ka Eesti bänd?

Ikka võime, muidugi. Poisid käivad siin kogu aeg, nad on käinud alates 2016. aastast, minu vanaemaga on neil head suhted ja nad vaibivad Eestit. Night Tapes on kindlasti nii Eesti kui ka Inglismaa bänd.

Praegu sa tegutsed Londonis, aga kas sa tuleksid Eestisse tagasi ja teeksid siin väiksemal turul ka muusikat? Näed sa, et see võiks kunagi juhtuda?

Ma tahaks ikkagi teha maailmas muusikat. Ma juba mainisin ka seda, et Eestis on mingi oma nišš ja ma lahkusin, kui ma tundsin, et ma ei mahu sellesse nišši. See ei tähenda, et see nišš ei oleks äge, loomulikult on, see lihtsalt ei ole minu teema nii väga. Mul on austus kõigi vastu, kes suudavad Eestis nii ägedat muusikat teha.

Nüüd on teil vähemalt Eestis piisavalt fänne, et kõik kontserdid on täismajale olnud.

Jee!

Tulete ikka oma tuuri raames Eestisse esinema ka?

Ikka. Proovime, et iga esinemine oleks ägedam kui eelmine. Nüüd, kui tuleb uut muusikat ka, siis on uued kontseptsioonid. Ma olen ülipõnevil.

Mida lähitulevik Night Tapesile veel toob?

Me jätkame muusika väljaandmist, uued suunad ja uued žanrid, mida me uurime ning kontserdid, mis loodetavasti lähevad visuaalselt ja heliliselt aina täiuslikumaks. See on see, mille poole me püüdleme.

Korra mainisid, et said elus esimest korda puhatud. Kas lähiaeg on selline, et enam puhata ei saa?

Nüüd on go time. Lähme, lähme, lähme!

Nüüd on puhatud küll.

Ei ole (naerdes). Aga praegu on okei, magada saab hiljem.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.