Möödunud suvel täitus sul kümme aastat muusikukarjääri. Nüüdseks juba kümme ja pool. Selle kohta, et sa oled 24-aastane, on see päris korralik number. Peaaegu pool su elust.

Kuidagi juhtus, jah, et hästi varakult sai alustatud. Ja alguses üldse mitte tõsiselt. Luuletusi olen ma tõsiselt kirjutanud umbes sellest ajast, kui olin kuue-aastane. See oligi mu põhihobi, mu unistus oli saada kirjanikuks, luuletajaks või loodusuurijaks, siduda kuidagi loodus ja luule. Lapsena lugesin väga palju raamatuid nagu "Minu pere ja muud loomad" ja sarnaseid teoseid, kus kõik need teemad olid kokku põimitud.

Ma elasin linnast väljas, kuigi käisin Vanalinna Hariduskolleegiumis 12 aastat järjest. Ma elasin Arukülas, umbes 25 mintsa rongiga sõitu, olin seal metsa keskel, mul ei olnud seal midagi teha, lasteaias käisin ka ainult viimases rühmas, kus mind sellepärast kiusati, sest polnud teiste lastega üldse harjunud, olin selline nõrguke. Enne seda istusin põhimõtteliselt terve lapsepõlve vanaemaga kodus või jälgisin, kuidas ema kööginurgas midagi kirjutab.

Hakkasin ka ise käsitsi kirjutama ja tegin seda väga tõsiselt. Umbes seitsmendas klassis, neljateistaastasena, tekkis tunne, et kõigil teistel on juba oma "asi" leitud. Siis naljaga pooleks tegin mõned räpplood – ja sealt hakkas pall veerema. Inimesed võtsid seda kohe muidugi väga tõsiselt. "Potentsiaalikas tüüp, kui häälemurre tuleb, siis võib täitsa asja saada."

Mis teemadel su esimesed luuletused olid?

Need olid selline teadvuse vool. Loodustekstid põhimõtteliselt. Mingitest metssigadest, langevatest lehtedest, lindudest, kes ära lendavad ja sellest, kuidas sügis tekitab natukene nukra tunde.

Kolmandas klassis hakkasin juba punki kuulama, siis läks asi ühiskonnakriitiliseks. Hakkasin märkmikesse lahmima, kuidas kõik on halvasti – maksud on suured ja meil on majandussurutis. Ma ise päris täpselt ei saanud aru, mida see tähendab, aga kirjutasin sellest ikka.

Kui hakkasin esimesi räpilugusid tegema, siis esimene pala oli "Rikutud põlvkond". Selles ka kirusin, kuidas noored on hukas – joovad Monsterit ja siidrit, löövad tõuksidega Vabaduse väljakul aega surnuks või hängivad Solarises, aga midagi normaalset ei tee (naerab).

See sügise melanhoolia on tänaseni su muusikas ju olemas. Võib-olla mitte alati meloodiates või isegi tekstis, aga ka lihtsalt esitustes või toonis.

Kahtlemata. Mul on vist jah selline sügise hääl. Ma olen ise sündinud ka 25. septembril, nii et see on minu jaoks ka sünnipäeva-aeg.

Kuna on eesti raamatu aasta, siis ma olen vaikselt hakanud koostama oma esimest luulekogu, mille võiks lõpuks paberile saada. Selle aasta sees võiks saada. Aga selle jaoks hakkasin oma tekste ühte dokumenti koguma ning avastasin, et kui neid aastaaegade järgi lahterdada, siis, tõesti, sügisest on pärit umbes 40 protsenti rohkem kirjutisi kui ühestki teisest aastaajast. Sellised üleminekuajad kuidagi inspireerivad mind – see suremise ja uuesti tärkamise protsess looduses kandub ka füüsisesse ja loomingusse üle. Hea on toas kamina ees kirjutada tekste, mis on suve jooksul kogunenud.

Sünnipäev on siis sinu jaoks melanhoolne päev?

Kuidagi ta nii mõjub, jah. See läheb vist ajaga ka hullemaks. Sellel päeval tekib mingisugune info üleküllus, mis väsitab kohutavalt ära. Mul ei ole vaja hullu tähelepanu inimestelt, kes üks kord aastas võib-olla märkavad, et ma eksisteerin.

Kas sinna kogusse tuleb ka neid kõige esimesi tekste? Kolmanda klassi inimese majandus-luulet saab ka lugeda?

Kõige vanemad, mis sinna tulevad, on umbes aastast 2014 või 2015. Aga nende esimeste peale võib ka mõelda, mul on päris paljud need varasemad märkmikud alles. Saaksin mingid skännid teha ja sinna vahele panna, väike võrdlusmoment tekitada. Aga üldiselt ei kannata need kriitikat, tõsimeeli neid luuleraamatusse küll ei tohi panna.

Kas sa artistina tunned veel oma esimeste albumite ja EP-dega ka sidet? Või tunduvad need pigem kellegi teise, mõnes teises elus loodud asjadena?

Ei, ma ei jätaks neid kuidagi mingisse eraldiseisvasse ellu. Olen väga õnnelik, et ma lolli peaga nii noorelt alustasin, sest see andis mulle nii palju aega kasvada, areneda, oma keelt leida, muuta iga plaadiga stiili või katsetada ükskõik millega, mis parajasti kõrva hakkab ja teha sellist musa või kirjutada selliseid tekste või nendel teemadel arutleda.

Mulle tegelikult väga meeldib see no-filter-lähenemine – muusika tegemine ilma igasuguse enesekriitikata. Need esimesed plaadid on natuke selline ATH-muusika, hästi palju elemente kokku pandud. Minu suure venna sõber, Holger, kes nime all Kolmnurk oli minu esimene produtsent, tegi näiteks "Balti jaamale" biidi, tema näitas mulle, et siin on FL Studio (muusikaproduktsiooni tarkvara, toim.), siit saad sämpli sisse võtta, siit saad lõikuda seda ja siit saad trumme panna. Siis ma hakkasin seal askeldama ja kohe CD peale ja kohe kümneka eest sulas müüki.

Ma müüsin seda igasugustele inimestele. Genkal on võib-olla isegi alles see esimene "Melomaniakk", mille ma arvutist plaadile kõrvetasin.

Jah, Kaspar Viilupil meie toimetusest peaks ka üks selline alles olema, mille sa ERR-i tõid.

No vot, kellel oli hea nina, see sai kohe käpa peale panna. See ei olnud miksitud ega midagi. Ma polnud kuulnudki, et miksimine ja masterdamine on mingid asjad, mis peaksid selle muusika kuidagi ilusaks tegema. See oligi puhas tegemise rõõm. Ma teen nüüd plaadi ja teen selle ise ja panen sinna kõik kokku.

Tegemise rõõm on alles? Või on vanusega mingit küünilisust ikka juurde tulnud?

Mingi küünilisus on kindlasti tekkinud. Ma mõtlen palju rohkem sellele, kuidas mu tekstid kõlavad ja toimivad. Kui kunagi olid need natuke nagu Frankensteini koletis – igasugustest lauajuppidest ja nahatükkidest kokku õmmeldud –, siis murdepunkt saabus ilmselt siis, kui tegin oma esimese päris plaadi. Enne seda olin juba kaks-kolm katsetust või miksteibi-moodi asja välja andnud, millest ma väga rääkida ei taha, kus kõlas siis see ATH-muusika.

Aga see esimene plaat, mis ka Spotifys siiamaani saadaval on, "Uinak" (2017), seal oli üks lugu koos Jarek Kasariga. Mäletan, kuidas läksin tema juurde Kalamajja salvestama, keldrisse, kus oli hästi palju süntesaatoreid – lahe mälupilt. Siis ta ütles mulle, et ma kuulan su neid laule ja sa meenutad noort mind, ma üritasin ka kogu maailma ühte ritta kirja panna, proovi see kahe sõnaga ära öelda ja vaata, mis siis juhtub.

Sellest ajast peale hakkasin rohkem mõtlema sellele, et igas loos oleks üks või kaks läbivat teemat – et see oleks enam-vähem seeditav, aga samas ei kaotaks eksperimenteerimise võlu. Mulle ikka meeldib katsetada, ma pole jäänud räppmuusikasse kinni. Mingil hetkel hakkas huvitama igasugune muu muusika ja nüüd oleme teinud täiesti pungi- ja rokiplaadi.

Võrdlus varajase Chalice'iga on päris asjalik. Samas tema pidas ennast justkui ikka räppariks, sina seda väga teha ei taha.

Ma paar aastat pidasin ennast räppariks, aga siis jõudsin järeldusele, et see ei ole mina. Haige petturi sündroom tuli ikka peale. Ma hakkasin räppi alles siis kuulama, kui ma hakkasin ise sarnast muusikat tegema. See kõik oli rohkem nagu nali – tegelikult kuulasin ma punki.

Mulle ei meeldinud kuidagi ka see silt. Eriti tollal, kui Soundcloud vaikselt hakkas ja kui räpparite peale mõelda, siis popid olid Beebilõust ja Metsakutsu. Kui keegi ütles "noor ja lootustandev räppar", siis see kõlas natukene solvanguna. Ma ei tahtnud endale mingit silti külge. Siis kõik arvavad, et ma olen ka nagu need vennad, aga tegelikult ma ju ei olnud, tahtsin teistsugust musa teha.

Kui mind oleks Beebilõusta ja Metsakutsuga seostatud, siis oleks võib-olla rohkem oodatud, et ma teen ka räppi, mitte ei hakka järgmisel albumil kohe akustiliste kitarride ja süntesaatoritega katsetama.

Kas tänaseni on räppari-tiitel veidi solvav? Tänaseks oled sa lisaks luuletamisele ka aina enam laulma hakanud.

Seal ongi see küsimus, et mis su enda isiksusega kokku läheb. Räppi kuulan ma täna väga-väga vähe, ma ei ole üldse kursis, mis seal toimub. Siis ongi natukene piinlik, kui keegi ütleb, et sa oled räppar ja tule nüüd räägi räpiteemadel, aga ma ei oska sellel teemal rääkida.

Aga noh praeguselt ajal – öelgu siis. Ega ma teen ju räppi ka. Kui Genka käis oma Legendaarne raadiot promomas, siis ta ütles ka, et Eik on hea näide uue kooli räpparist ja tema arvab, et ma olen ikkagi räppar. Kui Genka nii arvab, siis okei.

Ise enda peas oled siis lihtsalt artist? Või kes?

Luuletaja ja muusik on vist kõige lihtsam öelda. Ma saan aru, et inimestel on väga vaja neid üldistusi, et oleks lihtsam tarbida, aga ma katsetan ikkagi liiga paljudes erinevates suundades. Lõppkokkuvõttes on ikkagi oluline see, et ma kirjutan teksti ja kõige selle ümber hakkab tekkima heli.

Kas muusikaga koos või muusika saatel luuletamine on kuidagi turvalisem ka?

Mulle meeldib see palju rohkem, sest seal on rohkem võimalusi. Musa tegemise juures on muidugi äge ka kontserte anda. Kõik see energia, mis sealt tuleb, on võimas. Tekstile tekib täiesti teine dimensioon veel juurde, saab ka pillide ja helikeelega katsetada, selle asemel et ainult sõnadega mängida.

Lisaks sellele siltide-ristteele oled sa ka kuidagi popartistina kuskil peavoolu ja alternatiivse vahel. Oled sa kursis, kas näiteks MyHits või Sky Plus mängivad su lugusid?

Ma ei tea, ma ise ei kuula neid jaamu. Ainult siis, kui sõidan kellegi autos, kus need jaamad mängivad, aga siis pole kuulnud. Ma pole ennast sinna surunud ka kuidagi.

Mulle tundub, et sa oled justkui kuskil mitte-peavoolus kasvatanud endale nii suure ja lojaalse kuulajaskonna, et oled lõpuks kuidagi peavooluga liitunud, ilma, et sa oleks üritanud sinna tungida. Kuigi näiteks "Maikuuvihmad" võiks ju vabalt kõlada igas raadios. Aga mingit selget staadionite ja areenide ambitsiooni sinus siis ei ole?

Mulle ikka meeldib tähelepanu ja mulle meeldib erinevate stiilidega flirtida, aga ma ei taha kuhugi kinni jääda. Tahan endaga ausaks jääda, ma ei ole see tüüp, kes suudab hambad ristis teha seda musa, mis ainult n-ö "peale läheb" või "müüb", lihtsalt sellepärast, et see peale läheks või müüks.

Kas endaga ausaks jäämine on keeruline olnud? Oled avastanud hetki, kus hakkad ennast reetma ja astud paar sammu tagasi?

Viimaste aastate buum tegelikult ju algaski tänu n-ö MyHitsi muusikutele, tegime Villemdrillemiga koos loo ja viimane plaat seisneski suuresti selles, et ma tõstsin mõne popima räppari enda taustale ja vaatasin, kuidas ta seal hakkama saab. Selline eksperiment.

Aga enne seda perioodi oli mul kool ka veel kõrval, muusika polnud veel sada protsenti fookuses, ja siis ikka tiksus kogu aeg sees kahtlus, et kas peaks nüüd hakkama saamiseks seda sell-out-värki tegema. Nüüd ma seda enam ei tunne, sai kuidagi kuulajaskonda laiendatud ilma, et ma üle piiri läheksin. Ise tunnen küll, et olen enese ees ausaks jäänud.

Eks näis, kui palju järgmine plaat šokeerib. Võib-olla hirmutab see ära osa nendest inimestest, kes eelmise plaadiga arvasid, et nüüd jääbki nii ja järgmised viis plaati tuleb tümakat ja MyHitsi feature'id.

Pakub see mõte sulle elevust, et sul on võimalik keegi ära hirmutada?

Kindlasti, jah. Aga see kõik on juhtunud kuidagi kogemata. Samamoodi nagu need esimesed tekstid olid väga alateadvuse pealt kirjutatud, siis samamoodi tuleb kogu muu looming kuidagi ikkagi selle pealt. Ju siis on praegu selline periood, ma olen lihtsalt hästi palju kuulanud mingeid bände ja mõelnud – tavai, teeme ka sellist musa.

Su pikk karjäär tähendab ka seda, et sinu kasvamine on põhimõtteliselt avalikult dokumenteeritud.

See oligi, jah, täpselt see iga, kus sa ennast leiad. Kõik on jõudnud vahepeal ära olla. 20-ndate alguse väike kriis, kui sa oled kohe peale gümnaasiumit ülikooli läinud ja tunned, et oled 15 aastat järjest koolis käinud. Nüüd on pea täiesti tühi ja ei tea, mida eluga peale hakata, kas saab üldse hakkama. Arvatavasti ongi kogu mu kunst tulnud mingil moel läbi nende eneseotsingute.

Mis on kõige olulisemad nihked, mis sinus selle aja jooksul toimunud on?

Ma olen kuidagi kontsentreeritum, kindlasti olen rahulikumaks muutunud. Ma mäletan, et veel 11. klassis oli mul ärevuse ja stressiga ikka rämedaid muresid. See kõik kandus edasi ka muusikasse, mis oli kohutavalt depressiivne. Praegu on ikka rõõmsaid laule ka. Isegi kui eelmine plaat rääkis põhimõtteliselt läbivalt sellest, kuidas maailm ümberringi kokku kukub ja sõda ja nälg ja katk, aga meie siin pidutseme, siis see helikeel oli pigem ikkagi rõõmus. Tahaks öelda, et ise olen inimesena ikka helgemaks arenenud.

Kogu selle aja jooksul oled sa lisaks kõigele muule avaldanud ka kuus albumit, mis on päris kõva tempo. Sul käivad need loomeimpulsid siis pigem kiiresti? Ei ole seda, et kui ühe plaadi välja "oksendad", siis on vaja pool aastat taastuda, vaid saad kohe uuesti tegutsema hakata?

Need perioodid natukene kattuvad ka. Tegelikult oksendad seda plaati lõpuks ju kaks–kolm aastat välja. Kui mul on ideedekriis, siis ma võtan ette varasematelt plaatidelt välja jäänud palad ja hakkan vaatama, kas sealt saab midagi haarata ja hoopis uut alustada.

Mul tekib küll selline sisemine kihelus või nihelemine, kui ma ei ole pikka aega musa välja andnud. Eelmine aasta just oligi selline. Tegin uut plaati vaikselt, mis sai alles siin viimaste kuudel vormi ja valmis, aga enne seda andsin aasta jooksul kolm laulu välja. Meedias, ja eriti sotsiaalmeedias tundub, et kogu aeg kõik annavad midagi välja, räägitakse, kui teguderohke Eesti muusika-aasta oli, ja siis tekib tunne, et pean ka kohe midagi välja andma, sest muidu inimesed unustavad ära mind. See mehhanism, mis mind sageli tagant lükkab ongi see, et ma ei jääks mingi laviini alla, et inimesed mind ära ei unustaks.

See hirm käib siis sinuga kogu aeg kaasas?

Pigem küll. Ma tunnen, et me oleme teinud küll häid lugusid, aga ma arvan, et need kõige paremad lood on veel ees. Neid palasid veel ei ole, mille najal 20 aastat liugu lasta.

Ja nüüd aprilli lõpus tuleb seitsmes album. Kui su eelmisel albumil võis kuulda alternatiivsemat RnB'd, gruuvimat-funky'mat elektroonikat, siis nüüd kõlab tõesti päris palju kitarre, ka raskemaid reverb'iseid kitarre. On küll mõned erandid, aga põhimõtteliselt võib sellest rääkida kui sinu rokkalbumist.

Jah, võib öelda küll nii, äkki isegi post-punk, post-rokk või alt-rokk plaat on see.

Mis bändid need olid, mis sind sellele rajale suunasid?

Kaasaegsetest Fontaines D.C., Viagra Boys ja Amyl and The Sniffers, mis moodustavad kõik siukse suure ringi selles uues rokkmuusika tulemises. Mul hakkas endal ka sees käima, et kurat, kümme aastat on seda asja tehtud ja see kõik sai tegelikult alguse ühe väikese punkari vihast, nii et oleks aeg nüüd, kus selleks on ka kunstiline ja muusikaline võimekus, siuke plaat ära teha.

Esimene pala selle pealt oligi vist "Mini Cooper", mis istus pikalt-pikalt ja sealt edasi hakkas kõik kuidagi toimima. Mattias Tirmaste, mu bändi kitarrist ja põhiline produtsent, kellega oleme ka klassivennad olnud, on lapsepõlvest proge-roki ja jazz'i taustaga. Siis tal tuli pärimusmuusika juurde, aga mingi indie-tüüp ei ole ta kunagi olnud.

Me andsime intervjuud Mihkel Raua uuele muusikasaatele ja seal võttis heli Rein Fuks, kellega pärast siis rääkisime, et võiks koos midagi teha. Siis ta saatiski ühe tausta ja vaikselt sai ka Mattiasele need efektiblokid välja toodud, andis need meile tähtajatult laenule ja paari kuuga oligi roki-Mattias täitsa olemas. Siis kolmekesi Mattiase ja Reinuga kirjutasime need asjad seal telemaja keldris kokku.

Ma tahtsingi küsida, et kui sa alguses selle mõttega oma kolleegidele välja tulid, siis kas nad ehmatasid ära ka?

Maris Pihlapile oli see küll suur šokk. Tal on ka pärimuse taust ja nüüd tal on see amapiano-ajastu. See oli väga ootamatu talle, võttis alguses väga pika hambaga, et tema küll mingit indie-asja tegema ei hakka. Eks paljudel on eelmise kümnendi keskpaigast jäänud halb maitse suhu mingi indie-sleaze-stiilis muusikaga.

Albumi avaloos sa ütled, et kardad teki sees nutta tihkudes ärevuse kätte ära surra, aga ei saa, sest pead tegema plaadi täie tümakat, sest sa ei taha olla ainult luuleline ja kena.

Nii natukene ongi. Alles paar kuud tagasi lasin oma vanale klassivennale veiniklaasi taga plaadi pealt ühte demo, ta kuulas selle ära ja tema esimene reaktsioon oli: "Ei-ei-ei, see ei ole võimalik! See ei ole sina! Sinu muusika on ju see, et Mattias tinistab vaikselt kitarri, Maris laulab ilusasti ja sina luuletad sinna midagi juurde. Võib-olla on kusagil ka väike trummiklõbin, aga ei, see ei saa olla sina."

Mul on tunne, et päris paljudel inimestel on ikkagi mingisugune lihtsustatud arusaam minust, et ma olen kohutavalt õrna hingega luuletaja. Muidugi, suur osa minust on see ka.

Tunned siis, et see "luuleline ja kena" kuidagi siis ahistab sind?

Ei, otseselt mitte.

Aga mässad selle vastu?

Eks ma mässan lihtsalt iseenda vastu. Üritan elu jooksul lihtsalt kõik asjad, mis seal olemas on, endast välja saada.

Seal intros ütled sa veel, et "need lood ei ole selleks, et midagi õpetada". Samas see positsioon, millelt sa räpid-laulad-esitad, seal oleks justkui mingi kergelt õpetav moment sees. Või mingisugusesse väärtuskategooriasse sa ennast paigutad, mingid piirid paned maha ja täiesti neutraalseks ei jää, isegi kui su eesmärk pole võib-olla otseselt õpetada.

Jaa, kahtlemata. Ma ei jää ainult sümbolistlikuks või hingeliseks.

Uue albumi peal üritad siis seda mitte teha või tuletada meelde, et ennekõike on oluline ikkagi muusika?

See fraas sai öeldud ikkagi selleks, et mitte ennast kuidagi inimestele peale suruda. Eesmärki oma muusikas öelda, kuidas midagi tegema peab, mul ei ole. Ma ise kümne aasta pärast mõtlen ka arvatavasti hoopis teistmoodi. Mingisuguste vestlustega on samamoodi. Praegu ma räägingi niimoodi nagu ma mõtlen, samamoodi kirjutan ka teksti ja siis ta jääb sinna, aga seda ei maksa võtta sada protsenti tõena, see on lihtsalt midagi, mis ma kirja panin.

Aga mida sa ise ootad kuulajana?

Mulle peab ikkagi kõla meeldima. Sõnu, ma pean tõdema, ma kuulan ikkagi kõige viimasena. Tervik tuleb ikkagi enne ja hääl on pigem instrument. Mis on naljakas muidugi, sest ma oma muusikas keskendun hästi palju vokaalile, kuna ma ise need tekstid kirjutan. Ma isegi ei kujuta ette, mida võib tunda inimene, kes esimest korda mõnda mu laulu kuuleb. Kindlasti paljusid ajabki mu muusika juures kettasse see, et sõnu on nii palju, neile on vaja keskenduda ja ei saa muusikat nautida.

Eestikeelset muusikat kuulates on sõnad muidugi olulisemad, head tekstid annavad nii palju juurde. Väga hästi kuuleb ära, kui sõnad on kirjutatud lihtsalt selle jaoks, et kirjutada sõnad ka. Meil on vaja midagi, mõtleme mingid sõnad välja ja paneme laulu sisse. See hakkab veidi vastu. Sellepärast on mulle juba väikesest peale nii väga meeldinud Vaiko Epliku tekstid, tema valitud tekstid või Dagö tekstid, see on kõik omamoodi sõnamuusika. See annab tohutult palju juurde ja see on miski, mille poole ma ise olen püüelnud.

Kas sa võtad vahel ka kellegi laulu- või luuletekste ette ja analüüsid neid kuidagi tehnilisemalt?

Kui midagi väga kõrva on hakanud, siis ma olen ikka pulkadeks lahti ka võtnud, jah. Olen Sasslantisest sõnad üles otsinud, neid paberi peal lugenud ja üritanud aru saada, mispärast need mulle nii väga meeldivad.

Oled vastusteni ka jõudnud?

Ma olen sealt palju õppinud. Kuidas näiteks struktuuriga ümber käia, selleks ma mujalt ei olegi midagi õppinud.

Kas mingit vastutust oma publiku ees sa ikkagi tunned?

Kindlasti tunnen. Internetis on lihtne. Paned oma laulud sinna üles, hulk inimesi kirjutavad sulle, et väga äge, see mõjutas mind nii ja nii, sain raskest ajast tänu sellele üle, see on parim plaat üldse. Kuid see kõik on selline klikkimine, rõõmuhormoonide vastu võtmine.

Aga kui sa lähed kontserdile ja 500–600 inimest teavad neid tekste peast, annavad seda energiat sulle vastu, siis olen küll tundnud, et kurat, kui nad need juba pähe on õppinud, siis need mõtted on ka nende alateadvusesse läinud ja siis ikkagi tekib kahtlus, kas ma olen piisavalt hea, et olla mingi osa inimeste jaoks selline kultuuriline eestvedaja. Lõppkokkuvõttes teeme muidugi kõik ise oma tuleviku.

Samas vaevab mind ikka kogu aeg see petturi sündroom – ma ise ei loe kohutavalt palju raamatuid, tunnen, kuidas anglitsismid võtavad vaikselt mu keelt üle. Ma loen ingliskeelseid tekste netis ju rohkem kui eestikeelseid. See kõik läheb mulle ajju sisse. Kui lugeda kasvõi 15 aasta taguseid intervjuusid, siis näed, kuidas sõnavara on juba nii lühikese ajaga palju pisikesemaks jäänud.

See siis süvendab sinus seda petturi sündroomi?

Pigem küll. Okei, ma olen pikalt muusikat teinud, inimesed kuulavad, jätavad sõnu meelde, minule viidatakse kui artistile, kes kasutab hästi eesti keelt, aga kas ma siis inimesena tegelikult olen ka see tüüp, kes suudab eesti keelt läbi muusika elus hoida.

Kuidas sa sellele küsimusele vastad? Teed uue plaadi?

Põhimõtteliselt küll. Üritan olla nii hea inimene kui ma suudan.

Kas muusika kirjutamisel usaldad sa täielikult oma erinevaid produtsente ja ei sekku enne kui asi valmis, oled hoopis kunstiline juht, ütled, kuidas midagi võiks kõlada või kuidas võiks mingit pilli mängida, või paned ise ka ikkagi käed külge?

See toimub väga mitut pidi. Mõne taustaga alustan ma ise, mul mingisugused teadmised on produprogrammide kohta, kuigi solfedžot vms ma ei ole kunagi õppinud ja muusikalised teadmised suht sellega piirduvadki. Ja siis usaldan enda kõhutunnet ja teisi.

Uue plaadi puhul lasin ikkagi rohkem Mattiasel ja Reinul või Taavi-Peeter Liivil seal arvuti taga istuda. Ja siis vahel ütlesin, et siin võiks siukse breigi teha või need trummid on liiga nõrgad, vahetame selle välja ja paneme siia rohkem saturation'it peale. Aga kindlasti ei istu ma kodus ja ei oota, et keegi biite saadaks.

Viimastel aastatel on see muutunud ka. Kunagi mul oligi selline väga räpparilik lähenemine, produ saatis paki kümne biidiga ja siis ma valisin sealt enda tekstide jaoks sobivad välja, salvestasin midagi peale, sättisime need lood kuidagi sümbioosi, miksisime ära ja siis oligi plaat valmis. Nüüd on ikka rohkem seda, et tuleme kõik koos stuudiosse ja hakkame nullist ehitama sellistele sõnadele sellises stiilis lugu ja vaatame, kuhu välja jõuame.

Erinevaid produtsente ja kaasmuusikuid on sul olnud päris palju ja nendega on sul hästi läinud. Oled sa nad üles otsinud või on juhus nad sinu juurde toonud?

Mõlemat pidi. Näiteks Luurel Vargaga saime me niimoodi tuttavaks, et temaga tehti 2016. aasta Tallinn Music Weekil mingisugune intekas. Naljaga pooleks küsiti temalt täiesti suvaliselt, et samal õhtul esineb ka selline artist Eik, kas tahaksid temaga koostööd teha? Ta vastas siis, et jaa, võib küll. Ma kirjutasin talle, et sul on lahedad taustad, teeks koos mingit värki ja siis sealt läkski. Eestis on lihtne lihtsalt üksteisele kirjutada.

Kas mingi suur unistuste koostöö on sul veel tegemata?

Otseselt mitte. Uue plaadi puhul oli suur unistus teha midagi koos Riste Sofie Kääriga, sest ta on lihtsalt nii kõva tüüp. Viimastel aastatel nii palju teinud ja silma jäänud. Nagu Meisterjaan, kes hiljuti temaga koos loo tegi, ütles, et tegi selle kohe ruttu ära, enne kui Riste Taylor Swiftiga koos tuurile läheb. Minul oli sama teema. Saigi koos pikk 12-tunnine stuudiosessioon tehtud ja kõik toimis.

Sa seda korraks ka riivasid, aga, tõesti, viimaste aastate jooksul oled kutsunud enda muusikasse külla artiste, keda seal esimese hooga ette ei oskaks kujutada, ning käinud ise samamoodi külas, viimati näiteks Margiiela albumil, keda võiks ehk, kui sind korraks hiphoppi paigutada, pidada justkui sinu vastandiks.

Algselt pidi sinna plaadile minema üldse Larry June'i ja The Alchemisti stiilis lugu, mida me koos Mattiase ja Luurel Vargaga pikalt tegime, aga see ei läinud lõpuks käiku. Siis kutsus Margiiela meid lihtsalt stuudiosse hängima. Ta ise ütles ka, et isegi kui sellest lugu ei tule, siis ma tahaksin lihtsalt hängida stuudios ja mussi teha. See oli kuidagi nii lahe lähenemine. Mul on ikkagi alati siht silme ees. Kui ma lähen stuudiosse, siis peab ka mingisugune laul sealt tulema. Kõik on praktiline, paneme tabelisse kirja kõik ja siit tuleb "plaat". Mitte et jämmime ja hängime. Aga ta kutsus ja läksimegi. Seal olid ka Max ehk Kermo Murel ja Maria Kallastu. Kui nad seal oma salme juba salvestasid, siis ma mõtlesin, et ma teen siis ka.

Kas kunagi oleks sellised koostööd sinu jaoks ka mõeldamatud olnud?

Kindlasti, umbes 2018, kui Villemdrillem esimeste lugudega välja tuli, oleks veel olnud selline aeg, kus ma oleksin mõelnud, et see on mingi kuradi naljamuusika ja ma ei hakka küll seda tegema. "Mina teen tõsist asja ja siit tuleb indie-kitarridega hiphop." Kuidagi suutsin sellest lahti lasta.

Sarnane teema oli kunagi Boipepperoniga. Umbes 2016 või 2017 kirjutas ta mulle Messengeri, et "jou, mul oleks sulle võib-olla paar biiti pakkuda" ja küsis, kas mul on talle mingeid produmisnippe jagada. Ta ei olnud siis veel ühtegi lugu ise välja andnud ja ma vastasin kuidagi üleolevalt, et ei, mul on oma produtsendid olemas ja siin on mõned Youtube'i tutorial'id, õpi ja arene. Läks paar aastat mööda ja siis ta oli juba hakanud endale hullult nime tegema. Jumal tänatud, et me tülli ei läinud sellepärast, et ma talle niimoodi vastasin.

See oli ka põnts, millelt jõudsin aastaid hiljem siis järelduseni, et mitte kunagi ei maksa alahinnata inimesi. Isegi kui tundub, et nad teevad mingit naljamusa.

Su sõnades on omal kohal nii klassikalisemad kui ka tänapäevasemad isamaalised kujundid. Põgusamad fännid võivad seda sinuga ka rohkem seostada, kui seda tegelikult su muusikast leiab. Kust ja kas need n-ö "isamaalised kujundid" sinu seest tulevad?

Meil on nii pisikene riik, et see rahvuslik identiteet ikkagi kannab palju. Kui sa teed sellises pisikeses skeenes midagi koos, siis kõik käibki ümber selle. See on kuidagi väga loogiline.

Tallinn on ka vist su jaoks oluline ja on paljudes lauludes ikkagi see füüsiline ruum, kus lood-tekstid aset leiavad.

Ma olen suurema osa oma elust siin veetnud, jah. Ning ma ei ole suur reisija, eks sealt tuleb see patriootlikkus ka – mulle lihtsalt meeldib Eestis olla, mulle meeldivad Eesti asjad. Ma olen elu jooksul vähe reisinud ja kui kuskil ära käin, siis on alati hea kodus tagasi olla.

Aga jah – tuleb kirjutada sellest, mida sa näed. Ja kui ma näen põhimõtteliselt igapäev Telliskivi ja Hobujaama kanti, siis see on see, millest kirjutada.

Oled sa rahul Tallinaga?

See on selline vihkamise-armastamise suhe. Minul lube ei ole, aga Tallinnas on väga keeruline nii jalakäija kui ka autojuhina. Kellegi jaoks ei ole liiklemine mugav. Või teedekoristus, kõnnid põlveni lörtsis Pärnu maantee viaduktil. Mulle väga meeldib ka jalgrattaga sõita, aga ma kardan ka kogu aeg, sest mul on olnud päris palju juhtumeid, kust pimeda nurga tagant tuleb täie hooga auto ja ma pean pidurit tõmbama. Sellised asjad teevad ebamugavaks. Kultuuriasutuste vaikne väljasuremine muidugi ka. Sellised hakkamasaamise asjad, mis on ebamugavad.

Samas on siin nii kodune, olen sellega harjunud. Siin on kõik inimesed, keda ma tean, ja sellepärast ongi siin hea. Tegelikult väga chill koht kus elada, võrreldes mõne teise linnaga. Suurlinnas ma ei suudaks olla. Londonis tuli mul täielik paanika peale. Inimesed loobivad prügi maha, neid on nii palju, kõik sõidavad kuhugi, miks see nii suur on, miks ma ühest kohast teise kaks tundi pean sõitma?! Tallinnas sõidad kaks tundi, siis sa ei olegi enam Tallinnas, vaid Tartus. See kompaktsus paneb elama.

Kas Tallinn on noortesõbralik linn?

Kui sul on head sõbrad, siis on tegelikult kõik hästi. Suurema osa oma noorusest olen ma veetnud ikkagi mingitel majahängidel. Sest sul on mingi viis kohta, kus käia ja ööelu nautida, ja need hakkavad ennast väga kiiresti ammendama.

Su uue plaadi peal käivad ka läbi kaks mõtet – ühelt poolt see, et enda üles leidmiseks ei pea Berliini kolima, teisalt nõuab sinu hääl loos "Tallinna experience" ka seda, et saaks siit sügavast külmikust minema.

See "Tallinna experience" sai kirjutatud inspireerituna "Pikkadest paberitest". Ma olen seda kaks korda vaadanud ja seda filmi vaadates tekkis küll tunne, et "Tallinna experience" ongi see, et sa kõnnid ühest kohast teise, samal ajal on hästi külm ja pime, autod sõidavad mööda ja pritsivad sind millegagi.

Samal ajal on hästi naljakas see eestlaste paradoks, et kõik tahavad kuhugi välismaale ära saada. Vahepeal rääkisid hästi paljud muusikud, et "aa, ma lähen nüüd Berliini pikemaks ajaks, lähen teen seal mussi ja vaatan õige klubielu üle". Siis tulevad mingi hetk saba jalge vahel tagasi, sest kui sa oled ise täpselt samasugune inimene edasi ja ei suuda ennast muuta, siis jääb kõik su ümber ka täpselt samasuguseks.

Sul ei ole siis ka seda kihku, et välismaal esineda ja seal tuntust koguda?

Siis peab Tirmaste rääkima neid ingliskeelseid vahetekste. Ma hakkaksin ilmselt räigelt puterdama seal. Minu jaoks on esinedes kõige hirmsam asi need vahetekstid. Eriti esimene vahetekst, see on nagu mägi, millest on vaja üle saada. Peale seda lähed juba mingit sorti meditatiivsesse olekusse. Lood on juba selged, esitad neid ja laval tekib tunne, et sa oled kõige karismaatilisem vend üldse. Aga kui sa ei ole saanud publikul kõrist kinni ja esimene vahetekst läheb pekki, siis ma tunnen küll, et kõik on lörri läinud. Kuid kindlasti oleks äge esineda ka välismaal, aga ma ei tea, kas need inimesed aru saavad.

Septembris ootab sind ees sinu karjääri suurim kontsert Kultuurikatlas. On see oluline verstapost su karjääris?

Mingil moel kindlasti, aga natukene see asi ka, et mänedžer on selle mõtte kunagi pähe istutanud ja siis hakkad ise ka mõtlema, et päris äge, võiks küll suurele rahvale esineda. Ja nüüd siis panime ettevaatlikult juba pool aastat ette piletid müüki.

Kultuurikatla täitmine siis natuke hirmutab?

Mind hirmutab see, kuidas see kava üles ehitada. Ma kujutan ette, et kõigil on täiesti omaette ootused, et mis seal saama hakkab. Kindlasti ei hakka ma mingit hullu spektaaklit tegema, Florianit kindlasti ei ületa, nii kõva etendust ei tule. Aga ma olen juba päris paljude külalistega rääkinud, bänd on ka koos, aga lugude valimine on veel ees, sest valik on suur lai.

Tahtsingi küsida, jah, et mis sa seal teed, et oli vaja kontsert vaatusteks jagada?

See on kahes pooles lihtsalt. Vaheajal on ka üks esineja, et lihtsalt minu muusikale veidi õhku vahele lasta. Esimene pool kestab umbes tund või poolteist, siis ei jaksa nii pikalt hüpata ja on endal ka hea väike mõttepaus võtta.

Millega või kellena sa meelde tahad jääd?

Pigem ikka heaga. Ära võiks lõpetada siis, kui enam häid ideid ei ole, et ma ei muutuks selleks vastikuks vanameheks, kes kusagil valju häälega lolli juttu räägib.

Ja lõpetuseks – mis oli möödunud aasta kõige parem plaat?

Ma ütlen ikkagi Fontaines D.C. "Romance".

Aitäh!

Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.