Suur osa inimesi ilmselt juba teab, millest "Fränk" räägib. Filmid noorte üleskasvamisest väikelinnas pole just midagi uut. Sellega kaasnevad võlud ja valud, armastus ja vägivald, põlvest-põlve päritud trauma ja veel muudki. "Fränki" teebki unikaalseks mitte see, millest ta lugu jutustab, vaid kuidas seda jutustatakse.

Minu jaoks on tegemist on ülimalt siira ja ausa vaatega õpitud käitumisse. Sedalaadi käitumist on erinevat – vägivald, alkoholi ja muude mõjuainete kuritarvitamine, enesevigastamine või lihtsalt see, kuidas me teisi inimesi igapäevaselt kohtleme. See kipub ka tihtipeale olema tsükkel, mida me enda lähedaste kaudu edasi ketrame.

Kontrastiks leidub "Fränkis" ka mitmeid õnnelikke hetki, kuigi need mõjuvad halva kõrval kohati tühisena. Samuti näitab film vaatajale, et sarnaselt halvale käitumisele on ka ka hea käitumine õpitav. Peategelane leiab kaastunde mitte ainult nimitegelases, vaid pea kõigis inimestes, kelle ta enda uuest keskkonnast leiab. Oleks ju lihtsam jätta teised tegelased kõrvale ja tegeleda ainult peategelase emotsionaalse maailmaga, ent režissöör Tõnis Pill süvendab peategelase lugu, otsustades kohati keskenduda rohkem neile, kes teda ümbritsevad.

Kõik tegelased muutuvad selle tagajärjel palju rohkem lihast ja luust inimesteks, süvendades seeläbi ka peategelase suhteid teistega orgaanililselt ja tehes kogu maailma ning loo seevõrd rohkem usutavamaks. Kõik elab sünergias ja tugevdab teineteist. Kõigel halval on alati põhjus, ükskõik kui arulagedalt õel või kuri see tunduda võib. See-eest pole põhjus kunagi vabandus ja igaühe vastutus on nende enda kätes.

See lugu sobib krooniaega justkui valatult, täpselt enne nutitelefone, kui mul ja kõigil, keda teadsin, olid veel pisikesed Nokia nuputelefonid (kui üldse telefon oli!) ja laule saadeti infrapuna teel ühest seadmest teise. Kuigi tegu võib olla 2006. aasta Kehraga, siis võiks see linn filmis olla ükskõik missugune väikelinn väljaspool Tallinnat, sellega paigaga on väga lihtne samastuda, kuna eredalt ei jää kumama mitte asukoha geograafia, vaid selle hingeline tunnetus. Müts maha. Mainimata ei saa jätta eestlaste keelekasutust, harjumusi ja sotsiaalelu, mis väga autentselt ekraanist välja voolavad, samuti kunstnike-kostümeerijate-grimeerijate tööd: iga asi ekraanil kuulub sinna ja polsterdab seda suurepärast tervikut hämmastavalt tõhusalt.

Stsenaarium ise on üpris klassikalise tundega, kuigi selle sisu ja iseloom on niivõrd omanäoline ja tõetruu, et isegi, kui mõni juhtum või loo haru on kohati etteaimatav, ei võta see löögi tugevust vähemaks ja täidab alati oma eesmärgi täisväärtuslikult ära. Tegemist on ühe kõige elavama stsenaariumiga, mis Eestist tulnud on. Pea kõik näitlejad teevad tekstiga suurepärase töö – rollid on usutavad ja Pilli sulest tulnud stsenaarium ei tundugi järsku üldse nii "kirjutatud". Dialoog kõlab tuttavalt ja heas mõttes argiselt. Üheksaliikmelist poistetuumikut ei saa mainimata jätta, nad on selle filmi ellu hinganud ja lausa pulbitsema pannud. Sügav kummardus neile kõigile.

Filmi viimane vaatus on justkui pidev lõppemise tsükkel – ja erandlikult ei ole see otseselt halb asi, kuna kõik kokku seotud otsad on hädavajalikud, et anda filmile talle omane sügavus. Ilma nende kokku seotud otsteta poleks tulemuseks pooltki nii emotsionaalselt terviklik lugu. Sellistel teemadel Eesti filmid jäävad minu jaoks tihti hõredaks ja pinnapealseks – teatan suure rõõmuga, et "Fränk" ei ole kindlasti üks neist.

Muusikalised motiivid on kenad, kuid mitte midagi jalustrabavat. Siiski mängivad nad filmiga ideaalselt kaasa ja leiavad pusletükkidena oma koha. Helirežii on kaalutletud ja pildiga kokkusulav, kunagi ei ole midagi puudu ega üleliigset.

Operaator Peter Kollanyi teeb väga-väga hea kaameratöö, sellisest realistlikust loost nagu otseselt midagi ülemäära kõrgendatut ei ootakski. Visuaalid on alati sobivad ja põhjendatud. On äärmiselt südantsoojendav, et meie armsat Eestit saab ka niimoodi läbi ekraani näha. Kui Meel Paliale äsjavalminud "Pikad paberid" on justkui ood Tallinnale, siis "Fränk" on ood kõigile väikestele asulatele, mis Tallinnast kaugemale jäävad.

Olles ise filmikunsti tudeng, immitses filmist pidevalt BFM-i tausta hõngu, mis oli kuidagi meeldiv meeldetuletus sellest, et selle, mida ma ise hetkel õpin, on vilistlased laia maailma kaasa võtnud ja rakendavad seda vägagi õnnestunult. Õppetunnid, mida ise alles käega katsun, tulevad ka siit filmist läbi. Filmi kallal töötas lugematu arv BFM-i vilistlasi ja tudengeid, kes lippu kõrgel hoiavad ja Eesti filmi helladel kätel ainult paremuse poole kannavad.

Tõnis Pill on minu arvates teinud ühe Eesti parima täispika debüüdi ja ma jään suure huviga ootama, mida tal järgmisena varrukast tõmmata on. Endamisi loodan, et tuleb täiesti uus suund millegi täiesti ootamatu poole, aga eks näis, kuhu alateadvuse nähtamatu käsi juhatab.

Üks Eesti tugevamaid noortefilme, kui mitte parim, kuigi ei taha ka seda otseselt selleks raamistada, sest ta on lihtsalt nii palju enamat.