Viimane kord, kui kohtusime, oli see Ljubljanas Mentil, kus sa olid ühes paneelis ja esinesid ka. Tegemist on muusikaavastusfestivaliga, millega võib-olla esialgu seostuvad alustavad artistid. Ajukaja on juba kümmekond, natuke peale, aastaid tegutsenud. Mis väärtust see seal esinemine sulle esinejana kandis?

Ljubljanas esinesime koos Mart Aviga, kes on praegu Balkani turneel. Mulle Mardi seltskond meeldib ja temaga koos veedetud aeg on alati väärtuslik. Pakkumise tegi Ingrid Kohtla, kellele ma tavaliselt "ei" ei ütle. Lisaks olen ma alati unistanud Ljubljanasse minekust, sest nõukogude ajal paistis Ljubljana idabloki kõige vaba- ja läänemeelsema kandina.

See on tõsi, et ma ei ole mingi showcase-festivali inimene. Viimati käisin sellisel festivalil aastal 1990 New Yorgis New Music Seminaril Röövel Ööbikuga. Tallinn Music Weekil muidugi ka, aga see ei lähe arvesse. Mul oli üllatav Ljubljanas ka Puuluupi esinemas näha. Eeldaksin, et nad on juba sellise level'i artist, kes enam ennast tasuta näitamas käima ei pea.

Aga kuidas sul enda pakkumise, reklaamimise, promomisega üldse on, sest sind seostatakse põrandaaluse skeenega, kuigi nimena oled laiemalt tuntud. Kas see pani mõnes mõttes kahvlisse ka, et sinult oodatakse sealt seda, et sa tutvustad end natuke aktiivsemalt?

Viisakas inimene ikka tutvustab ennast, niimoodi mõõdukalt, täpselt nii palju, kui vaja on.

Aastaid tagasi vestlesin muusika promomise teemal briti produtsent Frankie Valentine'iga ja tema ütles põhjapanevad sõnad, et hea plaat promob ennast ise. Ning tõesti nii see ongi.

Näide – Florian Wahl. Ta on ju mingis mõttes vana tegija. Aga nüüd tegi lõpuks albumi, mis ka album on ["Katarsis Garanteeritud", Umblu 2022]. Mäletan, kui esimest korda seda materjali kuulasin, väsinuna pühapäeva õhtul pärast Mägede Häält. Mul olid põsed rõõmupisaratest märjad. Hetkega oli selge, et see on ju aasta album. Florianil oli enne albumi ilmumist Spotifys konkreetselt null kuulajat. Nüüd on 5000. Seda oli huvitav jälgida, kuidas pärast plaadi ilmumist number kasvama hakkas. Me ei teinud mingit hullu promo. Pressiteade vist ikka oli, aga me seda eraldi ei push'inud, sest kui asi on hea, siis see müüb. Sama lugu oli Chalice'i esimese albumiga. Me ei käinud ju hommikutelevisioonis sellest rääkimas. Ei.

Või võtame Nublu, keda küll mina ei ole välja andnud. Need olid lihtsalt head lood, mis ennast ise promosid.

Praegusel ajal, kui kõik on nii kättesaadav, kõike on isegi liiga palju, siis kas muusika leidmise-avastamise mõnu on ka kuidagi ajas muutunud? Sina mäletad aegu, kui kõik ei olnud nii kättesaadav ja kõike ei olnud nii palju.

Muidugi mäletan.

Kui ilmus The Smithsi "The Queen Is Dead" sõitsin hommikul kell 5 bussiga Riiga plaadimäele. 24 tundi hiljem jõudsin tagasi koju Kohtla-Järvele. Ja ega ma siis magama ei heitnud – hakkasin plaati kuulama. Ma ei näe, et tänapäeval peaks muusika pärast nii palju vaeva nägema. Praegu kirglikult midagi ei tahagi, sest see tuleb nii lihtsalt kätte. Nii tugevat nälga enam ei ole, sest kogu aeg on midagi, mida suhu pista. Kõht on kogu aeg kergelt täis. Mõned söövad üle.

2020. aastal ilmus Ajukaja "Rock'n'Roll" kassett, mida oli vist kuskil 60 tükki. Kas selline rariteetsuse tekitamine, kus sa ei panegi oma asja digisse, see ei olegi kõigile kättesaadav, on natuke tingitud nostalgiast selliste aegade suhtes või miks see vajalik on?

No see on seda sorti eputamine, jah. Porridge Bulleti [üks Saaremetsa plaadifirmadest Umblu ja Memme Vaeva kõrval – toim] asjad ilmusid mul pikalt ainult vinüülis ilma digitaalse levita. Selliseid snobistlike plaadifirmasid oli muidugi omajagu. Neid on siiski vähemaks jäänud, sest pikas perspektiivis see ei töötanud. See on pikem teema. Ma võiks sellest pikalt rääkida, mis selle kõik ära rikkus.

Räägi pikemalt.

10–15 aastat tagasi oli hulgim plaadifirmasid, mis levisid ainult vinüülil. Ei leidnud sa neid üheski voogedastuskeskkonnast, neid ei müüdud digitaalselt. Kui tahtsid kuulata, siis pidid plaadi ostma. Tiraažid olid väikesed. Kui jätsid ostmata või magasid maha, siis jäi see ka kuulmata. Muidugi olid lurjused, kes panid selle ikkagi oma Youtube'i kanalisse, müüsid vahele reklaami ja teenisid sellega raha, kui oli populaarne asi muidugi. Aga tihti võeti need sealt ka maha. Varasemalt oli see vähem reguleeritud. Samuti ilmusid plaadid, mis olid mõeldud müümiseks ainult mõnes konkreetses plaadipoes. Mujalt sai neid teinekord ka, aga ainult leti alt. Tegin Bulletiga ka mikrotiraaže. Neuronphase'i albumit pressisime näiteks ainult 70 eksemplari. Loomulikult osteti see juba enne letile jõudmist kõik ära. Ei ole just teab mis ratsionaalne tegevus, aga mulle see aeg ja maailm meeldis. Kuni tuli see totakas vinüüli-revival.

See oli moment, kui iga – vabandust – loll tundis äkki vajadust, et muusikat peab vinüülplaadilt kuulama. Ühtäkki oli vinüülplaat prestiižne. Ma mäletan, kui nägin, et ilmub Siiri Sisaski vinüül, siis oli selge, et nüüd on vinyl revival lõplikult ka Eestis kohal. Kohutav. Vinüüle hakati jälle kaubanduskeskustes müüma, sest kust see tavaline inimene ikka plaate ostab kui mitte juustupoe kõrvalt. Päris plaadipoes, kus müüja sulle ka muusikast midagi rääkida oskab, käidi kord aastas, seda päeva nimetatakse record store day'ks. Aga taristu ehk vinüüli pressivaid tehased olid tegevuse ammu lõpetanud. Vinüül kui formaat oli aastaid ju olnud friigiala, kus tegutsesid minu sorti tüübid, kes tegidki oma kolmesajaseid tiraaže. See väike vinüülimaailm elas väga mõnusat elu. Nüüd, kui tekkis nõudlus, ärkasid ka suured plaadifirmad. Need hakkasid meeletutes kogustes teab mitmendat korda jälle biitleid pressima. Kaubanduskeskused ootasid ju kaupa.

Varasemalt pressiti minu plaadid Hollandis, kus tiraaž võis vabalt olla sada tükki, nad olid kõigega nõus. Aga kui neile tuli ukse taha Universal või mõni muu major label ja nõudis, et neil on nüüd vaja 50 000 ABBA-t ...

Adele'i.

... Adele'i, ja minusugused friigid saadeti lihtsalt metsa. Alul tõsteti miinimumtiraaž 500 peale. Kui tihti ma müün 500? Minul on maksimaalselt kolmesajased tiraažid, mis kuradi 500? Sealt edasi tekkisid pooleaastased järjekorrad, et üldse jutule pääseks.

Õnneks tuli Tartusse tehas. Seal käis asi alul ikka väga ruttu.

Kui lühike see aeg enne oli siis?

Kahe nädalaga oli sul testpress käes ja põhimõtteliselt kuu ajaga plaat valmis. Ma tõenäoliselt pisut liialdan, aga võrreldes praegusega on jäänud selline mälestus vähemalt. Nüüdseks on muidugi Tartus ka pooleaastased järjekorrad.

Väikestel ainult vinüüli välja andvatel firmadel oligi küsimus, et kuidas ellu jääda ja leidsid, et selge – tuleb ka siis hakata digis müüma. Muusika on ju vaja välja saada. Mõned hullud on muidugi jäänud, keda endiselt digis ei leia. Küll on tublid. Austan selliseid muidugi. Porridge Bullet levib nüüd paraku digis ka. Natuke tilgub sealt raha juurde. Igal juhul oli see vinyl revival'i-eelne aeg üks tore aeg. Vaatan, et Resident Advisoris ilmus just artikkel väikefirmade peatselt saabuvast lõpust.

Ühel pool on tehnilised põhjused, nõudlusest tekkinud raskused ise oma toote valmissaamisel, aga teisel pool, nagu sa ütlesid, et "iga loll" tundis vajadust vinüüli kuulata. Miks vinüül ei või olla igaühele?

Võibki ja tore on. Aga mida nad tahavad? Nad tahavad seda sama vana jura, mida nad on eluaeg kuulanud, mitte osta uusi asju.

Ma käisin hiljuti üle pika aja Terminalis ja vaatasin, et misasja, mis on plaadi hinnad tänapäeval – 35 eurot, 40 – ja need on suurte plaadifirmade asjad, mida on antud varem välja kümneid kordi. Neil ei ole ju sellega uusi kulusid; need on kõik juba ammu ära masterdatud ja salvestatud ning nad müüvad neid ikkagi sellise hinnaga.

Vahepeal tuleb mõni remaster ja pannakse paar lugu juurde ...

Need remaster'id on ka juba 15 aastat tagasi ära tehtud, kui oli vaja järjekordne CD välja anda. Ma nii palju ikka tean, mis on vinüülplaadi omahind, eriti kui sa teed hiigelkogustes – neli-viis eurot. Mis hinnaga nad müüvad neid? 35. 50. Vastik äri.

Aga kui sa nägid, et vinüül hakkab uuesti populaarsust koguma, siis kas sul oli see naiivne ootus, et erisugune muusika, uus muusika levib tänu sellele ka kuidagi paremini? Kuigi lõpuks kukkus ikka nii välja, et inimesed ostsid seda sama vana legacy-, pärandmuusikat.

Alguses, kui inimesed hakkasid jälle grammofone ostma, siis korraks oli selline tunne jah, sest enamasti andsid vinüüle välja suuresti ainult spetsialiseerunud plaadifirmad ja artistid. Muud asja sa pidid ostma second hand'ina. Alguses oli küll, et näed, kui vahva, inimene tahab grammofoniga muusikat kuulata. "No tore! Näe, siin on plaadid" – "Ma ei tea siit midagi, kõik on imelik, tahaks midagi normaalset ...".

Aga meil on tiraažid praegu päris head.

Pudru Kuuliga siis?

Porridge Bulletiga, jah. Ma alustasin äsja uue leibeliga, mille nimi on Memme Vaev ja selle Jaapani asjal [Mariko Katsuragi "Seaside Highway"] on väga hästi läinud.

Millised need head numbrid on?

Ma kõva häälega neid numbreid ei ütle, aga meie keskmisega võrreldes on ta ikka päris hea. See on selline library- või siis vanemate, varem mitte ilmunud asjade leibel. Järgmisena on mul lootus Memme Vaeva alt välja anda LU:K.

Aga mis see valikupõhimõte seal on?

See peaks olema midagi sellist, mida inimesed tahavad. 

Kuidas sa selle välja selgitad? Mis sinu meetod on?

Alustuseks on mul Hollandis suurepärane levitaja. Ta teab enamasti, kus ja mis müüb. Minu asi on materjal leida.

Kui mul on "Trad.Attack! meets Siiri Sisask", siis levitaja ütleb mulle tõenäoliselt "aitäh, aga ei". Selleks on teised levitajad ja kanalid. Aga kui mul on varem avaldamata 90ndate Eesti jungle nagu seda on LU:K, siis sellise plaadi ostjad ta leiab maailma pealt üles.

Aga see turg on ikkagi mõeldud olema väljaspool Eestit?

Ikka, muidugi. Selle muusikaga, mida mina välja annan, ei ole Eestis piisavalt huvilisi.

Väga tublid on need Eesti artistid, kes suudavad oma tiraažid läbi müüa. LU:K-il läheks Eestis ehk ka hästi, sest nad liigutasid omal ajal paljusid. Florian on tehases ja tuleb ka kohe vinüülina. Eks näis, kuidas sellega läheb. See on muidugi puhtalt Eesti turule tehtud plaat.

Aga see ei ole isegi tingitud sellest, et ta laulab seal eesti keeles? Või on ikka tingitud sellest, et see kontekst on nii kohalik?

Kui sa lähed mõnda meie plaadipoodi, siis palju sa näed seal lätikeelset muusikat? Või bulgaaria?

Teinekord tahaks leida.

Need on erandid. Siis on see mõni new wave'i asi 80ndatest, à la Montenegro Joy Division.

Sa kirjeldad täpselt olukorda, mis minuga just Zagrebis juhtus.

Tore.

Aga läti pop, no ei leia seda Eestis. Venezuela R&B Eestis ei müü, ja ma arvan, et ta ei müü mujal ka, kui ta ei ole just rahvusvaheline hitt. Aga enamasti nad ei ole. Eesti asjaga kipub mujal sama lugu olema.

Ma muidu vaatan praegu üldse Brasiilia poole.

Sa käisid seal just. Kui pikalt sa seal olid lõpuks?

Kuu aega.

Kas see oli tööalane reis?

Selles mõttes küll, et kohtusin Guerrinhaga, kelle plaadi ma välja annan. Guerrinha on Rio de Janeiro muusik, kes mulle väga meeldib. Ilus andekas inimene. Ta teab palju ka vanemast Brasiilia muusikast, mida on meeletult. Brasiilia muusika pärandit on lüpstud muidugi aastakümneid. Aga seal on kindlasti stuff'i, millest maailm suurt midagi ei tea ja Guerrinha teab sellest asjast üht-teist.

Mis sorti stuff'i?

Tema rääkis meile pikalt Brasiilia progest ja bändidest, kes ei saanud kuulsaks, aga olid sellegipoolest väga head. Mõned tegijad on endiselt elus ja tema suhtleb nendega. Väga põnev. Ta sõbrad on ka favela funk'i pioneerid, kes on küll kuuldavasti kibestunud, kuna teised muusikud tegid nende muusika rahaks. Jällegi põnev. Maailm on huvitavat unustatud muusikat täis.

Guerrinha võttis mu jutule üldse sellepärast, et ma olen Eestist, sest siit on pärit Uku Kuut, kelle suur austaja ta on. Uku Kuut oli samuti põhimõtteliselt unustatud muusik, kuni PPU [plaadifirma Peoples Potential Unlimited – toim] ta avastas ja legendiks tegi.

OK, Brasiilia muusika. Aga kuidas selle amapianoga praegu on? Sina ja Siim Nestor olite suured entusiastid veel mõnda aega tagasi. Kuidas sel praegu Eestis läheb?

Eks see esimene tuhin hakkab vaikselt ära minema. Siin-seal siiski aeg-ajalt mängime pidudel. Super musa.

Samas avastasin mõnda aega tagasi ühe tundmatu Lõuna-Aafrika artisti [Demolition Boiz], kes on jube hea, ja kelle muusikat annaks hea meelega välja, aga nad ei vasta mulle. Lihtsalt ei vasta. Ma kirjutasin e-postile, kirjutasin Instagrami ... mitte mingit vastust. Sümpaatne samas.

Seen'i [kui keegi loeb su sõnumit, aga ei vasta sellele – toim] peal oled.

Ja siis oligi mõte, et ma pean sinna kohale minema. Et "tere kutid, ma olen nüüd siin". Eks selliseid asju oleks põnev välja anda. Amapianot ilmub vinüülil üldse minimaalselt. Samas leidub palju superhäid tüüpe, kel on Spotifys 70 kuulajat.

Selles mõttes mulle meeldivad voogedastusasjad. Kuigi mulle Spotify endiselt ei meeldi, siis tuleb tunnistada, et uue muusika avastamiseks on ta paraku super.

Spotify ei meeldi – kas on seotud artistide tasustamise mudeliga või on seal muud põhjused?

Tasustamise moment on muidugi naeruväärne. Ma saan kvartaalselt neid väljavõtteid ja loen, et 0,003 eurot loo kohta tiksus arvele jälle. Kõva – keegi kuulab su lugu ja sa saad selle eest 0,003 eurot. Motivatsioon missugune.

Saan aru, et populaarsetel poistel ja tüdrukutel läheb ka Spotify's teenimisega hästi. No tore seegi. Minusugustel friikidel on seis pigem lootusetu.

Aga Bandcamp?

Bandcamp meeldib mulle rohkem. Hoidsin neist pikalt eemale, sest mulle olid üldse kõik digitaalsed keskkonnad võõrad. Aga Bandcampis ma olen nüüd täitsa olemas. Aga liigses vaimustuses pole.

Ma olen avastanud, et kui ma olen plaadipoes ja satungi mingile täiesti tundmatule asjale, siis on päris hea, et saan Spotifysse selle nime lükata ja kuulata samal ajal teisi plaate sirvides esimesed lood läbi, et otsustada, kas ma ostan selle.

Aga miks üldse osta, kui saab niikuinii Spotifyst kuulata?

See on küsimus, mis tuleb ka alati iseenda jaoks ära vastata.

Miks peaks üldse inimene ostma vinüülplaadi? Milleks tal neid koju vaja on? Ma olen ka pooled oma plaadid maha müünud, aga ikka on neid liiga palju. Raadios on ka kapid täis. Milleks?

See nii-öelda crate digging [plaadipoodides, kaltsukates vinüülikastides sorimine – toim] on ka asi, mis vinyl revival'i tõttu ära lõppes, millest mul on väga kahju. Sest minu absoluutne lemmiktegevus oli käia plaadipoes ja osta plaate, millest ma ei tea mitte midagi. Aga kuna nad maksid nii vähe, siis polnud ka probleem, kui ostetu hiljem juraks osutus. Kui sa oled sellega nii pikalt ja põhjalikult tegelenud, siis sa saad tegelikult juba ümbrise järgi aru, kas plaat on hea või mitte. Kui sa otsid tantsumusa, siis näed ainult leibelit, sest seal ei ole isegi ümbriseid ja õpid neilt leibelitelt lugema, mis on potentsiaalselt hea asi. Paned jälle kõrvale, vaatad, kaks eurot, üks euro. Nagu vanasti käis. Aga nüüd on vinyl revival'i tõttu hinnad nii kõrged, et ma ei jaksa osta. Ei mingit regulaarset crate digging'ut enam. 70ndate-80ndate vana pahn on kõik 15, 25 eurot. Mida? See kõik, mis vanasti oli üks-kaks. Nüüd scroll'in selle asemel Youtube'i ja Tidalit või Spotifyd.

Ma korra pean selle detaili juurde minema – kuidas sa neid tantsumusa plaatide leibeleid loed?

Kujunduse järgi – mis fonti kasutatakse, mis on artisti nimi. Tantsumusa on enamasti anonüümne, siis vaatad artistinime järgi. Kui on lahe nimi, siis võib ka musa hea olla. Nime järgi tuvastad ka stiili. Siis vaatad plaadifirmat, kust see pärit on, milline on logo. See kõik on tegelikult ju hästi inforohke.

Esimene tõuge, miks ma selle intervjuusarja raames tegelikult mõtlesin sinuga rääkida, oli Raadio 2, kus sa oled algusest peale olnud. Me oleme sinuga varem ka sellest rääkinud, mis rolli raadio täidab ajal, kui meil on lineaarprogrammide asemel tekkinud nõudluspõhine sisu. Kas sa praegu tunned, et raadiol on endiselt oma koht?

Kindlasti on. Samas kommertsraadio on minu jaoks ebahuvitav. Aga raadio iseenesest on tänu netijaamadele muutunud. Kui kommertsjaamad kõrvale jätta, siis on raadiomaastik praegu mõnusalt kirju. Eetrisse pääsevad inimesed, kes ei ole klassikalises, FM-raadio mõistes üldse raadiokõlbulikud. Mulle see meeldib. Teinekord on muidugi parajalt häiriv kuulata, kui saatejuht ei tea tegelikult, kuidas raadiosaadet tegema peab. Pobiseb vaikselt ja veel mikrofonist mööda ka. "Professionaalina" või äkki siis päris professionaalina on teinekord natuke naljakas, aga ma arvan, et see on raadio samas jällegi huvitavaks teinud.

Me käisime R2 tiimiga aasta lõpus Saksamaal erinevate liidumaade ringhäälingu noortejaamades ning seal oli mitmeid huvitavaid momente. Näiteks oli jaam, kus ei räägita Ukraina sõjast, sest kuulajad tahavad positiivseid sõnumeid. Sõda on häiriv, ebameeldiv teema. Sellest ei räägi. Pleilisti võetakse ainult muude jaamade poolt juba hitiks mängitud muusika, ikka selleks, et kuulajat mitte tundmatu muusikaga koormata. Rokki ei mängita, räppi haruharva. Ja neil tohutult kuulajaid, kõigil jaamadel on oma festivalid, kus käivad mitmed kümned tuhanded inimesed, esinevad A-klassi EDM-artistid. Suht hämmastav.

Aga kuidas Raadio 2 on praegu sellel skaalal? Sest seal sees on justkui kaks raadiot.

Jah. On päevane programm ja õhtune vöönd – erinevad asjad.

Aga õhtune vöönd on sinu juhtida ja seal oli nüüd uue hooaja alguses see muudatus, et on teemapäevad. Me rääkisime sellest siis, kui see oli alles tulemas, aga nüüd on see mõnda aega juba olnud. Kas see idee on ennast tõestanud?

Ma ei tea. Natuke on vara veel järeldusi teha. Aga selge see, et raamidesse panek ikkagi teeb asja paratamatult natuke ebahuvitavamaks. Aga kui mõtled, et inimestel niikuinii aega väga ei ole, siis tulebki kõike lihtsustada ja raamidesse panna. Kes see tänapäeval ikka väga süveneda viitsib. Võib-olla on see õige. Huvitav on see, et raadioinimene – kui saatejuhtidest rääkida – siis see on ikkagi omaette tõug. Et neid on küll ja küll, kes tulevad ning arvavad, et nad tahavad kangesti saadet teha, ja siis kui on seda aastakese teinud, saavad aru, et enam ei jõua. Need, kes on üdini hingega raadiosaatejuhid, ei tahagi põhimõtteliselt midagi muud teha kui raadiosaadet. Jube lihtne on jah kogu aeg uusi saateid eetrisse tuua, aga kui ta aasta-kahe pärast ära vajub, siis ei ole suurt point'i. Iseenesest mulle meeldiks, kui meil oleks õhtuses vööndis rohkem saateid. Aga ma saan aru, et see ei ole võimalik.

Mahuks, aga ...?

Ei mahu. Noh, tegelt mahuks jaa, aga siis sa pead neid veel rohkem vahetama. Kui minu teha oleks, siis oleks üleüldse kogu saatepäev õhtune vöönd. Mingi à la BBC 6 Musicu stiilis, mis mulle tundub, et on selline kõigi muusikainimeste raadio, kus on igasuguseid erinevaid saateid.

Ma ise armastan seda kuulata, kui ma olen UK-s.

Mina kuulan autos. Mulle meeldiks selline jaam Eestis. Aga noh, eesti popmuusikat on vaja ka mängida, sest eriti veel inglisekeelset, seda naljalt keegi teine ei mängi peale Raadio 2, sest väga paljud ei pea inglisekeelset eesti popmuusikat üldse eesti popmuusikaks. Ja põhimõtteliselt ei mängi. Nii et noh, kes siis seda mängib?

Kes need jaamad on?

Kes nii arvavad? No meil oma ERR-i siseseltki nii arvatakse. Ingliskeelne eesti muusika väga tihti eesti muusikaks üldse ei kvalifitseerugi. Saan aru, et praegu tegeldaksegi sellega, et otsitakse arusaama, mis asi üldse see eesti muusika olemuslikult on. Sest kui see on ikkagi Eestis tehtud, aga laulab inglane, siis see ei ole eesti muusika. Või on?

Minu jaoks tundub see täiesti ebaoluline küsimus, millega tegeleda. Muusika on muusika. Hea muusika on hea muusika.

Mhmh. Aga see keelekvoot on Prantsusmaal seadusesse kirjutatud.

Tegemist on imperialistidega, selles mõttes ma saan kuidagi aru. Aga okei, Eesti kontekstis on sel ka oma argumendid. Mind on see teemapüstitus pigem kurvaks teinud. See on natuke juuksekarva lõhkiajamine.

Jah, tegevusteraapia.

Aga muidu Eesti noored muusikud, mulle tundub, et eesti keeles muusika tegemine täiesti sõltumatult sellest, millest me just rääkisime, on nende jaoks oluline ja fookuses. Enam ei ole seda kartust kõlada mullaselt, sest sa laulad emakeeles.

Jah, aga ma tean päris mitut Eesti artisti, kes ei kujuta küll ette, et nad popmuusikas eesti keeles laulaks, sest see ei ole nende jaoks võimalik. Nende jaoks ei ole see popmuusika keel. Aga minu arust oleks ka naeruväärne, kui eesti räpp oleks ingliskeelne. Kuigi üks näide vist on tinglikult räppartistist, kes ei tee eesti keeles ja läheb hästi.

Keda sa mõtled?

Tommy Cash oli mingil ajal ikka nagu mingit otsa pidi räpiga seotud.

Okei, temaga tekib küll see küsimus, et kas see on Eesti oma muusika.

Täpselt, ja see ongi see, et kui see on muusika, mis on Eestis tehtud eestlase poolt, aga on populaarne piiri taga, siis kas see on üldse eesti muusika? Iseenesest on see nunnu, et meil on oma väike nähtus nimega eesti popmuusika. See on eemalt vaadates väga armas ja ma kujutan ette, et äkki on mingi 300 000 inimest, kelle jaoks on see oluline. Võib-olla ei ole nii palju.

Sulle ei tundu, et eesti popmuusika on praegu heas seisus või?

Minu jaoks on hea eesti popmuusika mõõdupuu see, kui kuulen seda raadiost ja see ei häiri mind. Siis ma võin öelda, et tegemist on hea eesti popmuusikaga. Enamasti mulle käivad asjad ikkagi väga-väga-väga vastu. Ja mitmed Eesti populaarsed artistid – mul on füüsiliselt valus kuulata neid. Ma ei saa sinna mitte midagi teha. Aga ka vastupidi.

Tahad sa mõnda nime nimetada?

Ma tajun muusikat tihti füüsiliselt. On mingid lood, mõned lapsepõlve lemmikud, Ivo Linna "Vana vaksal" näiteks, mida raadiost kuuldes tardun põhimõtteliselt totaalsesse valusmagusasse nostalgiakrampi. Sa võid minuga samal ajal rääkida, aga ma ei kuule ega näe siis midagi, olen ära. Eks neid nostalgia-level'eid ole ka erinevaid. Noorema inimesena suutsin nostalgitsemist kergemini vältida. Nüüd hakkan vist vanaks jääma. Aga jah, "Vana vaksal" on geniaalne lugu. Meenutab The Strangles'it tegelikult.

Keda kuulata ei suuda? Smilers näiteks. Kuigi ütleme, et kui mind pannakse vangi ja siis Smilersiga piinatakse, nagu ameeriklased moslemeid metal-muusikaga piinasid, siis tõenäoliselt – nüüd ma räägin jälle kergelt irooniliselt –, intelligentse inimesena ma otsiksin sealt selle [iva üles], et lihtsalt ellu jääda. Samas Generaator M-i "Käed" oli mulle ülioluline lugu. Aga Terminaatorit ... ma vist ikkagi ei leiaks endas üles seda kohta, et ma ei sureks piinadesse. Selles ei ole Jaagup Kreem ega Terminaator muidugi süüdi, loomulikult. Samamoodi paljud asjad, mis mulle meeldivad, ei kõla mõnele inimesele üldse muusikana. Ma kujutan ette, et minu lemmik The Fall ajaks Kreemi hulluks. Nii et see on täiesti loomulik, see on OK. Aga minu jaoks on jah eesti popmuusika hea siis, kui ta ei häiri.

Sa räägid nagu tapeedist.

Jaa, aga ega tal nagu muud funktsiooni väga ei ole ju. Kindlasti on inimesi, kes istuvad kodus ja kuulavadki popmuusikat, aga üldiselt see tundub pigem ikkagi selline raadiotapeedi muusika, et ta on mingis mõttes teisejärguline.

See on huvitav, sest ma olen popmuusikat hakanud nägema hoopis laiemalt. Vähemalt välismaa kontekstis mulle tundub, et hästi palju on seda dekonstrueeritud popmuusikat, kus mehhanism seal sees on popmuusika, aga selle ümber on ehitatud kest, mis natuke nagu peidab seda. Ma olen Mart Avi muusikat ka kirjeldanud nii korduvalt.

Mhmh. Mardi muusika ongi selline, aga ... ära saa must valesti aru, ma kuulan väga palju popmuusikat. Mitte väga palju. Aga väärtustan ikkagi. Ja seda ma arvan ka, et nii palju, kui on praegu head popmuusikat, ei ole ammu olnud. Võrdleme või 90ndatega.

Kas sa räägid Eestist?

Ei, üleüldises plaanis ikka. Et kui sa vaatad, mis on kõige populaarsemad asjad, siis need on tihti seeditavad. Popmuusika ongi nüüdseks nii pikalt põrandaalusest innovatiivsest muusikast imenud nippe endasse, et see on saanud selle loomulikuks osaks. Ja enamasti teevad seda ülimalt andekad inimesed. Võtame kas või sellesama The Weekndi. See on ju täitsa OK kuulata. Mitte et mul oleks ükski The Weekndi plaat kodus, aga kui raadiost tuleb, need mõned lood, siis täitsa hea on olla. Olemuselt muidugi väga viisakas versioon synth wave'ist ja synth pop'ist.

Siin eelmise aasta lõpus sai mõeldud plaatide peale, mis olid väga popid, nagu Beyoncé, Kendrick ...

... Beyoncé oli vapšee house.

Nende puhul tõdesime Kaspar Viilupiga [ERR kultuuriportaali vastutav toimetaja – toim], et huvitav, kuidas sul on seal taga suured rahad, suured plaadifirmad, suur artist, suured meeskonnad, aga mingil moel on see kõik ikkagi autori näoga. Seal ei ole nii tugevalt peal seda tööstuse templit kui mingil hetkel varem, kui artist oma personaga ei tõusnud nii palju esile ja oli rohkem nagu vahendaja.

Nad on persooniloome ka ära õppinud. Ma ei tea, palju sa The Weekndi intervjuusid oled lugenud? On mõni üldse või?

Ma ei tea, kas ma olen ta intervjuusid lugenud.

No palun väga. Või oled sa mõnda tema intervjuud näinud? Ometi ta tundub sulle tuttav või vähemalt inimlik persoon. Aga no hästi paljud popartistid on ... selles mõttes rääkisid õiget juttu, et mingi hetk oli see ikka kohe väga tajutav, et see on kusagil kontorilaua taga valmis klopsitud. Kõik. Ja noh, kohe-kohe AI-ga läheb asi veel lihtsamaks. Hästi ootan seda AI-d ehk seda text to music varianti. Nii mõnedki inimesed räägivad, kui head muusikat nad teeksid, kui vaid oskaks. Nüüd avaneb neil see võimalus.

Muusika on põhimõtteliselt matemaatika.

Nii ja naa. Matemaatikas pole teab kui palju emotsiooni või romantikat. Matemaatikute jaoks võib-olla on.

Mind paneb pigem imestama, kui tihti teevad andekad muusikud surmigavat muusikat. Kui neil on ometigi antud võime teha imesid.

Kas sa räägid näiteks klassikalisest muusikast? Seal vallas räägitakse palju andekatest, väga palju on seda hype'i.

Nojah, klassikaline muusika on väga põhjalik ja pühendumist nõudev, aga nad on ikkagi interpreedid. Interpreedid mulle huvi ei paku. Filigraansusest ma ei oska eriti rõõmu tunda.

Sellega pahandad sa mõned inimesed kindlasti välja.

Mind ei huvita. Eks nad interpreteerivad tõesti omanäoliselt ja loovadki oma versiooni olemasolevast teosest – need on nüansid. Nad ei kirjuta ise muusikat. Minu jaoks on huvitav muusik see, kes loob muusikat. Mitte see, et keegi oskab hästi mängida – seda võib robot ka teha. Ja lõpuks teebki robot. Võimalik, et mingist hetkest paremini kui inimene. Malet mängib paremini, eks ole ja arvutab ka hästi.

See läks veidi teemast kõrvale nüüd. Aga sa rääkisid ennist, et raadiosaatejuhid on nagu eraldi tõug. Sul on Raadio 2-s eri saateid ja mõned, mis on eriti pika ajalooga, nagu "Vibratsioon" ja "Muusikanõukogu". Kuidas hoida pärast kõiki neid aastaid hoogu sees?

See on sellepärast, et muusika on nii hea. Isegi, kui homsest enam ühtegi uut plaati ei ilmuks, siis olemasolevat on sellistes kogustes, et ikka ei jõua kõike head elu jooksul ära kuulata. Ma põhimõtteliselt alles avastan Beethovenit. Mulle jõudis paar nädalat tagasi kohale, kui geniaalne on Beethoveni 7. sümfoonia. Püha müristus. Mitte, et ma seda alles nüüd kuulsin. Aga teadmiseni jõudsin alles nüüd.

Aga see positsioon, et sa oled raadios töötanud nii pikalt, samal ajal olnud ka muusik. Kas sa kujutaks ette ühte ilma teiseta? Et sa näiteks teeksid ainult muusikat ja raadiosse ei puutuks.

Väga ei kujuta.

Kas sa tead oma kuulajaid, kes need on?

Mitte liiga palju. Mulle tundub, et kui sa oled oma kuulajaga liiga sina peal, hakkab see sind ka lõpuks mõjutama. Tead, mida nad tahavad ja püüad siis neile meele järgi olla. See ei ole hea, pigem tupik.

Aga kui keegi kirjutab ja tänab, on see muidugi meeldiv.

Viimase osana võiks festivalidest ka rääkida, sest Saund [endine Sõru Saund – toim] ja Mägede Hääl teevad asju koos. Eesti festivalidega seoses on ikka soovitud, et meil oleks midagi sellist, nagu on lätlaste Positivus ja soomlaste Flow. Kas sa kujutad ette, et meil võiks siin midagi sellist teha?

Meil ei ole piisavalt inimesi. Väikseid festivale on veel kuidagi võimalik teha, aga suuri – see on liigkulukas. Ka nende väikeste tegemine on meeletult kulukas. Ma ei kujuta ette, kust need rahad tulevad, et siin teha à la mingit Flow Festivali moodi asja. Flowl on lihtne – seal oli linna tugi ja Soome on suur ja rikas riik. Sponsorid tulevad ka sinna, kus on inimesed, kellele müüa. Eestis on hästi keeruline, sest meid on jube vähe. Pluss – see koor, mis on riisuda, see nende kahe-kolme staadionikontserdiga riisutakse lihtsalt ära. Suurkontsertidega võetakse inimestelt see 250 eurot ära. Ega tal naljalt ei ole rohkem raha meelelahutuse jaoks.

Aga kuidas te Saundi ja Mägede Hääle puhul need fookused lahus hoiate, et ei teeks lõpuks kahes erinevas kohas samasugust festivali?

Kuna mina olin mõlemaga seotud, siis see oli ka üks põhjus, miks me ühinesime. Et pilt oleks selgem. Mina olin muidu selle kahe festivali vahelüli ja mul kippusid asjad aeg-ajalt peas sassi minema. 

Hääl ja Saund on siiski erinevad festivalid, sest nad toimuvad Eesti eri paigus. Mõlemad küll äärealal, seda küll.

Kas festivalid Eestis on alati miinusprojekt?

Ma ei usu. Aga see pluss ei ole ka selline, millest koju kirjutada. Meie teeme seda endiselt puhtalt mingisugusest lollakast entusiasmist. Kuna meil ei ole piisavalt vahendeid, siis on ka tiim väike. Kuna tööd on kohati ropult palju, siis tekib aeg-ajalt tunne, et miks me seda üldse teeme. Võiksid rahulikult suvel puhkuse ajal Hiiumaal metsas jalutada ja veini juua. Mina, loll korraldan sel ajal hoopis festivali. Mitte, et töö festivaliga juba varem ei käi, aga siis on põhimöll. Ja siis kogu su puhkus on tegelikult see, et sa müttad seal nagu hull, siis saab festival läbi ja lähed tagasi linna tööle. Samas muidugi, kui festival toimub, siis on alati tunne, et oh kurat, mõnus. Eks selle tunde nimel teemegi.

See oli natuke sümptomaatiline, mida sa kirjeldasid, et sa tegeled festivaliga sel ajal, kui sul on puhkus ja kui festival läbi saab, lähed uuesti tööle. See on nagu erialane kretinism nende inimeste puhul siin Eestis, keda seob muusikavaldkonnaga suurem kirg kui mõnda teist. Et sul töövälist aega justkui ei olegi. Su hobi ongi su töö. Kas sulle tundub, et see on hea koht, kus omadega olla?

Ma arvan, et see on õnn.

Isegi siis, kui see tähendab, et sa mõtled selle peale 24/7 ja tegeled sellega iga päev?

Selles mõttes, kui hakkab üle keema, siis tahes-tahtmata lülitad ennast mingi hetk välja, siis tõmbad hinge ja paned täie auruga edasi. Ma muidugi kadestan inimesi, kes teenivad hästi ... aga samas teevad tööd, mis neile erilist rahuldust peale raha ei paku. Et ma aeg-ajalt ikkagi mõtlen selle peale, et kurat, miks mina sellist elu ei valinud, küll oleks mõnus.

Miks see mõnus oleks?

(Naerab) Ma ei tea, et sul on raha ja elad mugavat elu.

Sa tunned, et midagi on praeguseks jäänud veel tegemata, mida võinuks teha, kui elu oleks niimoodi mugavam?

Ei. Ainuke asi, mida mina tahan teha, on muusikat, mis mulle endale meeldiks ja mind muu ausalt öeldes ei huvita. Ma olen endiselt laps. Olen siin oma liivakastis ehk stuudios. See on minu lemmikkoht. Tulen siia mängima. Enamuse ajast me ju ei salvesta ega kirjuta lugusid. Me lihtsalt paneme need junnid siin tööle ja siis, kui tundub lahe, siis natuke lindistame ka. Aga põhimõtteliselt mängime. Lapsed. Õudselt mõnus. Aga siis, kui vaatan jällegi täiskasvanuid, kellel ei puhu rahakotis tuul, siis aeg-ajalt teeb ikka kadedaks ka, kui näed, kui kuradi rikkad on inimesed.

Ma arvan, et see on aus tunne.

Tahaks ka, et oleks palju raha. Küll oleks mõnus.

Siis teeks mida?

Istuks stuudios (naerab). Ei-ei. Mul ei ole häda midagi. Mul on kõik jumalast hästi. Isegi kui ei oleks enam sentigi, siis tegelikult oleks ikka fine. Kõik on ju olemas.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.