Kohtume Anne Ermiga ühel märtsihommikul Jazzkaare kontoris Pärnu maanteel. Jazzkaare tiim on kogunenud hommikusöögilaua äärde, ja kostitab või ja leivaga ka mind ning neile külla tulnud Jazz Pesulate Andot, kelle firma on Jazzkaare nimekaim, aga ka üks truudest sponsoritest. Mingil hetkel läheb jutt Ermi suurele sünnipäevale, mis saabub küll alles sügisel. "Anne, mis bänd su sünnipäeval esineb?" küsib keegi, aga on näha, et juubelijutt ei istu Ermile üldse, ta ütleb, et ta saab hoopis 28 ja et vanus on ainult number paberil. Seega on ka meie intervjuu täiesti juubelivaba.

Anne, millist plaati kuulasite kõige viimati?

Sooääre Trio viimast plaati kuulasin viimati. Eks ma ikka eesti džässi uusi albumeid kuulan eelkõige ja siis sellele lisaks kõike, mida pakuvad internetiavarused ehk siis neid artiste, kes tunduvad aktuaalsed või põnevad. Kuulan nii palju, kui aega jätkub, aga ega siis kõike ikkagi jõua kuulata.

Sooääre Trio album oli arvestades seda, et Jaak on teinud igasugust karmi ja  avangardsemat džässi, väga leebe ja ilus.

Milline muusikakuulaja te olete? Kas kuulate muusikat taustaks või nii nagu loeks raamatut: panete tähele iga nooti ja iga käiku?

See on väga erinev. Kui ma kuulan artiste festivali jaoks, siis ma ei pane mängima albumi esimest lugu, vaid võib-olla kolmanda või kuuenda, sest  tavaliselt esimene lugu on kõige parem. Kuulan, kuidas kõlavad need keskmised lood albumilt, ja vaatan, kas on mõtet edasi kuulata või mitte. Ja vahel ei kuulagi lugu lõpuni – kui tundub, et see see ei meeldi või seda ei ole Jazzkaarele vaja, siis ta lihtsalt jääb unarusse.

Kas olete nõus väitega, et tegelikult on juba loo esimesest paarist taktist kuulda, kas on tegemist hea muusikaga ja hea heliloojaga?

Ei, kindlasti ei ole see nii. Oleks vaja vähemalt üks lugu ära kuulata, et aru saada, milline on see algne mõte. Väga tähtis, et sellel oleks ka tuum ja iva, ja et see kuskile edasi viiks, kui me räägime siin meloodilisest, harmoonilisest stiilist, sest muidugi võib olla ka mingi muu põhimõte ülepea. Ikkagi oleks vaja vaadata, kuidas osatakse arendada, siis värve juurde tuua ja kuidas lõpetada. Vaadata tuleks ikkagi pala kui tervikut, aga mõne albumi puhul on isegi parem kuulata tervet albumit. Näiteks nagu oli Kirke Karja uue trio albumiga. Mulle tundus, et kui üks pala ära lõpeb, siis jääb midagi nagu olemata või pooleli. Ja siis selle albumi ma kuulasin lõpuni. 

Öeldakse, et kogu rock-muusika põhineb saundi otsingutel, et saund tervikuna mängib üle kõik teised muusika komponendid, olgu selleks meloodia või rütm. Kas džässi puhul on ka mingi element, mis on olulisem kui teised?

 Ma arvan, et rütm on ikkagi oluline ja see improviseerimise paindlikkus: kuidas sinu liin kõlab kokku kaasmuusikutega. See teineteise mõistmine ja poolelt taktilt teatepulga ülevõtmine. Koosmäng on tõesti väga oluline iga koosseisu puhul, on see siis duo või bigbänd. Soolo puhul on muidugi täisvastutus ikkagi muusikul endal.

Aga kas muusikute puhul, olgu džässis või mõnes muus žanris, on muusikule vajalikud ka mingid erilised isikuomadused?

No ikka, väljapaistvate artistide-talentide puhul on see karisma ja kuidas ta suudab oma ideid selgitada ja teisi kaasa haarata. See on ikkagi tohutult oluline ja ma arvan, et kui ansambli liider kõigi näod täis sõimaks, siis ta ansambel läheks laiali. Aga see on tõesti väga hea omadus, kui sa suudad sisendada, et oi, see on põnev, see on midagi uut, palun tulge minuga kaasa, ärge mängige ükskõikselt. Kindlasti on liidriroll väga oluline, aga nagu ma ütlesin, ka kogu tervik on oluline. Kui kellelgi läheb rütm viltu või harmoonia metsa, siis ei tule sellest head nahka.

Ma just vaatasin Eesti filmi "Minu näoga onu", kus üheks tegelaseks oli kunagi kuulus olnud trombonist, kes oli pensionärina oma eluga ummikus ja vaesunud. Teie olete kindlasti näinud paljusid muusikusaatusi Eestis – miks kõigil ei lähe hästi ja miks mõned lõpetavad nagu too trombonist?

Mina ei ole selle üle otsustaja, aga kahtlemata on vabakutselise elu väga keeruline. Džässmuusikud on selles suhtes paindlikud, sest tänapäeval on ikkagi 90 protsenti neist saanud kas siis muusikakooli või muusikaakadeemia hariduse ja nad on võimelised mängima kas sümfooniaorkestris, popansamblis või rock-ansamblis. Ükskõik, kas on Eesti Laul või mingisugune konkurss, sa näed, et selles ansamblis on enamik liikmeid džässmuusikud. Sellepärast, et džäss üksinda ei too leiva peale midagi rohkemat. Võib-olla või toob, aga kui sa tõesti tahad natukenegi lahedamalt elada ja midagi endale lubada, siis pead järjepidevalt tööd tegema: on need siis salvestused teiste muusikutega, mis ei ole sinu ansambel või firmapidude esinemised, kus muusikud saavad veidi paremat tasu.

Meil on võib-olla džässis kolm-neli muusikut, kes suudavad ennast ainult džässiga elatada või isegi mitte ainult džässiga, vaid olla vabakutseline, ilma et töötaksid näiteks õppejõuna. Aga enamik muusikuid töötabki kas siis õppejõuna Tallinna, Tartu, Viljandi koolides ja mõned ka laste muusikakoolides. See annab ikkagi mingisuguse kindlustunde ja mõned on kindlasti seotud ka teiste kunstiliikidega, näiteks teevad teatrile muusikalisi kujundusi. Meenub just Mart Soo, kes on nii õppejõud kui on ka väga palju teinud lavastustele muusikat. Eks siin on variante erinevaid, aga võiks öelda, et kerge pole kellelgi. Erinevalt popmuusikutest on džässmuusikute tasud ikka palju madalamad.

Me Jazzkaarel iga kord tunneme, et tahaks eesti muusikutele rohkem maksta, aga kuskilt ei tule suuremat raha: ei suurene ei ministeeriumi ega kultuurkapitali toetused,  sponsoritega ei lähe libedalt sugugi, aga kes on jäänud, need on ikkagi väga truud meile. Kõik on vastastikuses seoses – majanduse seis ja kuidas läheb meie muusikutel. Just olid Toompeal kunstnikud ja vabakutselised loojad oma murega, et millised on nende garantiid tervisekindlustuseks ja pensioniks, ja eks see mure on ilmselt väga paljudel.

Kui palju see mõjutab näiteks noori? Kas nad vaatavad, et ma ei saa selles valdkonnas teenida, mul ei ole ravikindlustust, pensioni – ma ei lähegi džässi õppima?

See võib ka täitsa nii olla, aga kui see džässipisik on siin kord nakatanud, ja sul on elav eeskuju, kes on väga karismaatiline ja sul juba nagu midagi hakkab tulema, siis on raske loobuda. Džässmuusikud on kõik ka vähemal või suuremal määral loojad, nad on kas kaasheliloojad oma põhiheliloojale või siis aitavad helipilti kujundada. Muidugi võib juhtuda, et noored valivad hoopis mingi teise elukutse, aga on ka näiteid, et inimene läheb õppima ülikooli majandust või juriidikat, aga siis astub hoopis muusikakooli ja hakkab, kas siis Tartus Elleri koolis paralleelselt ülikooliga õppima ja siis lähebki džässi peale üle. 

Teie ise olete õppinud konservatooriumis heliloojaks.

Ma õppisin kompositsiooni konservatooriumis ja muusikakoolis muusikateadust. Jah, konservatoorium sai sümfonietiga lõpetatud ja vajalikud etapid läbi käidud, mis on siis romansid ja variatsioonid ja kvartetid ja sümfonietta, mida siis lõpuks ka dirigent Roman Matsov dirigeeris. Sellest on helisalvestis ka olemas ja Kadrioru vabaõhukontserdil kanti see ka ette. Aga nii-öelda keeruliste olukordade tõttu ei olnud võimalik jätkata heliloominguga, sest puudus koht ja tingimused, kus seda teha tol korral. Siis neelas mind raadio ja pärast neelas Jazzkaar.

Milliste unistustega te läksite õppima kompositsiooni?

Naisheliloojaid oli tol hetkel vähe: Lydia Auster ja Ester Mägi. Mõtlesin, et ma võiksin ikkagi päris kena kammermuusikat kirjutada. Sattusin õppima Villem Kapi juurde, aga Villem Kapp suri ära, siis ma sattusin õppima Eugen Kapi juurde. Ta oli muidu väga kena inimene, aga tal oli väga kindel arusaam,  kuidas tuleb kirjutada ja kuidas peaks muusika kõlama, nii et ta parandas mind päris palju. See mulle jälle väga ei meeldinud, sest tol hetkel ikkagi läks natukene vabamaks, ei olnud Šoštakovitš, Ravel ja Debussy enam keelatud

Ja kõik need uued kõlad väga paelusid. Ka esimesel Varssavi Sügisel käimine 1967. aastal, see uus muusika muidugi mõjutas ka väga palju. Tegelikult tol hetkel ma olin uue muusika fänn.

Arvo Pärdi "Perpetum Mobile" tuli Varssavi sügisel ettekandele ja Pärt sai tohutu suure menu osaliseks, aga seal oli ka väga palju muud põnevat. Tõepoolest Ameerika modernballetini välja ja Ligetid-Xenakised. Muidugi Poola heliloojad olid ka väga modernsed, nagu Grazyna Bacewicz. Seal oli neid nii palju ja mul oli lausa selline tunne, et Poola heliloojad kirjutavadki avangardsemat muusikat ja panevad ainult üksikuid märke partituuri. See oli kahtlemata väga inspireeriv, need esimesed nii-öelda loomingulise vabaduse ilmingud.

Elu läks aga teistmoodi ja ega ma ei ole väga kahetsenud, sest ma olen ikka öelnud, et kõike on väga palju. Muusikas ja kirjanduses või kunstis sa ei suuda seda kõige paremat osa nagu omastada, sul tuleb igasugust särki-värki ette, mis võib-olla lihtsalt natukene risustab su aju ja raiskab aega. Kuni sa mõne sõbra või sõbranna toel jõuad nende tippudeni välja ja siis saad jälle tõelise elamuse osaliseks.

Kas te pole mõelnud, et oleks pidanud toona rohkem võitlema endale välja loomisega tegelemise tingimusi ja vabadusi?

Ei, tol hetkel ma üldse nagu ei mõelnud, et... See oli isikliku eluga seotud ka, sest Vormsi Enn oli suur boheem ja siis me lihtsalt rändasime ühest kohast teise. Lõpuks saime keldrist heliloojate liidu kaudu korterisse: heliloojad said kõik uued korterid ja meie saime siis endale Hans Hindpere vana korteri, kus oli ka Vilma Paalma elanud.

Et heliloojale on ikkagi oluline, et oleks koht, kuhu panna oma tiibklaver…

Oi ei, tiibklaverit ei ole kunagi olnud, aga konservatooriumi ajal ma paar muusikat kirjutasin Draamateatrile ja selle honorari eest sai siis turu antiigipoest ostetud klaver, mis oli tõesti väga hea ja võimsa kõlaga. See klaver sai mõneks ajaks minu kaaslaseks.

Viimati ma mängisin klaverit koroonaajal ja ütlesin, et peaks ikka harjutama, sest see liigutab ajurakke ka natukene, aga tõesti, nüüd ei ole aasta otsa jälle mänginud, kuigi klaver on siin kontoris olemas ja ma tean, et see noot, Griegi "Lüürilised palad", on siin laua all. Võib-olla ma veel natukene hakkan oma lõbuks  mängima, aga ümberringi on nii palju head muusikat, et vaata, mis toimub ja mine kontserdile, saa sellest elamus, see on ka väga okei.

Vaatasin Jazzkaare programmi ja torkas silma Valter Ojakääru nimi, kelle sajandat sünniaastapäeva Jazzkaar tähistab. Millised olid teie isiklikud kokkupuuted Ojakääruga?

Ta on elav eeskuju selles mõttes, et ta on väga konkreetne, väga täpne, väga põhjalik ja sügav. Vähemalt paaril esimesel aastal sai Valteri käest küsitud artistide kohta ja kuidas neid kätte saada. Tema kaudu ma leidsin esimesele festivalile –  Tallinn '67 –  Skandinaavia muusikute kontaktid.

Ma olin raadios ka Valteri saadete toimetaja, tal oli seal väga palju sarju, esialgu vähemalt, kõik need "Helisevad kroonikad" ja "Svingorkestrid". Tegelikult seal toimetada ei olnud midagi, sest Valter trükkis kodus kõik saated valmis suitsupaberil. Vaja oli viis eksemplari, et need mööda maja laiali jagada, siis oli Glavlit, kes kõik veel üle kontrollis. Aga Valter tegi alati kõik ideaalselt, et seal ei olnud toimetada midagi. Kahjuks ma loobusin ka lõpuks neid läbi lugemast.

Ta oli elav entsüklopeedia ja väga sõbralik, aga perekonnasõber ma ei olnud.

Ütlesite enne, et raadiotöö neelas teid alla. Mis selles raadiotöös nii erutavat oli tollal?

Mis nüüd väga erutavat, aga seal oli lihtsalt võimalik väga erinevaid asju teha. Mingi aeg planeerisin kontserte. Programmis oli väga palju muusikat ja siis oli kogu aeg vaja välja mõelda, kuidas oleks programm võimalikult vaheldusrikas. Tegin ka saatesarju, et saage nüüd tuttavaks selle või teise bändiga. Mingi periood olid ka Vene bändid, siis sai Moskvas kohtutud tolle aja poprock-heliloojatega, kes nendele vokaalinstrumentaalsetele ansamblitele muusikat kirjutasid, ja teha nendega intervjuusid.

Materjali oli siis vähe, läksin raamatukokku ja lugesin Ameerika ajakirja, siis sirvisin neid sakslaste ja poolakate ABC-sid, et mida keegi kirjutas muusika kohta. Ja siis tekkis mu enda saatesari "ABC". Saates võis olla üks ingliskeelne artist ja siis pidi olema keegi sotsmaalt ja siis Eestist või suure liidu avarustest. Ei saanud nii, et sa räägid terve saate mingisugusest Ameerika poprock-ansamblist, see ei tulnud kõne allagi. Need lindid, suured kettad, mida siis sotsmaadest saadeti, kuulasime otsast otsani läbi ja siis valisime sealt ainult kõige paremad lood välja, mis võiksid siis minna fonoteeki.

Siis ise panid kaartide pealt kava kokku ja katsusid kuulata, kas ikka sobib. Siis oli see Eesti muusika kõik peo peal ja jõudis ajudesse ka.

Kas võite öelda, et olete oma raadioperioodil mõne muusiku avastanud Eesti kuulaja jaoks?

Ma tõesti ei oska öelda, sellepärast et biitlid ja rollingud lihtsalt tungisid läbi igasuguste müüride ja seinte. Pigem olid need sotsialismimaade artistid, mida sai siis mängitud: kõik nende need popikamad ansamblid, kas Skaldowie või Czesław Niemen, Helena Vondráčková. See oli selline vahepealne muusika, mis tundus meile natukene parem kui Vene muusika. Ma arvan, et mõned neist nimedest said kuulajatele tuttavamaks ka. Ühel ja teisel neist oli päris häid lugusid ka.

Tuleme teie 50 aasta pikkuse raadiokarjääri juurest Jazzkaare juurde tagasi. Jazzkaar on pikaaegne festival ja kõrvalt vaadates tundub, et olete seda täiesti igasuguste kriisideta teinud - pole olnud ühtegi skandaali või rahajama. Kas Jazzkaare korraldamine on ka tegelikult olnud nii pilvitu kulgemine?

Eks ekstreemseid momente on olnud, ja ütleme nii, et kolm esimest aastat ma olin ikka võlgades. Meie esimene aasta oli nõukogude ajal ja siis sai julgus kokku võetud ja lihtsalt astutud mõne ministeeriumi uksest sisse. Käisin näiteks Krafti (ENSV minister Jüri Kraft- toim.) juures. Mäletan, et üle tee raadiomajast sai lihtsalt uksest sisse astutud ja palutud, et kas te ei saaks meid aidata. Ettevõtted aitasidki. Linda andis nahast auhindu ja keegi andis Coca-Colat ja keegi andis veini ja nii edasi.

Meil jäi ka 10 000 rubla panka kinni, sest kirjutati tšekk 10 000 rublale Hoiupangas, ja siis see enam ei kehtinud ja seda raha me ka ei saanud. See tšekk on mul ikka veel kuskil alles. Olid ikkagi väga rasked ajad ja jupikaupa sai neid võlgu makstud. Aga siis 1994. aastast, kui Jazzkaarel esines The Real Group, mis on väga hea Rootsi vokaalansambel, ja Joe Zawinul, kes tõid saalid täis, siis sellest peale hakkas libedamalt minema. Eks endale peab ka tuhka pähe raputama, sest ega mul ei olnud ju festivali organiseerimise kogemust. Praegu on meil väga tubli naiskond ja katsume oma väikse tiimiga hakkama saada.

Mulle tundub, et festivali korraldamisel on kõige raskemini hallatav osa inimfaktor. Kas selles liinis on mõni markantsem olukord ette tulnud?

Džässmuusikud on ju üldiselt väga kenad inimesed, seda, et nad oleksid väga pirtsutanud ja midagi halvasti öelnud, pole olnud. Ma arvan, et vastupidi – neid on siin poputatud ja ülihästi vastu võetud ja neil ei ole meie kohta kunagi  pretensioone olnud. Ekstreemseid olukordi on olnud, et kontsert kipub ära jääma ja piletid on kõik välja müüdud. Näiteks oli pronksiöö ja Rock Cafés pidi esinema üks Hispaania ansambel, aga trummar sõitis teistest eraldi järele ja kõik lennud jäid hiljaks. Siis ta vaesekene istus seal Helsingi lennujaamas, ütles, et midagi enam ei lenda, mingi laev ka enam ei tule, et mis ma siis nüüd teen. Meil parajasti oli teine kontsert käimas, kell oli juba kaheksa ja siis läks nagu väga õnneks, et ma helistasin kopterifirma juhile, kes oli parajasti Londoni lennujaamas ja oli lendamas Burkina Fasosse. Tema võttis telefoni vastu ja lahkelt siis soovitas, et neil peaks Helsingis olema mingi eralennuk, et võib-olla seal keegi on. Ja trummar jõudiski kohale, kontsert vist jäi kümme minutit või veerand tundi hiljaks.

Kui vaadata Jazzkaare kava, siis seal on alati silmapaistvaid naisartiste peaesinejate hulgas. Nüüd on üle maailma muusikafestivalid võtnud endale südameasjaks, et peab olema naisi peaesinejate hulgas. Kas te olete seda teed teadlikult läinud või see on lihtsalt niimoodi juhtunud?

Jah, me oleme kursis selle liikumisega, aga alati oleme vaadanud, et muusika oleks hea ja huvitav ja kõnetaks kuulajaid. Ja me oleme tohutult õnnelikud selle üle, et meil on niivõrd loomingulised ja võimsad artistid, nagu Maria Faust, Kirke Karja, Mingo Rajandi, Kadri Voorand, see on selline võimas kvartett, et mitmelgi maal ei ole midagi sellist vastu panna. Ja samal ajal on meil hea meel ja uhke tunne öelda, et me oleme algusest peale väga toetanud nende karjääri, et näiteks Maria on saanud mitmeid kordi võimaluse kirjutada oma originaalteos just Jazzkaare jaoks.  

Kas naismuusikul on džässimaailmas kerge või raske?

Seda peavad ütlema naismuusikud, seda mina ei saa öelda, aga on räägitud küll, et võib-olla mingis instrumentaalses rollis, kui sa oled veel noor muusik, siis öeldakse, et tibikene, kuidas sa siin hakkama saad. Aga kui sa näitad, et sa oled ikka tegija ja muusika on hea, siis ma arvan, et Eesti muusikud on piisavalt viisakad, et siin mingisugust kadedust ega ahistamist loomingulises mõttes ei ole. Naisi võetakse ikkagi vägagi võrdväärsena ja ma arvan, et nii mõnigi meesmuusik võib kadestada just eelpool nimetatud meie muusikuid. Selle aasta Jazzkaarel on teisigi uusi nimesid nagu Rahel Talts oma 14-liikmelise ansambliga ja rahvusvahelise koosseisuga. Kas siit nüüd tuleb ka midagi uut ja vägevat, eks seda saab näha! Ja siis on meil Soome saksofonist LindaLinda Fredriksson, keda ma kuulasin paar aastat tagasi Soomes Tamperes. Niivõrd ilus ja võimas muusika!

Naised näitavad, et nad on väga head loojad ja kui me siis võtame ka heliloojad Galina Grigorjeva ja Tatjana Kozlova, siis on Eesti nüüdismuusikas naisheliloojaid ju palju. Ma leian, et meil on [mees- ja naismuusikute] tasakaal väga-väga hea. Kui tavaliselt öeldakse naisinstrumentaliste ei ole, siis Rajandi on ikkagi bassist, Kirke Karja pianist... ja trombooni meil nagunii ei ole, olgu mees või naine. Jah, mõni tugev puhkpillimängija võiks naine olla, aga no ehk tekib.

Räägime lõpetuseks natuke sellest elutööpreemiast ka. Meenutage, milline see hommik oli, kui uudise saite. Kas olite üllatunud või mõtlesite, et lõpuks ometi?

Nii palju ma teadsin, et olin nomineeritud, aga ma lihtsalt naersin selle asja peale, et nalja teete või, elutööpreemiat võib saada ainult ikkagi loov kunstnik!

Minu meelest on see vist ajalooline juhtum, et antakse elutööpreemia organiseerimistöö eest. Aga me oleme suutnud džässi elus hoida ja arendada ja selle väga meeldivaks teha kuulajatele ja festivalil osalevatele muusikutele. Meil on ka rahvusvaheline haare ja nii palju või vähe, kui meil on võimalust olnud, oleme alati väga selle poolt, et Eesti muusika jõuaks rahvusvahelisele areenile. Ja kõik need koosseisud, kus Eesti muusikud saavad välismuusikutega koos musitseerida ja uusi kogemusi, on väga teretulnud, ja neid on järjest rohkem. Nii et eesti džäss on vaiksest provintsiolekust arvestatavaks, haaravaks ja huvipakkuvaks kunstižanriks tõusnud.

Anne Ermi soovitus Jazzkaarelt

Festivali Jazzkaar 2023 avakontsert 23. aprillil kell 18 Vabal Laval on austusavaldus jazz-muusika mitmepalgelisemale instrumendile – kitarrile. Eesti kitarristide-heliloojate koostöös sünnib uudisteos "Kitarriookean". Kitarri mitmekihilist tundemaailma ja lõputuid võimalusi eksponeerivad meie jazz-, rock– ja nüüdismuusika heliloojad-interpreedid Andre Maaker, Laur Joamets ja Peeter Vähi.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.