Paavli Kultuurivabrik on 3000 ruutmeetrit võimalusi, mida pakub Ukraina sõja tõttu raskustesse sattunud kalatööstusettevõtte territoorium. Tegemist oli perefirmaga, kes on siiani kõike ka korras hoidnud. Ala piirab korralik ja kõrge betoonaed, kutsumata külalisi võtavad vastu kolm valvekoera.

Hooneid on siin suuremaid ja väiksemaid – kõige ruumikamasse halli ehitatud kontserdisaal mahutab umbes 500 külalist. Rajatisi ümbritsevad aga kohe-kohe õitsele puhkevad õunapuud, tõotades jahedat varju arvukates õuekohvikutes. Ehkki ametlik avamine ootab ees alles juunis, on uus kultuurivabrik juba ühe peoga sisse pühitsetud, nimelt pidas siin oma sünnipäeva IDA raadio. Paavli 7a oli tänavusel TMW-l ka metal-lava asupaik.

Kas sinu kontserdikorraldusagentuur Damn.Loud, mille kontserte on toimunud seni üle linna väga mitmesuguse mahutavusega kontserdikohtades, kolib kogu täiega Paavlisse?

See on selle uue koha üks osa ainult. Võib-olla suurema osa oma kontsertidest kolime tõesti siia kontserdisaali, midagi jääb Svetasse kindlasti. Mingid suuremad asjad, mis ka siia ei mahu, toimuvad edasi Helitehases või suuremates kontserdipaikades, aga muusika on ainult osa sellest, mis siin toimub, sest ala on suur ja kohti palju.

Kui minna tagasi selle juurde, miks see koht üldse tekkis, siis hakkasime kunagi Sveta tiimiga mõtlema, et tahaks midagi suuremat teha kui lihtsalt klubi, kus mängib kogu aeg muusika ja inimesed joovad. Tahaks rohkem inimestega töötada, mingeid sotsiaalseid asju läbi viia, Paavli kultuurivabrik võimaldab seda. Kontserdid, peod, konverentsid, ka erapeod ja üritused, otse värava juures on ka linnaaed – sellest tuleb ametlik Tallinna linna linnaaed, kuhu inimesed saavad tulla oma taimi ja juurikaid kasvatama. Sinna kõrvale tuleb ka kohvik, kus kasutame sellesama aia saaduseid ja teeme sellest süüa.

Tahaks siia tekitada rohkem sotsiaalse sisuga asju, et inimesed saaksid kokku tulla ja oma aega koos veeta, midagi koos ette võtta. Sinna kinnistu tagumisse otsa tuleb ka näituste saal, seal on selline industriaalne garaaž, seal toimuvad kunstiprojektid. Eks me veel mõtleme neid asju välja, see sünnib kõik käigu pealt, põhiidee on ikka see, et kaasata kogukonda. Üks inimene toob kaasa teise, kes tahab kohvikut pidada, keegi toob kaasa kellegi, kes tahab siin näitust korraldada, see kõik kasvab orgaaniliselt.

Teil on mingi meeskond juba moodustunud, kas iga valdkond juba kaetud?

Jah, igale alale tuleb keegi, kes selle konkreetse tegevuse eest vastutab. Seejärel kutsume juurde inimesi, kes töötavad nende kuraatoritega ja arendavad neid projekte.

Ja kõik aastaringselt, mitte ainult suvel?

Jaa, õnneks ruumi on ja külma ei pea ka kartma.

Kas oled ainuke omanik või kuidas see jaotub?

Praegu on see kõik läinud väga kiiresti, ettevõte on praegu minu nimel, aga lõpuks tuleb kolm-neli osanikku, kes tahavad siia panustada. Üks neist kindlasti Miša (Mihhail Makošin), kes Damn.Loud produktsiooniga palju aitab, siis Andrei Kazakov, kes on Kaifi omanik Noblessneris ja töötab baarinduse poole peal, ja siis veel paar inimest. See kõik loksub veel paika, kuidas ja mis kujul see koostöö edasi liigub.

Kui vaadata Tallinna esinemispaikade kaarti, siis Paavli Kultuurivabrik annab siia väga positiivse tõuke. Paistab, et Tallinn võib esinemiskohtade hulga ja ka variatiivsuse poolest täitsa rahule jääda.

Jah, võib-olla see on ka põhjus, miks see koht üldse tekkis, et vahepeal oli selline veidi stagnatsiooni tunne – mingid kohad olid end välja arendanud, Telliskivi on juba Telliskivi, sellega on tehtud, ja mõtlesime, mis on see järgmine samm meie muusikaelus.

Geograafiliselt mõeldes me matsime juba maha Põhja-Tallinna linnaosa, sest tundus, et siin on kõik juba suurte arendajate poolt ära jaotatud ja üle võetud, et Põhja-Tallinna ei leia või ei saa enam kohta, kus midagi ette võtta. Hakkasin vaatama juba Kristiine poole Hipodroomi ümbrusesse, kus on ka endisi tööstuspiirkondi, aga siis endalegi ootamatult leidsime selle pärli.

Kui vaadata Põhja-Tallinna kaarti, on Paavli tänav täpselt keskel – Telliskivi ja Paljassaare on umbes sama kaugel. Ja kõik areneski kuidagi väga loomulikult, kogu see logistiline pool ja ka kinnistul hoonete asetus oleks justkui mõeldud selliseks tegevuseks, mida siin arendada tahame. Kõik oli peaaegu valmis kujul olemas, midagi jah pidime enda järgi veel kohandama.

Ka see, mis siin ümberringi toimuma hakkab, on huvitav ja soosib meie tegevust – Putukaväil läheb täpselt meie aia tagant mööda ja mingil hetkel teeme siia ka uue sissepääsu; lähim maja on 300 meetri kaugusel, meil ei ole naabritega probleeme; Sõle tänava poole tuleb suur Lidli pood, üle tee on Paavli kaltsukas; Paavli tänaval on mul ka endal üks stuudio, sõpradel, kunstnikel, tätoveerijatel, filmiinimestel on siin stuudiod lähedal. Tundub, et siin oligi vaja üht baasi, et neid inimesi rohkem kokku tuua.

Kuidas hakkate siia esinejaid valima? Damn.Loudil on oma üpris kindel nišš, aga ka üpris laia ulatusega proge-rock'ist techno'ni, kas jääte sama niši juurde või laiendate?

Selle koha jaoks kindlasti laiendame. Damn.Loudi valik on olnud üpris tume ja alternatiivne, võib-olla tavainimese jaoks isegi imelik, siia toome rohkem žanre ja erinevaid artiste ning see, et me tahame siia inimesi kokku tuua, tähendab ka seda, et hakkame tegema palju koostööd teiste korraldajatega. Kõike ise ei jaksa ja töötame selle nimel, et paljud Tallinna korraldajad ja promootorid, kes veel esinejaid Eestisse toovad, nagu Live Nation ja Urban Culture, ka kohalikud peosarjad nagu Haigla Pidu või Labürint, et nad tuleks siia ja tunneks end mõnusalt ning sellest sünnibki uus tervik – osaliselt meie poolt kureeritud asjad ja osaliselt inimesed, kelle maitset ja stiili me austame, toome ka neid siia sisse.

Mainisid, et vahepeal tekkis ummikseis, kus midagi kusagil nagu ei toimunud, olen isegi nõus, paistab, et Damn.Loudi tulekuga muutus kontserdipilt Tallinnas hoopis elavamaks. Võtame näiteks kümme aastat tagasi, siis polnud midagi regulaarset, kõik oli hoopis hektilisem. Mida siis enne tegid? Kuidas selle peale sattusid, et võiks kontserte korraldama hakata?

Kõik juhtus – nagu ikka – täiesti kogemata. Muusikamaailmas olin olnud juba pikemat aega, mängisin trummi bändides ja töötasin mingitel ettevõtmistel produktsioonis, muusikapoes Stanford Musicus ja kõige selle juures ma reisisin hästi palju ning suhtlesin muusikainimestega. Kui sain kellegagi tuttavaks, küsiti tihti, et mis teil seal Eestis või Baltikumis toimub, pole midagi nagu kuulda olnud, kes teil seal esinevad? Ja eks tollal oli vastus, et ega väga midagi ei toimugi, kui toimub, siis vähe, keegi eriti siia ei jõua, kuna oleme kaugel ja väikesed riigid ning sellest tüüpvastusest hakkas asi loogiliselt edasi arenema.

Mingil hetkel mõned bändid kirjutasid, et tere, oleme siin Soomes, et teeks Tallinnas ka midagi. Ma olin siis 23-aastane ja esimene bänd, kes suurema live'i siin mu abil tegi, oli Parkway Drive Tapperis. Tol ajal nad küsisid umbes 5000 eurot, siis polnud mul selliseid summasid käes olnudki, aga mõtlesin, et fake it 'til you make it, ütleme "jaa", me teame, kuidas seda teha ja teeme ära. Sellest kontserdist läks lahti – bändid ja agendid kuulsid sellisest kohast nagu Eesti ja asi hakkas samm-sammult arenema.

Sümboolne oleks nad nüüd uuesti kutsuda?

Jaa, väga.

Palju on jäänud ka kauguste taha – võtame Soome, kus on palju ka väiksemaid kontserdipaiku ja esineb palju artiste ning tihti tabad end mõttelt, et kui nad seal esinevad, miks ei võiks nad seda ka siin teha. Kas nüüd võib rohkem selles suunas mõelda?

Eks me sellega töötame hästi palju jah, kui bänd on Poolas näiteks või Soomes Helsingis, siis me üritame neid sealt võtta ja muidugi toome ka iseseisvalt, korraldame Balti tuure. Enne sõda töötasime ka Venemaaga tihedalt, kui artist on Moskvas või Peterburis, siis on loogiline, et nad tulevad ka Tallinna, Riiga või Vilniusesse.

Seda lootust enam ei ole.

Seda lootust enam ei ole, täpselt nii, aga noh Soomes on asjad teistmoodi, neil on see live-kultuur korralikult välja kujunenud. Sellised kohad nagu Tavastia tekkisid juba ju 1970. aastal, seal elab rohkem rahvast, liigub rohkem raha, majanduslik seis on parem. Seal toimubki kogu aeg rohkem, võrreldes Tallinnaga, kus on vähem rahvast, pole siin ka seda traditsiooni, et reedel või laupäeval kontserdile minna, mitte kodus tšillida või lihtsalt peole minna. Siin seda harjumust ei ole, aga lõpuks toimibki see asi selle peal, kui palju inimesi kontserdil käib ja millised on rahalised võimalused. Eesti võimekus ei ole kahjuks ei Soomele ega teistele Põhjamaadele lähedal.

Siiani on Damn.Loudi piletihinnad täitsa mõistlikud, mitu korda mõtlema ei pea, kui see bänd huvitab, võtad selle pileti ära. Aga kas see ka nii jääb?

Eks need piletihinnad on aastaga ka tõusnud, põhjuseid teavad kõik – elukallidus, teenused maksavad poolteist või kaks korda rohkem jne. Aga kuna tuleme DIY (do it yourself, eesti keeles tee ise) maailmast, siis meie jaoks on oluline, et kontserdid on inimestele kättesaadavad. Pigem müüme natuke rohkem pileteid väiksema hinnaga ja meil on hea kontsert, kus on palju rahvast ja bänd naudib ja vaatajad naudivad, kui et paneme pileti kaks korda kallimaks ja on pooltühi saal, kus inimesed on loiud ja bändil suva.

Eelmine aasta tõi ka hea uudise, et Sveta sai Euroopa kontserdiketi Liveurope liikmeks, eks ka Damn.Loudi osa ole selles. Nüüd on Svetal kvaliteedimärk ukse peal, aga esinemiste rõhk tuleb hoopis siia. Mis sellest Liveurope'ist siis saab, kas samu artiste saate ka siia liigutada?

Saab küll, on teatud piiratud kogus, mida saab läbi Sveta ka teistesse klubidesse tuua 5--6 aasta jooksul. Ja oluline on siinjuures ka see, et Liveurope on rohkem suunatud noortele ja tõusvatele tähtedele ehk siis neile, kes ei ole veel sellele tasemel, et nad saavad esinemise eest palju raha küsida ja palju kontserte anda.

See kontserdikett soodustab just uute talentide pealekasvu ja need kontserdid jäävadki Svetasse. Siinne saal on lihtsalt liiga suur selle jaoks, et noori bände siia kutsuda, nad lihtsalt ei too piisavalt rahvast ja see pole mõistlik ega vajalik isegi, et nad sellises klubis mängiksid. See Liveurope'i osa jääbki Svetasse.

Nii et Sveta jääb, et ei pea kartma, et Sveta Telliskivist ära kolib ja head muusikat Telliskivis elavas esituses enam regulaarselt ei leia?

Ei, seda hirmu ei pea tundma. Sveta jääb, me veidi restruktureerime seda ja lihtsustame programmi. Vahepeal broneerisime maja isegi lõhki, kui meil on õhtune kontsert, mis lõpeb 22.50 ja juba 23 algab uus pidu, kus on ka mingi välismaine DJ, pole ka päris tervislik.

Nii te pole rivaalid, vaid pigem partnerid?

Jah, kindlasti, ma olen ka Sveta osanik, mul on 10 protsenti. Teeme koos Luke'i ja Madleeniga ka seda paika siin ja teeme ka Svetat korda. Nagunii oleme lõpuks ühes paadis selles mängus.

Sveta ju ka laienes, sinna kõrvale tekkis disainipood, kus tõusvad noored disainerid saavad oma toodangut müüa ja näidata.

Ja ka tattoo-artistid ja muud loomeinimesed. See jah just avati, vaatame, kuidas läheb. Esimene emotsioon on pigem positiivne. Seni on külastajatele meeldinud ja mulle tundub, et see ala vajaski mingit muud moodi äritegevust, muidu on ümberringi klubid ja baarid ja mingi jauramine käib kogu aeg.

Aga näib, et mainekatele artistidele Tallinn meeldib – Place to Bury Strangers käis siin juba kaks korda, Boy Harsher tuleb uuesti ... Mida te olete neile öelnud, et nad siia Euroopa lõppu uuesti tahavad tulla?

Ma arvan, et see võlu peitub selles, et ehkki meie honorarid ei ole päris sellised nagu Berliinis või kusagil mujal Euroopas, siis alati, kui me midagi ette võtame, siis ka hoolitseme päriselt selle eest, et artistil oleks väga mõnus ja hea siin olla, et see on huvitav koht neile ning me läheneme ka isiklikult.

Ikkagi suures osas Euroopast on kontserdikorraldus suurte korporatsioonide käes, nagu Live Nation jm klubide ketid. See muusikatööstus võib olla ka ... no ma ei ütle, et see igal pool nii on, aga muusikatööstus võib olla üsna karm koht, kus on suuromanik ja siis mingid palgatöölised, kes nagu eriti ei viitsi pingutada, nii võib paljudes kohtades jääda peale selline ükskõikne suhtumine, et bändi eest ei hoolitseta, toitlustus ei ole tasemel, heli ja valgustus ka mitte, on selline renditööjõud, kes tiksub oma tunnid täis ja läheb koju.

Eks lihtsam ole ka rääkida nendega, kel pole taga mingit suurt agentuuri või masinavärki?

Aga neil ei ole ka raha. Aga meie bändid töötavad sõltumatute promootorite ja klubide ja korraldajatega.

Kas ise ka viite midagi väljapoole või toote ainult sisse?

Ikka viime. Me toome sisse artiste Balti riikidesse, Tallinn on muidugi põhikoht, kuna ise oleme siit, aga kontserte toimub ka Vilniuses ja Riias. Välja viime samuti. Seda läbi oma tutvuste ja kontaktide, kui tekib mingi võimalus pakkuda esinema Eesti bändi, nii läbi Damn.Loudi kui ka läbi Sveta. Svetal on see Liveurope'i diil, näiteks Kitty Florentine läheb paari nädala pärast Liveurope festivalile Prahas. Talbotit oleme surunud väljapoole, Zahiri oleme surunud väljapoole. Talbotil oli isegi paar tuuri broneeritud – Gruusia, Armeenia ja Ukraina, aga ükski neist ei saanud sõja tõttu toimuda.

Aga muidugi tahaks rohkem tegeleda sellega, et aidata Eesti talente väljapoole, alati ei jää lihtsalt aega selle jaoks. Nad on ikkagi välismaal tundmatud artistid, raske on korraldada nii, et bänd jääks isegi nulli oma eelarvega, neilt raha saamisest selle töö eest ei saa juttugi olla. Poleks nagu aus. Aga me hakkame sellega tegelema.

Otseselt bände välismaale pakkuda me ilmselt ei jõua, kuid meil on üks plaan selle sama kultuurivabrikuga. Kontserdisaali saab siin ühendada teises ruumis paikneva heli- ja videostuudioga, ning plaan on see, et enamik kontserte üles võtta nii helis kui ka pildis. Seda on Eestis hästi vähe – ükski klubi ei tee seda, artistidel ei ole häid kontsertvideoid, me ei räägi siinjuures vaid Eesti artistidest, piilume ka välismaa asju.

Kui saame lõpuks sellele rahastuse, siis tuleb sellest platvorm, mis pakub Eesti artistidele võimalust siin mängida ja saada ka professionaalne kontsertvideo, mida saab enda reklaamimiseks kasutada. Samas näitab see ka meid arvestatava kontserdisaalina, see tundub hästi loogiline asjade käik, peab lihtsalt ära tegema.

Millal sellega kavatsete pihta hakata?

Juba sel aastal ikka.  See esimene aasta ongi nii-öelda avapaugu-aasta – siin käib palju rahvast, toimub palju kontserte, seda tahaks kohe võimalusel hakata üles võtma.

Avanädalavahetus on juba juuni alguses. Kas siis on kõik juba valmis?

Mhmh. Kõike me siin selleks ajaks valmis ei jõua, see on selline projekt, et kas ta üldse kunagi päris valmis saab. Tol nädalavahetusel näeb seda, mis siis valmis. Siin on mõned asjad vaja ruttu lõpetada, siia, kus istume, tuleb veel amfiteatri stiilis terrass, lava saab teha mitmesse kohta, maja taga asuvasse garaaži teeme näituse, nii et püüame kiiremas korras sellega valmis saada, aga mida me tahame eelkõige selle nädalavahetusega näidata, on see, et selline koht üldse olemas nende võimalustega, et inimesed tuleks ja vaataks, mis see on.

Kunstigaleriist oli juttu, kas on sul lähemalt selle kohta midagi öelda? Galeriisid meil ju tegelikult napib, kunstnike liidu galeriidel (Hobusepea, Draakon, Hop) on pikad järjekorrad. Kas siia võtate samuti tegevkunstnikke või on muud valikupõhimõtted?

Kindlasti. Selle idee ongi, et teha palju koostööd kunstnikega, kes tahavad teha oma personaalnäituseid või kureerida midagi. Aga ka selle territooriumi kujundamisel tahaks vaadata tulevikku. Tavaliselt on sellised kohad jäetud tahtlikult rääma, seinad kaetud grafitiga ... Me leiame, et see on juba eilne päev, näiteks sinna garaaži tahakski tuua sellist homse päeva kunsti, igasugused multifunktsionaalsed asjad, nagu diginäitused ja kas või tehisaruga koostöös tehtud näitused.

Arvad, et tehisarul on siis kunstis mingi tulevik?

Noh, võib olla päris nii mitte, aga eksperimenteerida ikka tasub.

Muusikat sa tehisaru tegema ei lase?

Loomulikult mitte, ikkagi inimene peab seda tegema.

Palju on räägitud ka käibemaksudest, mis on osa uue valitsuse plaanist riigi rahandus korda seada. Hiljuti suuremad hotellid ja kontserdikorraldajad ju kurtsid, et valitsuse maksutõus lööb neil jalad alt. Kas su vaates on samuti häda majas?

Ütleme nii, et see suur häda on majas juba ammu Eesti kontserdikorraldajatel. Soomes on piletite käibemaks – kui ma ei eksi – 10 protsenti, Lätis on üldse null, seal pole mingit käibemaksu. Kui nüüd rääkida regionaalsest konkurentsist, siis suurte kontsertide puhul ongi siin üks põhjus, miks enamik neist toimub ikkagi Riias. Selleks, et müüa näiteks miljonieurose eelarvega kontserti, siis Lätis sul jääb miljon kätte, Eestis aga miljon miinus käibemaks. Meie muidugi selliste eelarvetega ei opereeri, aga kui rääkida käibemaksust, siis võrreldes Läti või Soomega peaksime müüma 20 protsenti rohkem pileteid või hinda 20 protsenti tõstma, et saada kätte sama raha, mille saavad korraldajad Lätis või Soomes.  Muidugi, uus tõus teeb asja keerulisemaks, aga see oli juba enne keeruline.

Eks see ole siis teatud tasakaalupunkti otsimine, et kust läheb väiksema kaliibriga esinemiste piir, kust hakkab ta minema juba kahjumlikuks. Eks siis kuhugi vahepeale saategi paigutuda.

Enam-vähem jah. Mina isiklikult arvan, et see käibemaks võiks olla nagu raamatutel või teistel toodetel ehk üheksa protsenti. Kui see oleks nii, siis ma usun, et see oleks kasulik nii korraldajatele kui ka riigile, seeläbi toimuks rohkem ettevõtmisi ja selle volüümi pealt oleks summas käibemaksu laekumine tegelikult lõpuks sama kui kõrgema maksumäära korral. Ma ei opereeri praegu numbritega, see on minu ettekujutus või fantaasia.

Kui pikad plaanid teil esinejatega juba paigas on? Mõned kontserdid on teil leheküljel juba väljas.

See aken on poolteist aastat tulevikku. Mingid plaanid on 2024. aastaks juba olemas, 2025. aastaks veel pole ühtegi. Eks opereeritaksegi nii pooleteise- või kaheaastase vahemaaga, aga samas võib minna ka nii, et keegi kirjutab, et kuu aja pärast tulen Soome, tahaks Eestisse ka. Selliseid hästi kiireid asju tuleb ka vahele.

Soomes on selline hea väikeste asjade festival nagu Sideways, et sealt annaks ka kedagi üle tuua?

Saaks muidugi, aga paljud esinejad sealt on juba meil käinud, vaatasin just päev tagasi seda line-up'i aga suvi on üldse halb aeg klubikontsertideks, inimesed on maal ära või puhkusel või tahavad lihtsalt rohkem õues olla, nii et liiga palju suvekontserte me teha ei taha.

Kuidas oled rahul aga sellega, kui palju meil ilmub arvustusi kontsertidest. Mulle paistab, et palju jääb kajastamata.

Jah, neid ongi vähe. See võib ka olla meie nišiprobleem. Ma teiste kohta sõna ei võtaks, aga mis Damn.Loudi puutub, siis meil on nišimuusika. Kajastusi ei tehta, aga raadiod ei taha isegi mingeid loosimisi või muud moodi tutvustusi teha, võiks ju muidugi rohkem olla. Aga noh, tavaliselt meie kontsertide arvustused tekivad nii, et keegi ajakirjanik, kelle lemmikbänd esineb, siis lihtsalt nagu huvi või fanatismi pärast inimesed kirjutavad.

Vist pole ka selliseid väljaandeid, mis neid arvustusi avaldada sooviks? Kui vaadata jälle Soome poole, on seal neid platvorme rohkem.

Nojah, Eesti muusikatööstus on väike, aga arenev.

Äkki see kõik on alles ees.

Ma loodaks küll. Viimasel ajal eriti, kasvõi sellel EMEA (Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad) galal oli märgata ja üldse on järjest rohkem noori ajakirjanikke, keda see maailm huvitab. Praegu on ERR kultuuriportaalis ülal näiteks Mart Avi tuuripäevik, ilmuvad sisukad intervjuud tegijatega muusikamaailmast – ma näen selles positiivset trendi, et järjest enam hakatakse rääkima ja kirjutama muusikamaailmast ning ka muusikaajakirjandus on parem kui see oli kaheksa või kümme aastat tagasi. Siis ei olnud pea midagi. Rada 7 oli.

Ka see oli omamoodi nišiväljaanne. Aga võib-olla ongi nii, et kui on pakkumine, siis see tekitab ka publikut juurde ja vastupidi, mis tekitabki sellise elava võrgustiku.

Nõus.

Ja koroona tõttu ära jäänud Grom linnafestival tuleb ka, nüüd juba uues kohas.

Tuleb. Lootsime teha juba sel aastal, kuid ei saanud neid artiste, keda soovisime. Järgmisel aastal, olge valvsad!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.