Jan Teevet: Eestis on liiga palju ühesugust teatrit
Kuigi Jan Teeveti kohta võib öelda endine Paide Teatri kunstiline juht, kinnitas ta, et kõiksugu uusi kohustusi on nii palju peale tulnud, et kahetsemiseks pole ta elus ruumi. Samas on Teevet aga nõus, et võib-olla jäi neil Paide Teatriga ikkagi aega veidi väheks.
Paide Teatriga lõpetasid selle aasta alguses, nüüd läksid I Land Soundi kunstiliseks juhiks. Kas olid vahepeal töötu?
Ei.
Töötuna arvele ei võtnud ennast?
Ma ei ole end töötuna arvele võtnud (naerdes). Ja vabakutseline ma ka ei ole.
Paide Teatri viimasel poolaastal kujutasin ette, et 2023. aasta esimene pool tuleb rahulik. Jaanuari teise nädala lõpuks oli selge, et sel kujutlusel pole reaalsusega mingit pistmist.
Üks väljakutsetest, millele pühendun, on töö reklaamiagentuuris AD Angels, kus viimaste kuude kesksed teemad on olnud vähi sõeluuringud ja elundidoonorlus. Teisel jaanuaril kontoris istudes ei erinenud tunne sugugi sellest, mis valitseb teatri proovisaalis. Küsimus on ühiskonda, inimeste harjumustesse ja tajudesse muutuse loomises. Tarvis on narratiivi, mis kõnetaks sihtrühma, aga räägiks samas ühiskonnaga tervikuna.
Käivad ettevalmistused I Land Soundi kuuendaks tulemiseks juulis, aga veel enne seda avame Oliver Issakuga (Paide Teatri esimese koosseisu lavastusdramaturg, toim.) Prima Vistal, mis algab 8. mail Tartus, "Utoopia saatkonna". Me ise ütleme, et see on positiivse ebakindluse, julge mõtte ja taltsutamatu kujutlusvõime kaitseala, aga vormist rääkides on tegemist viis päeva kestva aktsiooniga, mille eesmärk on luua utoopia anno domini 2023.
Töid ja tegemisi on palju, kas see on tingitud sellest, et sa tahad palju teha või tuleb selleks teha, et elus püsida?
Ma ütleks, et see ei ole elus püsimise küsimus. Pigem elutunnetuse küsimus. Praegu tundub, et pärast intensiivset tööd ühes kontekstis on hea esitada endale väljakutseid, mis pakuvad võimalust astuda uutesse tundmatustesse. Kiireid ümberlülitusi on muidugi tarvis, aga mu enda jaoks moodustavad kõik need erinevad nimetatud ja nimetamata tööd ikkagi terviku. Ühendav punkt on küsimus füüsilise ja vaimse ruumi loomisest, millesse inimene saab sukelduda ja – mul ei tule paremat võrdlust pähe – investeerida oma kujutlusvõimet.
Paides oli keskne küsimus selles, mis on kunsti ja kunstniku roll ühiskonnas. See küsimus ei ole minu jaoks kuhugi kadunud. Ja see on väga isiklik küsimus. Kui ma ütlen, et ma olen kunstnik, siis mis tähendust need sõnad kannavad või kanda võiksid? Ma ei arva, et sellele küsimusele leidub universaalset vastust, aga selleks, et ma ise saaksin selgusele jõuda vastutuse ja võimaluse balansis, tundub praegune aeg ja töövorm sobivat.
Kas sa tundsid Paide teatri lõpus – või oled üldse kunagi laiemalt tundud –, et äkki poleks pidanud olema kunstnik ja lavastaja, vaid oleks võinud hakata hoopis programmeerijaks või kopajuhiks?
Ei, mul pole sellist küsimust küll kunagi olnud (naerdes). Mu jaoks ei ole kunstnik olemisel ühte kõike- ja kõikihõlmavat definitsiooni. Mul ei ole endale ega kellelegi teisele mingit standardit, mis ütleks, millega kunstnik tegeleda tohib ja millega tegeledes tema tõsiseltvõetavus kaob, nii et kui mul tekiks tunne või tahtmine õppida kopajuhtimine selgeks, siis ei oleks see kuidagi vastuolus kunstnik olemisega. Aga mul pole isegi autojuhilube, nii et võtan hoogu, enne kui maanteekraave kaevama hakkan.
Meie otsuse Paide Teatriga lõpetada ja reaalse viimase tööpäeva vahele jäi pool aastat. See oli pikk protsess, tunded muutusid, mõtted muutusid, aga meil oli võimalus üsna teadlikult Paide Teatri esimese meeskonna teekond lõpuni viia. "Oaas" ja lavastusega koos ilmunud "Käsiraamat: Kohtumiste strateegiad" olid koos kõige muuga osa teatrist kui tervikteosest. Lõpetamise ja tänase päeva vahel on umbes kolm kuud. Kohati on keeruline uskuda, et ainult kolm.
Millal sa tunnetasid üldse, et teater on midagi olulist sinu jaoks? Kui ma veel Saaremaa ühisgümnaasiumis käisin, siis mäletan sealselt kooliteatrite festivalilt hästi sinu Treffneris tehtud lavastusi. Kas gümnaasiumi ajal olid juba kindel, et seda teed peakski minema?
Ma ei tea, mis hetkel see teadmine tekkis või millal ma selle enda jaoks ära sõnastasin. Kunst on kogu aeg kaasas käinud, lapsepõlvest alates. Kui ma hakkasin 12. klassi talvel Lavaka katseid tegema, siis see tundus loomulik. Ühtegi teist avaldust kuhugi ei esitanud, varuvariante välja ei mõelnud. See ei ole vist kunagi mu tugevus olnud.
Aga kui sa poleks saanud sisse, siis...
Väga tahaks teada, mis siis oleks saanud. Praegu ma mõtlen, et oleksin sel juhul riigiteadusi ja politoloogiat õppinud. Küsimus ühiskonnast ja koos elamise võimalikkusest on ikkagi mu jaoks kõige keskel. Kunst on mu jaoks ka ennekõike šiffer, millega maailma lukkusid lahti muukida, üks viis maailmaga suhtlemiseks.
Kas Lavaka katsetele läksid kindla südamega, et saad sisse?
Ma läksin sisse saama, jah. Vähemalt enne katseid oli küll selline tunne. Katsete ajal olid konkreetsete tunnete ja mõtete asemel igasugused närvilised värelused. Aga ma usun, et kui ma poleks sisse saanud, siis teist korda ma poleks läinud.
Sinu praegune karjäärikõver on otsekui regionaalpoliitiline unelm: tuleb üks tüüp Saaremaalt Orissaarest, kogub koti Tallinnas tarkust täis ja läheb siis Paidesse. See Paide tundub selles võrrandis üldse väga kummaline. Olid sa enne seda teatrit üldse varem Paidele mõelnud?
Täiesti aus vastus on, et ei olnud mõelnud. Ma arvan, et see kõik saigi tekkida ainult selle teadmatuse pealt. Mina ei olnud mõelnud ja tegelikult keegi meist polnud mõelnud. Olukord oleks kindlasti teistsugune olnud, kui meid oleks näiteks Kuressaarde kutsutud. Paide pakkus kambale kogemusteta tudengitele näiliselt täiesti puhast lehte.
Kui ma oleksin Paidet varem tundnud, siis potentsiaalselt oleksid eelnevad kõhklused olnud nii suured, et ehk oleks see samm astumata jäänud. Tundmatus võib ju hirmus olla, aga kütkestav on ta kindlasti ka.
Sa vahepeal elasid ka Paides? Sul oli üürikorter, maja või sa ostsid endale seal midagi?
Esimesed kolm Paide Teatri aastat elasin ma Paides ja Tallinnas korraga. Umbes aasta enne Paide Teatri lõppu, kui lõpetamise asemel olid õhus hoopis teistsugused plaanid, sai kahepaiksusest villand.
Üürisin Paide Püha Risti koguduselt pool pastoraadihoonet, kirjutasin ennast Paidesse sisse, kütsin ahju ja tegin tööd. Tunnetus muutus. Arusaamine linnast ka. Mitte murranguliselt, aga siiski.
Nüüd sa enam Paides ei ela? Siis kui Paide Teater otsa sai, siis sa pakkisid Paide enda jaoks kokku?
Paides elamine oli võimalus ja vajadus, mis kaasnes tööga Paide Teatris. Pakkisin Paides oma maise vara aasta lõpus kokku ja vedasin Tallinnasse. Aga mõtteid on palju keerulisem kastidesse pakkida kui raamatuid, nii et Paide on minus ikka olemas.
Kas sa kahetsed, et te Paide Teatriga otsad kokku tõmbasite?
Nii palju uut on peale tulnud, et praegu ei ole kahetsemiseks ruumi. Ühelt poolt jääb muidugi küsimus, et mis oleks saanud, kui... Aga see, et ma enam Paide Teatrit ei loo, ei tähenda, et mu isiksus või ideaalid oleks kuidagi üleöö tundmatuseni muutunud. Paides esitatud küsimused olid nii suured, et vastuste otsimine jätkub. Fookus muutub, aga otsing jääb.
Kui sa vaatad praegu seda uut Paide Teatrit, mis vaikselt tegutsemist alustab, kas võtab vahepeal seest õõnsaks ka?
Ei võta. Kui me Paidesse läksime, siis meil ei olnud vaatamata teatrikooli diplomitele teatri loomisest mingit ettekujutust. Reaalsus muutus tihti mitte päevade ja nädalatega, vaid tundidega. Ma loodan, et reaalsus hakkab ka uue meeskonna silme all lainetama, ma usun, et nad on selleks valmis küll ja see hoiab alati erksana.
Te olite mingis mõttes ka teater, mis sattus üldse kõige halvemale ajal. Suure osa ajast pidite tegutsema ikka koroonaviiruse tingimustes.
Esimesed kaks aastat 2018. kuni 2020. aastani, kohe pärast Lavaka lõpetamist ehk selline aeg, kui sul on olnud kõigepealt tunne, et sa tead, mida sa teed, aga siis mõistad, et sa ei tea mitte sittagi, mida sa teed. Täpselt enne koroonat tekkis tunne, et mingi arusaamine hakkab tekkima, mida ja kuidas ja miks... Ja siis keerati maailm lukku.
Minu jaoks oli see ehk vastuoluliselt kõige inspireerivam periood. Muidugi pärast esimese hirmukangestuse taandumist. Sunnitud paigalseis tähendas, et see, kuidas me olime harjunud teatrist mõtlema, tuli ümber hinnata. See kehtib muidugi laiemalt kui ainult kunsti puhul. Revolutsioonilist globaalset muutust pole praegu ehk enam tunda, aga üks, mis on, on ühine kogemus, mis ei jätnud puutumata ühtegi maailmajagu.
Me olime Eestis suhteliselt õnnelikus seisus, me ei olnud väga kaua kinni, ma tean, et ühel hetkel hakkas ka kultuurivaldkond tegema üsna valju kisa, et miks ei võiks rohkem avatud olla, aga võrreldes väga paljude riikidega oli Eesti ühiskond ikka väga-väga avatud.
Kui sa mõtled Eesti teatrile ja etenduskunstidele, siis ei saa öelda, et oleks Eesti teater enne koroonat ja Eesti teater pärast koroonat. Kõik läheb edasi üsna samamoodi, ei ole uute vormide ja teemade tohutut pealtungi. Selles valguses ma mõtlen, et seda võinuks äkki isegi rohkem olla...
Paide Teatri uued tegijad said just paika, küsime siis läbi tumedate prillide: kas Paides üldse on võimalik enam teatrit teha?
Ma usun, et on, ja see pole ainult poliitkorrektne vastus. Ma ei tea, mis on uue meeskonna plaanid, aga ma usun, et Paides on võimalik teha väga erinevat teatrit. Suundi on lõputult. Ka kogukonnaga suhestumiseks on võimalusi palju.
Üks suund oleks nagu Kuressaare Teater, mis on pigem sissepoole pööratud.
Just, kas me pakume ühele kogukonnale teatrit, mis vastab klassikalisele ettekujutusele linnateatrist ja mille eesmärk on teatrikunsti kättesaadavus väljaspool metropole või me loome struktuuri, mis ongi võimalik ainult selles konkreetses linnas, olgu see siis Paide või Kuressaare.
Ma olen mõelnud – ka siis, kui me hakkasime lõpetama –, kas keskne on teater kui kunstivorm või vaba mõtet soosiv platvorm. Eriti siis, kui vastasin Paide volikogu ees küsimustele, kas "33 kõnet" on ikka teater. Mu meelest on üks kõige hirmsamaid võimalikkusi see, et teatrist saab muuseum, kus näidatakse seda, kuidas ikka ja alati on teatrit tehtud.
Võib-olla meil on Eestis nii vähe tugeva ühiskondliku rusikaga teatrit, et me ei oskagi "33 kõnet" teatriks pidada?
Võib-olla meil on lihtsalt liiga kindlad arusaamad sellest, mis teater on ja mis funktsiooni ta kannab. Jällegi – ei ole üht ainuõiget vastust ja erinevad vormid saavad ja peavadki kõrvu eksisteerima ja arenema. Aga mulle tundub, et 19. ja 20. sajandi suurte lavastajate ja suurte näitlejate teatri kõrval on ruumi teatrile, mis mitte ei peegelda maailma, vaid muudab seda. Vähemalt proovib muuta.
Noh, teatrinäitlejad käivad siiamaani erinevates telesaadetes rääkimas, nad on superstaarid.
Just, me teame näitlejat kui inimest, meisterlikku käsitöölist, kes loob rolle, mida on hea vaadata. Palju vähem teame näitlejaid või lavastajaid kui selge autoripositsiooniga kunstnikke. Iga kuradi asja kohta saab öelda, et see on peegeldus tänasest ühiskonnast, aga kõigist neist peegeldustest saab lõpuks lihtsalt lõbustusparkide kõverpeegel.
Rääkisid, et sa ei teadnud, kas "33 kõnet" vastas üldse teatri definitsioonile. Kas sa mõtled ka tagasi, et äkki olekski pidanud Paide Teatriga midagi teistmoodi tegema, siis oleks äkki läinud kuidagi teisiti?
Jah ja ei. Kõik, mis juhtus, tundub tagantjärgi üsna loomulik. Praegu ma mõtlen, et oleks pidanud teatri harjumuspäraseid toimepõhimõtteid veel rohkem küsimuse alla seadma. Me küsisime kogu aeg endalt, kuidas teha nii, et teatriga kohtumised ei sünniks ainult kell seitse õhtul, kui traditsiooniliselt algab etendus, kuidas avada proovid ja etendused, kogu teater juhusele, struktuuri kaotamata ja kaosesse kukkumata.
Kas aega jäi väheks?
Mulle tundub, et mingis mõttes jäi aega väheks, aga samas teistpidi me jõudsime täpselt sinna, kuhu me jõudsime. Ei jõudnud lähemale, ei jõudnud kaugemale.
Kas nüüd teeksid uue teatri Tallinnas?
(pikk mõttepaus) Ma üritan võimalikult ebakonkreetset vastust välja mõelda...
Natukene aega tahaks veel mõtteid ritta seada ja mitte kohe hakata uut institutsiooni looma. Küsimus on muidugi ka selles, kas õigem on luua uusi rühmitusi või töötada olemasolevatega. Pikk ajalugu ei tähenda ainult kohustust standardit hoida. Standardit tuleb muuta.
Aga kas Eestis on liiga palju teatrit? Kas kunagi saab olla üldse liiga palju teatrit?
Me elame kapitalismis, nii et on nõudlus ja on pakkumine... Minu isikliku maitse jaoks on Eestis liiga palju ühesugust teatrit, või teatrit, mis toimib samadel alustel. Aga samas, kui inimestele tundub, et nii peab olema, siis mina ei ole kindlasti see inimene, kes ütleks, et üks või teine teater tuleks kinni panna.
Kui me Paide ja Kuressaare puhul rääkisime sisse- ja väljapoole pööratud teatrist, siis Eesti teater on väga Eesti publikule suunatud. Ta on suunatud nii, et me pakume publikule seda, mida publik küsida oskab.
Lavastame aastas kümme korda Tšehhovit, sest sa tead, et saalid on täis.
Jah, samas Tšehhovi lavastamine on väga okei, sest nii Tšehhovi, Shakespeare'i kui antiiktragöödiate puhul on tegemist erakordselt kõrge kullaprooviga tekstidega. Muuhulgas on nad vabad autoriõiguste kammitsaist. Just need narratiivid, millel on kindel koht ühises kultuurimälus, pakuvad võimalusi nii sisulisteks kui vormilisteks katseteks.
Ma ei taha sinna teemasse kukkuda, aga teatrite ebaproportsionaalselt helde rahastamine võrreldes teiste kunstidega tekitab minus palju küsimusi. Eesti kaasaegsed visuaalkunstnikud, muusikud, aga ka filmi- ja etenduskunstnikud loovad täna Eesti kunsti unustamata, et Eesti on osa maailmast.
See, et Ugala loob väärtust Viljandile ja Viljandimaale ja kogu Eestile, on loomulik ja iseenesestmõistetav, aga kas Ugala, Rakvere või Vanemuine ei võiks suhestuda ka Pariisi, New Yorgi või Berliiniga?
Võib-olla meil on mõni institutsioon on puudu, kes peaks sellega tegelema?
Sellesse ma ei usu. Mulle tundub, et küsimus pole mitte EAS-i juurde teatri turundamise haru loomises, vaid küsimus on eesmärgi seadmises.
Sul oli seda teatrite rahastamise küsimust hea kõrvalt vaadata, sest ise ei pidanud selle jama sees olema.
Jah, hetkeks, kui kirjutati sellesse rahastusvooru taotlusi, oli meil juba teadmine olemas, et me ei kandideeri, seega ma ei ole ole seda taotlust kirjutanud.
Teater on püha lehm. Kindlus ja turvatunne uimastavad. Muidugi võiks võimalused olla veel paremad, meeskonnad suuremad, tehnika võimsam ja muidugi nõuab teatrimajade ülevalpidamine palju, aga ma olen veendunud, et väiksem toetus ei pea tähendama ainult kõrgemat piletihinda, vaid ka tööpõhimõtete, meeskondade ja eesmärkide liistule võtmist.
Selle rahastamise segaduse valguses on saanud paljuski sõna praegused teatrijuhid, kes räägivad ikkagi enda huvide printsiibist. Sinult on hästi hea küsida, et mis seal valesti läks? Mis seal juhtus?
Ega ma ei tea, kus see algviga on. Kõik need, kes said vähem, kui lootsid, vaatavad seda oma mätta otsast, ja need, kes said küsitud summa, hingavad kergendatult.
Küsimus ei ole ju tegelikult rahas, vaid selles, mida selle rahaga tehakse. Ja see ei ole küsimus ühe või teise teatri juhtidele, vaid kogu valdkonnale ja riigile. Raha-, haldus-, haridus- ja põllumajandusreformid on Eestit muutnud ja raputanud, kõik ei ole kindlasti reformidest ainult paremaks läinud, aga ehk on kultuurimaastiku kaasajastamisega juba liiga kaua viivitatud.
Seda praegu teatris toimuvat nimetati ka reformiks, aga see oli ikkagi selline poole või veerandi tee peale minek, võib-olla isegi paar esimest sammu.
Reformiti rahajagamise süsteemi, aga mitte valdkonda. Minu meelest see nõuab ikkagi põhimõttelisemat muutust.
See ongi huvitav, et oleme sinuga paljudest küsimustest rääkinud, mida teater peaks küsima ja millele vastuseid leidma, aga kui ma kuulasin seda, mille alusel jagatakse teatritele raha, siis mina neid küsimusi küll ei kuulnud, millest me rääkinud oleme.
Kui mõelda, kuidas kunsti ja teatrit hinnata, siis üks variant on hinnata selle järgi, kui palju publikut käib või mis on saalide täituvus. Hea küll, aga saalide täituvus on see, kui täpselt sa suudad pakkuda just seda toodet, mida tarbija oskab tahta. Tuua turule uut toodet – jah, ma räägin peaaegu nagu reklaamivaldkonna sõnadega – on palju keerulisem, harjutada publikut uue tootega. Seda innovatsioonikategooriat on väga keeruline mõõta, sest see võibki tähendada mingil hetkel pooltühja saali, aga kas see teeb selle vähem väärtuslikuks? Seda ma ei usu.
Kui ma käin teatris, kinos, näitusel, kontserdil, siis mida ma otsin. Näha tehnilist meisterlikkust ja veatut käsitööd on nauditav. Aga mind köidab enam teos, mis pole ehk finessideni viimistletud või on sootuks ebaõnnestunud, ent mille juures on tunda päris otsingut, ambitsiooni leida El Dorado ja teadmist, et see tähendab totaalset riskimist.
Kas kvantitatiivsus on probleem Eesti teatris? Isegi mulle kui kultuuriajakirjanikule tundub see täiesti ogar, mis Eesti teatris toimub. Kui sa tahaksid kõigega kursis olla, siis peaksid teenima 3000 eurot kuus, et need kõik piletid ära osta, aga samas sa ei saaks tööl käia, sest sa oleksid kogu aeg teatris.
Ennekõike sa ei saaks käia ERSO kontsertidel, kunstimuuseumides, näituste avamisel ja lugeda uusi raamatuid, sest teater võtab kogu su kultuuri kogemise aja ära.
Eks see kvantiteet on seotud hirmuga, et kui teater turule lakkamatult uusi tooteid ei paku, unustab publik teatri ära.
See on ilmselt ka nähtavuse küsimus? Enamik teatreid näevad ainsa võimalusena nähtaval olemiseks uuslavastust, kui me vaatame Paide Teatrile tagasi, siis te leidsite nähtaval olemiseks miljon võimalust.
No täpselt, võib ju ka kultuuriajakirjaniku perspektiivist küsida, et kas pressiteate saab kirjutada ainult esietendusest? Ei. Selle asemel, et turundada lõputuid üksteisest sõltumatuid uuslavastusi, on võimalik vaadata institutsiooni kunstilise tervikuna, teosena.
Teater on – või vähemalt võiks minu meelest olla – enamat kui hoone ja ajalugu. Terviklik visioon, kunstiline nägemus ja selgelt sõnastatud eesmärgid ka väljaspool kohustuslikke arengukavu võiksid viia valdkonna suurema mitmekülgsuseni.
Me armastame teha teatrit inimestega, kes on õppinud samades koolides, kus me ise, kes teavad meiega võrdselt hästi, mis on teater. Ma usun, et teater võiks oma meeskondade avamisest eri taustsüsteemidega loojatele ainult võita.
21. sajandi teater võiks olla ühine pind erinevate kunstnike ja loojate individuaalsete praktikate jaoks ja ruum, milles üksteist toetades, inspireerides ja proovile pannes avanevad uued reaalsused. Erinevate keelte, meetodite ja metoodikate, materjalide ja tehnikate kohtumisest saavad sündida võimalused, mida on täna pea võimatu ette kujutada.
Sa ütlesid enne, et ei defineeri end vabakutselisena. Miks nii?
Ma olen kunstnik, ma olen lavastaja, mul ei ole seda teist sõna sinna juurde vaja. Ja lisaks on mul ka tööleping. Jah, see ei ole leping ühegi teatriga, aga see on inimestega, kes mind inspireerivad. See, et need inimesed teevad reklaame või korraldavad festivali, ei oma inspiratsiooni osas mingit tähtsust. Inspireerivad põhimõtted, ambitsioon ja töötamise vorm, mis minu kogemuse järgi on teatrite omast oluliselt hierarhiavabam.
Kas sa siis ei olegi kunagi hästi teadlikult võtnud seda vabakutselise positsiooni? See on selline Nipernaadi roll, et võtan oma seitse asja selga ja lähen sinna, kuhu suunas tuul puhub.
Vaba olen ma oma kutsumuses nii või naa. Vaba katsetama, vaba otsustama. Otsus liituda I Land Soundi meeskonnaga sündis sellest, et tegemist on väljakutsega valdkonnas, mida ma ei tunne. Ma küll võtan seda kui neli päeva kestvat lavastust, aga see ei ole lavastus, mida keegi vaataks. Küsimus on selles, kuidas disainida terviklik kogemus, mängumaailm, mis inspireeriks külastajaid mängima, saama osaks iseenda ja teiste festivalikogemuse kujundamisest.
Paide Teater sai otsa ja siis sa võtad veel sõgedama regionaalpoliitilise eksperimendi ja lähed tagasi oma kodukohta Orissaarde, mis on veel väiksem koht. Kuidas see juhtus?
I Land Soundi üks peakorraldajaid on Paap Uspenski, kes on samuti Orissaares kasvanud, aga erinevalt minust, kes ma 16-aastaselt Saaremaalt lahkusin, on Paap ehitanud oma elu just sinna. Hakkasime mõnda aega tagasi koostöö võimalikkusest rääkima. Mind inspireeris ennekõike festivali eesmärk pakkuda lisaks muusikale terviklikku kogemust ja elamust. Lisaks ikka ja jälle seesamune ambitsioon.
Oli selge, et Paide Teatri kõrvalt ma ei saa seda teed nendega kaasa käia, aga kui Paide Teater lõppes, siis mõtlesin, et miks mitte. Ma ei ole kunagi ühtki festivali kaasloonud, see on protsess, kus mulle kogu aeg tundub, et ma ei tea, ms on järgmine samm. Ühtpidi on see väsitav, aga teisalt pööraselt huvitav.
Saaremaal toimub kaks suurt muusikafestivali – Ooperipäevad ja I Land Sound. On oluline, et ka näiteks kohalik võim mõistaks, et vaatamata osalt erinevatele sihtrühmadele kannavad mõlemad festivalid tohutut kultuuriväärtust. Ooperil on ajalugu, I Land Sound loob keskkonna tänasele ja ehk ka homsele muusikale. Võrrelda klassikalist muusikat ja näiteks techno't kategooriates "kõrge" ja "madal" on sügavalt mõttetu ja elitaarne. Nad on erinevad fenomenid, aga mõlemat on võimalik teha professionaalselt ja kirglikult.
Kuidas sulle Orissaare tundub praegu, kas seal lähevad asjad paremaks? Eesti mõttes on tegu unikaalse olukorraga, kus ühest väga väikesest kohast on saanud märgiline koht ka Eesti kultuuri vaatenurgast.
Orissaare on näide sellest, et koha väiksus ei defineeri seda, kui suurelt seal saab mõelda. Ma arvan, et Orissaarel on suur potentsiaal. Ja ma ei mõtle siinkohal potentsiaali olla turismimagnet. Turist on väga ajutine nähtus. Ta tuleb ja läheb. Kruiisiturist, vahet ei ole, kas ta on Mõntus või Tallinnas, veedab siin paar tundi, jätab siia paarsada eurot ja teeb paarkümmend pilti. Majanduslikult on see muidugi oluline, aga ühe koha arengus on püsielaniku roll suurem kui sajal turistil.
Oluline on kohalik koostöö ja julgus esitada harjumuspärasele kahanemisele loomingulisi väljakutseid. Rahvaarvu kasv on ennekõike statistika, kus ei kajastu mõtted ja teod, mis ühe või teise inimese saabumise või lahkumisega kaasnevad. Oluline on kasvada avatud kogukonnaks, mida hoiab positiivne üksteise märkamisel põhinev võrgustik.
See ei tähenda, et kõik peavad naeratama ja kätest kinni laulma, jumala eest. See tähendab rohkem seda, et on valmisolek aktsepteerida värsket mõtet, see tähendab, et on valmisolek selleks, et tuleb keegi, kes vaatab maailma teisiti. I Land Sound on ses osas hea näide. Nii avatud mõtlejana kui positiivse väljakutsena kohalikele.
Minu vanaema on sündinud 1935. aastal, ta on väga-väga elus ja kui temalt küsida, et kas need neli päeva, kui ka meie hoovi kandub I Land Soundi muusika, et kas see häirib teda, siis tema mõte on pigem see, et natukene valjem võiks olla, et sa saaks rohkem sellest aimu.
Orissaare puhul on ka otsekui ameerikalik lugu, kuidas kunagi läks tee sealt läbi, aga siis ehitati uus ja kiirem tee, mis läheb täpselt sealt kõrvalt mööda ja see koht hakkas hääbuma. I Land Sound üritab veidi näidata, et kui sa sõidad üle Väikese väina tammi, siis ära sõida mitte otse Kuressaare poole, vaid keera korraks paremale ja vaata, mis seal toimub.
Siin võiks ehitada suuremat filosoofilisemat konstruktsiooni selle pealt, et hästi pikalt on kõigi teede rajamisega olnud arusaam – ka Tallinn-Tartu maantee puhul –, et mida kiiremini saab liikuda punktist A punkti B, seda parem. Ma ütleksin, et küsimus pole alati kiiruses, vaid küsimus on kogemuses, mille sa võid saada.
Jah, meil on nüüd maantee, mis viib otsemat teed pidi Kuressaarde, selgitame ikkagi lahti, see ei ole väga palju otsem, me ei räägi tunniajasest võidust, me räägime minutitest (naerdes). Kui I Land Sound suudab oma looga, mida inimesed on kuulnud, ka ajal, mil I Land Sound ei toimu, panna inimesed Orissaarest läbi sõitma, on see väga suur asi.
Mu isiklikus kogemuses oli eelmise suve suurim murrang üks pärastlõuna, kui jalutasin Illikule ja avastasin sealt restorani, kus pakuti negronit. See pole mingi alkoholireklaam, aga istuda, negroni käes, kodusadamas – see oli minusugusele snoobile täielik idüll.
Kas sa lähed I Land Soundile ka midagi ümber defineerima? Paide Teateris oli sul väga tugev ühiskondlik vertikaal teatri kõrval, I Land Soundil praegu seda väga pole olnud, pigem on seal muusika, kunst ja väga maaliline asukoht omavahel dialoogis. Kas sa kavatsed sinna midagi juurde tuua?
Minu positsioon on tugevalt see, et on inimesed, kes on seda festivali viis korda korraldanud. Enne seda, kui ma saan midagi muuta, pean ma tundma õppima seda, kuidas see festival hingab.
Minu jaoks on oluline see, et festival oleks terviklik ja ma näen seal enda kui lavastaja jaoks väljakutset. Kuidas teha nii, et festival poleks lihtsalt erinevate artistide jada, kelle ainus ühenduslüli on ajakava, vaid kuidas liita terviklikuks kogemuseks ruum, aeg, muusika ja inimesed? Sel aastal otsin ma ise sellele küsimusele vastust suuresti Illiku ruumilise olemusega mängimisest. Keskkond on maagiline, loodusega võistelda pole mõtet, aga on võimalik luua raam, milles inimesed saavad keskkonda uuest perspektiivist vaadata.
Kas sulle tundub, et Eestis saaks oma teater olla Räpinas, Kundas, Võhmal, võib olla mõnes väikeses külas? Kas see on võimalik ja vajalik?
Mul on vastu küsimus, et kui meil on juba Eesti Draamateater, Ugala teater, Vanemuise teater, Endla teater, kus töötab kümneid-kümneid inimesi, kellest mõned on kunstnikud, mõned ei ole, siis kas on vaja luua uusi institutsioone? Või on küsimus selles, kuidas olemasolevatega – ja mitte ainult teatritega! – luua rohkem väärtust väljaspoole Eesti linnu.
Siin ei ole ka küsimus ainult selles vanas heas külalisetenduse formaadis, et me viime lavastuse, mida me juba kodusaalis mängime, mujale, vaid küsimus on selles, et kui külas käimine ongi kunstiline akt, siis mida me saame selle külaskäiguga pakkuda? Ja mida me sealt ise vastu saame? Ma ei mõtle ka seejuures ainult piletiostjate numbreid, vaid pigem seda, kas seal on ka mingi kontseptuaalne lähenemine võimalik.
Lõpetuseks, kas Eesti kultuuris on mingid positiivsed tendentsid – me ei pea minema siin väga filosoofiliseks –, mis näitavad, et liigutakse õiges suunas?
Kunsti defineerib vaba ja julge mõte. Mida vabam ja julgem see on, seda suurem saab olla kunsti panus ühiskonnas. Maailm seisab vastakuti väga suurte küsimustega, mille lahendamiseks ei piisa ajaloo kogemustest ja teadlaste häältest, mis mattuvad kergesti muu müra alla.
Kunstil on võimalus, aga seeläbi ka kohustus küsida küsimusi, mida keegi teine ei küsi, luua platvorme, kus sõna saaksid need, kellest muidu mööda vaadatakse, pakkuda ruumi positiivsele ebakindlusele. Kunstil ei ole mingit tõemonopoli, aga meil on võimalus esitada küsimusi, seada kahtluse alla harjumuspäraseid mõttemalle ja raputada uskumussüsteeme.
Ja mu meelest on seda vaba mõtet Eesti kultuuris küll tajuda. See on peamine.
Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.
Allikas: "ID"