Intervjuud alustame ikka surmast! Hommikul enne seda vestlust saime lugeda, et meie seast lahkus ameerika kirjanik Cormac McCarthy, kelle ainsad kaks eestindust on mõlemad ilmunud Varraku alt. Kui oluline kirjanik ta teie jaoks oli?

Tegelikult oli üsna oluline. Ma avastasin ta siis, kui ma olin Fulbrightiga (rahvusvaheline stipendium ja kultuurivahetusprogramm, toim) Ameerikas, kus ma lugesin teda järjest. Ütlen ausalt, et kui ma olen üldiselt võimeline kõike lugema, võib-olla mõnda filmi ei suuda vaadata, siis tema raamatud – just "Blood Meridian" ja veel hullem oli "Outer Dark" – on sellised, et paned vahepeal raamatu käest ära, sest nii õudne hakkab. Öeldaksegi, et ta peegeldaski kõige tumedamat poolt, mis Ameerikas on, ja näitas seda, et tegelikult kogu Ameerika praegune valge tsivilisatsioon põhineb kuritegudel, mõrvadel ja verel.

Me andsime välja tema raamatu "Kõik need ilusad hobused", mis oli üks tema helgemaid teoseid. Enne surma kirjutas ta kaks omavahel seotud raamatut, ma ei tea, praegu kaalume, kas anda välja või mitte, nende osas on vastakad arvamused.

Seda ma tahtsingi küsida, et kuigi see kõlab nõmedalt, siis kas surm on kirjastaja jaoks viljakas sündmus? Kas pärast surma tasub autori raamatuid rohkem välja hakata andma?

Ma ei oska öelda, oleneb autorist. Kui on mingi väga-väga tuntud autor, kes surmaga tõuseb veel rohkem esile, siis tõenäoliselt tasub, aga ma ei usu, et McCarthy on üldse eestlaste seas nii tuntud.

Aga kui me räägime just välisautoritest, siis kuivõrd sellised sündmused või suured preemiad väljaandmist mõjutavad? Kui keegi saab Bookeri või Nobeli, kas see on müügiargument, miks kedagi välja anda?

Mingil määral, näiteks Ishiguro puhul ma küll ei ütleks, et Nobel oleks väga palju mõjutanud. Natukene see tõmbab tähelepanu, aga Booker vilksab korra meie ajakirjandusest läbi ja kaob jälle, keegi ei panegi väga tähele.

Läheme ajas veel mõne nädala tagasi, sest just toimus ka kirjandusfestival HeadRead. Kuidas läks?

Ma arvan, et tegelikult läks väga hästi. Rahvast oli palju ja tundub, et inimesed on festivali tõsiselt üles leidnud. Muidu oli ikka pidevalt hirm, et kui mõni autor on vähem tuntud, siis äkki jääb kuulajaskond liiga hõredaks ja piinlik on autori ees. Sel aastal sellist hetke ei olnudki, kuulajaid oli väga palju.

Umbes 15 aastat olete korraldanud HeadRead festivali, kuivõrd sellise festivali korraldamine muutunud on? Või ehk oleks õigem küsida, kui palju kirjandusmaastik selle ajaga muutunud on? Kumb rohkem muutunud on?

Ma arvan, et mõlemad. Tegelikult kui me alustasime, siis ega Eestis polnud inimesed väga harjunud kirjanike kuulamas käima, kirjanike raamatuid ikka loeti. Mujal maailmas olid festivalid väga levinud ja inimesed käisid hulgakesi kirjanike esinemist kuulamas. Aga alustasimegi siis, kui see nähtus vähehaaval meile ka hakkas tulema.

Muidugi me olime alguses naiivsed ja oskamatud, tahtsime teha festivali telgis ja oli muidki  äpardusi, aga tahaksin loota, et oleme muutunud vähehaaval üsna proffideks ja korraldus enam-vähem juba sujub, aga see ei tähenda, et igal festivalil mingeid ootamatusi ei tuleks. See on tavapärane, nii peabki juhtuma.

Aga kui te nüüd ka viimasel HeadRead festivalil ringi käisite, siis keda seal põhiliselt kohtab? On seal ainult kultuuriintellektuaalid või lihtsalt kirjandushuvilist on ka palju?

Väga palju on lihtsalt huvilisi, intellektuaale näeb isegi vähem, nad käivad mõnel valitud esinemisel, näiteks teatud Eesti autoreid ja võib-olla mõnda eriti silmapaistvat välisautorit kuulamas, aga need, kes kogu aeg käivad, on ikka need, kes laenutavad raamatukogudest raamatuid, kes on esinejate teoseid enne lugenud.

Eriti meeldib mulle see, et noori on paljudel üritustel. Eesti luuletajate esinemistel ja välisautoritega kohtumistel, igal pool on noori inimesi.

PÖFFi tegijad on öelnud, et suurte filmide ja tegijate enda juurde meelitamiseks oleks kohati vaja eralennukit, sest muidu staarid kohale ei tule. Muusikafestivalidega on tõenäoliselt samamoodi, aga kuidas kirjandusfestivaliga on? Kas superstaarkirjanikud on valmis siia tulema? Kas nad tahavad siia tulla, on neid keeruline siia saada?

Aga meil on käinud superstaarkirjanikud, ütleme nii, et esimese kategooria filmitähtede tasemel: Tom Stoppard, Margaret Atwood, Julian Barnes.

Seega kirjanikega on natukene lihtsam?

On küll, eks hakkavad meie festivalist vaikselt juba ka kuuldused levima... Mult küsiti sel aastal mitu korda,  mida me maksime ühele või teisele kirjanikule, et teda õnnestus siia saada, aga kõik saavad ühesugused päevarahad! Mitte ükski kuulsus ei saa sentigi rohkem, meil ei ole peakülalist, kõik on täpselt ühel tasemel külalised.

Aga samal ajal räägivad paljud neist, et suurtel festivalidel nagu Hay ja Edinburgh tulevad nad kohale, lükatakse lavale ja pärast seda ei huvita nad enam mitte kedagi ja pannakse uuesti rongi või lennuki peale. Nad on selle peale väga pahased, mitu inimest isegi sel korral ütles, et nad vihkavad Hay'd ja Edinburgh'i, sest see on muutunud mingis mõttes konveieriks. Aga siin on neil võimalik rääkida eesti kirjanikega, lisaks saavad eri maadelt tulnud kirjanikud omavahel tuttavaks ning see tekitab hoopis teistsuguse tunde.

Paljud on öelnud, et siin tekibki õige festivalitunne. Näiteks ma vaatasin, kuidas Anthony Horowitz koos abikaasaga istus ja kuulas Hopneri majas iiri rahvamuusikute kontserti. Niisugust asja igal festivalil ette ei tule.

HeadRead festivalil läheb väga hästi, aga kuidas maailmas praegu on? Kas kirjandusfestivalidel on endiselt tõusulaine, platoo või langus?

Ma terve maailma kohta ei oska midagi öelda, sest India ja Brasiilia suured kirjandusfestivalid on väga uhked, ka Araabiamaad ja Ühendemiraadid on hakanud tegema suuri üritusi. Nad maksavad kenasti kinni autoreid, tasuvad sõidukulud ka kirjastajatele ja korraldavad  kirjastusprogramme. Neil on väga suurejoonelised ettevõtmised. Meie oleme ise öelnud, et meil on butiikfestival, väike ja mõnus, ning nendega me võistlema ei hakkagi.

Kui vaatame briti kuulsaid festivale, siis ma tean, et möödunud aastal Edinburghis külastajate hulk kahanes, nad on väga laienenud ja suureks läinud ning tavakülastaja ei suuda seda enam hoomata. Ilmselt see hoomatavus ongi oluline, sest nad olid enne Edinburghis ühel hästi armsal väljakul, kus tekkis tõesti selline tunne, et räägid omavahel ja räägid autoritega, aga kui seda enam ei ole, siis festival hakkabki laiali valguma.

Miks ja kas meil on vaja kirjandusfestivale? Kas see on ikkagi see otsekontakt?

Ma arvan küll, et see on väga oluline, see on elus sõna, vahet ei ole, kas seal räägivad eesti kirjanikud või välisautorid, noh, väliskirjanikud seda enam, et kui palju neid eestlasi on, kes sõidavad mujale festivalidele? Enamasti ei sõida, aga kui tuntud autorid tuuakse koju kätte ja tasuta ka veel, siis miks mitte.

Eesti kirjanikke on rohkem näha, suvel on ka mitmeid väiksemaid kohapealseid festivale, kuhu vähemalt kuigi palju eesti kirjanikke ikka tuleb, need on pisut teistsugused sündmused, aga kui eesti kirjanikud on koos välisesinejatega, siis moodustub hoopis uus kooslus ja tekib teine õhkkond.

Teid teatakse põhiliselt kui kirjastus Varraku peatoimetajat. Kuidas Varrakul läheb?

Ei ole viga, ei kurda praegu. Kui praeguses üldises kirjastamise olukorras on tasakaal ja püsime elus, siis on isegi hästi.

Seega kirjastusmaastik ei ole hetkel kõige parem maastik, kus olla?

Ega ta pole...

Pole kunagi olnud?

Kirjastamine ei ole Eestis väga tulutoov tegevus, pole midagi parata. Meil on nii väikesed tiraažid, et kirjastuse enda kasu sealt pealt on üsna väike.

Aga kui palju keskmiselt aastas annab Varrak erinevaid raamatuid välja?

Seni on olnud üle 100 raamatu, umbes 120-150 raamatut.

Aga selle pinnalt on kohane küsida hoopis niiviisi, et kas Eestis ilmub üldse liiga palju raamatuid?

Aga kes ütleb, mis on liiga palju?

Ega ei ütlegi...

Tegelikult kätt ette ei pane keegi, kui lugejaid leidub ja väljaandja on, siis mis teha, ilmub (naerdes). Mina ei lähe kellelegi ütlema, et ära anna välja.

Eesti on selles mõttes üks haruldane paik, et kui mujal kurdetakse, et inimesed ei saa oma raamatuid avaldada, siis siin kas või Hooandaja abil, mõne toetajaga või ise kinni makstes ilmuvad kõik raamatud. Midagi ei jää ilmumata.

Oleme ka seda rääkinud eri inimestega, et Eestis ei ole see vist väga keeruline, et sa saaksid end nimetada kirjanikuks?

Ei, üldse mitte. Luulekogu välja andmine ei ole nii kohutavalt kallis, sa saad sellega ise hakkama. Siis see on ilmunud ja oledki juba kirjanik.

Seega te usute, et see, kui ilmubki palju raamatuid, on ikkagi hea ka?

Ega seal ei oskagi hinnangut anda, kas see on hea või halb, lihtsalt ilmub. Eks siis lugejaid teevad oma valiku.

Terves maailmas tegelikult ilmub, ka seal Frankfurdi raamatulaadal istub mõni inimene oma 20 raamatuga ja on sügavalt veendunud, et neid 20 raamatut on väga vaja. Ta istub seal võib-olla mitu päeva üksi, aga kolmandal päeval läheb ehk keegi ta juurde ja tahab ühte neist.

Rääkisime sellest, et ilmub hästi palju raamatuid, aga kuidas teile pikaaegse kirjastajana tundub, mida eestlased kõige parema meelega loevad?

Väga palju eesti autoreid, eestlane eelistab eesti autorit. Praegu ikkagi loetakse üsna palju krimkasid, aga ma ei saa öelda, et tõsisemat kirjandust üldse ei loeta. Kui vaadata Rahva Raamatu edetabelit, siis seal vilksatab ka väga häid raamatud, mõnikord püsivad need ka pikemalt. Ajalugu loetakse, kui on vähegi hea ajalooraamat, eriti hea, kui see oleks eestlase kirjutatud. Igasuguseid käsiraamatuid samuti, eelistatavalt eestlaste kirjutatud.

Aga need samad tendentsid on vist juba pikka aega olnud? Eestlaste lugemisharjumuses siis suuremaid muutusi pole viimasel ajal olnud?

Ei ole tegelikult olnud. Krimkasid on tegelikult kogu aeg loetud ja loetakse ka nüüd, muutunud on see, et kui varem oli eestlane väga umbusklik uute autorite osas, siis nüüd enam ole ja uued tegijad võetakse ka kiirelt omaks.

Üks huvitav tendents on mulle samas silma jäänud küll. Varrak andis ka hiljuti välja oma esimese graafilise romaani "Musta Luige aare". Kui minna praegu mõnda suuremasse raamatupoodi, siis ma olen iga kord pehmelt öeldes üllatunud, kui pikk on ingliskeelsete mangade, graafiliste romaani ja koomiksite riiul, mulle tundub, et see paisub iga kuu. Kas see on trend, kuhu me ka eestikeelse kirjandusega jõuame?

Arvan, et ajapikku küll, ma ei tea, kas neid nüüd massiliselt tuleb... Aga meil tuleb sügisel ka jälle üks graafiline romaan "Tuleviku araablane", mis on prantsuse keelest tõlgitud. Need on ikkagi esimesed katsed, kuigi "Musta Luige aare" võeti üllatavalt hästi vastu, kartsin, et sellega läheb kehvemini, aga ilmselt oli teema ka intrigeeriv.

Vähehaaval neid kindlasti tuleb, sest mujal maailmas on need ikkagi tohutult levinud. Mangasid loevad muidugi meilgi noored inglise keeles palju.

Seda ma tahtsingi öelda, et võib-olla mangasid ei ole mõtet tõlkida, sest noored loevad need juba enne inglise keeles ära?

Jah, sama lugu on ka ingliskeelse noortekirjandusega, pole peaaegu üldse mõtet tõlkida...

Sest tõlkimine on liiga aeganõudev protsess, et selleks ajaks on noored juba ära lugenud?

Just, need on ka piisavalt lihtsas keeles, olgem ausad, keskkoolinoored loevad praegu juba vabalt niisugusel tasemel inglise keelt. Tõlkimise ja väljaandmisega läheb raamat ka poole kallimaks ja ilmub palju hiljem kui originaal, miks peaks keegi seda lugema?

Rääkisime koomiksitest, enne tõite ka kvaliteetkirjanduse sisse. Kuidas teil Varrakus see paika timmitud on? Eks kvaliteetkirjanduse puhul on paratamatus, et müüginumbrid on veel pisemad, kas teil on kuidagi nii, et ühe kvaliteetromaani kohta tuleb välja anda neli-viis pehmemat asja. Kas seda saab nii üldse öelda?

Nii päris ei saa öelda. Näiteks "Moodsa aja" raamatuid anname aastas välja kindla hulga, sinna kõrvale ka muid kvaliteetkirjandusse kuuluvaid teoseid. Nn pehmemat kirjandust tuleb muidugi lisaks valida, lõpuks on nii krimkadel kui meelelahutuskirjandusel kõigil nii-öelda oma kihid ja eks me ikka püüame seda ülemist kihti vaadata.

Te olete nii pikka aega kirjastajana töötanud, kas selle ajaga on tekkinud ka mingi kõige madalam piir, mida te kindlasti Varrakus ei avalda?

Kindlasti selliseid esoteerilisi eneseabiraamatuid, mille abil inimene võib ilmselgelt oma tervisele kahju teha ja kus on tegu ilmselge lolluse ja valedega. Väga hõredaid ja labaseid raamatuid ka ei taha.

Ma tõin tegelikult meelega sisse vastanduse, et kvaliteetsem ja pehmem kirjandus, kõrgem ja madalam. Seda tehakse hästi tihti ning mulle kohati tundub, et selle vastandusega tehakse ka karuteene kirjandusele, sest mõned inimesed tunnevad, et see, mida nemad loevad, ei peetagi kirjandusega. Kas teie arvates selline vastandus on vajalik?

Ma arvan, et ei ole, ma ise ei tiku nõnda vastandama. Praegu maailm segab eri žanre nii võimsalt, et need piirid on peaaegu kadunud. Ütleme nii, et sellel, mida nimetatakse meelelahutuseks, on täiesti selgelt oma otstarve. Ma olen neid ise neid kunagi tohututes kogustes lugenud, seetõttu oskan neid ka veidi valida. Ja lugenud just sellepärast, et kui sa oled omadega ikka üsna läbi ja sul ei ole mitte mingil juhul jõudu mingisse keerulisse raamatusse süveneda, siis võtad pigem midagi, mis su mõtted mujale viib.

Krimkadega on sama asi. Kui ma ise midagi raskemat tõlgin, siis ma ei suuda sinna kõrvale lugeda mingit muud väärtteost, vaid loen krimkasid.

Seega jah, mingi vahe tegemist tõesti pole vaja. Mina arvan, et kui inimene kas või midagi loeb, siis juba see on suur asi, sest ta tegeleb ikkagi keelega, sellega, kuidas end väljendada. Muidugi oleks väga armas, kui ta loeks head või vähemalt viisakat tõlget, kui me tõlkekirjandusest räägime. Eesti kirjaniku eesti keeles kirjutatud raamatuid tasub ikka lugeda.

See lugemise idee viib meid otsapidi ka kohustusliku kirjanduse juurde. Räägitakse vahel, et lastele antakse liiga keerulise raamatuid lugeda, samamoodi teie tõlgitud Harry Potteri esimene osa jõudis kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse ja see oli paljude arvates positiivne tendents. Kuidas teil tundub, mida võiksid lapsed-noored koolis lugeda?

Ma arvan, et see on väga erinev koolide kaupa. Mingit üldistust selle pealt ma teha ei oska. Aga  last võiks see raamat huvitada, sest kui lugemine muutub raskeks tööks, siis see on väga paha. See võib lugemisest võõrutada.

Harry Potterit kiidetakse just sellepärast, et see tõi lapsed lugemise juurde. Sealt nad läksid edasi juba müütide, legendide ja teiste raamatute juurde. Nende tee kirjanduse juurde algas sageli just sealt.

See on tegelikult üsna keeruline tõesti, kuidas tekitada noorele – või miks mitte ka täiskasvanud inimesele, kes on lugemisest võõrandunud – see esimene hetk, kus ta saab aru, et lugemine polegi tüütu ja vastik.

Just nimelt, et raamat võtaks ta kiiresti endasse ja ta ei saaks seda enam käest panna. Muidugi, osa vanemas eas inimesi ei loegi enam eriti ilukirjandust, nad loevadki ainult ajalooraamatuid ja mälestusi, mis on ka täiesti loomulik.

Kui palju peab üks kirjastaja lugema? Me kujutame romantiseeritult ette, et te tulete hommikul tööle ja hakkate lugema. Kuidas see tegelikult on?

Tegelikult on nii, et ma lähen õhtul koju ja katsun natukene lugeda (naerdes).

Aga palju peab lugema, kuid kutseviga on selles, et paljusid raamatuid ma ei saa üldse lõpuni lugeda, kuna ma loen PDF-e. Ma loen neid raamatuid, mis ei ole veel ilmunud ja mis mulle on saadetud ning ma loen neid parajasti nii palju, et saan aru, kas seda hakata või mitte hakata avaldama. Kui mõne raamatu puhul tundub, et tõesti ei saa käest panna, siis ma katsun selle kuidagi lõpuni lugeda.

See on kirjastaja suvepuhkuse unistus, et ma võtan ette virna paberraamatuid ja loen neid raamatuid, mida tahan (naerdes).

Kui kiiresti saab ühe raamatu puhul aru, kas seda tasub avaldada? Filmifestivali programmikoostajad on rääkinud, et kui on vaja vaadata sadu ja sadu filme, siis umbes esimese poole tunniga saad aru, kas asi on väärt või mitte. Kuidas raamatuga on?

Umbes sajanda lehekülje paiku ja siis tuleks lõpp ka ära vaadata, et ega see ära ei vaju. Aga see pole mõnuga lugemine, sellepärast ma ütlen, et tahan võtta virna raamatuid ja läbi lugeda, ka neid, mille kohta ma tean, et me neid välja andma ei hakka, aga ma lugeda tahan.

Millist raamatut saite viimati mõnuga lugeda?

Oi jumal, ausalt öeldes ei mäletagi... Tõesti ei mäleta praegu. Või siiski, Tan Twan Engi "Uste maja". Väga hea raamat.

Aga küsime siis teistpidi. Te ostate ikka füüsiliselt ka endale koju raamatuid?

Jaa, ostan ikka. Just Inglismaalt tulin ja ostsin kohe rõõmuga.

Sellega ma juhatan tegelikult sisse järgmist küsimust: kas Eestis on raamatud liiga kallid?

Muidugi on, aga mitte midagi ei ole parata. Paraku on see niimoodi, sest tiraažid on väikesed, poodide hinnalisa on väga suur, kõik tahavad rohkem, tõlkijad, autorid, elu läheb kallimaks. Ega me seda meelega kallimaks ei kruvi, sest kirjastuste osa on ikkagi üsna väike selle juures.

Seega ei anna midagi teha?

Lihtsalt ei anna teha.

Aga on see juba lugejate harjumusi ka mõjutanud? Me rääkisime, et noored loevad mangasid inglise keeles, kas inglise keele oskajad ostavad juba neid 10-15 euroseid ingliskeelsed raamatuid?

Ma usun küll, aga kunagi oli üks juhus, kus isegi inglise keele erikooli keskkooliõpilane ütles, et väärtkirjandusteoseid eelistab ta lugeda eestikeelses tõlkes, kuna ta ei saa inglise keele kõigist peensustest ikkagi aru.

Aga eks asi sinna poole läheb, et meelelahutuskirjandust ja krimkasid on paljudel inglise keeles väga lihtne lugeda.

Kuivõrd see raamatute hinnatõus on viimastel aastatel päris kiire olnud, siis kas see mõjutab ka kirjastust? Kas müüginumbrid on ka langenud?

Väga palju ei ole, aga natukene on. Mõjutab see nii, et tuleb vaadata ka raamatute mahtu, näiteks, kui kalliks ühe või teise raamatu avaldamine läheb. Maht mõjutab seda vägagi, sest paber on läinud kalliks, trükk on läinud kalliks, mahu pealt on ka tõlke- ja muud tasud.

Väärtkirjanduse, nagu "Moodsa aja" sari, ja muude selliste raamatute tiraažid ei olegi üle 600, aga kui seal kõrval on midagi muud, mis väga hästi müüb, siis see aitab neid avaldada. Saab hakkama.

Aga kui raamatu hind on kallis, siis kas eestlane tahab ikkagi kõvakaanelist raamatut? Kui me vaatame ingliskeelset, siis palju on paperback'i, kuidas Eestis sellega on?

Paperback'id lähevad ka päris hästi, pole viga, aga asi pole mitte ainult inimeste eelistuses, nemad võiksid osta ka paperback'i, aga raamatukogud eelistavad kõvakaanelist, sest see peab palju paremini vastu.

Aga ajalooraamatuid eelistatakse kõvakaanelisena ja nendega on ka mujal maailmas samuti. Tegelikult on ka ingliskeelsetes maades vähegi tuntud autori teose esimene trükk kõvakaaneline, väiksem tiraaž, aga selle põhjal vaadatakse, kui palju pehmekaanelist tehakse.

Oleme rääkinud, et raamatud on kallid, selle pinnalt võib kohe provokatiivselt küsida: kas kõiki raamatuid peab endale üldse koju ostma?

Ega väga paljud inimesed ei ostagi. Nad lähevad ja laenutavad raamatukogust.

Seda ma tahtsingi siia otsa küsida, et enne, kui me läheme jutuga füüsilise raamatukogu juurde, siis rahvusraamatukogu avas hiljuti oma e-raamatukogu, millest paljud kirjastajad rääkisid omamoodi maailma lõpust. Nüüd on see e-raamatukogu mõnda aega avatud ja keegi sellest enam väga ei räägigi, mis teie sellest arvate? On see hea ja vajalik asi?

Ma arvan, et ühelegi sellisele asjale ei saa kätt ette panna, kui see juba tuleb. Selles suunas asi areneb, pole midagi teha.

Ega Eestis see e-raamatute lugemise protsent pole ikkagi eriti suuri. See püsib üsna väiksena, kuskil nelja protsendi ringis kõige rohkem.

Kas see on tõusmas, langemas või püsib samasugusena?

See on kaua olnud üsna samasugune. Muidugi on huvitav, mis saab, kui tuleb rohkem audioplatvorme, sest mujal maailmas – eriti Skandinaavias – on audioraamatud väga populaarsed. Siin on need üpris kallid ja raamatute kuulamine pole veel päriselt hoogu sisse saanud.

Rahva Raamat tegi ka sarnase kuutasulise e- ja audioraamatute platvormi, mis ka kindlasti mõjutab seda. Aga kas see üldse on enam teema ja peame rääkima sellest, et e- või audioraamat tapab paberraamatu?

Ei tapa muidugi, kindlasti ei tapa. Kõik oleneb: kõnnid, lähed jalutama, tahad kuulata, sinna see sobib. Ma ei usu, et keegi istub tugitoolis ja lihtsalt kuulab raamatut, aga võib-olla kuulab ka. Siis need, kellel silmad ei ole päris korras ja ei näe hästi, praegugi on vaegnägijate ühingul paljud raamatud sisse loetud. Reisile on mugavam võtta kaasa e-raamatuid kui tassida kaasas tervet virna paberraamatuid, aga ma arvan, et paberraamat jääb kindlasti alles.

Suuremates riikides kuulatakse raamatuid pikkadel sõitudel, aga Eesti on nii väike, meil nii pikki sõite ei olegi, et pühendada end raamatu kuulamisele (naerdes). Ja teiste maade kogemustest on kuulda, et audioraamatuna eelistatakse kergemat kirjandust, krimkasid ja eriti lühijutte, sest siis jõuab lühikese ajaga ühe jutu ära kuulata. Seda ma ei usu, et suuri pakse romaane väga palju klappidest kuulatakse...

Seega kui see mõnuga lugemise hetk on, siis eelistate lugeda paberraamatut?

Jah, kindlasti.

Aga paberraamatuga on see probleem, et kui sa neid endale koju ostad, siis kuigi mul ei ole kodus tegelikult üldse nii palju raamatuid, ei mahu need juba ammu kuskile ära ja on hirm, et riiul kukub pähe. Kas kirjastaja kodu on ka raamatuid täis ja tuleb nendest lahti hakata saama?

Jah, sama. Olen ära andnud ka.

Kuidas valiku teete, mida ära anda ja mida alles jätta?

Oh, ma ei tea... Midagi, mida ise tahaksin uuesti lugeda või tahaksin, et keegi perest uuesti loeks, need jätan alles või püüan maale viia. Ühesõnaga väga raske on valikut teha, sest võtad riiulist raamatu, mõtled, et selle ma annan ära, aga lööd lahti ja saad aru, et ei, mitte kuhugi ei anna (naerdes).

See viibki meid otsapidi ka raamatukogude juurde. Kuidas teile tundub, kas eestlane käib raamatukogus ja on hakanud kerkinud raamatuhindade tõttu hakanud rohkem käima?

Käib küll ja võib-olla on hakanud isegi rohkem käima. Ma olen käinud raamatukogudes rääkimas ja sealsetel töötajatel on hirm, et raamatukogudele antakse edaspidi vähem raha ja enam ei ole võimalik saada raamatukogunduse haridust. See teeb eriti murelikuks maakonnaraamatukogud.

Raamatukogudes öeldakse, et seal käib väga palju inimesi, korraldatakse kirjandusega seotud  üritusi ja nende vastu on väga suur huvi. Raamatukogud on ülimalt olulised.

Kas kirjastaja ja raamatukogu vahel on hea suhe? Te ei ole konkurendid?

Ei ole, väga hea suhe on. Raamatukogud ju tellivad meilt raamatuid. Raamatukogudelt kuuleb ka tagasisidet, seda, milline kirjandus inimestele meeldib ja milliseid raamatuid nad veel tahaksid. Kui ma seal rääkimas olen käinud, siis huvi on olnud suur, tahetakse teada, mis on ilmunud ja mis üldse mujal kirjanduselus toimub. Sinna tulevad ikkagi raamatuhuvilised inimesed.

Palju oleme rääkinud teist kui kirjastajast, aga tuleb rääkida ka teist kui tõlkijast. Kui palju teil tõlkimiseks aega jääb?

Nädalavahetused, mõnikord õhtud, suvi. Aga nädalavahetused kindlasti kohe.

Selle jaoks tuleb ikka aega võtta?

Jah.

Teil on ilmumas just üks tummine tükk Hieronymuse sarjas ehk Henry Jamesi "Tuvi tiivad". Kaua see teost teil töös oli ja miks just see?

Põhjus on selles, et ma andsin lubaduse selle tõlkida vähemalt 25 aastat tagasi, aga alustasin siis ja sinnapaika see jäi. Kui nüüd oli koroonaaeg, siis mõtlesin, et võin selle lubaduse täita ning eks ma siis tegin. Ma olen väga tänulik toimetaja Leena Tomasbergile, sest Henry Jamesi tekst oli üsna hull, kui öelda lühidalt. Väga keeruline ja väga mahukas, tõenäoliselt kõige keerulisem raamat, mida ma kunagi olen tõlkinud.

Kui kaua see teil aktiivselt töös oli?

Paar aastat, väikeste vahedega.

Kas ilma selle tõlkekirjanduse sarjata Hieronymus, mille toel on päris palju tõlketeoseid viimastel aastatel ilmunud, oleks see teil üldse valmis saanud?

Vist ei oleks isegi... Ma ei tea, võib-olla kunagi oleks, eks ma oleksin pidanud selle kunagi ära tegema.

Ütlesite, et 25 aastat tagasi lubasite juba "Tuvi tiibu" tõlkida. Kui palju on veel selliseid asju, mis teil tõlkijana seisavad? Palju asju korraga töös on?

Ma ütleksin, et paari aasta tagusest ajast on enam-vähem kaks või kolm raamatut, mille ma ka ilmselt ära teen.

On teil mõni unistuste teos, mida tahaksite tõlkida, aga milleni te veel jõudnud ei ole?

Ei ole vist praegu. Ma olen selle poolest õnnelik inimene, et ma olen tõlkija ja kirjastaja, seega ma saan ise võtta raamatu, mida ma tahan tõlkida. Tegelikult me anname kõigile tõlkijatele valida, ega kedagi ei kohustata midagi tõlkima.

Kuidas on Eestis tõlgete kvaliteet? Kas võiks parem olla?

Nii ja naa, võiks kohati muidugi parem olla. On osa raamatuid, mis on ülihästi tõlgitud, aga on ka neid, mis ei ole hästi tõlgitud.

Millest see tuleneb? On seal taga kiirus, madalad tasud, vähe toimetajaid?

Madalad nõuded ka, toimetajate puudus, kiirus, kõik need asjad kokku. Ega iga inimene ei oska tõlkida ka.

Ma ei hakka kellelgi osutama, seda enam, et üks kirjastaja ei saa teisi kritiseerida, aga kui kuulata ka inimeste tagasisidet... Ma ise ei loe eriti inglise keelest tõlgitud raamatuid, seega mulle endale ei ole midagi väga hullu ette sattunud, aga kurdetakse küll, et osa ilmunud raamatuid on ikka võrdlemisi loetamatud.

Kõige suurem probleem ongi ilmselt inglise keelest?

Ma arvan, et inglise keelest tõlgitud meelelahutuskirjandusega on kõige suurem probleem, sest rohkem tähelepanu ja oskusi nõudvat kirjandust tõlgitakse väga ilusti. Meil on ülihead tõlkijad ja on ka väga head toimetajad.

Aga tõite välja, et olete saanud tagasisidet. Rääkisime, et HeadRead festivalil on lugeja ja kirjaniku vaheline kontakt, aga kuivõrd oluline on ühe kirjastuse jaoks otsekontakt lugejaga?

Ma arvan, et ikka on väga oluline. Meie raamatutes on ka tulnud ette igasuguseid apsakaid, tuleb ikka, seega on väga hea, kui nendele tähelepanu juhitakse ja öeldakse, et siin läks teil viltu ja võiks ära parandada. See tuleb ikka kasuks.

Kui korra veel tõlkimisest räägime, siis ega me ei saa üle ega ümber Harry Potterist. Kuivõrd oluliseks te selle tõlkimist peate? Kas te meenutate seda ikka hea sõnaga?

Ikka hea sõnaga. Ma arvan, et selle tõlkimine oli oluline, see on tõlgitud peaaegu kõigisse keeltesse, iiri keelde ja minu teada isegi ladina keelde, nii et muidugi pidi see ka eesti keeles olema. Enda mälestused... Jube kiirustamine oli, sest kõik ootasid seda, teiselt poolt see oli väga lõbus aeg, sest sa pidid kogu aeg midagi välja mõtlema, aga see kõik käis rõõmuga, seal ei olnud midagi painavat ega tüütut.

Kui praegu üle loete, siis kas midagi teeksite teistmoodi? Neid uudissõnu, mis te sinna sisse tõite, muudaksite praegu?

Ma neid ei muudaks, aga mõnikord oleme Kaisaga (tütar Kaisa Kaer, toim.) rääkinud, et praegu teeks võib-olla midagi teistmoodi, mitte väga palju, aga mõnes kohas. Aga neid kohti ei saa isegi kordustrükkides enam muutma hakata, sest need elavad oma elu.

Meil läks isegi hästi, sest kui me rääkisime kunagi norra Harry Potteri tõlkijaga, siis kuulsime, et ta oli hakanud nimesid ja loitse suure hooga tõlkima, aga pärast hiljem selgus, et ta pidi nii mõnegi ümber tõlkima. Mõningad tegelaste ja nähtuste nimed tuli hoopis teiseks teha, need ei sobinud enam. Häda oli see, et ainult Rowling ise teadis, kuidas raamat lõpeb ja mis tähenduse mingi asi lõpuks saab, aga tõlkijad ei teadnud midagi, see oli täiesti pimesi tõlkimine.

Aga õige pea on jaanipäev ning inimestel hakkavad puhkused. Kas suvi on hea aeg lugemiseks?

Jah, suvi on väga hea aeg lugemiseks (naerdes).

Mida te ise suvel lugeda eelistate ja mis teil suvisel lugemislaual on?

Mul on terve virn raamatuid, aga need ei ole ükski eesti keeles ilmunud. Oh, mis ma oskan öelda... Alustame anglo-iirlasest Elizabeth Bowenist, isegi mõned Anthony Horowitzi raamatud on, mida eesti keelde tõlgitud pole, viimane Ian Rankin, aga sinna vahele mahub veel palju igasugu asju. Sebastian Barry ja Louise Kennedy Iirimaalt näiteks...

Vaevalt, et ma neid kõiki jõuan läbi lugeda, aga midagi ikka. Kui küsitakse, mis peaks olema suvelugemine, siis suvelugemine on see, mida suvel loetakse. Igaühe enda maitse kohaselt. Võite klassikat lugeda, siis on see suvelugemine.

Mõned nimed ütlesite, aga ma küsin nüüd hästi otse: Krista Kaera seni 2023. aasta lemmikraamat suvelugemise soovituseks.

Oh jumal... (pikk mõttepaus) Kõik need küsimused, et mis on kõige-kõige-kõige, need ajavad mind hulluks.

Kui ühe raamatu ütleksite, siis viie minuti pärast tuleks juba uus ja õigem pähe?

Ilmselt jah. Aga kaks raamatut, mida "Moodsa aja" sarjast kindlasti soovitan, on Graeme Macrae Burneti "Patsiendi lugu" ja Emily St. John Mandeli "Klaasist hotell". Mõlemad on väga peened ja hästi kirjutatud raamatud, intrigeerivad ja head, aga ei nõua liiga suurt peamurdmist.

Aga need nimed, mida enne välja tõite, seal oli ka palju krimikirjandust. Kuidas see teie enda lugemishunnik on? Seal on krimi ja meelelahutus segamini kvaliteetkirjandusega?

Jah, segamini, fantasy't ja ulmet ka vahele. Aga ei jõua enam kõigega kursis olla, head ulmet ilmub nii metsikult palju, kirjandusajakirjad aitavad esimese sõelumise teha, aga sellest hoolimata on seda nii palju.

Aga kas ulmet tasub eesti keeles välja anda?

Mitte eriti.

Kitsas lugejaskond?

Jah, lisaks on see lugejaskond, kes loeb enamasti ka inglise keeles. "Düüni" kordustrükid andsime välja, aga need olid puhtalt tänu filmile, siis tõesti osteti ja loeti, aga tänapäevaseid suuremaid ulmeteoseid tõenäoliselt mitte. Võib-olla võiks Ursula Le Guiniga edasi minna, aga tema on juba klassika ja pealegi üks minu lemmikuid (naerdes).

Vestluse alguses juba põgusalt rääkisime eestlaste lugemisharjumustest, aga millised tendentsid praegu laiemalt kirjandust defineerivad? On meil ikka veel staarkirjanike ajastu või see hakkab lõppema?

Võib-olla üks viimased staarkirjanikke on Margaret Atwood, seega aeg, kus üks kirjanik toob ennast kuulama tuhandeid inimesi, hakkab igal pool läbi saama. Samal ajal on muidugi kirjanikke, kelle teoseid oodatakse ja kui neid ilmuvad, siis need saavad ohtralt tähelepanu ning neil on tõesti midagi öelda.

Paratamatult on iga kirjaniku lugejaskond nüüd väiksem kui oli omal ajal, sest siis ilmus raamatuid vähem ning ühtesid ja samu raamatuid loeti igal pool. Ka Eestis oli mõne raamatu ilmumine tohutu sündmus ja kõik lugesid neid, nüüd see enam nii ei ole. Vanasti võis Kafkat leida igaühe riiulilt, praegu siiski mitte...

Praegu on keeruline leida tänavalt paari inimest, kellel oleks sama raamat kodus riiulis.

Jah, ongi nii. Loetud raamat ei ole ka jututeemana enam see, mis see oli kunagi, aga ma arvan, et see on nii ka mujal maailmas. Ega populaarne ajaviitekirjandus ei tule ka nii-öelda kohvilauavestlustes väga teemaks, inimesed loevad raamatut, elavad kaasa, aga siis võtavad järgmise.

Iseenesest oleks muidugi kena, kui kirjandus oleks olulisem, aga paraku...

Kas sinna saab midagi teha? Ilmselt on karuteene teinud ka näiteks Netflix, kes pakub ka päris palju konkureerivat sisu teemade mõttes, võid sealt ka end krimist oimetuks vaadata ja siis ei paljud enam ei tunnegi, et peaks lugema.

Seda kindlasti, seda kindlasti. Aga kui palju praegu kirjanikud üldse ühiskondlikku ellu sekkuvad? Atwood ongi selle pärast võib-olla ongi staar, et ta on väga palju sõna võtnud mitmesuguste maailmas toimuvate arengute kohta, ja seda on tähele pandud, tema arvamust oodatakse.

Ta ei ole piirdunud ainult kirjandusega, sest ainult kirjandusega ongi praegu väga kahtlane staariks saada, tuntud ja olulised on pigem need kirjanikud, kes võtavad ka sõna muudes valdkondades toimuva kohta. Mõningaid neid ikka veel on, aga mitte väga palju...

Seega kirjanikud peaksid rohkem sõna võtma? Eestis ka?

Peaksid küll rohkem sõna võtma, Eestis ka, tegelikult peaksid.

Rowling on saanud seetõttu kuulsaks ja isegi kurikuulsaks, aga samal ajal ta on oluline. Tal on tohutu hulk pooldajaid, täpselt samuti väga häälekaid vastaseid, aga kõik teavad, et ta on kirjanik ja et ta midagi arvab. Mõned ütlevad küll, et ärgu arvaku... Salman Rushdie sai just oma sõnavõtmiste eest karmilt karistada, aga ega ta selle pärast vait ei jää. Tema on ka kindlasti üks niisugune kirjanik, kelle sõna on oluline.

Rushdie võttis sõna ka kõigi nende muutuste koha pealt, mis püütakse sisse viia kunagi ilmunud raamatutesse. Ta leidis, et see on täielik õudus ja ma olen ausalt öeldes temaga täiesti nõus, sama leidis ka Horowitz, sest mis mõtet sel muutmisel on? Tegelikult võib ju lugeda mõnda  muud raamatut ja jätta see konkreetne teos oma aja dokumendiks, millekski, mis peegeldab oma ajastu suhtumisi.

Kas teil on tulnud ka neid läbirääkimisi pidada eri teoste puhul?

Ei ole ja nii palju, kui ma aru saan, siis Euroopa kirjastajad ei lähe briti ja ameerika kirjanike puhul sellega kaasa. Aga tihti tehakse need muutused vaikselt, kellelegi ütlemata, kusagil midagi silutakse, sulle tuleb tekst PDF-ina ja sa ei hakka seda kunagise tekstiga võrdlema.

Ma arvan, et isegi Jane Austini puhul võib olla midagi sellist, mis kellelegi vastu hakkab, sest ta oli ka üsna irooniline ja terav, nii et kui ta seal kellegi väljanägemist või rumalust nuhtles, siis see on ka äkki tänase päeva jaoks liiga terav. Aga ma loodan, et seda ei hakka keegi muutma, sest see ei oleks enam see autor.

Aga kas tundub, et Eesti kirjandus elab head elu?

Ma arvan küll, et Eesti kirjandus on täiesti heas seisus. Aastad on muidugi erinevad, aga raamatu kirjutamine võtab ju aega. Eestis on tulnud väga huvitavaid uusi kirjanikke, nii kaua, kui neid juurde tuleb ja vanad tegijad on heas vormis, ei ole kurta midagi.

Aitäh teile! Rääkida võiks veel paljust.

Rääkida võiks paljust. Sellest kirjastuse tagasisidest tahtsin ma veel mainida, et peale selle, et  öeldakse, mis on valesti või halvasti, öeldakse ka muud, tullakse ütlema, et issand kui hea raamatu te välja andsite, küll ma olen tänulik selle raamatu eest. Seda ei juhtu üldse harva.

Seega tasub head sõna ka öelda?

Tasub, väga.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.