Võime ju öelda, et Eestis on viimastel aastatel toimunud graafiliste romaanide ja koomiksite tõlkimisel täielik plahvatus, aga see väide vajab konteksti. Kui varem ilmus aastas üks, heal juhul kaks suuremat eestikeelset graafilist romaani, siis nüüd on see number kasvanud kahekordseks! Plahvatus! Nali naljaks, samas on ikkagi küllalt märgiline, et Eesti üks suuremaid kirjastusi Varrak andis esmakordselt välja graafilise romaani, täpsemalt Hispaania autorite Paco Roca ja Guillermo Corrali "Musta Luige aarde". Ja üks ei jää ilma teiseta, sest veel suve lõpus on neil ilmumas prantsuse-süüria karikaturisti Riad Sattoufi hinnatud koomiksisarja "Tuleviku araablane" avalugu.

See aga tähendab, et kui varem on koomiksite ja graafiliste romaanide avaldamine olnud pigem väikekirjastuste ja asjaarmastajate pärusmaa ning tihti on jäänud need ka kitsasse nišši – nagu näiteks Arhitektuurimuuseumi välja antud suurepärased "Varjatud linnade" teosed –, siis nüüd kombatakse selles vallas ka potentsiaalset kommertspublikut. Arvestades seda, kui pikaks on veninud raamatupoodides mangade riiulid, jään ka selles vallas ootama esimesi tõlkeid.

"Musta Luige aare" on aga eestikeelse koomiksikultuuri arendamise seisukohalt täielik kuldpilet. Roca ja Corral on ehitanud oma teose vundamendi targu rikkalikule popkultuurilisele pinnasele, mistõttu on koomiksikaugel inimesel lihtne sellele läheneda. Legendaarsest belgia koomiksisarjast Tintin on ilmselt igaüks midagi kuulnud, ehk isegi mõnd vihikut lugenud, mis hiljuti eesti keeles ilmusid? Või näinud mõnd Indiana Jonesi filmi? Või siis vähemalt on nooruspõlves näppu sattunud mõni "Seiklusjutte maalt ja merelt" teos, millest tänaseni head mälestused?

On see siis lõpuks üks, teine, kolmas või kõik korraga, vahet pole, sest tänu tuttavale – ehk isegi pisut klišeelikule – kontekstile tuleb teos lugejale mõnusalt poolele teele vastu. Mõnes mõttes me isegi aimame juba ette, mida "Musta Luige aare" meile pakub, aga eks üks hea seiklusjutt olegi alati seotud ka mingi pisut tolmuse ja abstraktse nostalgiaga, millele täpselt sõrme peale panna ei oska, aga õigeid nuppe vajutades kerkib see kiirelt pinnale.

Roca ja Corral leiavad õnneks juba esimeste lehekülgede need nupud üles, kuid ega siis reaalsus nii sirgjooneline ka ei ole: pärast põnevat sissejuhatust, mis sobiks vabalt mõned suvise kassahiti avakaadriteks, potsatab lugeja seikluste keskelt hoopis... kontorisse. Võtsime kõik endale suveks puhkuse, et umbsetest tööruumidest päikese kätte pääseda, aga randa kaasa võetud suvelugemine viib meid otsejoones sinna tagasi.

Esimene ehmatus asendub aga kiirelt tõdemusega, et ega siis seiklused toimu ainult džunglis ja tormisel merel, vaid ka pealtnäha igavates kabinettides võib käia kaasahaarav kultuuridiplomaatiline tulevärk. Nad kõnnivad otsekui parimate Hollywoodi kohtudraamade jälgedes, kus ühes ruumis toimuv sõnasõda suudetakse nii kaasahaaravaks kirjutada, et vaatajana istud terve aja tooli serval. Siin on ka näpuotsaga kohtusaale, aga ka lugematu hulk kabinette, kontoreid, arhiive, koosolekuid, nõupidamisi. 

"Musta Luige aarde" lähtekoht on seetõttu üsna julge: kui üldjuhul valitakse graafilise romaani või koomiksi formaat visuaalsete lugude jutustamiseks, siis Roca ja Corral üritavad tõestada, et pealtnäha kliinilise tõsielulise loo saab koomiksivormiga joonistada suuremaks, mahlakamaks, värvikirevamaks. See aga ei tähenda, et peaks end ehtima võõraste sulgedega, vaid tuleb lihtsalt leida õige vaatenurk, mille alt enda lugu jutustada.

Huvitav on seejuures, et "Musta Luige aare" mõjub kui mõni Tintin koomiksimaailma kõrvalugu, sest Paco Roca käekiri on pea identne legendaarse Belgia kunstniku Hergé stiiliga. Tegelaskujud on naivistlikud ning kriipsujukulikult reljeefsed, kuid lihtsusele vaatamata kergesti eristatavad. Keskkonnad nende ümber on enamasti seepiatoonides – mida muud sa kontorist ootadki? –, kuid teisalt on ka tühjad seinad kuidagi lopsakaks ja elavaks joonistatud. Hetkeki ei mõju see aga tühise plagiaadina, pigem üritab Paco Roca tabada seda maagiat, miks Tintini lugusid üle kogu maailma nii väga armastatakse.

Visuaalse stiili kõrval peitub "Musta Luige aarde" võlu ka nõeltäpses rütmis: diplomaadielu rutiin ja hillitsetud glamuur on peenelt edasi antud, erinevate keskkondade vahel liigutakse kiirelt, ajahüppeid tehakse nutikalt ja üha kasvav tegelaskond ei hakka hetkekski lugu koormama, vaid lugejal aidatakse pidevalt ree peal püsida. Ühe graafilise romaani filmilikust potentsiaalist rääkimine võib tunduda totter, aga antud juhul mõjubki teos kui viimse detailini välja joonistatud storyboard, mille põhjal võiks homne päev võttesse minna.

Guillermo Corral on isiklike kogemuste pinnalt kirjutanud kokku seiklusjutu, mis haarab meid kaasa oma põnevate käänete ja pööretega, aga tutvustab seejuures täiesti ootamatult ka rahvusvaheliste diplomaatide tööd ja argipäeva. Kui nooruspõlvest mäletan selgelt, et pärast "Indiana Jonesi" filmide vaatamist unistasin ka ise arheoloogiametist, siis "Musta Luige aare" tekitab ilmselt paljudes lugejates soovi diplomaadikingadesse astuda...