Paco Roca, Guillermo Corral "Musta luige aare" (Varrak)
Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid

Tõsiseltvõetavad graafilised kirjandusteosed alles otsivad oma paika me eestimaises ja eestikeelses kultuuriruumis. Odavama otsa mikikad on žanri suuresti lastekaks loputanud, sedagi mitte eriti kvaliteetsel tasandil. Miki Hiir on väärikas tegija, aga parem kraam maksab rohkem raha. Taipamatu ostja käest saab kopkad kätte naakuinaa. Asko Künnapi kosmoserottide raamat mängib just sel piiril, kus väikestele on vahva ja suurtele naksakas. Üldiselt on rubriik ent kaunikesti sisustamata, mõned harvad erandid välja arvata. Neid püüangi soovitada.

"Musta luige aare" kuulub suurte inimeste piltlugude sekka. Saatigi pole siin superkangelasi, vaid tegemist üpris täpselt lühiajaloost maha joonistet ja kirjutet looga. Tänapäevliku seiklukaga, mille käigus kirjutaja ise diplomaadina osaline oli. Kaunikesti tume oma pildiliselt osalt, ent head muiet pakub vast paljudele, kel maailma asjade toimimisest oimugi on. Isegi kui aardejahtimisest ei ole. Ometi – vahel juhtub, et kadunud varandusi leitakse. Enamasti sünnib sest paksu pahandust. Vähestel on viitsimist asjalugu vaimukalt üles tähendada.

Ju võinuks sel teemal ka balleti või pantomiimi teha. Või poeemi kirjutada. Mida iganes. Mulle praegune lahendus meeldib – kunstilist elamust on siin paras näputäis ja põhjalikuma teabe leidmiseks juhtnuudleid samamoodi. Ei tasu pildiraamatuid lugemisvarast maha kustutada, neis on hoopis omamoodi võlu ja ajukäivitus. Hästi tehtud graafiline kirjandusteos nakatab lugejat uutmoodi ja see on väärt nake. Hakkan mõtlema graafilise poeemi suunas!

Jaak Juske "Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood" (Pegasus)

No ma olen kogu oma lapsepõlve Tallinna vanalinnas veetnud ja kõhedatest kummituslugudest ei tulnud nappust kätte kunagi. Mitmed siinsetest on minuga kaasas käinud nii kaua kui üldse midagi mäletan. Aga mõned ei ole, teistest olen vaid riivamisi või teisiviisi kuulnud ja päris tubli pihutäis on täitsa uusigi (ikka üksjagu vanu, kuid seni kuulmata lugusid).

Jaak Juske raamatuvabrik töötab täistuuridel ning eks ole vahel tundunud, et mõnel puhul ka servake ülejala lastakse. Kuid koolmeistri elu ongi kiire ning üha enam mõistan, et Juske nö väikeraamatute missioon on massiivsem kui ükshaaval lugedes aru saab saada. Ta tahab kiiresti ja loomulikult teha lugemise, lood ja ajaloo vastuvõetavaks ka neile tüüpidele, kes seni raamatusse suhtunud nagu mina, ütleme, jäähokisse. Et respekt, aga mitte minu jaoks. Usun, et lühemat kasvu rahva sõnakunstile ja pärimusele lähendamine õnnestub tal heaste ning kui seesinane inimkond on täis kasvanud, siis jagab ka matsu märksa etemini. Kirjavara suur sisu ju inimeste seesmine suurendamine, kas pole? Ja ometi peidab Juske ka nö hästi lihtsatesse tekstidesse alati ka miskit, mida raamatutest mitte liiga kaugelt mööda käiv püsilugeja uudisliku ja rõõmustavana tuvastab.

Natuke rõõmu, natuke põnevust, natuke uut teadmist – siit hakkabki hargnevate teede aed. Mis ei pruugi olla ega peagi olema igaühe pärusmaa või mõnuvald, ent kus ekslemise kogemus kulub igas edaspidises elus marjaks ära. Kas marjaks mürgiseks või marjaks magusaks, näitab aeg. Ootan ikka ja endiselt huviga Juske üllitisi – sisemine laps on elus ega ole liiga targaks ega tõsiseks muutunud. Nii vähemalt loodan.

Ja oma lastega vanalinnas kolamiseks on siinsed jutud ju eriti hea meeldetuletaja – kel vähegi nupp nokib ja jutusoon olemas, saavad lugusid käigupealt rammusamaks, koledamaks, kaunimaks ja milleks iganes teha. Selleks legendid ongi – iga aeg peab neid väänama ja väntsutama, hoomama ja taaslooma. Ka meie aeg!