Imbi Paju "Kirjanduskliinik" (Gallus)

Maailm kubiseb autoritest, kelle teoseid lugedes kogeme me mitmekirevaid maailmu, ent autorist enesest väga palju teada ei saa, pole vajagi, sedasugu kirjutus. Võtkem Homeros, Charles Dickens, Lee Child või Eno Raud. Lood mängivad. Autorite isikud mitte nii väga. Samas kõrvutagem Mihkel Rauaga – suurt muud kui autori enda kohta me ei leiagi. Ja ometi on põnev. Kellele Mozart, kellele Motörhead. Kumbki pole parem kui teine, tunnustada saab, meeldumused võivad olla väga erinevad.

Imbi Paju jääb sinna kahe vahele. Juba on jõutud "Kirjanduskliinikut" ka romaaniks nimetada. Ma ei arva, et ta on romaan. Ei arva ka, et oleks esseekogu või novellivalimik. Pigem retk läbi inimese ja inimlikkuse ning see ränd kulgeb kaudu kirjanduse, kaudu kogemuste, kaudu inimpeegelduse. Imbi Paju raamatud räägivadki suuresti Imbi Pajust, õigemini on autor nii aus, et ta laseb maailma põnevusel filtreeruda läbi hästi isikliku vastuvõttenurga. See pole sisseimu ega reflektsioon, see on maailma kildude isikupärane kokkupanemine. Jätkuv ja kaasahaarav. Kohati naiivne, uussiiras, teinekord ahhetamapanevalt kõikevõitev ja –võttev. Mõnikord mõtled, et mida kuradit ja siis kohe, et ah sa raisk. Ja siis, et mis vahet neil kahel elamusel nii väga on. Ja kas peakski.

Imbi valik maailmast. Siin on klassikuid ja täiesti tundmatuid tüüpe, kirjandus sõidab teosest läbi nagu trollibuss Tallinnast kõigi oma peatuste ja pättide ja viisakate inimestega, geeniustega ja tolapeadega, see on läbilõige ja (s)isekaemus. Igasugused inimesed on omal kohal. On seisukohad, on istekohad. Mõnd kulmu kortsutades saaks kindlasti väheke vinguda, ent miks! Maailma ei pane paika Imbi Paju, ta annab meile ühe võimaluse olla natuke mõtterikkamad, et maailm omis päis etemini õigemaks loksutada. Ja et ta teeb seda käigu pealt,  juhtides me meeli tuntud ja tundmatute kirjandusteoste kaudu ikka inimlikkuse suunas, siis mina ütlen: aitäh!

Imbi Paju ei ole minu eluauto juht, ent olen alati nõus tema omas kõrvalistujana natuke kaasa kimama. Sõit ei saa olema igav. On seda sõitu jo sõidetud ja ega ma iga kord Imbi virtuaalsesse autosse lambist ei istuks. Iga teine kord võib see juhtuda. Üldse on nõnda – ja see jookseb siit raamatust ka läbi – et iga raamat igal hetkel ei sobi lugeda. Paremad raamatud nõuavad oma momenti ja parimatel raamatutel tuleb väga täpselt sihtida; õige hetk õigele inimesele ei pruugigi kätte jõuda. Vale hetk valele inimesele – vaat siis on küll halvasti. Ma ei usu, et "Kirjanduskliinik" kellelegi paha teha saaks. Head kindlasti!

Dan Brown "Metsik sümfoonia" (Pegasus)
Inglise keelest tõlkinud Indrek Koff

Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi ütelnud, et ühel päeval näevad mu silmad Dan Browni raamatut, mille on eestindanud Indrek Koff, siis naernuksin ütleja välja.  Tundunuks, nagu keegi väitnuks, et hakkan ühel ilusal päeval Tammsaaret nautima. Mis on täiesti võimalik, ent äärmiselt ebatõenäoline. Ei või iiales teada, Brown on Koffi tõlkes olemas; tere tulemast, Anton Hansen.

Vaevalt, et üleilmsete põnevike tuules arvanuks keegi Dan Brownist lasteraamatu autorit. Saati veel luulekeeles kirjutatu oma. Kõhklustan muidugi, et Indrek Koff võib olla Browni riiminguid paremasse eesti keelde tõlkinud kui värk väärt on. Ent ei ole ilus kahtlusi ilma põhjendusteta õhku paisata. Eesti keeles raamat toimib ja mina olen rõõmus.

Lugesin natuke ja mõtlesin, et pagana ilus eestikeelne lasteluule. Kas Dan Brown tõesti nõnda oskab? Vaatasin tõlkija nime ja sain aru, et Indrek halvemini ei oskakski. Siis lugesin ilmavõrgust natuke algupära kõrvale ja – ei hullu. Alles seejärel mõistsin teose jaburamaid ja naksahkamaid kihte. Et poeeside sees on lugu ja loo sees on põnevik ja pildid mängivad kaasa ja mis kõik veel puha. Pluss et QR-koodi telefoniga skännides jõuab Dan Browni enda tehtud muusikateoseni, mida lugemise kõrvale kuulata. Jäägu muusikaline hinnang muusikalistele tarkadele – mu kõrva ei riivanud ja lastelegi näikse meeldivat, järelikult toimib ja väärib mu kiitu.

Täitsa kindlasti raamat, mis toob noorele lapsele pähe kokku muusika, loo ja luule. Juba selle eest võib Dan Brownile mõne kunagise viltumineku andeks anda. Pildiline külg tahab omaette tunnustust, Susan Batori töö on vägev. No paganama hea lasteraamat ongi välja kukkunud ja hea, et ta eesti keeles olemas on. Kas ta nüüd nii väga metsik, aga lühikeste inimeste jaoks on siin sümfooniat küll ja veel. Vast tehakse juurdegi – jääme lootma.