Serhi Plohhi "Euroopa väravad. Ukraina ajalugu" (Varrak)
Inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa

Mingit mahelugemist siit ei tule, ent ometi söandaksin soovitada mõlemat tänast raamatut lausa põnevikusõprade klubi lugemisvarra. Nad on haaravad, on heas mõttes põnevad, lisaks ka targendavad. Tekitavad küsimusi? Otse loomulikult. Nagu tõhusale teosele kohane.

Ukraina kohta tuleb meil, siin ja praegu võimalikult palju teada ning teadmiseks on ulguvate uudisvoogude jälgimisest tärksam lugeda raamatuid. Alates Jaak Juske lastekast väikestele ja lõpetades pikkade põhjalike arhiivikaevumistega. Seal vahepeal, kui tahta valida üks raamat, on "Euroopa väravad". Mida võiks muidugi nimetada ka "Euroopa tagaukseks", sõltuvalt sellest, kunas ja kustpoolt vaadata. Sõltuvalt ehitusest käivad nii väravad kui tagauks vajadusel mõlemat pidi lahti; on ka kumbagi pidi lukustatavad. Kui on. Ajalugu näitab, et halva tahte korral lüüakse avali, muugitakse lahti, murtakse maha nii või naa.

Aasta ja enam Ukraina sõda on meile siin õpetanud enam tolle suure maa geograafiast kui pool sajandit pealesunnitud liitriigis kügelemist. Serhi Plohhi raamat täidab tekkinud tajuruumi ajalooga. Seda nõnda, et eestlastena mõistame ka iseoma tagasihoidliku ilmanurga sajanditepikkust loksumist suurvõimude meelevallas tera paremini.

Maailma kujunemise protsesse natuke teades on alati huvitav vaadata noid mõne uue nurga alt. Meenutagem või hiinlaste maailmakaarte, kus Keskriik on keskel ja ülejäänu kohegile servadesse pagendet. Ukraina-keskset ajalugu pole me veel väga lugenud. Eesti-keskseid oleme, ent neid peale me endi ju keegi ei loe. Plohhi raamatul on törts rohkem potentsiaali. Vaid törts. Meie siin lähedal võiksime läbi lugeda ja mõista, et kõik tänased jamad on ammustel aegadel alguse saanud, edasi kestnud ning kerget kokkulepet pole kunagi tulnud. Noh, on, paariks aastaks. Vahet vähe, kas orduriik või hetmanaat. Kõigest hilisemast kõnelemata. Me ajaloos on palju ühist ja rohkem teada on parem kui vähem teada.

Suhteliselt masendav ajalugu, jah. Ent vajab lugemist, sest vahest mõnel lugejal tekib hea mõte lahenduseks. Mina näen küll ainult üht, ja Vene riigi ja rahva orjastanud kliki jaoks siin midagi rõõmsat ei paista. Varem oli kogu maailm kaunikesti vägivaldne ja keegi ei viitsinud venkude vägivallaga teab mis pikalt rinda pista. Mõttetu nurgatagune kant ju. Täna on tsiviliseeritud maailmale selge, et röövlibandele tuleb kaigast anda ja lasta nende inimestel rahus elama hakata. Tuhat aastat kurat teab mida, aitab juba küll. Ukrainlased on asjast aru saanud.

Jack Fairweather "Vabatahtlik. Mees, kelle ülesanne oli hävitada Auschwitz" (Rahva Raamatu kirjastus)
Inglise keelest tõlkinud Krista Kallis

Hoolsasti ja tükk-tükilt kokku ehitet raamat inimesest, kes tundis jama sünni aegsasti ära. Ning laskis end koonduslaagrisse viia mõttega tähendada üles ja lähetada salaja muule maailmale teavet kõigest, mis toimub.

Lool ja ajalool vahet teha on teinekord keeruline. See raamat on vormistet kui lugu, ent on pigem ajalugu. Ses mõttes, et väljamõeldiseks kätte ei minda – vahel ju tahaks, kui vaja lünki täita – aga ei. Ajalugu on olemas ja kui teda parasjagu pole, siis omalugu vahele ei poetata. Vähemalt nii mulle tundub ja massiivne viitestik laseb uskuda.

Üsna ainulaadne ja suhteliselt ideoloogiavaba kirjapanek maailma ehk kuulsaima koonduslaagri Auschwitzi igapäevast. Küllap saab rooska kõikide ideoloogiliste lähtujate käest, end raudselt paneb maailmapildi sisse suure mosaiigitüki juurde. Mingi mõnus lugemine ta ei ole, kuidas saakski. Ent üks isikupärasemaid sissevaateid teemasse. Kel huvi ja jaksu, tasub kindlasti tutvuda. Saab aimu raske aja mitmest elujoonest. Et miks mõned asjad läksid just nii, nagu nad läksid.

Kuidas võidelda kirjeldamatu õudusega? Seisab tagakaanel kirjas. Mu meelest on veel hullem küsimus, kuidas võidelda kirjeldatava õudusega. Siinne õudus on vägagi kirjeldatav. Ja kirjeldet. Kõige koledam lugu jäi kirjeldamata – kogu Auschwitzi läbi teinud mees leidis oma lõpu kommunistide käes, kaks aastat pärast suure sõja lõppu. Tsiteerin ta enam-vähem viimasi teadaolevaid sõnu: ""Auschwitz oli sellega võrreldes lapsemäng," ütles ta neile. "Olen väga väsinud. Tahan kiiret lõpplahendust.""

Üks kuri lõpplahendus jäi Hitleri-Saksamaal lõpule viimata. Ent Kolmanda Riigi pärand elas Ida-Saksamaal jõudsasti edasi, Nõukogude Liidu tunnustaval toel. Ega ole surnud tänini, õilmitseb Venemaal, mida juhatab Ida-Saksamaal resideerunud spioon. Selle loo lahti kirjutamine ootab suuresti ees. Fairweatheri raamat on samm ses suunas.