Rob Dunn "Tuleviku looduslugu: mida bioloogiaseadused räägivad meile inimese saatusest"

Ütlen kohe, et Rob Dunn ei ole üks kõigevastastest ega hukukuulutajatest, kessuguseid on nähtud ja kahjuks ka loetud kümnete, et mitte öelda sadade kaupa. Täiesti intelligentne ja neutraalne raamat, mis annab arukat aimu, kuidas inimene on tekkinud, toiminud ja toimetanud. Ning mismoodi meil liigina meid ümbritsevas looduses võib-olla ellu jääda õnnestuks. Loodus teadagi ei ole sõbralik ega vaenulik, loodus lihtsalt on, ja et ta on palju suurem kui meie, tuleb meil tarkust tarvitada ja kuidagi hakkama saada.

Jah, inimene on eriskummaline loomaliik. Väga noor sealjuures. Äärmiselt sõltuv kõigest, mis Maa peal, sees ja ümber toimub. Et me elus oleme, on ime. Et me elusolemise käigus teisi liike välja söönud oleme, on tavaline. Ja bakterid elavad meid üle niikuinii. Loodus elab meid üle niikuinii. Loodus võib võtta taskust järjekordse miljard aastat, Päike ju kütab, ja alustada uuesti. Aga tahaks ju veel inimene olla? Siis ei maksa jätta kasutamata mõistust.

"Tuleviku looduslugu" annab päris korraliku põhja edasiseks mõtestet arutlemiseks. Siin on piisavalt tõsiasju ja meeldivaid mõttekäike, et inimene saaks natuke ajusid liigutada ja oma ilmapilti täkkesse sättida. Mitte üldse mumbojumbo, mitte ka ülevõlla teadusjas, täiesti inimkeeles kirjutet ja mõtlemapanev teos. Üks huvitavamaid üldarusaadavaid parimas mõttes populaarteaduslikke raamatuid viimasel ajal. Väljasuremise vältimine väljasuremise võimalikkuse tunnetamise teel – nõnda ehk võiks kirjeldada lühikokkuvõttes?

Jenny Erpenbeck "Viimsepäeva õhtu" ja "Vana laps ja teisi jutte"

Vahel võib vanemaid riiuleid sirvida ka – et leida uut kirjandust. Ja et kohekohe on Tallinna külastamas üks saksakeelse kultuuriruumi tuntumaid kirjanikke Jenny Erpenbeck, tasus üles otsida ta eesti keeles ilmunud raamatud. Kaks neid ongi. Seni. Lugemise põhjal soovitan tulla teda vaatama ja kuulama Rahvusraamatukokku juba järgmisel neljapäeval. Usun, et igav ei hakka. Raamatutega küll ei hakanud.

"Viimsepäeva õhtu" ilmus alles paari aasta eest ja "Vana laps" kümmekond aastat varem – tutvumist väärivad mõlemad. Viivad läbi aegade ja inimeste. Korraks tundub, et paras jora, siis aga kohe, et hästi suur kirjandus. See lugeja loksutamine ongi vist üks päriskirjanduse tunnuseid. Minu jaoks on päriskirjanduse tunnuseks ka hea ees- või järelsõna. "Vana lapse" saatesõnas kirjutab Peeter Helme autori loo kompaktselt ja intrigeerivalt lahti. Kes tahab uuemate aastate pihta pilku heita, tulgu kuulama ja pärigu ise järele.

Erpenbeck on tõdenud, et tõde on teisest materjalist kui seapraad. Tal on õigus. Mulle meeldivad mõlemad väga, aga mitte alati ja mitte ilmtingimata korraga. Nende vahel pendeldamine teebki elust elu. Ja kirjandusest kirjanduse, kui lisada väljamõeldis. Jenny Erpenbecki raamatutes on nii seapraadi, tõtt kui ka väljamõeldist. Järelikult ka kirjandust, ja mitte vähe.

Eesti seapraad on mu kogemuse kohaselt tänapäeval parem kui saksa oma. Kas asi on tooraines või valmistusoskustes, ei oska öelda. Kas eesti tõde annab saksa omale silmad ette, Kant seda teab. Döner kebab ja currywurst on Berliinis raudselt paremad kui Tallinnas. Õlu samuti.

Hea sõber ja kolleeg rääkis, kuidas oli mõne aasta eest vihtus mitu tundi vaeste kirjanike maja aias ühe saksa kirjanikuga koos salateid ja burkse valmistada, toimus juba vennastumine. Ja siis tegi sõber ebaõnnestunud nalja, öeldes, et vaata, kuidas meie, eestlane ja sakslane, nii head koostööd teeme – kuidas on võimalik, et me selle viimase suure sõja ikkagi kaotasime? Jutt lõppes, sakslane sellisi nalju ei mõistnud.

Erpenbeck on ambivalentsem. Ma praegu ei tea, mismoodi teda välja vihastada või moodsalt solvuma panna. Tähendusväljad muutuvad ajas, muutub ka hea kirjandus, kirjanikud muutuvad natuke iga elatud päevaga. Aga headus jääb alles ja see ongi peaasi.