"Nelikümmend hingetõmmet", Aare Kristoforos Arndt 2023

Vanal halval ajal oli olemas selline veider sõna nagu "harrastusluuletaja". Päris luuletajad olid justkui need, kelle raamatuid avaldasid riiklikud kirjastused ja harrastusluuletajad need, kes küll kirjutasid, aga enamasti kehvasti ja ega neid peaaegu avaldatud ka. Seda enam oli klubilist tegevust, üksteisele ette lugeda ikka tohtis. Kuigi tegelikult on ju kõik luuletajad sisuliselt harrastusluuletajad, paljast poeesiast päriselt ära pole eales elanud ka parimad.

Tänapäeva harrastusluulele annab hoogu ka internet, lisaks on juba aastakümneid võimalus oma paberraamat või mitu(kümmend) välja anda sisuliselt igaühel. Paljud annavadki. Ning mõnedki kasvavad tasakesi kirjanikuks. Kui ma kümmekond aastat tagasi Aare Kristoforos Arndti tekstidega internetis esmakordselt kohtusin, mõjus ta pigem harrastusautorina. Oli päris vaimukaid ja teraseid asjakesi, aga küllalt ka kobavat eneseotsimist. Vahepealsetel aastatel on Arnd kokku pannud päris mitu raamatut ja seni viimane "Nelikümmend hingetõmmet" mõjub täiesti meeldiva, kompaktse ja rahuliku luulekoguna. On olemas mingi mõtlik maailmavaatamise tunne, on ka natuke sõnamängu ja –loomet, aga mitte vigurdamiseni viidud kujul. Hea väikese luuleraamatu maht on ära tabatud, seda on võimalik ka ühe hooga ja jätkuva loona lugeda. Näha on, et autoril pole vaja ilmtingimata kõik kirjapandu lugeja ette kanda, ta on teinud oma valiku. Valik on hea. Meeldiv lugeda. Kaugeltki mitte iga objektiivselt hea raamatu kohta ei saa samal ajal kasutada ka sõna "meeldiv". Siin saab.

Meeldiv aga on teadupärast meeldiv. Võib osutuda meeldejäävakski.

"Topeltmõrv Paunveres", Rauno Võsaste 2023

Taastatud iseseisvuse algusajad hakkavad üha rohkem ilukirjandusse jõudma. Ju on ajaline distants parasjagu suureks kasvanud, et näiteks mineva sajandi üheksakümnendad aastad on veel piisavalt hästi meeles, et neist üsna täpselt kirjutada. Ja samas juba piisavalt kauged, et natuke läheb juba segi ja uduseks, saab loomingulisel poolel vabamalt lennata laske. Liiga värskest mälestusest kujuneb sageli mõttepäevik või memuaar või kroonikasugemetega kirjatöö, veidike settimist ja pilves selginemist tundub tarvis minevat.

No ja kogemust samuti. Usutavasti päris politseiromaane ongi Eestis seepärast nõnda vähe, sest reaalne kogemus kirjutada oskavatel inimestel enamjagu puudub ja kogenud isikud pole suuremalt jaolt suuremad asjad kirjanikud. Ja miilitsa-aegadel oli nonde teemade vastu loomulik tõrge, arusaadav ju, tasus nina sest maailmast eemal hoida.

Rauno Võsastel on kogemust nii politseitöö alalt kui mujaltki. On juba ka kirjanikuna. Ning et seni viimane teos paigutub tegevuselt alles 1997. aastasse, võib loota, et aegu ja asju, millest lugusid luua, leidub veel mõneks ajaks. Aastakümnes eneses liiga palju meeldivat ei olnud ning kuritöödes pole seda juba olemuslikult, ent päris hea mäluvärskendus aegadest, millest kummalisel kombel sai enam-vähem terve nahaga läbi tuldud, on see ikka. Nondel, kes terve nahaga ei tulnud, ega isegi eluga mitte, on värskendusest muidugi vähe kasu.