Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: lasteraamatud suurtele
Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka mahtus kolm lasteraamatut, mis pakuvad elamust ka suurtele lugejatele.
Asko Künnap "Kosmoserotid. RottenRoll"
A-jee, ma tean küll, kui ilus ja viisakas on oma sõbra raamatust kirjutada tutvikut ja kui mitu mittesõpra seepeale urisema kukuvad. Sama hästi tean, kui kole ja ebaviisakas on märkimata jätta, kui sõber on tootnud teose, mida inimesekestele soovitamata jätta oleks puhas patt.
Kosmoserottide saaga sai alguse hulk aastaid enne seda, kui ma Askost midagi teadsin või tema minust. Üheskoostegelemiste värgini jäi rotistiku sünnist ikka kõva kümnend. Ja kui kosmoserotid Tähekese tagakülgedel uuesti ilmarahwa ette tulivad, tunnistan, ei olnud ma teps mitte Tähekese püsilugejate ega sihtrühma seas. Nii et praegune koondkogu saabus mulle täielise üllatusena. Ühtäkki palus autor mul teha ühe sissejuhatavatest tekstidest. No mida hekki!
Hekki-hekki, aga materjal on vägev. Ma ei saa öelda, et see on puhas lasteraamat või koomusk või keda iganes. Graafiline romaan ei kõlba siinkohal ka. Graafilised novelletid? Disainanekdoodid? Nood lood on hääd nii suurtele kui väikestele, nad on justkui laiendet pilapildid, siin sees on oma pikk lugu ja palju pisikesi naksahtusi. Umbes nagu tänapäeva telesarjades. Rotid haagivad. Perekond van Gouda kulg universumis pole põrmugi nirum kui Forsyte'ide saaga või Dallas või mõni Mehhiko armuilm. Pigem etem. Napakam kindlasti.
Pool sajandit tagasi ilmus okupeeritud Eestis ilmutuslik piraatraamat "Piilupart, Miki ja teised". Tõi luba küsimata halli lögaga kaetud sovetimaale värve ja väärtusi. Usun, et uue põlvkonna jaoks võivad kosmoserotid teha sedasama. Õpetada lugema, nägema ja hulle värke välja mõtlema. See kõik on siin sees olemas. Loetagu ja võetagu. Ah, mis, rotid on ühe põlvkonna jagu ju juba orbiidil töllerdanud, neist on sündinud kosmosemutid ja kindlasti veel palju muud hääd ja huvitavat.
Ma lihtsalt lasen lootuskiired vallale, et eestikeelse koomuski klassika valgus saab paistma veel mitmete peakeste peale. Ja tegelikult tahan näha, et nii suured kui väikesed saaksivad tubli lõuatäie naerda. Ja kukkuda edasi joonistama. Vabavara, vaba maa. Kuniks elu.
On lasteraamat. Ent on ka suurteraamat. Nautimist väärt.
Gertrude Kiel "Mida taevas võib meile rääkida. Teaduslugusid lastele" ja Eva Lindström "Sild"
Kui juba laste- ja suurteraamatute juurde tulime, siis soovitan veel. Teaduslugude raamat on sume jutt, mida lapsevanem koos nutika lapsega võib rahumeelseil õhtuil läbida. Või hoopis tupsule kaissu jätta, sest mõttetihedat lugemist jätkub. Kõike ei peagi üheskoos läbi nämmutama. Ja kulgemine läbi ühe hea loo on väärtus juba omaette; et käigu käigus vaikselt omanduvad teadmised, kisub pealekauba väärtuseks. Isegi kui see nõnda mõeldud on jo algusest saati.
Lugesin minagi omas õitsvas keskeas täie mõnuga, see tekst viis mu tagasi lapsepõlve, tuli meelde, kuidas maailma asjade üle mõtlesin siis, kui alles õppisin nende üle mõtlema. Pagan küll, see raamat kulunuks marjaks ärr! Õnneks on ta tänapäeva laste jaoks olemas. Juhatab sisse mõtlemise nõksudesse ja teaduse olemusse. Kui kas või paar noort inimest nakatuvad uudishimu ja teadasaamistahtmise tõvega, on ülesanne täidetud. Tarku inimesi tuleb juurde, Donald Trump ja Greta Thunberg võivad jätkuvalt ajusid põlleks litsuda. Õrnas eas inimesed teadmiste ja mõtlemise juurde kutsuda – seda ülesannet lahendab Gertrude Kieli raamat imetabaselt. Loe või ise. Lugesingi.
Aga kogu maailm ei peitu teaduses ega seaduses. Võib ka puhta lolliks kätte minna ja sedakaudu avada tunnetusliku ukse kuhugi mujale. Muukraud muuilma ei ole mitte igas taskus. Soovitan vaadata Eva Lindströmi raamatut "Sild". Jaa, see on just see koht, kus tahaks kisada, et sellise teksti võiks ju igaüks ja ise kaa kirja panna. Võiks-võiks, ent enamasti ei pane ja kui pannakse, ei toimi. Eestis on säändse minimalismiga toime tulnud ehk Indrek Koff ja, reservatsioonidega, Aino Pervik. Klassikud ühesõnaga. Lindströmi "Sild" on samuti klassika. Ma ei tea, kellele seda raamatut vaja on. Mulle vist oli. Vähem sõnu kui ühes keskmises luuletuses, aga kihutas järele mõtlema.
Mõelge teie ka. Mõtlusest on abi.
Toimetaja: Karmen Rebane