Autoriõiguste seminar: seadusandja võiks tehisintellekti regulatsiooniga oodata
20. aprillil arhitektuurikeskuses toimunud ja Eesti rahvusraamatukogu korraldatud autoriõiguste seminaril tõdeti, et seadusandja ei peaks kiirustama tehisintellekti regulatsiooniga.
Eesti esitajate liidu tegevjuht Urmas Ambur ja vandeadvokaadid Olivia Kranich, Helery Maidlas ja Peeter Mõtsküla leidsid ühisel arutelul "AI≠IO ehk tehisintellekti ja intellektuaalomandi vastasmõjudest ja koostoimest", et settimist vajavad ühiskonnas mitmed olulised küsimused. Autoriõiguste kaitse on muutumas tehisintellekti ja intellektuaalse omandi suhtes veelgi nüansirikkamaks.
Seminaril toimunud arutelu osalised olid ühisel seisukohal, et nii Eestis kui mujal maailmas oleme seismas võimaluste ees teha tehisintellekt inimesele kasulikuks. Kuidas seda teha õiguse vaatenurgast nii, et ka autoritel jätkuks tahet luua uusi väärtusi ning töö eest on võimalik saada õiglast tasu. See ei ole juriidikas küll uus küsimus, aga kiirete arengute tõttu tehnoloogias põimub küsimus paljude teiste valdkondade ja nende sees toimuvate muudatustega.
Piiride ületamine
Kui tehisintellektist vestluspartner kasutab võrgus kättesaadavat infot ilma viideteta, sisaldub selles enamuse vaatest kõigest korrektsuse küsimus, mis tänasele kasutajatele jääb sageli probleemina veel märkamatagi. Vaid üksikute ekspertide jaoks võib see olla huvitav küsimus, et mismoodi erineb olukord sellest, kui kirjanik loob tekste teiste autorite lugemisest saadud mõtete toel ja tehisintellekt ammutab ideid miljonist dokumendist, et inimesele rahuldust pakkuv vastus kokku panna?
Lahendamist vajavad mitmed küsimused tuleviku vaatenurgast. Kui tehisintellekt pakub veel inimkäe pikendusena loomingulist rõõmu, siis suure tõenäosusega kaob mänguline meeleolu siis, kui tehisintellektist peaks saama autor intellektuaalse omandi tähenduses.
Inimloomingu autorid peavad saama oma töö eest õiglast tasu. Intellektuaalse omandi küsimused tehisintellekti saabumise kontekstis muutuvad veelgi enam ühiskonnas olulisteks. Vaatamata sellele ei maksa vestluses osalenute arvates õigusregulatsiooni loomisel kiirustada. Kuigi alates 1939. aastast on üheks ühiskondlikuks mureks olnud Eestis autoriloomingu kaitsmine tehnoloogia eest, on vaja taas justkui astuda esimene samm ning nüansirikkas uues olukorras vaadata teemale peale tervikpildis. Läheb aega nii palju kui läheb, aga seadusandjal on kaitsta vaja inimest ning selle juures tagada kultuuri kestvus, julgeolek ja loomevabadus, millele saab põhineda edukas majandus.
Toimetaja: Kaspar Viilup