Kust sai sinu kirjandus- ja kirjutamisarmastus alguse?

Minu kirjandusarmastus tuli mu emalt ja isalt – nad on suured kirjandussõbrad. Mu isa, Hannu Oittinen tõlgib tekste eesti keelest soome keelde ja on ka ise raamatuid avaldanud. Mu ema, Mari-Liis Roos on keeletoimetaja, kes samuti vahepeal tõlgib, kuid peamiselt ikkagi toimetab tekste.

Ma olen tänu vanematele kasvanud üles kakskeelses keskkonnas ja mind on üldiselt väga huvitanud, kuidas keeled töötavad. Läbi selle olen nüüdseks luuleni jõudnud.

Kui ma olin noorem, kas algklassides või vahetult enne kooli minemist, siis ma võtsin suvilas olles enda kätte kaks sõnaraamatut: soome keelest rootsi keelde ja soome keelest ladina keelde, mille abil ma tegin rootsi ja ladina keelest enda väljamõeldud segakeele. Selle nimeks sai enerlande ja näiteks florea tähendas lille.

Väiksena ma küll ei mõelnud kirjanikuks saada. Kui keegi küsis mu käest, kelleks ma saada tahan või kas ma tahan saada kirjanikuks nagu mu isa, siis ma lükkasin need väited kohe ümber. Ma tahtsin saada paleontoloogiks, politseinikuks, kosmonaudiks või kodutuks.

Kodutuks – mis sa selle all mõtled?

Ma tahtsin olla rändaja nagu Nuuskmõmmik – tunda end vabana.

Aga kirjandus võttis ikkagi võimust siis, kui tuli puberteet ja kogesin esimesi lahkuminekuid. Kirjandus oli hästi mõnus teraapiline viis enda tunnete väljaelamiseks.

Nii et sul ei olnud mõnda perevälist iidolit, kes oleks tõuganud kirjanduse poole, vaid pigem tuli inspiratsioon ikkagi vanematelt?

Peamiselt, jah, perekond ja siis ka peretuttavad. On palju kirjandusinimesi, kes teavad mind, kui ma olin umbes poole meetri pikkune ja nüüd ma olen tutvunud nendega uuesti. Mina ei tea, kes nad on, aga nemad mäletavad mind. Mingisugune kirjanike seltskond on alati minu ümber olnud, nagu Jürgen Rooste, Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv.

Kuidas sai alguse sinu koostöö Jürgen Roostega?

Jürgeniga hakkasin ma ise suhtlema seoses oma esimese raamatuga "Sinisild/Sinisilta". Ta oli esimene inimene, kellele ma kirjutasin luuleantoloogia osas. Saatsin talle e-kirja ja ta vastas viis minutit hiljem entusiastlikult, et "davai, teeme!".

See oli mu esimene kirjandusprojekt ja ma kartsin väga – see, et tema esimene e-kiri oli nii innustav, oli suure tähtsusega. Jürgen on mind kirjandusmaailma sisenemisel aidanud väga palju.

Tundub, et ta elab alustavatele kirjanikele südamest kaasa.

Tundub küll, sest ta ise räägib ka, et teda aitas Doris Kareva omal ajal, paarkümmend aastat tagasi, siis kui ta kirjutamist alustas.

Rääkides sinu teostest, siis mis ajendas sind luuleantoloogiat "Sinisild/Sinisilta" koostama? Kas sa tegid seda eesmärgiga saada gümnasistina uurimistöö tehtud või oli sul sellega suurem idee?

Kui gümnaasiumis hakati uurimistööst rääkima, tuli mul lihtsalt selline mõte, sest luule ja kirjandus olid mind huvitama hakanud ning ka Eesti-Soome suhe – tahtsin seda teose sisse tuua. Kaks asja langesid kokku.

Selles teoses on eesti autorite soome-teemalised luuletused ning minu isa ja teised tõlgid on neid soome keelde ka tõlkinud, nii et kogumik on nii eesti kui ka soome keeles. Uurimistöö andis mulle kindlad tähtajad, mille tõttu sai see raamat kiiresti, poole aastaga valmis.

Ma enda luuletusi sinna ei pannud, sest ma arvasin, et need ei olnud veel piisavalt head ja tagantjärele mõeldes oli see päris tark otsus (naerab).

Mille järgi sa valisid välja luuletajad, kes on luuleantoloogias esindatud?

Ma tegin üleskutse umbes 30 kirjanikule ja luuletajale ning nad saatsid mulle enda loomingut. Valisin tekstid välja selle põhjal, mis minu arvates hästi kokku sobisid. Olin projekti peatoimetaja.

Raamatus on mainitud hästi palju konkreetseid geograafilisi kohti ning luuletused liiguvadki Helsingist Põhja-Soome ja siis tulevad ida poolt alla tagasi – tekkis selline tervik, justkui Soome ringreis.

Millal sa hakkasid oma esimest luulekogu ja teist raamatut "Kured kotkad kajakad" kokku panema?

"Sinisilta" ilmus 2020. aasta sügisel ja siis ma hakkasingi oma raamatut kokku panema, sest tekkis tunne, et tahaksin ka enda luulekogu välja anda.

Debüütluulekogu võttis tegelikult väga kaua aega, sest me ootasime rahastuse järel ja Jürgen tahtis veel tekste üle toimetada.

Kas sa oleksid tahtnud juba rutem oma debüütluulekogu avaldada?

Ma ei kahetse, et ma seda pikalt toimetada lasin, aga viimase poole aastaga ei muutnud me seda enam tegelikult kuigi palju. Tasakaalu leidmine tekstide toimetamise ja mittetoimetamise vahel on omaette oskus. Tegelikult võid sa ühte raamatut põhimõtteliselt kogu oma elu toimetada.

Isegi, kui praegu mind enam mu debüütkogu luule ei kõneta, siis ma olen ikkagi raamatuga rahul. Ma võin seda inimestele uhkelt üle anda. Võib-olla, kui ma oleksin seda vähem toimetanud, siis ma ei oleks selle üle nii uhke.

See on vast loomulik, et vanemaks saades ja inimesena arenedes sa enam ei samastu enda paar aastat tagasi kirjutatud tekstidega.

Jaa, see paradoks on alati ... Sa jõuad harva raamatu kahe kuuga välja anda ja lõpuks, kui see raamat tuleb umbes pool aastat hiljem välja, siis sa ei suhestu enam eriti oma tekstidega. See on natuke nõme tunne, aga see, et sul ikkagi oma raamat ilmub, tekitab jällegi väga hea tunde. Lihtsalt raamatu ilmumise ajaks võib juba väga siiber saada oma tekstidest.

Sa põimid oma luulesse tihtipeale erinevaid asukohti. Kas see idee on tulnud sinu armastusest reisimise ja maailmas ringi rändamise vastu?

Mul on väga ruumiline mõtlemine. Ma orienteerun oma mõtetes just kohtade järgi ja see kajastub ka mu luules. Mõni orienteerub rohkem näiteks kuupäevade või inimeste nimede järgi. Kogumikus "Kured kotkad kajakad" oli konkreetselt üks peatükk pühendatud Eestile ja üks Soomele. Minu uues raamatus, millele on Hooandja projekt käimas, on samuti reisimise peatükk ja näiteks räägin ma seal veel Ukrainast ja ühest konkreetsest kohast Rootsis.

See on minu jaoks lihtsalt viis, kuidas maailma näha ja ma tean, et osadele inimestele on see närvi käinud. Osad, kes mu väljatulevat raamatut toimetasid, küsisid mult, et miks ma nii palju kohanimesid välja toon ja miks neid vaja on. See tundus neile ebavajalik, aga see on minu jaoks tähtis.

Kuidas sa veel enda luulestiili kirjeldaksid?

Mu tekstid on muutunud palju pikemaks, võiks öelda ka proosalikumaks, jutustavamaks, abstraktsemaks, aga samas ka spetsiifilisemaks.

Kuigi ma olen oma debüütluulekoguga rahul, siis see, mis nüüd järgmisena ilmub, on palju rohkem minu enda hääl. Usun, et nüüd on mu luule palju lihtsamini äratuntav – kuigi mu stiil kindlasti muutub ka aastate jooksul.

Mulle tundus su debüütluulekogu lugedes samuti, et seal on palju olustikke kirjeldavat luulet. Näiteks kõndisid sa Tapal ringi ja rääkisid, mida ümbruses nägid. Kas nüüd siis julgeksid väita, et kirjutad rohkem luulet, mis on isiklikest tunnetest lähtuv?

Millegipärast ma tunnen ennast olustike kirjeldamises mugavalt. Ma ikkagi enda arvates panen luuletustesse emotsioone ka sisse, aga tugevate tunnete kirjeldamises ei tunne ma end hästi.

Isiklikke tundeid on keerulisem sõnadesse panna ... või siis mitte keerulisem, aga kui sa annad üliisikliku kogumiku välja, siis sa avad ennast ja kardad, et keegi teeb sulle selle kaudu haiget.

Mul on, jah, rohkem hetkeolustikku kirjeldav luule ja ma kirjutan seda, kuna tahan teistele näidata, milline minu maailm on.

Sul on peagi ilmumas uus kakskeelne luulekogu "Tere kas tohib / tere kas võisõ", millele oled ka Hooandjas projekti loonud. Millised on peamised teemad, mida sealt lugeda saame?

Teemad, millest ma räägin, on tegelikult paljuski samad, mis debüütluulekogus olid, aga need on nüüd spetsiifilisemad. Teemad on: reisimine, eriti just Eesti ja Soome vahet, euroopalikkus, seksuaalsus, armastus ja lõpu poole läheb see emotsionaalsemaks – lõpus on juttu lähedaste kaotamisest. Kogumik läheb abstraktsest tekstidest aina rohkem ratsionaalsemaks ja isiklikumaks ning lõpeb "suure pauguga".

Ja ma räägin uues kogus ka loomingust ja luulest üldiselt, sest vahepeal ma mõtlesin, et miks ma üldse luuletan. See kõik tundub nii veider ... sõnade kombinatsioonid, mis lihtsalt tähendavad midagi. Ja siis tulevad kirjandusteadlased ja leiavad sealt mingeid tähendusi (naerab).

"Tere kas tohib" saab olema ka eksperimentaalse kujundusega, mille on loonud Mette Mari Kaljas ja Nelli Viisimaa.

Mis sa selle "suure paugu" all mõtlesid? Kas luulekogu viimane luuletus on eriti isiklik?

Üks mu lähedane lahkus meie seast. Mu vanaema. Küll valutult, aga see oli esimene lähedane inimene, kelle olen jäädavalt kaotanud. Mul ei olnud enne sellisel viisil surmaga kokkupuudet olnud. See oli väike šokk.

Kui keegi lähedane lahkub, siis kõik muu, kogu elu, kahvatub selle kõrval. Ma mäletan, et nädal aega pärast seda elasin ma hoopis teises maailmas, nii halvas kui ka heas mõttes. Mingid väiksed probleemid tundusid siis veel mõttetumad. Tegelikult kõik muud probleemid muutusid üsna mõttetuks. Ma lihtsalt eksisteerisin.

Surm paneb asjad perspektiivi.

Jah, tuletab meelde, mis lõppude lõpuks ikkagi tähtis on.

Mida sa nimetaksid oma senise elu suurimaks saavutuseks?

Kirjanike liidu noortesektsiooni asutamist. Mul on väga hea meel, et see on edasi läinud pärast esimest aastat, kui mina seal esimees olin.

Ma just äsja mõtlesin sellele, kui oma töötuba möödunud neljapäeval kirjanike liidus noortele läbi viisin, et päriselt inimesed saavadki igal neljapäeval kokku, kirjutavad, arutavad ja ongi juba omamoodi kogukond tekkinud.

Kui noortesektsioon on veel 20 aasta pärast olemas, siis võin seda kindlasti väga-väga suureks saavutuseks pidada.

Kas sa oled ka enda elu jaoks mõeldud n-ö viie aasta plaani välja, et kuhu sa selle ajaga jõuda tahaksid?

Muidugi mahub sinna rahalisi eesmärke, nagu liikumine finantsvabaduse poole, aga ka see, et tahan tekitada endale koha eesti ja soome kirjandusmaastikul. Tahan veel raamatuid kirjutada ja neid avaldada, tõlkida.

Kui ma aus olen, siis see kõik võiks viia punkti, kus ma saaksin lihtsalt kuskil suvilas, hütis metsa sees olla, kirjutada ja rahulikult elada.

Ja muidugi ülikool ka.

Kas sa mitte just ei kandideerinud psühholoogia erialale?

Jah, ma kandideerin Helsingi ülikooli. Kui ma sisse saan, siis viie aasta pärast peaksin saama psühholoogia ja sotsioloogia magistrikraadi.

Kas sa tahaksid tulevikus ka psühholoogina töötada või on see rohkem enesearengust lähtuv otsus?

Jah, see on lihtsalt enesearengust lähtuv huvipõhine otsus, et saada paremini teada, kuidas inimesed töötavad. Muidugi ma võiksin tulevikus ka osaliselt psühholoogina töötada, aga see ei ole peamine eesmärk. Minu jaoks on lihtsalt huvitav, kuidas inimesed ja inimmeel töötavad.