"Grafomaania" on kirjanike liidu noortesektsiooni almanahh, mis koondab 30 autori loomingut, igaühelt paar kirjutist. Sektsioon alustas tegutsemist 2021. aasta septembris. Eeskätt koolinoortele mõeldes korraldavad nad kirjanduslikke teemaõhtuid, kohtumisi kirjanikega ning kirjutamistöötubasid, mille viljad on ka paljud luuletused almanahhis. Nii mõnegi autori (nt Reijo Roosi, Emma Lotta Lõhmuse, Kelli Kiipuse) tekstid on varem ilmunud Värskes Rõhus, Müürilehes ja Loomingus, kuid paljudele on "Grafomaania" debüüdiks.

"Grafomaaniast" paistab esmajoones silma parateksti suur mahukus: autorite tutvustused, peatoimetaja Emma Lotta Lõhmuse eessõna ning sektsiooni esimese esimehe Reijo Roosi sissejuhatus. Lõhmuse eessõnast aga selgub, et almanahhi fookuses on siiski tekstid: "…lugegem, sest niimoodi mõtlevad ja kirjutavad noored inimesed päriselt!" (lk 6) Sama on sõnastanud ka Roos: "Et kirjanike liidu noorte esimesest tegevusaastast jääks järgi midagi käegakatsutavat, pysivat. Ja mis tutvustaks ka eesti noori kirjutajaid, tulevasi klassikuid!" (lk 11) On iseendi tulevasteks klassikuteks nimetamine suurustamine? Eks seda näitab aeg. Ambitsioonid on igal juhul suured ja parateksti toon üpriski manifesteeriv. "Grafomaania" tõeline eesmärk paistabki olevat end eesti kirjandusväljal kehtestada.

Silmatorkavalt suurt rolli mängib kogumikus ka visuaalne materjal: illustratsioonid ja pildid. Iga kaastöö juures on autori lühike enesetutvustus ja foto, mis võtavad kohati sama palju ruumi kui tekstid ise. Tekib küsimus, kas on pööratud liiga palju tähelepanu kirjanikuks olemisele ning kas seetõttu ei saa tekstid ise enda eest rääkida. Kohati pärsivad vastuvõttu ka illustratsioonid, kuna need lähtuvad tekstides mainitavatest konkreetsetest esemetest, nähtustest või kujunditest. Kui luuletuses on juttu pulgakommist, käost või kokteilist, kujutab seda ka kõrvalolev joonistus. Hea illustratsioon võiks küll toetada teksti mõistmist, kuid samas jätta ka lugeja kujutlusvõimele piisavalt ruumi.

Enamikus tekstides on peidus tugevad (isiklikud) tundmused, seejuures annab eessõna tooni tervele kogumikule: "Kirjutan-loen, sest tahan pääseda sisse, pääseda lähemale." (lk 6) Annabel Agasild mainib oma tutvustuses, et ta "alguses … kirjutabki endale. Et seda täiesti mõista, mis see tunne siis on" (lk 81), Sirli Staub aga ütleb, et "kui kortermajas kell neli öösel pimedusse karjuda ei saa, siis kallab ta oma ülevoolavad tunded luuletustesse" (lk 91). Seega on olulisel kohal mina-positsioon ja enesekeskne vaade maailmale. Läbivalt on lüüriline mina autorile lähedane ja rollimängu leidub tekstides vähe. Tundeskaalal domineerib melanhoolia või "Z-põlvkonnale omane elus olemise äng" (lk 77), mille saatjateks on üksindustunne, igatsus läheduse järele ja lapseeast väljakasvamise nostalgia. Ehkki kogumikus on esindatud mitmed erinevad stiilid, joonistuvad siiski välja kaks põhilist, mis üksteisele vastanduvad: valdab depressiivne-individualistlik, pea-et-võigas kirjutuslaad, mis ei karda rääkida ka tabuteemadest (nt vaimsest tervisest, alkoholi tarvitamisest, suitsetamisest, vägivallast); seda tasakaalustab aga mahedam väljendusviis, kus on esil lihtsus, selgus, inimlikkus, ilu ja loodustunnetus.

Seejuures ei õnnestu autoritel emotsiooni alati veenvalt edasi anda: napib poeetilist tundlikkust ja sõnastus on konarlik. Tuleb ette ka seda, et fookus on vaid ühel kujundil, mis peaks tervet teksti kandma, kuid mis üleselgitamise ja kordamise või just vastupidi, arusaamatuks jäämise tõttu tööle ei hakka. Silma kriipisid ka klišeed, eriti armastus- või armuvaluluuletustes, mida leidub kogus ohtralt: "unes või ilmsi", "mina su kägu" (lk 39), "ta oli mu mai / ta oli mu kevad" (lk 70).

Nagu nüüdisluulele kohane, kirjutab "Grafomaania" luuletaja vabavärssi ning teksti põhiliseks rütmistajaks on siire. Riimimaailmas orienteerutakse julgelt. Silma paistsid nii mõnedki sise- ja irdriimilahendustega luuletused, samuti mängitakse rõhkude ja silbiarvudega, nagu Nadežda Tjuska "Aster" (lk 57) ja mustikas maasi "Armastusest" (lk 77). Kuid need on pigem erandlikud näited. Mitmed luuletused tuginevad lõppriimile ning levinumad asendipaigutused on paaris- ja ristriimid. Vahepeal ajasid kulmu kortsu liiga lihtsad või tihti kasutatavad riimipaarid, nagu näiteks verd-merd (lk 32), laev-vaev (lk 89), mis mõjuvad kulunult ja võivad muuta teksti tahtmatult naljakaks, kui neid just meelega paroodiliselt ei kasutata. Nii mõjuvad read "joon oma musta kohvi / taimse piimaga / maise piinaga" (lk 16) koomiliselt, kuigi paistab, et ülejäänud tekstil naljategemise taotlust ei ole. Riimitundlikkuse puudumine võib muuta muidu pihtimuslik-melanhoolse teksti tõsiseltvõetamatuks.

Huvitav on jälgida Tallinna Kirjanike maja ruumide kohalolu tekstides, kusjuures just need paistavad olevat kogumiku kõige õnnestunumad luuletused. Emma Lotta Lõhmuse pealkirjata luuletus (lk 64) ja kõik Reijo Roosi neli luuletust on osanud hästi tabada kohatunnetuse, kokkutulemise kentsakuse ja inimese sise- ning välismaailma vahelise pinge. Kirjanike maja kõrval on tekstide aluseks ka reaalsed isikud või viited teistele teostele: Helena Tääkeri kolm luuletust põhinevad kirjandusteostel, üks tekst on pühendatud Olev Subbile, leidub ka Liisa Mudisti kordav-kõlalise luule järgija, toetutakse "Suve" filmile ja Oskar Lutsu Tootsi-lugudele ning lugeda saab ka antiigihõngulist oodi Aphroditele. Teistest tekstidest või isikutest tõukumine annab autorile värskeid ideid ja julgust ning ka lugejal on põnev seoseid leida.

Grafomaania tähendab tugevat tungi kirjutada. Seejuures nüansiga, et tulemus on rohkesõnaline ning sisutühi. Kuigi koostaja üritab eessõnas kehtestada, et pealkirjaga on mõeldud rohkem midagi vee voolamise või eiramatu tungi sarnast, kipub tekstide varieeruvat taset arvesse võttes siiski ka nüanss mängu tulema. Kui on endale juba selline nimi võetud, siis võib-olla ei peakski seda häbenema ega eitama. Olgem siis noored grafomaanid! Palju kirjutades, tagasisidet saades, kuid kindlasti ka lugedes areneb ajapikku asjatundlikkus.