Me teame, et masin on täiesti läbi;

Me teame, et teed pole siin ollagi, pole kunagi olnudki …

Boriss Grebenštšikov

Möödunud aasta detsembri lõpul levitas venekeelne Postimees üleskutset Eestis vene keeles kirjutavatele ja avaldavatele literaatidele. See kandis pealkirja "Kultuurkapital ootab avaldusi loovatelt inimestelt". Lõpus teatati koos edusoovidega sõna-sõnalt järgmist: "Käesoleva aasta žürii on moodustatud, esimesed tööd kogenud ja informeeritud literaatidelt on juba laekunud. Need, kes soovivad oma saatust proovile panna ja esitada oma teoseid konkursile, võivad tuua need kuni 15. jaanuarini 2023 Tallinna Ülikooli Mare maja valvelauda [...], Tartu Ülikooli semiootika osakonda [...] või (mis on eelistatav) saata PDF-formaadis [osutatud] e-aadressile"¹.

Eesti Kultuurkapitali vene keeles kirjutavate autorite aastapreemiate žürii moodustasid Tartu semiootik Ülle Pärli, Tallinna Ülikooli dotsent Grigori Utgof ja esiisikuna Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Irina Belobrovtseva.

Võrdluseks esitan Venemaa Krasnodari krai Dinskaja rajooni kooli koduleheküljel ilmunud kunstilise isetegevuse konkursi kuulutuse: "Halloo, me otsime talente! On startinud meie kooli õpilaste konkurss. Kui sa oskad laulda, tantsida, pille mängida, joonistada ja luua, siis on meie konkurss sinu jaoks! Mida osavõtt sellest konkursist sulle annab? Võimaluse näidata end kooli suure auditooriumi ees. Sa võid arendada ja ellu viia oma loomingulisi oskusi meie kooli seinte vahel koos juhendajatega [...] Kuidas esitada avaldus konkursil osalemiseks? 1) [...] tulla kell 09:00-16.00 pioneerijuhtide kabinetti ja esitada avaldus osavõtuks talentide konkursist. 2) täita loominguline ülesanne: [...] videosalvestis loomingulisest tööst [...] saata aadressile [email protected]"².

Käesoleva teksti algus näeb välja nagu följeton, kuigi midagi följetonlikku selles kahjuks ei ole. Kultuurkapitali koduleheküljel ei ole preemia visioon just väga üksikasjalikult esitatud, kuid isegi selle lühikirjeldusest³ võib aru saada, et kõne all ei ole loominguliste avalduste konkurss või autorite saatuse proovilepanek (otsekui oleks kirjandus üks kasiinokülastus!), vaid lõppenud aasta parimate tunnustamine. Ei saa ju isegi nominatsioon ilmaasjata saada ühe või teise literaadi karjääris vähem oluliseks kui preemia saamine.

Nagu mina aru saan, on žürii funktsioon antud juhul mitte loovinimeste ülevaatuse korraldamine, vaid professionaalne hinnang. Kultuurkapital kaasab juhtivaid kirjanduseksperte, sest neil on vajalik kompetents ehk nad võivad iseseisvalt ja sõltumatult hinnata Eesti kirjandusmaastiku seisukorda ning valida välja kuus tippautorit ja -teost. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi preemiažürii liikmetest, olgu siis luule, proosa, esseistika või tõlke kategoorias, selle asemel, et teha kvaliteetselt oma tööd – analüüsida neile usaldatud kultuuripõllu osa ja valida välja kõige huvitavamad tekstid ja kõige väärilisemad autorid – nõuab ühtede või teiste teoste toomist nende kätte konkursile. Tõepoolest venekeelse kirjanduse žürii avaldas aeg-ajalt Kultuurkapitali portaalis sõnumeid, et ootab "autoritelt infot nende avaldatud teoste kohta". Ent igaühes neist sõnumitest oli selgelt öeldud, et niisuguse aktsiooni eesmärk on "hõlbustada žürii tööd", teha nii, et ükski teos ei jääks kogemata märkamata. Eelnevate aastate žüriid püüdsid ikkagi põhiliselt infot ja teoseid ise hankida.

Selle aasta žürii teadet võib lugeda hoopis teisiti (ei levitatud seda asjata massiteabevahendite ja ühismeedia kaudu ega ilmunud Kultuurkapitali kodulehel): teose konkursi toomine on esitatud kui conditio sine qua non, aga mitte kui üks informatsiooni kogumise optsioone. Ja see, nagu mulle näib, ei ole lihtsalt kehv sõnastus, vaid põhimõtteline seisukoht: olles saanud võimuvolitused kultuurimaastiku ühel või teisel alal, kehtestab Belobrovtseva seal oma korra. Sealjuures toimib ta nii kaugeltki mitte seepärast, et tema professionaalne tase madal oleks. Tallinna Ülikooli emeriitprofessoril on igati tõsiseid ja huvitavaid kirjandusteaduslikke töid, mille lugemise järel ei saa autori pädevuses kuidagi kahelda. Ent olla kirjandusteadlane ja olla kirjandusmaastiku organiseerija on eri sotsiaalsed rollid. Ja just selles teises rollis tekitab Belobrovtseva mul rohkesti küsimusi ja põhjatut nõutust. Vene literaate on Eestis muidugi nagu tilk meres. See ei ole aga põhjus muuta kohalik venekeelne kirjandus provintsiaalseks sooks. Isegi siis, kui žürii on suhteliselt vaba nii omaenda töö korraldamisel kui ka lõplike otsuste tegemisel. Märksa tulemuslikum oleks strateegia eesmärgiga teha venekeelne kirjandus kohaliku kultuurimaastiku lahutamatuks osaks, mitte aga eraldada seda, sundides mängima teistest erinevate reeglite järgi.

Isegi Eesti väheste venekeelsete kirjanike hulgas on autoreid, kes peavad endale vastuvõetamatuks minna žürii kutsel "saatust proovile panema" (ma lihtsalt ei saa jätta seda sõnaühendit kordamata!). Niisugune on Jelena Skulskaja, kes avaldas 2022. aastal lühiproosakogu "Poisilik kättemaks" (Мальчишеская месть; kirjastus Floberium; ühtaegu ilmus tõlge eesti keelde pealkirjaga "Ga Dong Tao"). Skulskajat ja tema raamatut nominentide hulgas ei ole. Nähtavasti on autor seisukohal, et kirjaniku peaülesanne on kirjutada ja avaldada raamatuid, aga mitte tassida neid "Tallinna Ülikooli Mare maja valvelauda". Siin on võimalik vastuvaidlemise koht. Skulskaja kogumik on koostatud tekstidest, mis on avaldatud perioodikas aastail 2020-2022. Neist osa eest on ta juba saanud preemia, teine osa nomineeriti eelmisel aastal. Ent esiteks on raamatus piisavalt ka värskeid tekste, mis ilmusid paralleelselt ajakirjades 2022. aasta vältel. Teiseks aga on kahest kolmandikust varem avaldatud tekstidest koosneva kogumiku nominatsiooni pretsedente lähiajaloos juba ette tulnud. Võtame kas või Jan (Jaan) Kaplinski raamatu "Meie varjud on nii pikad" (Наши тени так длинны; kirjastus Novoje Literaturnoje Obozrenije, 2018), milles tolleks hetkeks uued tekstid moodustasid vaid väikese osa (enamiku moodustasid kas juba varem avaldatud tekstid või enesetõlked). Kaplinski tookord preemiat ei saanud, kuid nominatsiooni fakt ise ütles palju: nii autorile kui ka vene kirjandusele tähtsat raamatut mainiti kuue parima hulgas.

Tahaksin žüriilt ja selle esiisikult küsida: kas tõesti on Skulskaja tekstide kvaliteet halvem kui reproduktsioonide ja fotode allkirjade kvaliteet illustreeritud albumis "Personaalne mütoloogia 2" (Персональная мифология 2)? Ja kuivõrd on Eesti nüüdiskunstnike maalide ja fotode kataloog üldse kohane kirjanduspreemiale pretendentide hulgas? Või teevad mainitud raamatu kirjandusteoseks arutlused naiivse kunstiteaduse stiilis, nagu: "Kaasaegne kunst lükkab tagasi traditsioonilise väikekodanliku väärtuste gradatsiooni. Tema jaoks pole naeruväärne ja suur, naiivne ja tark, ilus ja inetu, kasulik ja kasutu kuristikuga eraldatud, vaid on omavahel lahutamatult seotud...". Selle aasta venekeelse autori kirjandusauhinna žürii töö kontekstis vastus on selge: kunstialbumi "Personaalne mütoloogia 2"autor-koostaja Galina Balašova viis oma raamatu õigesse kohta (noh või siis saatis selle PDF-formaadis).

Vähemalt kaks nimekirja kantud nominentidest ei pidanud ilmselt oma loomingut kuhugi tassima (või tegi žürii esiisik seda nende eest). Jutt on autoritest, kelle on toonud kirjandusse Belobrovtseva isiklikult ja kelle eest ta siiani hoolt kannab. Need on Ilja Prozorov ja Andrei Ivanov. Mainitud paar ei ole huvitav isegi mitte selle poolest, et just nemad on tänavu kõige tõenäolisemad preemiakandidaadid, vaid tänu asjaolule, et nad on sattunud faktiliselt peegelsituatsiooni. Prozorov on kehv kirjanik, kelle nominatsioon on siiski kas või formaalselt legitiimne (kui jätta sulgudesse fakt, et viimase kolme aasta jooksul on Belobrovtseva püüdnud Prozorovit nomineerida kõikvõimalikele kirjanduspreemiatele, nagu oleks ta mingi "uus Gogol", kes on juba kirjutanud oma "Vaesed inimesed"): 2022. aastal avaldas ta tõepoolest mõned oma ilukirjanduslikud tekstid Peterburi ajakirjades Zvezda ja Neva. Andrei Ivanov on hiilgav kirjanik, aga tema nomineerimine rikub vähemalt kelle tahes sõltumatu žürii töö eetikanorme. Võtan nad mõlemad ette järjekorras.

Möödunud aastal mul juba tuli avaldada arvamust Prozorovi ja tema kirjatööde kohta ning näidata paljude näidete varal, et see noor autor ei valda ilukirjandusliku teksti ülesehituse põhioskusi. Lihtsamalt öeldes on Prozorov "kirjanik", kes kirjutada ei oska. Üldiselt ei ole saladus, et kirjanike hulka on ta arvanud Belobrovtseva, kes üritab kõikvõimalike vahenditega teda kirjandusmaastikul pidada. Kui minu poolt arvustatud Prozorovi raamat "Põrguigavus" (Тоска зеленая; vt Looming 2022, nr 3) ilmus kvaliteetse toimetamiseta, siis näiteks ajakirjas Zvezda avaldatud jutustuse "Šafali" (Шафали) kallal on nähtavasti töötanud kutseline toimetaja. Karjuvat kirjaoskamatust ja otsest maitselagedust selles tekstis ei ole, kuigi pärleid tuleb siiski ette (nähtavasti on toimetaja mõnes kohas olnud väsinud või tähelepanematu). Näiteks: "alustuseks võttis ta einet kohalikus sööklas, kinnitades keha rasvase frikadellisupiga" (он для начала перекусил в местной столовой, заморив червячка жирным супом с фрикадельками). Prozorovil pole aimugi, et "заморить червячка" tähendab vene keeles täpselt sedasama kui "перекусить" ("einestama", "einet võtma"), ja ei midagi muud. Prozorovile nii omased pleonasmid, samuti arusaamatute sõnade kasutamine, pole kuhugi kadunud. Vaadelgem kirjeldust, kuidas jutustuse peategelane viina viskab: "ta juba ootas seda esimest põletavat lonksu, mis maoseintele ei halasta ja loob kogu jõuga elava keskendatuse pihta" (он уже ждал этого первого обжигающего глотка, который не щадит стенки желудка и ударяет всей мощью по живой сосредоточенности). Mida tähendab "lüüa kogu jõuga elava keskendatuse pihta", mina küll aru ei saa.

Ärgem siiski muutkem kirjandusmaastiku organiseerimise probleeme käsitlevat teksti Prozorovi uute kirjutiste arvustuseks. Möödunud aasta vältel, keeldudes kategooriliselt Prozorovi kirjanikuks pidamast, sain ma ka mõned vastuväited, mille mõte seisneb selles, et meil on tegemist algaja autoriga, kellel tuleb veel palju kirjanduses õppida ja palju omandada. Sellele teesile on raske vastu vaielda, pealegi kui inimene tahab kirjutada ja on väljaandeid, kes mingitel põhjustel on valmis tema kirjatükke avaldama, siis ei saa ju keegi seda keelata. Ent "kirjanik" Prozorovi koht siiski ei ole siinse kirjandushierarhia tipus (aga korduv nominatsioon Kultuurkapitali kirjanduspreemiale teeb temast tunnustatud autori), kuhu ta on asetatud Belobrovtseva enda käega, vaid näiteks Kirjanike Liidu noortesektsiooni almanahhis, millele koostajad on pannud paraja eneseirooniaga nimeks "Grafomaania". Eestis on ka muid platvorme algajate autorite avaldamiseks ja järjepidevaks enesetäiendamiseks.

Andrei Ivanovi tekstidega on hoopis vastupidised lood. Novellikogu "Videviku melanhoolia" (Меланхолия сумерек; kirjastus Avenarius) jätab tõepoolest sügava mulje – nii süžeevaliku, keele kui ka autori stiiliga. Ma ei kahtle, et see kogumik pälvib mitmeidki apologeetilisi arvustusi Eesti (ja mitte ainult) trükisõnas. Ainult et Ivanovi selle raamatu väljaandja ja toimetaja pole keegi muu kui ikka seesama Belobrovtseva. Kuigi juriidiliselt on siin kõik korrektne (kirjastus Avenarius ei kuulu ametlikult Belobrovtsevale endale, vaid tema abikaasale; Kultuurkapitali kirjanduspreemia statuudis puudutavad hoiatused huvide konflikti eest sihtkapitali komisjone, žüriiga seoses pole seda määratletud). Niisugust pretsedenti ei saa küll nimetada teisiti kui halvaks.

See, mis ei ole keelatud, on mõistagi lubatud. Võimatu on aga jätta küsimata: kuivõrd on üldse eetiline nomineerida preemiale raamatut, mille žürii esiisik on välja andnud ja ise ka toimetanud? Aga minu jaoks ei piirdu põhiprobleem tänavuse žürii käitumise eetilisusega. Kirjanduspreemia muutmine loominguliseks "soovikonkursiks", ka see, et kirjanduspreemiale nomineeritakse kunstialbum ja autor, kes veel kirjutama ei ole õppinud, lihtsalt devalveerivad eestivene kirjandust. Andrei Ivanovile aga osutab Belobrovtseva karuteene, tehes silmapaistvast ja viljakast autorist elevandi portselanipoes. Või kultusobjekti. Kahtlen, kas kirjanik Ivanovil sellistes rollides on mugav olla.

Venekeelne kirjandus Eestis – see on väike ring inimesi ja väike valik tekste. Tundub aga, et isegi kultuurimaastiku väiksedki alad vajavad aeg-ajalt tõsist ümberkorraldamist. Kas ei ole aeg see ette võtta?

¹ https://rus.postimees.ee/7675327/literaturnaya-premiya-kapital-kultury-zhdet-zayavok-ot-tvorcheskih-lyudey

² https://oo29.siteedu.ru/news/allo-myi-ischem-talantyi-3/

³ https://www.kulka.ee/sihtkapitalid/kirjandus/aastapreemiad