Asko Künnapi võluv kaanekujundus. 94 lehekülge – parajalt pikk. Alliteratsioonile ja numbrimaagiale alluv, juba iseenesest metafoorsena mõjuv pealkiri. Eesti Kultuurkapitali toetus. Nimekas toimetaja Jürgen Rooste. Reijo Roosi "kured kotkad kajakad" täidab esmapilgul kõik luulehuvilise lugeja kriteeriumid ühe noore autori debüütkogule. 

Linnud on mitmeid mütoloogilisi taustsüsteeme ühendav element ning inimestel on kinnistunud ettekujutus nende olemusest. Nii nagu vihmane sügisõhtu või päikseline suvepäev seostuvad kindlate emotsioonidega, oleme ka erinevatele lindudele omistanud teatava tähenduse. Seeläbi näitab ka pealkiri "kured kotkad kajakad" meile suunda, kuhu lugema hakates vaadata. Kurssi kinnistavad luulekogu kuus osa, mille pealkirjadeks on lindude ladinakeelsed nimetused, need annavad lugejale vihje, millist tähenduskihti iga alapeatükk kanda võiks. Kiusatus ühendada autor ja tema soome-eesti taust lüürilise minaga näib seejuures õigustatud – ei suitsupääsuke ega laululuik jäta kahtlust, millest luulekogu vastavas osas juttu tulla võiks. Naerukajakas, valge toonekurg, merikotkas ja ronk jätavad tõlgendusele pisut rohkem ruumi, ent kui lugeja on Roosi omailma sisse elanud, leiavad ka need linnud endale üsna kindla pesa. 

"kurgede kotkaste kajakate" tugevamaks küljeks pean selle taotluslikku sisu- ja stiilitasandi terviklikkust. Temaatilise ühtsuse võib kokku võtta ühe märksõnaga – eneseotsingud. Lüüriline mina loob oma olemust läbi aja ja (linna)ruumi, looduse, armastuse, sisemaailma, inimeste ja (rahvus)identiteediküsimuse. Noorele inimesele kohaselt on otsija pidevalt ohtlikult teadlik oma enesepildist, mis, nagu tuleb välja luuletuses "kofeiiiin",  on hingamisestki olulisem: "ära pane ust kinni / ei saa / hingata // pane uks kinni / ma ei taha / et nad näeksid / et sa näeksid / siiapoole ust" (lk 42). 

Kõige nauditavam mäng eneseotsingute taustal käib kahtlemata ümber aegruumi. Ruumiga tegeleb kõige märgatavamalt esimene osa, "hirundo rustica" (suitsupääsuke). Üpriski Tallinna-kesksel ümber-Eesti-reisil kannab iga luuletus (v.a esimesed kaks, "utoopiasyrrealism, pidu!" ja "hooajauniversum", kus alles jõutakse eelmiselt reisilt koju) erineva paiga nime. Nii alustab lüüriline mina Mustamäelt palverännakut linnaosast linnaosasse, põikab enne Tallinnast lahkumist korra kodust läbi ning reisi lõpus sõidab Tapalt nädala viimase rongiga teekonna algusesse tagasi. Ka luulekogu esimene osa jõuab lõpuks jälle algusesse, moodustab tsüklina omaette terviku, mille kestel õpime rändajat tundma. Näiteks Metsakalmistul leiame ta Visnapuu haualt, sooviga "kinkida yheskoos yks hetk / eesti värsiklassikule" (lk 14), mis viitab lüürilise mina luulelembusele (ja annab alust näha viimases autori lähedust). Põltsamaal saame sõna "kohatu" polüseemia kaudu esimest korda aimu lüürilise mina ruumiga seonduvast identiteediküsimusest: "massiivne selver / heidab reipalt kylakeskmele / punaseid ja kollaseid toone / nii kohatu pood / mõtlen/ aga mida ma ka tean // ise pealinna poiss / kes heitnud reipalt / selle kylakese turistiks // ahistan vanamutte kysides / vabandust, kus asub sõpruse park / ahah, okei, suur aitäh teile! / nii kohatu vend olen / mõtlen / aga mida mina ka tean" (lk 21). Identiteediküsimus on kogu läbiv teema, sama küsimuse rahvuslik moment hakkab tugevamalt mängima ülejärgmises alapeatükis, Eesti-Soome taustal. 

Roosi lugedes tasuks tähelepanu pöörata ajakasutusele nii üksikluuletustes kui ka tsüklites. Heaks näiteks on kogu kaks viimast osa, "haliaeetus albicilla" ja "corvus corax", ning "haliaeetus albicilla" teine luuletus, "jalad jälle" (lk 71). Esmalt vaatlen selle teksti ajadimensiooni: 

jalad jälle 

1    su aken oma helesinises
2    helendab kauguses
3    kui mõistan äkki
4    et mu jalad tõid mind siia
5    ja ise ei aimanud ma
6    midagi
7
8    kirjutaksin sulle ja kysiksin
9    et kas oled kodus, läheks
10  jalutaks veidi?
11
12  vahest
13  tuleksidki?
14
15  kirjutaksin sulle
16  kui ma ei tunneks end 
17  veidi rõvedalt
18  sest see pole esimene kord
19  kui jalad paha aimamata
20  mind su akna alla vedanud 

Read 1–2 panevad paika aegruumi, kõige lihtsama oleviku, mis algab luuletust lugedes lugeja jaoks iga kord uuesti – viibime helesinisest aknast helendava valguse raadiuses. Kuigi rida 3 eksisteerib ise äsjanimetatud olevikus, avab see ukse minevikku, mida lüüriline mina ei teadvustanud enne 3. real kätte jõudnud hetke. Read 4–6 avaldavad lugejale äsjase mõistmise sisu ja hiljutised sündmused, jalutuskäigu aknani, mille kestel lüüriline mina ümbrusest veel teadlik ei olnud. Read 8–10 toovad meid tagasi olevikku, ent mitte endisesse – see olevik markeerib tingiva kõneviisiga, et üks samm, luuletuse adressaadile kirjutamine, on sellest reaalsusest veel puudu. Read 12–13 viivad meid sellest reaalsusest veel kaugemale – tingimusel, et üldse kirjutan, kas sa tuleks? Read 15–17 tõmbavad lugeja tagasi pärisolevikku – saame teada, et rõve tunne teeb kirjutamise võimatuks, eelnev tingimuse-oleviku võimalus tühistatakse. Read 18–20 teevad veel viimase pöörde (seekord kaugemasse kui ridade 4–6) minevikku, mis annab lugejale teada, et tegu on korduva sündmusega – sama olukord on määramata aja eest juba aset leidnud, millele viitab ka korduvust indikeeriv "jälle" luuletuse pealkirjas. Osavalt mängulist ajakasutust leiame veel luuletustes "balti jaam II" (lk 18) ja "(sauna)uksel" (lk 33). 

Vaadeldes aga luulekogu kahte viimast osa, näeme narratiivselt terviklikku armastuslugu, mis algab purjeka lahkudes ja lõpeb selle naasmisega. Raamatu viimases luuletuses "klaasistunud silmadest" tuletab autor meelde lüürilise mina ihaobjektile luuletuses "klaasistunud silmades" lausutud sõnu: "ta naaseb, ma luban / peagi, varemgi veel / kui arvata oskad" (lk 69, lk 91). Luuletuste pealkirjad erinevad vaid käändevormi poolest. Kui alapeatükk vahetub ja merikotkast (ihaobjekti võrdkuju juba varasemates luuletustes: "..aga ma nägin / täna merikotkaid lendamas madalal / ja lisasin nad oma ihalisti / laululuikede kõrvale", lk 50) saab surmahõnguline ronk, tervitab meid kohene meeleolumuutus, ent ühe tsükli kallistusega lõppenud hüvastijätust on uue tsükli avaluuletuses jäänud lüürilise mina kehale ihaobjekti lõhn. Kuigi mainisin enne, et "kurgede kotkaste kajakate" tugev külg on terviklikkus, siis mõjuvad end niikuinii kehtestavale narratiivsusele lisanduvad liialt ilmselged seosed ebavajalikult – jääb tunne, et Roos ei usalda lugejat piisavalt, et midagi(gi) ridade vahele jätta.  

Ka stiilitasandil kiidaksin luulekogu läbivat ühtsust. Näeme palju klassikaliselt poeetilist liitsõnalembust (või isegi -loomet), nt "kärkivkirev", "minevikuhall", "saladussammal", mis mõjuvad võrdluses kohatise slängile orienteerituse ja vulgaarse sõnakasutusega vastandlik-võõritavalt – lugejale justkui lubataks klassikalise poeetika kaunist maailma, ent järgmises reas sikutatakse ta teise äärmusse (tagasi). "kured kotkad kajakad" on laetud kõne- ja kõlakujunditega, kohatise rütmistatuse taustal leiab nii sise-, lõpp- kui ka algriimi. Tüpograafia on stabiilselt ebakorrapärane, hüplik küljendus jätab ruumi siiretele, mõtlemiseks ja mängimiseks. Järske siirdeid luuletuste, pealkirja ning esimese värsi, värsside ning stroofide vahel kohtame peaaegu igal leheküljel – see suurendab luulekogu ühtsust ning jätab tõlgendamisruumi. Kas eelmise luuletuse justkui poolikuks jäänud värss "jätkub" järgmise luuletuse alguses? Mida see luuletusele (ja ka luulekogule) juurde annab? Kas see muudab luuletuse mõtet? Leidub ka korduseid, võrdluseid, mitmetähenduslikkust, elliptilist stiili, sõnamänge ja isikustamist. Olulisel kohal on juba pealkirjastki läbikumav muinasjutuline number kolm ("valged roosad kollased roosid", lk 7; "mesilased herilased parmud", lk 59; "katedraalid kirikud sillad", lk 89). Kujundite ülekülluse kõrval jääb Roosi luule aga lihtsasti ligipääsetavaks, selle mõistmine ei nõua erilisi taustateadmisi ning lüürilise minaga on lihtne samastuda. Jätan teadlikult analüüsimata y-ü-asemel teema. Leian, et Soome-Eesti temaatika ja kerge kalduvus dekadentlikule stiilile põhjendavad selle ära. Autori enda kommentaari keeleuuendaja-tiitlile pretendeerimise kohta loen iroonia võtmes.  

Stiilitasandil tasub ära märkida ka lüürilise mina mõtete loogilisest arengust võõritusefekti taotleva kaldkirjaga eristatud stroofid (või värsid), mis annavad edasi otsekõnet. Kursiivi abil toob Roos lugeja ette nii lüürilise mina kui ka võõra hääle sisekõne ("kirjutab armastuskirja niikuinii / mõtlevad nad /… / armastuskirja?! / ha-ha-ha / lubage mul naerda / ega ma siis / nii klišee ka pole / muhelen endamisi", lk 72), dialoogikatkeid ("jaa võid edasi tulla / mul läheb paar minta aint", lk 77), remarke ("miks mitte võtta kõike / mida võtta annab // naaber parkis / auto sisehoovi // ja ma lendan ennast vabaks / otsides kajakaparve", lk 48) ja muid katkeid väljastpoolt lüürilise mina mõtete kulgu  ("hallvares / oma sauroni silmaga / jälgib mustamäe tagahoove", lk 15; "söön banaani kõlar ytleb et / jäneda, selles peatuses toimub / väljumine läbi c-ala ning", lk 19). Kursiiv avab Roosi omailmas võimaluse häälte polüfooniaks, luuletusesiseseks dialoogiks, kostugu need hääled lüürilisest minast enesest või maailmast, mis asub ühest teadvusest väljaspool. 

Ometi leidub ka trafaretsemaid troope – ohtrad sõnamängud teada-tuntud kõnekäändudega, tarbetõdedena mõjuvad ütlused ning armastuse, eneseotsingute ja kõikuva minapildi teemad, mis on olemas vist küll kõigis debüütluulekogudes, ähvardavad mõjuda klišeena. Kalduvuse kõik juba kunagi kirjutatu "uudsena" ja "omas võtmes" kirja panna on kahe viimase aasta debüüdiaasta kokkuvõtetes välja toonud nii Saara Lotta Linno¹ kui ka Rauno Alliksaar². Rooski ei suuda kiusatusele vastu panna – nagu paljudes teistes debüütides on siin omal kohal nii armastus, eneseotsingud kui ka minapilt, samuti leiame kulunud kõnekäändudele "elu sisse puhumist" ("rikud mind väikse murehiirega / kellest kasvab / elevant", lk 32) ja tarbetõdesid ("päevad on sama pikad / elud sama haavatavad", lk 44).  

Eks ole kõik kunagi noored olnud. Eks ole kõik kunagi ennast otsinud. Reijo Roos on noor ning otsib ennast – "kurgede kotkaste kajakate" kandev teema, debüütkogude igipõline klišee, ent seejuures ei tohiks unustada, et lisaks Roosile on ka tema luulekeel ja teemakäsitlus veel noored. Roosi kandvatele külgedele keskendudes tasub aga kindlasti jälgida, kuhu nad üheskoos, kasvades ja leides, välja jõuavad.

¹ Saara Lotta Linno. "Негрaмoтнаяdest Nekramatnajani. Debüüdiaasta 2021" – Värske Rõhk nr 76, 2022, lk 60–70.
² Rauno Alliksaar. "Kes tasub trükitöölise vaeva? Märkmeid noore kirjanduse aastast 2020" – Värske Rõhk nr 70, 2021, lk 116–124