Mona Nikolay "Rooskapsas ja surnud peet" (2023)

Ülilahe suvine kerglugemine. Kõigile, kes armastavad mullanokkimist, aiandusühistuid, Berliini linna tundmata tagaaedu ja vana head klassikalist põnevikku. Mina ei suuda üldjuhul saksakeelsest kultuuriruumist tõlgitud kirjandusega isiklikku ühisosa leida, kui lastekirjandus välja arvata, aga siin ma tunnen end päris koduselt. Vorstikestest umbrohuni, ses kõiges on Eestit. Õigemini on Eestis muidugi seda va saksa värki kõvasti alles, ent pideva keelesideme katkemise tõttu me seda enam nii väga ei taju.

Objektiivselt saaks öelda, et hea kriminull aednikele ja aiasõpradele, ja kõik. Päris nii objektiivne vast olla ei maksaks. Siin on meie moodi inimesed, võõrsil olemise ära-tunnet jagub just niipaljukest, et kodudiivanilt viib kaugele, ent turvaliselt. Mis ikka erilist, pensionil politseinik müterdab peenarde vahel, laip on, aktiivne abiline on, grillid tossavad, külm õlu ja kole šokolaadiliköör… Siiski paraja nihestatusega, et mitte päris Kloogaranna või Ülenurme kandis toimuda, eskapismiks on uut ja teistsugust just parasjagu.

Pealkirja eest saab punkte juurde, vast ilma pealkirjata poleks lugema hakanudki. Lugeda tasub, sakslaste maailmaga kaasa mõtlemise oskust ei pea päriselt maha matma. Kaevakem rahukirves üles ja lugegem natuke tänapäeva sõbraliku Saksamaa kohta. Maailmavalu ja sisepainetega jõuab alati tegelda, kui targemat teha pole.

Eero Epner "Lembit Ulfsak" (2022)

Ei saa öelda, et ma elulugusid lugeda ei armastaks. Loen küll, ja loen huviga. Enamasti nimelt huviga, väga harva mõnuga. Loen teadasaamise rõõmu, mitte lugemise enda rõõmu pärast. Noil asjul on vaksake vahet. Eks olegi nõnda, et teabekirjandus on teabekirjandus ja ilukirjandus ilukirjandus. Ent kui õnnestub elegantne sümbioos, saab tulemus ekstra ägeduslik.

Mõni aeg tagasi ja hoopis muus kontekstis nöökisin siinsamas veerul põgusalt Eero Epnerit kui ilukirjanikku. Täna ei nööka, vaid tunnustan tõsimeeli. Lembit Ulfsaki eluloo on Epner kirja pannud täiesti romaanivääriliselt. Tekst hoiab looga kaasas, pakub põnevust, annab teadmisi, teeb kohati meelegi härdaks ja silma märjaks. Saab naerda ja saab nutta, nagu on kirjutanud klassikud. Ja oma valla klassik oli (klassiku puhul tuleks vist öelda: on) Lembit Ulfsak igal juhul. Igavamat raamatut ta ei väärinuks. Lugesin ühe hooga ja kordagi ei tekkinud tunnet, et jätaks pooleli, küll kunagi lõpuni lugeda jõuab. Selles vormistuses on märgata kirjaniku kätt. Sisust ehk Lembit Ulfsakist ma üldse midagi ei ütle, sest autor on kõik palju etemini ära öelnud ja kirja pannud.

Värvirikkaid elusid ja lugusid on maailm tungil täis. Raamatuiks vormuvad vähesed. Noist vähestest omakorda vaid murdosake jõuavad päriskirjanduse rajamaile. Autobiograafiatega on eriti hull lugu – isegi kui kunstiväärtust on, kipub tõeväärtus pigem auto kui biograafia olema. Eks pane tervikpilti kokku, kui loed näiteks Edgar Savisaare või Mart Laari mälestusi. Tuleb ikka hulka rohkem juurde lugeda. Ja nii edasi. Rohkem lugemine on teadagi ainult kasuks, aga mina soovitan siinkohal asju, millest lugemise rõõmu saab. Ja Eero Epneri Ulfsaki-raamatust saab.

Kõige äkilisem meelevauhk ongi see, kui loen mingist teemast, mis pole üldse minu teema ja ühtäkki tajun, et see värk on just nüüd just minu jaoks igavesti köitvaks kirjutet. Nii läkski. Aitäh!

PS! Kümmekond aastat tagasi, mil töötasin kirjanike liidus, koputas mu kambrikese uksele üks härrasmees Leedust ja palus tagasihoidlikult, et kas ma saaksin teda Lembit Ulfsakiga kokku viia. Et ta ei osanud mujale uurima tulla. Nägu tundus kuidagi tuttav, nimi ka… Pakkusin kohvi ja vaatasin vaikselt, et mul on ainult Juhan Ulfsaki telefoninumber. Hea Juhan tõstis õnneks toru ja andis oma isa numbri, sain ühenduse.

Leppisin kohtumise Olde Hansasse, Lembit oli kohal nagu keravälk. Leedulane oli Juozas Budraitis – noorematele teadmiseks, et Budraitis ja Ulfsak olivad aastakest nelikümmend tagasi toonase Nõukogude Liidu ühed kõvemad kinonäitlejad. Hea meel, et õnnestus vanad kamud kokku viia. Ja see vist oligi viimane kord, kui Lembit Ulfsakiga kohtusin. Tal oli siis tõesti rõõmus meel. Imelik on me elu. Ja imeline.