Jo Nesbo "Rotisaar ja teisi lühijutte" (2023)

Jo Nesbo on tänapäeva Norra kirjandusest meie lugejale võib-olla kõige tuntum nimi. Sest ta on tõesti nii palju teinud. Jah, paljudele on tema tumemeelsed Harry Hole Oslo-krimivikud vast kõige iseloomulikum lugemine. Ja eks ta läbi nende ka üleilmse tuntuse saavutas. Noorematele ent on hoopis doktor Proktori lood avaväravaks raamatute maailma – Nesbo on tõesti ka üsna andekas lastekirjanik. Ja talle meeldib üllatada.

Siinkohal läheb autor sujuvalt mõõduka ulme radadele. Ta ei kihuta kosmosesse, ta ei loo suuri fantaasiamaailmu, kus lohed ja tötskääbikud seitsme kuningriigi piiridel virtuaalset krüptoverd valavad. Ta püsib me endi maailmas – mis pahedest ja tumevikust teadagi tulvil – ent nihestab seda piisavalt väheke, et looilm poleks enam päris see. Et me ei tunneks seal end liiga koduselt, kuid ometi tuttavlikult.

See minimaalse võimaliku nihestuse nõks oli omane ka nö kuldajastu ulmele. Meenutagem Clifford Simakit kasvõi. Kõik on justkui jube tavaline, kuni… kuni korraga on väga ebatavaline. Ja tundub ometi võimalik. Võimas toime, soovitan lugeda!

Nesbo mängib oma austajaskonnaga juba aastaid, näib mulle. Ta proovib, mida kõike on võimalik välja anda ja maha müüa. Kuni produkt on kvaliteetne (ega temalgi alati puhta viie peale välja kuku), seni kirjutagu või pantomiime. Vana finantsistina tajub ta turgu ja aimab ette, kus on lugeja vastuvõtuvõime ja vaimustuse piirid. Kogenud mägironijana teab ta riskist rohkem kui meie ja oskab need hajutamata jätta. Oluline kirjanik mitmes mõttes ja loodetavasti veel kauaks.

Tim Spector "Purustatud toidumüüdid. Miks meie senised tõekspidamised toidust on enamasti valed" (2023)

Tugev lugemine, ärgitab mõtlema. Mitte kohe kaasa mõtlema ega lambist vastu ütlema, saati veel innustunult noogutama või tõrgestunult põtkima. Kuigi terahaaval kõike mainitut muidugi ka. Ühtki kindlate (toidu)veendumustega inimest ei tohiks see raamat välja vihastamata jätta. Samas igale avatud (maitse)meelega lugejale võiks siinkohal soovitada ajusse ja riiulile ruumitegu.

Tõepoolest, me mõtleme sellest, mida me sööme, natuke kivinenult. Vanasti ei mõeldud üldse. Ei toidust ega muust. Elati, jäeti mõtlemata ja surdi, vahepeal väheke söödi siis, kui oli, mida süüa. Enamasti eriti ei olnud. Sellest on tänapäeva traditsiooni jäänud mitmedki kummalised kördid. Näiteks kaerahelbepuder, mida olen isegi sel sajandil näinud toiduks tunnistatavat. Olen kohanud mitut inimest seda ollust päriselt söömas! Antropoloog minus andis alla ja lahkus jubeda vaatepildi juurest kiiresti…

Tim Spector eelarvamuste ahvatluste küüsi ei lasku. Ta ei propageeri midagi ega kedagi, ta ei ole vegan ega karnivoor, ta lihtsalt vaatleb neutraalse ja üsna objektiivse pilguga tänapäeva inimese meeltes kujunenud arvamusi toidust. Lammutab nende arvamuste kujundamist, jättes kokkuvõttes ikkagi üpris vanakooli tarkuse kõlama. Et söödagu vähehaaval kõike, mis kodu lähedalt leida on, ja no natuke kaugemat kraami ka, aga peetagu piiri. Ja ei ole mõtet kuulata sõltumatute, ent see-eest tundmatute "teadlaste" pidevalt muutuvaid soovitusi ühe või teise toidu(lisandi) äkilise kasulikkuse ega kahjulikkuse kohta.

Kunagi jooksis telekanaleil lõbus sari "Müüdimurdjad", kus võeti hulk (eksi)arvamusi ette ja kas kinnitati või lammutati nad. Spector hulle eksperimente ei tee, ta kirjutab teemad rahumeeli igast küljest lahti ja jätab otsad sinna samma. Las hea lugeja otsustab ise.