Tia Navi "Mitte-suhted" (Hunt)

Otsata kaua on mõned otsinud toda niinimetet Suurt Eesti Romaani. Ei miskit eriskummalist; ameerikud otsivad samuti uut Suurt Ameerika Romaani. Samas pole kuskil kirjas, et uus suur romaan peaks olema a) uus, b) suur) või c) romaan. Ta võib vabalt olla mahult väike, aga sisult suur ja olemuselt killustik. Umbes seda Tia Navi "Mitte-suhted" on ja sellisena tahan teda soovitada.

Põhimõtteliselt ei peaks see raamat mulle üldse meeldima. Ometi olen rõõmus, et ei lennanud ta mu raamaturadari alt läbi. Naiste värk? Mkm! Inimeste värk. Naerab naiste üle, tögab meha, oskab inimlik olla. Mulle meeldib just see päriseluline puudutus. Ma saan aru ka noist tegelasist, kes esimese krõmpsuga justkui liig totakad tunduvad. Paar lehekülge ja Navi on nad, isegi need lollakad, sulle ja mulle kuidagi koduseks kirjutanud. Poleks uskunud, et nii kiiresti mõnd sorti sellidega (soost sõltumata!) kirjanduslikult isiklise suhte suudan luua.

See on eestikeelsele inimesele vajalik lugu, ehkki tost Suurest Eesti Romaanist ma edasi ei vatraks – vast ei tulekski vadrata. Väikesed eestiromaanid aitavad ehk etemini atra seada. Tia Navi ei pretendeeri pretsedenditule pretensioonikusele ega markantsele marginaalsusele. Olen kindel, et see raamat leiab oma lugeja. Loodetavasti mitu. Ja setu!

Pealkiri on muidugi jama. Suhteid oli siin rohkem kui päris elusse jagubki. Aga suurde väikeromaani vast just nõnda? Hinnake, lugejad, suhestujad, suhtlejad!

Sandeep Jauhar "Inimsüda. Ajalugu" (Eesti Raamat)
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti

Kõigil on vahetevahel süda paha. Üldjuhul eelistame ikkagi heasüdamlikud olla. Mis on sel pahadusel ja headusel südamega pistmist? Ja kas?

No mida me sellest inimese südamest üldse nii väga teame? Me teame, et suurel osal eestlastest on südamejamad. Nende kätte surrakse vahel harva noorest peast, kui on armuasjad käsil ja hulga sagedamini sortsuke vanemast peast, kui on muud asjad. Või oled ise muude asjade käsil. Aga jah, süda hoiab meid algusest lõpuni töös ja üldiselt otsustab, kuidas me toimingud kulgevad ja kunas nad otsa saavad.

Teame, et hea süda hea ja südamejama jama. Mäletame, et kunagi kusagil kuidagi oli geniaalne doktor Sulling, kes suutis ka saiast südame teha, kui väga vaja oli. Või umbes nii. Ja et ta on oma oskused kuhugi kellelegi edasi andnud. Ent südamest kui üliolulisest elukast ei tea me tegelikult tuhkagi. Kuigi tuks-tuks-tuks on kõigiga kogu aeg kaasas.

Kes vähegi oma südamega sügavamat sisemist sidet süvendab, võiks Sandeep Jauhari raamatu ette võtta. Minule on installeeritud südamestimulaator ja peetud mitu pikka loengut asjust, mida võiks ja mida ei peaks. Ühesõnaga südame peale pean ma aeg-ajalt mõtlema. Jauhari raamat on jätkuvalt äge, ega teda korraga ära ei neela. Ega kogu südamlikkusest ilmselt lõpuni aru saagi. Törtsuke targemaks ikka. See ei ole jumbomumbo, see ei ole kloorijoomine, see ei ole isegi normaalne õlle või vee või piima joomine. Arukas raamat on. Lugege ja soovitage peredele, väärt värk.

Kui keegi tahab inimese südame toimimisest inimlikul tasandil aru saada, siis midagi paremat ma praegu soovitada ei mõista. Kui tahate äkilisemaks minna, palun väga, minge ja õppige arstiks. On veel häid kirurge, kes praktilist näppu ja skalpelli suudavad suunata. Ülejäänud lihtsalt mõtestagu maailma, natukenegi.

Tehkem seda koos, kui võimalik – igaühest on abi!