"Kogutud luuletused", Jüri Üdi ja Juhan Viiding 2023

Pealkiri "Kogutud luuletused" paneb mõtlema, kas tegemist võiks olla kogudest välja jäänud luuletustega, seda eriti kunagise luulekogu "Elulootus" nimelahkamise valguses. Asi pole üldsegi nii, ent hea ju, kui pealkiri, maailma lihtsaim sealjuures, autori kontekstis lugeja mõtlema suunab. Sest mõttetul tüübil pole Üdi/Viidingu maailma asja, vähemalt mitte kauaks. Ta ei tunneks end seal hästi – heal juhul ehk siin-seal ära.

Noid kogutuid luuletusi on siin muidugi ka. Ja üldse on siin enamvähem kõik, mida teadjad ja hoolsad on Üdi/Viidingust kokku korjanud. Võimas ülevaade, ammu müügilt kadunud ja uuesti välja antud – nagu tiitli pöördel seisab: "täiendatud kordustrükk". Mis saanud rikkamaks veel ühe järelsõna jagu – Hasso Krullile sekundeerib Joosep Susi. Kindlasti tuleb kunagi ka kolmas kordustrükk ja siis lisandub järelsõnadele ka eessõna. Saame näha, kes toks ajaks klassikule veel uuema vaate leiutab. Et keegi leiutab, pole kahtlustki.

Ilma selle raamatuta ei saa läbi ükski, kes vähegi eestikeelsest luulest peab, teab ja heaste arvab. Absoluutselt tarvilik teos. Juhan Viiding oli suurepärane näitleja, kelle elu rolliks kujunes geniaalne luuletaja Jüri Üdi. Ja kui geeniuse roll otsa lõppes, siis oma nime all lihtsalt väga andekas olemisest ei piisanud talle. Kuradi kahju, et vanadusest väge ammutanud Jüri Üdi ei saa enam tagasi tulla – nii mõnigi kord tundub, et nimelt teda oleks väga vaja me kõikuvas ajas.

Loetagu ikka ja jälle – kunagi ei tea, mäherdune tekst kõnetada võtab, nutma või naerma ajab, puudutab. Kusjuures need ei pruugi üldse olla samad sõnad, mis toimisid mõnekümne aasta eest. Või noh, sõnad on mõistagi samad, ent toime teine. Toimib küll ja küllap igavesti!

"Leping Jumalaga", Will Eisner 2023

Koomiks või graafiline romaan (lühemalt gromaan) on mõisted, mida võib rahulikult kõrvuti kasutada. Ei ole päris nii, et koomiks on ainult see pildijada, mis toob meieni mikihiired ja aluspükse sukkpükste peal kandvad superkangelased ning et graafilises romaanis peab tulema tõsist juttu juutidest või Arvo Pärdist. Piltkirjanduse ilm on värvirikas ka siis, kui ta on mustvalge. Halle varjundeid jätkub päris kauaks, nagu ka tähendusvälju ja mõtluskihte, mida lahti harutada.

Jah, kui ka parimate graafiliste lugude sõnaosa kuvastikust lahti kiskuda, siis üldjuhul silmapaistvat kirjandusväärtust alles ei jää. Ent miks seda tegema peaks? Mis jääb järele parimast poeesiast, kui täishäälikud välja võtta? Või lausa kaashäälikud? Tulemus on umbes nagu mõnede suurrahvaste praktiseeritav kinofilmide dubleerimine. Võetakse näitlejalt ta hääl ära ja asendatakse kellegi teisega või ühtlase tuima pealejorinaga. No mida hekki. Tostap tuleb ka gromaane lugeda pikem vaadates, pilti nautides, võttes teksti vürtsina. Sisuliselt on see elamus poolel teel pildielamusest pärislugemise ehk sõnakunsti toel omas peas maailmade lavastamise juurde. Ja tasub sellisena katsetamist – meil Eestis väga palju kvaliteetkoomikseid ilmunud ei ole, kultuurikiht tol kohal rabedakene.

Will Eisner kui absoluutne klassik ja alusmüürlane ses vallas kulub ette võtta küll. Saab sissevaate pea saja aasta tagusesse New Yorki, saab tunda täiesti teistsugust kunstilist puudutust, saab veeta tunnikese võõras maailmas, millest muidu ehk muhvigi ei teaks. Saab näha, kas žanr toimib või ei. Ja mida muud ühelt kultuuriliselt kohtumiselt teose ja manustaja vahelt tahtagi? Ikka sõnumi positiivset lahustumist nautija meeleilmas.