Erlend Loe "Doppler"

Täieliselt ülevõlla napakas raamat. Lühidalt: korralik kodanlane lööb looduses liikudes pea ara, pähe saabub kiiks ja kodanik kolib metsa elama. Siis hakkab juhtuma. Mida lehekülg edasi, seda segasemaks asi pöörab. Rohkem rääkida ei saa, et üllatusmomente mitte ära rikkuda. Vaieldamatult jõuab inimlik rumalus üllatada sagedamini kui inimlik tarkus tasandada. Loodusel on täiesti ükskõik, temal on kogu maailma aeg.

Rohepööriste ajastul tuleb "Doppler" lugemislauale tõsta ning läbida. Ma ei oska öelda, kas see on peen iroonia, lahe mahehuumor, (a)sotsiaalne satiir või midagi kuuendat-seitsmendat. Julgesti võin öelda, et lugemiselamus on garanteeritud, ole rohemik või majanduskasvaja. Vohama hakkavad mitu mõtet, eks see olegi peamine.

Ütleme nii, et kui alustad Andrus Kasemaa lugemisest ja jätkad Mehis Heinsaarega, siis pärast mõnd kõrvalepõiget viivad teed Su, hea lugeja, vältimatult Erlend Loe ja "Dopplerini". On müstiline, kuidas hea kirjanik suudab täielise lolluse suureks looks luua. Kuulsus ja auu!

Ingrid Bender "Tomatid oma aiast" ning Sinikka Piippo ja Pertti Salo "Tervislikud seened"

Söödavatest asjadest tuleb rääkida ja kirjutada, sest ilma lugemiseta elab mõnda aega hädapärast ära (isegi kurva ning lühikese lugemisvaba elu lõpuni), aga ilma söömiseta kindlasti mitte. Ja kui juba süüa, siis võiks teada, mida ja miks. Eks ma varsti võtan mõne vaimuka kokaraamatu ka ette, aga täna teeme juttu tomatitest ja seentest, kuna nimelt nende kohta on äsja ilmutet soovitamisväärsed raamatud.

Seentest õnnestub teadlikult kasvatada väga väheseid, tomateid seevastu peamiselt kasvatataksegi. Ja aretatakse. See käib enamiku söögiviljade kohta, ent kui mõnd metsõunapuud õnnestub elu jooksul ehk näha, siis metsikut tomatit pigem ei. Vähemalt meie laiuskraadil. Tomat tuleb ikka poest, aknalt või kasvuhoonest ja on mingit kindlat sorti. Väga kultuurne taim ühesõnaga. Kes poest või purgist leitavaga ei lepi, saab teda ise kasvama panna küll ja kui hoolt kanda viitsib, tuleb ka saaki.

Viitsijatele on "Tomatid oma aiast" asendamatu abiline. Ilma igasugu käsiraamatuta kasvatasin kunagi sajandi algupoole aknalaual tomateid ja ennäe – sai mullastet seemnekesest maitsva tomati kätte küll. Natuke rohkem tarkust lugenuna soovitan tomatitega katset teha. See teos on tomatihuvilise raudvara.

"Tervislikud seened" ongi juba poolel teel kokaraamatuks, sest muu teabe vahele on pikitud paras pihutäis häid retsepte. Retsepte leiab igalt poolt. Ausalt öeldes ka seeneraamatuid. Ja seeneraamatud on mulle lapsest saati kangesti meeldinud. See siin on eriskummaline, kuna läheneb seenestikule üsna teaduslikult ja tervislikkuse seisukohalt, miska suur osa tuttavaid seeni on raamatust kõrvale jäänud ja mitmed uued sisse saanud.

Seen on ju toiteväärtuselt nullilähedane olevus, tarvitatav peaasjalikult maitseaine ja täitematerjalina. Seeneroogade kaloraaž ja vitamineeria tuleb kõigest sest jahust, koorest, sibulast ja mida kõike sinna seenekese ümber läheb. Nagu kirvesupp. Aga maitse sünnib seenest. Selgub, et saabuda võib ka tervis. Surm samuti, ent seda teame sünnist saati ega tundmatuid seeni söö. Looduses ongi nii, et on mustmiljon taime, mille maitsmine tapab kiiresti ja vaevaliselt, kuid seni pole leitud ühtki, mis sama kiiresti terveks raviks, ellu äratamisest kõnelemata. Loodus, seened kaasa arvatud, on ohtlik. Loodus ei ole lollidele. Sestap andiski armas Jumal inimloomale aju ja aru.

Isegi kui ihuhäda kallal pole, tasub huvi pärast lugeda ning kui mõni viga praavitamist tahab, siis võib ju asjaomaseid seeni tarvitada. Kahju ei tee. Ja see siin ei ole mingi mumbojumbo ega homöopaatia ega kloorijoomine. Head seenesügise jätku!