Jüri Liiv "Suur rohepesu käsiraamat" (Hea Lugu)

See Jüri Liiv oskab kirjutada küll. Kunagi tegi ta ühe õhtuõpiku (oli vist keemia, kindlasti mitte al(g)keemia?) ja seda oli lust lugeda nii noortel kui mitte nii vägadel. Ning nüüd on raamat uus, mis tõenäoliselt suudab välja vihastada kõik, kel on mingi kindel kõikumatu seisukoht kliima, ilma ja maailma suhtes. Sest kindlad ja kõikumatud seisukohad ei sobi Jüri Liivale teps mitte. Ta võtab noid vabalt loksutada ühele ja teisele poole. Argumenteeritult.

Ja see mulle täiega meeldib. Kõigist asjadest on võimalik kõnelda, kõigega tohib kaasa mõtelda, mitte millestki ei peaks (eriti mitte ideoloogilistel kaalutlustel) eemale põrkuma. Tõsi on, et uskujate usku ei saa röövida, usk ei ole arutlemise koht. Usu ja selle vormide üle saab kusjuures lõputult läbi rääkida, iseasi, kas tost tegevusest vähimat tolku on. Kes rohepöörisesse sattunud ning kirglikult omadega põhja armastab minna – no head teed talle. Kes paaniliselt majanduskasvu järele küünitab ning inimelu vaid vabaturu p- ja küünistesse anda ihaldab – mis parata. Parlanks, balanss ja tasakaal kõlguvad kusagil vahepeal ning kui meil veab, tunneme ära, kuidas/kunas/kus just. See punkt, kus pendel peatub, kui tsiteerida klassikut.

Rohepöörangute relsistajatel tuleks Jüri Liivi raamat kohe ja kaks korda läbi lugeda. Rasketest teemadest kergesti rääkida on omaette kunst. Teha seda neutraalselt, andes põhjendet nätakaid sinna- ja tännapoole on veel suurem oskus. Kes targemaks saada tahab, lugegu läbi, kes tuimalt edasi kütab, kulutab taastumatut ressurssi. Tekitades seejuures seda ainsamat lõputult taastuvat – puhast inimlikku lollust.

Selle lolluse vähendamiseks seesugused raamatud tehtud ongi. Ma ei ole Jüri Liivaga kaugeltki kõigis asjades nõus, ent mulle meeldib, kuidas ja et ta mind neist mõtlema paneb. Loodan, et mõtlema hakkavad veel paljud ning siis on meil tõesti veel lootust. Lolliks minna ei tohiks ju üht- ega teistpidi.

Indrek Hirv "Aokarikas" (Ilmamaa)

Linnar Priimägi "Medeia" (Ilmamaa)

Indrek Hirv on pealkirjatsi lähenedes nagu Robert Ludlum. Alati on tal raamatunimes sees millegi miski. "Uneraevust" alates, vastse "Aokarikaga" lõpetades. Seniks, kuniks. Kuuldavasti on jõulu eel uus valik trükisoe, eks me näe, Hirve küte ei rauge. Kui nüüd punakirjanikega võrrelda, siis näiteks "Enn Kalmu kaks mina" ei saaks olla Robert Ludlumi teos. "Vaeslapse käsikivi" pealkirjajärgselt võiks. Kumbki aga ei saaks kuidagi kaunistada Indrek Hirve raamatu kaant. No ega Indrek Hirvel Paul Kuusbergi ega August Jakobsoniga palju muud ühist olegi, kui et mingi ajavahemiku jooksul olivad nad kõik korraga elus ning rikastasid oma eksistentsiga Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki. Õnneks ei mäleta tänased tegusad enam ei eelmainit riiklikku perversiooni ega ilmselt ka nimetet autorite teoseid. Indrek Hirve seevastu polegi vaja mäletada, ta loob ja lauleldab täiesti tänases päevas ning "Aokarikas" on klaar poeesia igaühele, kel mingisugunegi luulesoolikas ajuvahhe siginenud. Hirv on vähesi poeete, kes oskab nö vana head luuleilma vigurdamata me praegusse meeleruumi tuua, kaotamata kvaliteeti. Mingitel aastatel muutus ta mu jaoks terake tüütuks (tekst lahjenes kuidagi, autor tundus eba- ent järjekindlana), ent leidis end kohe üles ja praegu ma puhtalt naudin. Imelik – Indrek Hirv oli mu lemmikluuletajate hulgas jo siis, mil ise alustin, ent on ka nüüd. Sellisi palju ei ole. Kui üldse. Osata olla ühtaegu õrn ja jõuline, minna hinge ja hoida distantsi… Peen mäng.

Linnar Priimäega on veidi keerulisem. Ühalt on nad ju Indrekuga päris sarnased – enamvähem samavanad intellektuaalid, heljuvad terake kõrgemates kihistustes, esteedid igal juhul, kaunikesti konservatiivsed ka. Aga kui luulet loed, siis vormiline laks tuleb ärtust ära – Linnar teeb riimilist ja vormikindlat värsistust. Nagu Indrek kunagi tegi. Ka Linnar on varem keerukamat teinud, praegu rahulikuma rütmi võtnud. Et natukene kriitiline olla, ütlen, et viimase luuletuse viimases reas asendanuksin sõna "virvendab" sõnaga "veikleb", puhtalt rütmi huvides. Muidu ilus armastuspoeem, hea lugeda sõnaga ringi käimist mõistvat inimest. Olen kunagi teinud ühe raamatu ainult riimis luuletustest, see oli vahva ettevõtmine. Usun, et ka Linnar ei pea end teab mis suureks luuletajaks, aga tunneb rõõmu, et oskab näidata, mida tema mõistab, ent kahetsusväärselt paljud kirjutajahakatised enam mitte. Äge värk. Värise, Goethe – Priimägi naksab tagumikust. Kui tahab. Sest oskab.

Tuleb kiita ka kunstilist külge. Olgu, laidame esiteks ära. Läbiv kriitpaber haiseb tänapäeval ju hirmsasti. Ent Linnar Priimägi peab lõhnama, mitte haisema! Aroomjas, parfümeerne – paluks nii. Raamatus kasutet Argo Soodla maalid mõistagi väärivad ilupaberit. Raamatu hakul on autori portree – meenub, et enam kui nelikümmend aastat tagasi maalis ka Indrek Hirv Linnar Priimäest portree. Tartu vaimuruumis haakuvad nad kindlasti kaunisti.