"Mina pean ju alati midagi tegema ja siis ma avastasin ühe pildi ning vaatasin, et seal on midagi sees, millest saaks rääkida ja mis kunstiteoreetiliselt mind kui kunstiteadlast ja kultuuriloolist huvitab, ma kirjutasin sellest ühe lookese, siis vaatasin teist pilti, ka see oli huvitav, kirjutasin selle ka lookese ning sellest kogunes kokku 105 lugu," sõnas Linnar Priimägi ja mainis, et ta kirjutas lugusid ilma tellimuse ja tähtajata. "Raamat kasvas iseenesest, nagu mingi organism."

Priimägi rõhutas, et päris nooremale koolieale tema "Kunstiraamat" mõeldud ei ole. "Ma ikka mõtlen oma üliõpilaste peale, Juri Lotman vist kunagi ütles seda, et teaduses arusaadav olla tähendab kõneleda kas keskkooli lõpuklassiga või ülikooli esimese kursusega," nentis ta ja mainis, et neil on piisavalt lähteteadmisi, et sind mõista. "Teiseks nad distsiplineerivad nad kõnelejat, sa ei räägi siis liiga keeruliselt, vaid nii, et sinust aru saadakse, kui sinust aru ei saada, siis oled sa ise süüdi."

"Näha võib igatemoodi kõike, aga mina olen seda raamatut kavandanud kui teatavat õpikut, ma ei pääse pedagoogilisest paatosest, minu jaoks on see õpik, ma tahaks õpetada inimesi kunsti vaatama, ega ma ei saa keelata neil seda, kui nad tahavad näha omamoodi mingisuguseid asju," mainis ta.

"Kunstiga tegeleb inimese aju ja silmad, mis on ajuga ühenduses, ajutegevus tuleb käigus hoida, inimesed, kelle aju ei tegele millegagi, need känguvad ning kunst on üks niisugune asi, mis nõuab väga intensiivset ajutegevust," ütles ta ja lisas, et kunst on inimaju tervisesport. "Seda võiksid inimesed jõudumööda harrastada."

Priimägi rõhutas, et kõigepealt peab kunst valmistama inimesele rõõmu. "See, mis sul tuju rikub, seda ei maksa vaadata," tõdes ta ja lisas, et kõigepealt ta käib näituse läbi ja valib välja mõned pildid, mida ta hakkab silmitsema. "Ma vaatan neid, mis mulle huvi pakuvad, enamasti on tegu niisuguste töödega, mis tähelepanu ei vääri, aga kui seal mõned on, siis ma nendele pühendan tähelepanu küll."