Raamat võtab kokku ühe olulise perioodi Eesti ja rahvusvahelises kunstis – 1990. aastate algusest tänapäevani. Raamat vaatleb digitaalse ja tehnoloogilise kunsti arengut, kuid veelgi enam küsib, kuidas on digitaalsus muutnud arusaamu kunstnikust, kunstiteosest, vaatajast ja kunstilisest tegevusest üldisemalt.

Raamatu keskseid seisukohti on, et digitaalne tehnoloogia ei moodusta enam eraldiseisvat kunstivaldkonda, vaid on imbunud kõikvõimalikesse kunstipraktikatesse – maalikunstist ja fotograafiast installatsiooni, etenduskunsti ja biokunstini. Seetõttu käsitleb autor digikunsti mitte suletud nähtusena, vaid osana kaasaegse kunsti laiemast muutumisest.

Raamat on üles ehitatud kuue mõiste ümber: autorsus, andekus, hübriidsus, interaktiivsus, kriitilisus ja alternatiivsus. Nende kaudu vaadeldakse muu hulgas algoritmilist ja generatiivset kunsti, virtuaalseid ja interaktiivseid keskkondi, biosensoorseid kunstipraktikaid, netikunsti, tehisintellekti ning kunsti ja tehnoloogia suhteid.

"Kunstiteos, mis on vaataja käitumisele reaalajas reageeriv tehniline kooslus, muutub vaatajaga koostoimes füüsilis-performatiivseks üksuseks," kirjutab Kelomees.

Samas ulatub raamatu ajalooline vaade 1990. aastatest kaugemale. Digikunsti arengut seostatakse varasemate küberneetiliste, elektrooniliste, süsteemi- ja osaluskunstide praktikatega ning otsitakse digitaalsete visuaaltehnoloogiate eelkäijaid ka kaugemast kunstiajaloost. Nii asetub Eesti digikunst rahvusvahelisse arengulukku, milles 1990. aastad tähistasid Kelomehe hinnangul Eesti jaoks esmakordselt olukorda, kus kohalik kunst toimis lääne kunstiga sünkroonselt.

Raamatu lähtepunkt on paradoksaalne: selle kirjutamise ajal tundus autorile, et "digikunstis on ring täis saanud ning tehnoloogiate ja teemade uudsus on ammendunud". Tänaseks on sellest saanud hoopis uus küsimus. Kui kogu kunst on digitaalsusest läbi imbunud, siis ei ole enam mõtet küsida ainult, mis on digikunst. Tuleb küsida, milline on kunst digiajastul.