Carl Mothander "Kulinaarsed vested" (Loomingu Raamatukogu)
Tõlkija ja järelsõna autor Anu Saluäär

Ain Kütt "Kolme kaardi mõistatus" (Hea Lugu)

Ei taha va mõisaaega ja peksupinke ja legendaarset seitsmetuhandeaastast orjaööd väga jaurata siin, lähme kohe sinna kohta välja, kus Billingeni katastroof pühkis me pühalt maakamaralt kõik, mis üleliigne. Ja siis juba hakkaski pihta Eesti Vabariik. Või umbes niimoodi võiks Ivan Orava mälestustel üles kasvanud põlvkond arvata.

Oli, mis oli ja võib-olla oligi natuke teisiti. Tammsaaret ja August Mälku ei maksaks eriti uskuda ega lugeda; Eduard Vildet jo väheke võiks. Carl Mothander on eestikeelsele lugejale tuttav ning teab teraselt kõnelda just tost tiba keerukast Eesti Vabariigi ajast kahe maailmasõja vahel. Kirjutab üsna mitmes raamatus ja ses uustrükis nimelt kulinaarse külje pealt. Mul on selgelt meeles, et kui see valimik ""Loomingu" raamatukogus" kümmekond aastat tagasi ilmus, siis ostsin kohe hunniku, et sõpradele kinkida. Ostke teiegi vastne versioon napsti ära, kui vähegi letil näete. Jube hea lugemine. Näitab kätte, et ka nö mõisarahva elu ei olnud mingi lihtis värk, väljamaa nimedega veine tehti kohalikest marjadest ja tänapäeva keskmise Lidlis käijaga võrreldes polnud mõisnikul võimalusi rohkem. Küll aga vaimu ja naksakust. Tark teos, tehke neid toidunõkse järele ja lugege muud lugu endasse. Väärib vaimuvaaritamist!

Ain Kütt aga veab lugeja veidi Mothanderi-eelsete aadlike aega. Ja aitab me kirjandusilma ajaauke täis toppida. Olen rõõmus Indrek Hargla hiliskeskaja-lugude üle ning loodan, et ka Ain Küti kasvav raamatusari, mis neljanda romaanini jõudnud, monumenteerub mitte kivvi, vaid ikka raamatusõprade südamikku.

Mulle endale pole too tsaariaja värk teab mis südamelähedane ning ka mõisate päähooneid väisates tunnen end terake ebamugavalt. Eks nad ju tänapäeva mõistes suurfirmade peakorterid olivad, kuhu loodi võimalused omanikupere elamiseks ja ärikohtumisteks. See selleks.

Lood tahavad lugemist ja mina ei ole vastu, et kirjanik sõidutab mind sinna, kuhu ma ise ei tahtnuks ehk minna. Ja ongi äge, et osatakse tasahaaval aegu ja asju ja ajaviidet kokku viia. Fjodor Dostojevski ja Jaan Kross püüdsid elu lõpuni üht head põnevikku kokku kirjutada; ei õnnestunud see kummalgi. Eneselegi ootamatult saavutati teatavad muud kvaliteedid, mida hinnatakse tänini.

Olen kindel, et kodumaise ajaloo kirjutavad me meelepilti päriseks kirjanikud, kes on juba olemas ja kel tekstid töös. Ootan, loodan, hindan ja soovitan.

Jo Nesbo "Verekuu" (Varrak)
Norra keelest tõlkinud Riina Hanso

Olen Jo Nesbo vana fänn, aga seekord tundus küll, et o-o, vanameister jookseb korraga kõigi lattide alt läbi ja mina pean leppima pettumusega. Läks muidugi vastupidi. Hea kirjanik tõmbab lugejal vaiba alt ära. Ja mitte ühel korral. Nagu tos vanas vene multifilmis, kus öeldi, et vanamees joob teed, aga mitte niisama, vaid piimaga. Ma ei olnud kunagi osanud arvata (nii viieaastasena) et teed võiks piimaga juua. Alles aastakümneid hiljem sain Inglismaal nõksu kätte ja ega see olegi päris niisama. Võin kunagi rääkida.

Tundus, et kuigi algus oli klassikaliselt kaunis ja California ja sulnis vanamemm ja selge surnuksjoomine, siis ei. Loomulikult läks rahumeelse surnuksjoomise eeskava Harry Hole'l paari sekundiga täiesti nässu. Ja juba oligi ta tagasi omas keskkonnas ja jälle läks hulk asju järjest kukele. Kuni enam ei läinud.

Häda oli korraks tos, et Nesbo keeras jälle vindi väheke üle ja istutas minusse usu, et nüüd ta panigi puusse ja keeras kokku tänapäevaks vajaliku kokteili pedofiilidest ja lapsepõlvetraumadest ja kannibalismist ja harilikest homodest jne. Ta on vahel mingite jälkustega seda trikki enne ka proovinud. Aga oi. Hoiab hea krimiviku raamis ja iga viimane kui jama leiab põhjenduse. Meister teab, mida teeb.

Kõige imelikum, et kui ootamatult ohtlikuks ja koledaks Jo Nesbo Norrat ka ei kirjutaks, usun, et ta on üks veenvamaid Norrasse kutsujaid. Me ju teame, et tegelikult voodi all kolle ei ole. Mis siis, et iga raudteejaama ümbert võib mõne leida.

Mõtlesin, et mis paneb mind peaaegu iga uue Jo Nesbo raamatu kohta vähemalt paari sõna kirjutama. See autor ei peaks üldsegi minu maitse järgi olema (pankur, mägironija, meeletu töövõimega taat). Isegi Norra ei peaks mulle meeldima, aga nakkas. Võta nüüd kinni, siin on see võlu, mida ma ei ole veel näinud tänast Eestit kirjeldavas kirjanduses. Lood, mille ümber on just see, millest on puudu. Hah, maailm ongi selleks, et temast õppida. Ja talle anda. Kas kõike kõigest hingest või lihtsalt lõuksi, saame näha.