Antti Tuomainen "Koprateooria" (2023)

Ma ei saa sinna midagi teha, aga soome kirjandus oma parimatel hetkedel on ikka paganama äge. Kõik kirjandused on oma parimatel hetkedel ägedad, ent mõnega tekib loomuomane sidesuhe ja mõne teisega mitte nii väga. No head soomlust armastan ma täiega ja Antti Tuomainen on siinkohal vägevaks näiteks.

Kõik oleks tal justnagu valesti. Kindlustusmatemaatikust seikluspargipidaja – mis saaks veel tüberam lähtekoht olla? Ometi kirjutab Tuomainen lugeja nii usutavalt ja ebatavaliselt tavalise soomlase elusse sisse, et inimene ongi kohal ja justkui sõidabki tegelastega koos metroos ja trammis ja sumpab lumes ja on kuidagi kogu aeg õiges paigas olemas, normaalne. See Soome on olulisem kui lugu ise. Kuigi ka lugu on hulle jõnkse täis ja tulvil värvikaid isiksusi. Nalja saab, põnevus ei lakka, kütet jätkub.

"Koprateooria" on triloogia viimane romaan. Koos "Jänesefaktori" ja "Põdravalemiga" moodustub midagi sellist, mida võiks südamerahus suureks soome romaaniks nimetada. Siin ei käsitleta eepilisi ajaloosündmusi ega süüvita sisekaemustesse, see on suurromaan meie imelikust ajast, mil tasuta viinerisaiad võivad määrata inimhulkade suundumusi. Kummaline aeg, kummastunud inimesed, õnneks on meil head raamatud alles.

Tuline soovitus – olen juba varemgi Tuomaineni soovitades öelnud, et kange tahtmine tuleb Soome sõita. Jummala pärast, sõitkem ja käigem, käigem rohkem, Soome-tunnetus hakkab meil vaikselt ära kaduma, kuigi ei tohiks. Keeleoskus samamoodi, sest telekanalid on lännu või tuleb neid pakette pidi taga otsida nagu rosinaid saiast. Ja ilmavõrk juhatab ikka pigem angloameerika maailma poole. Mina soome keelt tiba ikka tönkan ja lugemisega saan päris hästi hakkama, aga mu lapsed enam mitte. Mõtlengi, et ehk hea kirjanduse kaudu saaks vaimlise silla jälle toimima? Meil on Soomet väga vaja ja ma loodan, et soomlastel ka meid. Vähemalt natuke.

Keegi võiks Antti Tuomainenile ühe seikluspargi kinkida. Sellise, milles oleks ka raamatupood. Ja kõik eestlased peaksid selles pargis vähemalt kord aastas käima. Tasuta. Aga hea raamat tuleb iga kord kaasa osta! Viinerisaia ja jäätise saab kauba peale, kui veab, siis on autor / omanik kohal ja annetab autogrammigi.

Bernard Kangro "Jäälätted" (2023)

Hull kraam. Puhas nostalgia. Unuviku manamine jo kirjutamise ajal. Toimib tänini. Tartu kui kuvand oli olemas jo eelt Kangrot, ent tema selle põlistas. Ma läksin Tartusse aastal 1988 ja pidasin üheksa aastat vastu. Peas olid mul toona vanaema jutustet lood ja keskkooli ajal loetud Kangro raamatud. Tegelikkus oli, ütleme… teistsugune.

Usun, et tänagi lähevad paljud tulevased luuletajad, juristid, tohtrid ja muidutarkurid Tartusse, ülikoolilinna. Mitte üksnes haridusteenust tarbima, vaid vahetama keskkonda, looma elukestvaid sidemeid, sättima platsdarme kaugemateks lennukaarteks.

Ja tõesti. Kes iganes sa, noor eestikeelne kirjaoskaja inimene oled, su haridus ja elu saavad etema vormi, kui tsipake Tartus on möödunud. Ja sina, Tartusse mineja, saad Bernard Kangrot lugenuna kaasa tummisema tausta ja paksema pagasi. Mis siis, et nood kuus lummavat romaani räägivad ammugi kadunud ajast. Nad on sama olulised me vaimuilmas kui "Tõde ja õigus". Või nagu Stefan Zweigi "Eilne maailm" maailmakirjanduses, ei ma tea, kas teda me koolides enam soovitatakse lugeda. Sina kirjutad ja elad ju uuel ajal, sina kirjutadki ja eladki uue aja ning võib-olla valad need iseoma aastad mõnesse vastsesse äkilisse kunstivormi. Ära kalla elu maha! Loe ja kirjuta!

Bernard Kangro paguluses kirjutet Tartu-romaanid on lõpuks veenvas vormistuses ja ühekorraga Eesti lugeja kätte jõudnud. Delikaatne, ent ülihea kujundus. Kaanelakkadel ajaloolised kaardid toonasest Tartust. Esimese osa eessõna Janika Kronbergilt ning igal raamatul ülipõhjalik järelsõna Toomas Hiiolt. Armastan ees- ja järelsõnu, ent siinkohal on Toomas Hiio lati väga kõrgele lükanud. Kohati tundus, et milleks üldse raamatut ennast lugeda, kui kõik on kokku võetud ning rohkemgi lahti kirjutet. Kangrot ikkagi tasub lugeda. Aga Toomas Hiio võiks teha veel mitmele olulisele, ent mitte teab mis heale teosele tootest enesest paremad järelsõnad. Päästaks põlvkonna jagu noori eestlasi igasuguse toorkirjanduse läbinärimisest.

Lühikokkuvõte: kel Tartusse asja, lugegu Kangrot. No ja teised lugegu ka.