Sinijärve raamatusoovitused: "Tänapäevased muinasjutud" on täiuslik raamat

Juhan Voolaid
Juhan Voolaid Autor/allikas: Tiina Pitk

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse jõudis seekord lausa viis teost – muinasjuttudest aiatöödeni.

Juhan Voolaid "Eesti tänapäevased muinasjutud" (2023) ja Gregor Elm "Vaadates Larat, ehk, Muinasjutud vanaemadele" (2023)

Modern lööklaule on küllap lihtsam valmistada kui häid juustuküpsiseid või tänapäevaseid muinasjutte. Nonde viimastega on ponnistatud küll ja küll, välja tulnud on vähesed. Ja nüüd murrab Juhan Voolaid pehmekaanse vihuga, mille sisu mu meelest võiks juba praegu soliidsesse köitesse raiuda ning esiriiulisse otse Kreutzwaldi kõrvale tolmuma panna. Väärikalt tolmuma, ma mõtlen.

Muinasjutud on kõikse kauakestvam kirjanduse tükk üleüldse. Hea kirjandus põhineb enamasti mõnel muinasjutul. Muinasjutud on meis sees alates ajast, mil me ise ei lugeda mõistnud, meile loeti. Kui heaste läks. Seda mutkikam on mugandada, uuendada, mängelda, parafraseerida – lugeja tunneb jampsi ärtust ära. Sest alustugede kallale minemine nõuab mitte lammutus-, vaid loomisoskust.

Voolaid kasutab olemasolevat pagasit nutikalt. Võtab vanad head motiivid, toob need usutavalt tänapäeva, tarvitab mõõdukalt nö kivirähkjat absurditaju ning toob jutud konkreetselt õnnelike lõppudega kokku. Täiuslik, võiks öelda. Ei lähe hajali, ei pane hullu rohkem kui just kulub ning mängib mängu välja. Kivirähkjusele on näpuotsaga lisatud urmasvadilikku kolkakaasaegsust, lood seonduvad omavahel nii mõne läbiva tegelase (Soome tark) kui muudegi momentide kaudu. Moodsal ajal saaks hea tahtmise korral rääkida siin romaanist. Räägime siiski muinasjuttudest – noist muinakaist räägitakse veel kaua edasi. Selline on mu kindel usk ja soovitus.

Üldiselt ma iseoma osalusega raamatuid siin veerul ei puuduta, ent muinasjuttude teemas tahan Gregor Elmi värsistikku soovitada küll. Mis siis, et kunagi sügaval viiruseajal sai seda käsikirja toimetet ja pärast ta muude tööde käigus ilusti unustet. Seda suurem oli rõõm, kui ta nüüd kaunil kujul ilmus ning tõesti – nood tekstid rokivad endiselt. Aabitsa formaati järgiv, ent üldse mitte tingimata lasteraamat. Justnimelt muinasjutud vanaemadele. Elm on karuselt rohmaka loomuliku andega tüüp, kelle sõnavalingud nõuavad alati arusaaja inimese silumist. Et liig maha läeks ja säsi alles jääks. Usun, et sest raamatust kougivad sõnarõõmu nii suured kui väikesed. Tasub inimeste peal katsetada ja sõpradelegi kinkida. Aabits, vanaemad, muinasjutud – need on maa sool, suhkur ja pannkoogid.

Kino Maastikuarhitektid "Vältimatu väliruum. Indispensable outdoor space" (2023), Charles Dowding "Kaevamisvaba aed: kergelt ja kiirelt umbrohust köögivlijadeni" (2023) ja "Aasta aias. Märkmik-kalender 2024".

Ja et teistmoodi maalähedaseks minna, siis torkame näpud otse mulda ja kaeme perra, kas / mis tärkab. Üldjuhul midagi võrsuma kipub, olgu tegu või mullavaba muldlusega. Aedlemine on Eestis ju kategooriliselt lubatud, ole sa paberitega proff või harkadraga huviline.

Kõrgtasemel aedlust – sest mida muud maastikuarhitektuur õigupoolest on – toob me ette Kino Maastikuarhitektide koostatud ja välja antud "Vältimatu väliruum". Kino on sel sajandil üks naksakamaid maastiku ja arhitektuuri kokkutoojaid ning oma tööde mitmekireva etemiku on nad ilmarahwa rõemuks kaante vahele köitnud.

Nad kohe oskavad. Mitmestki ne kujundet ruumiriimist olen nõnda läbi jalutanud, et pole õieti arugi saanud, et mingi värk on. Alles hiljem jõuab tõdemus, et nii peabki. Et ei lajata kunst näkku, lihtsalt on hea olla. Viibimisväärne keskkond. Mugavustsoon. Kunst, mis suudab inimesed korrakski säilenõtkest ebamugavustsoonist ereharilikku mugavustsooni kuljetada, on suur kunst. Vastupidine on väike.

Põnev raamat – sest paljusid siin läbi räägitud / kujutut / kujundet mõtteid ja paiku me muidu ehk ei näekski, egas lugejainimene maaruumis kõikjale jõua. Kino on käsitsi-töitsi jõudnud mitmele poole, loodetavasti jõuavad veel mitmemale, ju sünnib kunagi vähemalt üks raamat veel. Ohtralt põhjusi raamatu tegemiseks loodagu muidugi enne. Maailmu ja maastikke, keda delikaatselt tuunida, esialgu jätkub.

Maale ja mullale näppupidi lähemale minna tahtes: "Kaevamisvaba aed" läheb noore ja vana mullamöllu seest ristioksa läbi. Jaa, mina olen üldse hüdropoonilise lähenemise poolt, mulle meeldib, et mu kurk ja tomat tehakse veest, elektrist ja valitud toitainelahusest, ei armasta ma sõnnikut ja mudamuldlust. Ent kaevamist veel vähem – kõik see looduslik värk kasvab kole madalal, olgu ta mustikas või porgand või rukis.

Mullast ja kontrollitud määndumisest Dowding meid ei vabasta, et liigsest labidatööst küll. Ja see on väärtus omaette. Põhmõtt on meil siin üksikasjaline käsiraamat, kuidas aiatööd kergemaks ja targemaks teha. Paljude piltide ja põhjalike juhistega. (Kirjanduspõllu) suur aednik Mihkel Mutt on kirjutanud umbes nõnda, et inimese meel on nagu peedipõld – kui eemaldada umbrohi, jäävad järele vähesed, ent väärtuslikud üksused. Umbrohu, nälkjate ja muu jama (eriti kaevamise) vältimise asjus tasub Charles Downingu raamatuga asjalikku nõu pidada.

Lõpetuseks tuleb tungivalt mainida toredat jo tosin aastat järjepidevalt ilmunud märkmik-kalendrit "Aasta aias", mis rohenäppudele igati praktilik igapäiselt tarvitada ning tutvustab oma reklaamsetel lehekülgedel hulka häid raamatuid. Lugemine, mis lugemist soovitab, tasub lugemist. Ning korralikust kalendrist jagub teadagi terveks aastaks. Tulgu aasta terve kõigile, kes taimeilmas mässata jaksavad – olgu muld teile helge!

Toimetaja: Karmen Rebane

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: