Henry Gee "Elu Maal: (väga) lühike ülevaade" (Kirjastus Pegasus)
Inglise keelest tõlkinud Marge Paal

Sel korral siis raamatutest, mis võtsid panetunud lugejal lõpustest kinni ja sundisid mitmeks tunniks ehk poole hommikuni diivanile siruli, raamat näpus. Säändseid on, ent harva. Seda suurem on kohtumislust.

Elu Maal läheb korda kõigile. Mõned hakkavad maaelu hääbumisest undama, panevad kummikud jalga ja lähevad tegevusetustoetust ootama. Teised ostavad esiteks helikopteri ja proovivad teiseks maksta palju raha, et Maa pealt kas või korraks uttu tõmmata. Udus aga on asju, udus ootab süvariik. Või oli see lausa taevariik?

Olen nö populaarteaduslikke raamatuid lugenud sadade kaupa. Enamik ajavad mõne aja järel haigutama ja/või juhtme kokku, on sama sisuhõredad kui keskmine teledokumentaal. Võimaldavad kulutada tunni, edastades teabehulga, mis mahuks kahe minutiga loetavasse tekstilõiku. Henry Gee nii ei tee. Raamat on väärt iga tähemärki (ning siinkohal arvan sisse ka pisinumbritega viidatavad tagaotsatäiendid, mis enamasti on tüütu viitemüra, ent siinlehil hoidsin kogu aeg näppu õiges paigas valvel, sest autor jagab matsu ka lisandustena).

Kogu lugu kokku võtta ei ole lihtne. Õnneks võimalik! Aja, ruumi ja Maa algusest teatavasse tulevikku ulatuv sõnajoon väärib lugupidu. Siin on astronoomiat ja füüsikat ja keemiat ja klimatoloogiat ja nö klassikalist ajalugu ja paleontoloogiat ja antropoloogiat ja filosoofiat ja… Ei ole maailm kerge kolb säravasse silindrisse sujutada. Selleks, et kõige meie mõistes olemas oleva toimimisest natukenegi aru saada, soovitan "Elu Maal" läbi lugeda. Mujal kui Maal meil elu veel pole ning tasub vana head sõbrasuhet koduplaneediga hoida. Nii arukalt kui vähegi saab.

Juhan Habicht "Kui tuugenid vaikisid" (Kirjastus Fantaasia)

Noh, mulle meeldiks muidugi käänata tuulegeneraatori uussõna pigem poogna kombel, tuugen – tuugna – tuugnat. Või tarvitella äsjalise sõnause iluleidu "iilitiivik", ent see ei teeks raamatut vähimalgi moel etemaks ega hullemaks. Niigi on vägilik lugemine.

Mõnikord on ka ulmeklassika puhul tunne, et miskit on tõlkes, mu oma meelepilditõlkes kaduma läinud. Näiteks Roger Zelazny ja Ursula K. LeGuin jätkavad tänini omi lootusetuvõitu teekondi minukeseni. Mõnede kodukeelsete algupärandite puhul on juhtunud, et kaotsi mindud on jo enne tõlkesse jõudmist. Iga raamat ei tõlgigi end iga lugeja meelde. Mäletan aastakümnete tagant, et Juhan Habichti esimene teos – midagi oli seal mootorratastega – jäi mulle osalt hermeetiliseks, no ei pääsenud veerevatele kivikestele kuidagi ligi. Seda seltsi teoseid oli ja on ja tuleb muidugi veel, lõpuks on see mu isiklik ja lühiajaline tragöödia. Ma olin siis 40 aastat noorem lugeja ja Habicht 40 aastat noorem kirjutaja. Arusaadav, andeksantav. Ja nüüd need tuugnad!

Võtsin teloklõpsuga teose Elisa raamatu loendist, et sirvin väheke – ja jäingi lugema. Just nagu eelsoovitet maaeluloo puhul. Loodan, et jääte teiegi. Noid lugusid, mida ühe hooga ja tuttu minemata kohe ära tahad neelata, ei paku Eesti kirjandus just ülemäära sageli. Saati veel üpris mitteulmefännile ootamatust ridamusrubriigist. Ometi siin ta on. Kogenud sulega kirja pandud ütlemata eestiline lugu ühest võimalikust koletulevikust. Rahulikult humoorikas, vinti üle ei keerata, pigem võlub just eilse, tänase ja loodetavasti olematu-tulematu homse mõttetihe ja lahedalt loetav kokkusobing. Kõik on kirjas nõnda, et lugejana usud, et nimelt nii võibki olla. Kuigi muidugi ei peaks, ent ikkagi. Tulevikumuinasjutt tänavikuinimestele.

Üks noid eestikeelseid lugusid, mille võiks julgelt paberkujul riiulisse osta. Hea lugeda, kui elekter ära läheb või tuugnad vaikivad või hullemat juhtub. Ma arvan, et see on üks paremaid romaane selle sajandi sees. Just tollegipoolest, et näen siin lugejana nii vanainimesi kui sula noorrahvast – see tekst võiks kõnetada peaaegu kõiki, kel kirjaoskus kerre jäänud koos mõtlemisvõimega. Heades raamatutes müttavad lahedad tüübid ja sünnib eriskummalist värki. Vaikivate tuugnate loos on nood tingimused kuhjaga täidetud. Mõned veel lisaks. Tõsine sõnarõõm!

Jep, maailm kubiseb düstoopiatest, pärises peab naba paigast nihutama, et jõledused kirjanike luulelennule järele jõuaksid, võta või tiblad appi. Ühtki veenvat utoopiat päramisist aastakümneist ei meenu üldse – ju on elu nii hea, et veel ilusamast maailmast on igav kirjutada ja lugeda. Habicht tabab tooni ja näitab muigvelsui, kuidas ellu jääda väikeste jamade käes. Eeldusel, et suured jamad on õnnestunud üle elada. Seni on; tulevik näitab, mida tahab tuua.