X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Sinijärve raamatusoovitused: katk on hirmus, rong on lahe, Rein Raua "Katkurong" on hirmus lahe

Rein Raud
Rein Raud Autor/allikas: Georg Savisaar / ERR

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovituste hulgast leiab see nädal kaks teost: itaalia luuletaja Valerio Magrelli luulekogu "Jää vait, müra" ja Rein Raua värske romaani "Katkurong".

Valerio Magrelli "Jää vait, müra" (Nähtamatu Ahv 2023)

Itaalia keelest tõlkinud Maarja Kangro.

Luule on isiklik värk. Kui mina midagi soovitan, siis mõni teine todasama midagi/kedagit nimelt tõrjuks. Ja momendil muul pidivastu. Sest samad sõnad saavad ühele ja teisele ühal ja teisal eripidi mõjuda. On luuleraamatuid, mida ei tohikski muudmoodi kui teksthaaval lugeda, mis kaanest kaaneni järjest läbiloetuna turgutava napsu asemel mürk on. Harva on säherdusi – saati veel valimikke – mis toimivad kummalgi moel kummaliselt ja kummastavalt ja kummitavalt ja kuumalt. Aga toimivad. Valerio Magrelli tekstistik Maarja Kangro tõlkes ja kompositsioonis on üks säärane. Kompositsioon, kusjuures on olulisem kui esmapilgul arvaks. Iga vähegi väärt poeedi tekste ümber tõstes saab saada hästi mõninäolisi tulemeid. Noh, too va vana kirjanduse häda aegade algusest – nood paarkend tähemärki õpib ikka ära, ent mäherdusse järjestusse neid panna, et lugu looma hakkaks? Valerio ja Maarja on siinkohal millelegi õigele ja armastusväärsele pihta saanud.

Kes julgeb, lugegu muidugi kohe ja otsast otsani ja läbi. Teistele nimetan – riskides peenmaitsuritelt kolakat saada – Magrellit jõululuuletusteks suurtele inimestele. Sirvides leiab siit oh mis mitu sõnangut, sobivat igaks elujuhtumiks. Kaasa arvatud näärivana häirimiseks salmerduse jaoks ette nähtud õhtul.

Magrelli võiks olla mõnele uuele luulelugejale silmiavav sissevaade poeesimise osavasse oskusteabesse. Umbes nagu minu jaoks oli aastakest nelikend tagasi Jacques Prevert'i vihikukene. Et teatavad vaimlised kardinad tõmbuvad rapsaki eest ja terve maailm hakkab hopsti tiba teistsuguseks. Maailm, va kuripatt, muidugi vanasuguseks tagasi ei lähegi, nii et oldagu ettevaatlikud. Tõlkija senist loomingut arvestades tundub ettevaatusele kutsumine teadagi tühja lootusena, kehutan pigem lugema.

Luule on sõltuvust tekitav aine. Kui külge hakkab, siis ära ajamiseks tuleb kurja vaeva näha. Loed õhtul luuletuse, loed teise, hommikuks oled lugenud raamatutäie, imelik on olla ja tahaks õkva uut. Päris mõnus, kas pole? Magrelli on suurepärane nii hakatuseks, jätkamiseks kui heaparanduseks. Proovige järele. Et tekstid on kõrvuti nii itaalia kui eesti keeles, annab rämedat lootust, et itaalia keele oskajaid on mõne aja pärast meil kordades rohkem. Ega seal Itaalias ei ole ainult pizza, pasta ja vankrimääre! Ja Magrelli. Kuigi need neli on ilmselt parimad.

Rein Raud "Katkurong" (Salv 2023)

Vähe on autoreid, kes oskavad luua päris kirjandust nõnda, et see kõlbaks rõõmuga lihtsalt lugeda. Niiöelda kaks ühes toodet anda. Loed mõnu pärast ja ühtäkki avastad, uups, olen palju uut (ja/või vana) teada saanud. Dostojevski püüdis elu lõpuni haaravat põnevikku kirjutada, no ei tulnud välja, hoopis muud asjad tulivad välja ja noid tunnustatakse tänini. Rein Raud ei ole samuti kõige kärmem kõrgkultuurselt lähtelt kvaliteetse meelelahutuse suunas areneja olnud, sest mida sa arened, kui mõnes mõttes sünnist saati valmis ja otseti sõnailma sees asunud. Oma viimaste raamatutega on ta päris kirjanduse alles jätnud ja päris inimestele tublisti lähemale tulnud. Nagu teatab Wolt sushit koju kutsudes: päris inimene nägi Sinu tellimust. Rein Raud on näinud lugeja tellimust ja lugeja loodetavasti ka Rein Rauda ning tema ootusi tekstitarvitajale. Eelmine, hoogne, rohket kiitust pälvinud raudseller "Päikesekiri" ning tänavune raugem ja tihedam "Katkurong" jätkavad lootust, et autor on oma -konnaga kauemaks kokku saanud. Kas lugejas-, austajas- või padakonnaga, näitab tuleviku ajalugu.

Mineviku ajalugu on looloolase kond ja kõnd, milles Raud rahumeeli flaneerib. Jalutab turvaliselt tiba enam kui sajandi taga, ei püüa Eduard Bornhöhe, Jaan Krossi või Indrek Hargla kombel arutult kaugeisse ajastuisse sisse elada, toimetab natukenegi arusaadavas aegruumis. Ka toda aega on tarvis kunstiliselt uusluua, tuua vanavanaisade elu tänasele silmale nähtavamaks. Tunnetada omaaeglust, tajuda äkilisust. Igal põlvkonnal oma Shakespeare.

Võiks ju arvata, et miks mingi tsaariaegne jora – no peaaegu eelmainit Dostojevski, eks – üldse peaks tänasele inimesele kröömikenegi korda minema. Ega ei peakski. Kuid võiks. Hea lugu toob oma aja kuidagi iseeneslikult ühes, too ta mõte ongi. Miks mitte loksuda mõtterännutsi rongjail rööbastel paigus, kuhu loodetavasti ei satu vabatahtlikult mitte kunagi? Oleme ühe pisemat seltsi katku äsja-aastail üle elanud ja hea teadvustada, et ei olnud see esimene ega ole ilmselt ka viimane üleilmatõbi. Ilmakaartesse pillutamist tuleb samamoodi aeg-ajalt ette. Ja kõike muud, mis moodustab elu hääs hetkes, mis meile antud. Ühe lõigu ükskord antud ajast on Rein Raud suurepäraselt kinni püüdnud ning sõnadesse sulatanud. Katk on hirmus, rong on lahe, "Katkurong" on hirmus lahe.

Kangesti tahaks rongiga sõitma minna. Saaks va Rail Baltic juba valmis! Maailm ootab Eestit. Ma läheks Rein Rauaga koos, vaataksime aknast välja ja vahetaksime mõtteid kehtiva kursi alusel. Kuniks elu!

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: