X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Sinijärve raamatusoovitused: surma- ja kalmistukultuurist Stalini isikukultuseni

Kalmistu Setomaal.
Kalmistu Setomaal. Autor/allikas: Jenny Va / ERR

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovituste seast leiab sel nädalal kaks teost: Marju Kõivupuu "Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist" ja Jevgenia Ginzburgi "Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika".

Marju Kõivupuu "Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist" (2023)

Kõik te ilusad ja noored, kes te sulnisti surmamõtetega mängite ja urrmuusikat armastate, tehke nüüd silmad lahti. Mustmetallurgid, murelege ja värelege! Marju Kõivupuu annab heaoluühiskonna wannabe-surmakultuslastele lõdva randmega burzummi! Suur Soome kirjanik Arto Paasilinna kirjutas kunagi, et ainuke tähtis asi selles elus on surm ja seegi pole kuigi tähtis. Paasilinna oli üldse üks tark mees. Tänaseks surnud.

Marju Kõivupuu viib meid omal äraütlemata inimlisel kombel läbi surma ja samal ajal ka justkui läbi elu. Marju surm on hästi elus – kahtlustan, et ta ükspä ei suudagi surra, sest elus on nii palju, olgu või surma-, asju ajada. Raamatuid kirjutada, laule laulda, kontrabasse ja lõõtsmoonikuid takka turgutada, karjade kaupa uusi etnomõtlureid moodsa aia konveierile tranduleerida. Marju puhul tahaks öelda, et peame selle Su matuse kohe ära, saab näha, mismoodi asi käib ja hiljem on hea teada. Ainuke jama, et Marju tundub elavat veel vähemalt pool sajandit ning nii palju ma endale ei ennustaks. Vast mõned üliõpilased talletavad pärimuse.

Hulk pärimust on siinsamas raamatus sees. Selleks see raamat ongi. Inimene ei taha liiga palju surmast mõelda, iseoma surmast saati veel. "Inimese lahkumine" aitab. "Inimese lahtumine" oleks üks hoopis teine lugu vaimlisest kahanemisest. "Inimes(t)e lahkuminek" aga jätkaks lõputut sarja teemal, kuidas omavahel hakkama ei saada. Kui aga on ikkagi kombeks aeg-ajalt mõtelda minenute suunas, läinutega lävida, siis – paremat õpiabi praegu võtta ei ole. Marju Kõivupuu on surnutega suhted sisse seadnud ja jagab neid lahkesti. Ciao, surntzid!

Kui te kavatsete kunagi ära surra ja rahulikult edasi ilusti surnud olla, siis ma soovitan "Inimese lahkumise" aegsasti läbi lugeda. Kindlam tunne minna. Mitte, et kiirustama peaks.

Jevgenia Ginzburg "Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika" (2023)

Õudne raamat. Ainus rõõm, mis siit leida on, on see, et kommunistid hakkasid vähegi võimule saades usinasti üksteist maha nottima. Ja kuigi aasta(kümne)te pikkuse vangikongides ja laagrites kottimise käigus tulivad välja mitmed vägagi inimlikud / isiklikud aspektid, jääb kummitama küsimus – kas nood bolschewikud vabaduses viibides mitte hullemat kurja korda ei saatnuks? Kõige rohkem kommuniste on hukanud ikkagi kommunistid ise ja kõige enam venelasi tapamasinasse saatnud noodsamad venelased. Säilenõtke sõda iseenese, oma rahva vastu näikse tiblade ilmavaadet parimini iseloomustavat. Ja siis, kui jõudu tundub olevat, ahmatakse naabritelt, mis vähegi saab. See koledus käib praegu. Tublid TSingiz-khaani järeltulijad, muudkui võtavad ega jäta.

Autori sünniaasta on 1904. Inimene, kes ei mäleta enam esimese ilmasõja eelset aega, kelle kujunemisaastad jäävad pika sõja sisse. Venemaal kestis ju sõda oma neli aastat kauem kui Euroopas ning kestis raevukamalt ja ohvriterohkemalt. Pole ime, et noorest lapsest innukas punalane sai. Aastaks 1937, mil punalased omi süstemaatiliselt tapma hakkasid, oli peale kasvanud põlvkond, kes muust maailmast muhvigi ei teadnud ega mäletanud. Oktoobrilapsed. Just nagu praegu sai sõja valla lasta, sest tapakaalu on kasvanud esimene põlvkond, kes ei kujuta ette maailma ilma Putinita. Ja et Putin on üle saja aasta esimene Vene riigijuht, kel puudub isiklik pelutav kogemus sõjast kui jõledast asjast, mida igal juhul vältida, siis… Tuleb teadvustada, et naaberriigi presidendile on sõda, milles ise osalema ei pea, puust püssiga hoovis ta-ta-ta tegemine. Põnev ja.

Ginzburg viib meid läbi kolme aastakümne, läbi noore naise kustumise, ent ärksaks jäämise loo. Juba alguses tundub, et jubedamaks minna ei saa, aga saab küll ja lähebki. Kuidas ja mäherduste ressursside arvelt kogu seda ilmalaiust piinakambrit ja absoluutset arvepidamist ülal hoiti, jääb müstikaks. Orjapidu on alati hirmus kallis olnud ja venkude orjapidu ei ole allutatule ka midagi head andnud. Permanentne enesetapp permanentse revolutsiooni asemel. Lev Trotski keerleb hauas nagu igiliikur. Keerlevad veel mitu miljonit oblastikomitee sekretäri, rajoonilehe peatoimetajat, dialektilise materialismi asjatundjat, otsekäsist mõrtsukat ja suur hulk täiesti tavalisi inimesi. Selline vurrkarussell vene moodi. Blin.

Auliku David Vseviovi saatesõna on heaks kaasteeliseks, ehkki natuke kärmesti tõlketervikule külge traageldet. Liig mitu näpuviga hakkavad silma. Muu raamat on üsna puhas ja loetav läbi oma loomuliku raskuse. Aitäh igatahes.

Toimetaja: Karmen Rebane

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: