Raamatut kirjutades on Kuslap käinud läbi 66 kalmistut ja kahe raamatu peale kokku on esile toodud 670 persooni, kellel on oluline osa Eesti rahvuskultuuris. Surnuaedadega tegelema motiveeris Kuslapit tema enda sõnul uudishimulik vaim. 

"Ma olen ikka öelnud, et elavaid peab vahel kartma, aga mitte surnuid. Metsakalmistu näiteks on sõna otseses mõttes looduslik parkmets. Siin ei kohta pompöösseid ausambaid, sepisaedu ja lahkunud on maetud erinevatesse sektoritesse. Kuulsuste künkal on vabariigi kuulsamad inimesed. Omaette sektorid on kirjanikel, kunstnikel, heliloojatel ja teatriinimestel," tutvustas Kuslap, kellel on paljude kultuuriinimestega ka isiklikud mälestused ja kokkupuuted olnud. 

Kalmistuid armastab Kuslap külastada ka välisreisidel olles. "Imelisi muljeid on Pariisi kolmest kuulsamast surnuaiast, aga ka maailma kunstipealinnast Firenzest - Santa Groce kirikus on Galilei, Rossini, Michelangelo hauad  - see on uskumatu, et ühte kirikusse nii mitmed vaimuhiiglased on maetud. Ja kasvõi siin üle lahe Helsingis on ju ääretult huvitav Hietaniemi kalmistu, kus on ka mitmed eestlased maetud," rääkis ta. 

Eesti kalmistutel olevad hauakivid on pigem tagasihoidlikud, vahel isegi liiga. "Jaak Joala hauakivi peaaegu ei märkagi - eriti vihmase ilmaga on tema nimi kivil üsna kehvasti loetav ja isegi daatumeid ei ole lisatud. Samas, Silvi Vraidi puhkepaigas on väga originaalne mälestusmärk, mille on loonud skulptor Tiiu Kirsipuu."