Meelis Friedenthal "Punkti ümber" (2023)

Siin on nüüd see klemm, et kohe tuleb üht-teist hinge pealt ära öelda. Kõhutunde järgi ristuvad Meelis Friedenthali loomerajad üsna kohe Rein Rauaga ning, muusikamaailmast laenates võrdlust RaudSalleriga, on sündimas konstellatsioon RaudFriedenthal. Miks? Kogenud kirjavelled on jõudnud saja aasta taguse hägusalt, ent hõrkõrnalt Eestiga seostet maailmaajaloo ilukirjutamiseni. Ma ei usu (lootus jääb), et siit tuleks mõni suures kirjanduses haruharv hästihea ühistekst, ent raamatute omavaheline kokkukõla on tekkinud ega kao kuhugi. Mõlemad kirjanikud on ajaloos erksalt ekselnud ning kulgenud enamvähem lähiajalooni välja. Sajandi mõõde on lähiajalugu, ehk küll lühem kui inimelu. Annab loovat vabadust, hoiab teatud raamides.

Aga raamatust. "Punkti ümber" võtab kinni juba esimeste lehekülgedega – kui ei pelga tihedat ja kujunditulvilist lausumist. Läheb ka lahedamaks, end niiöelda sisselugenuna on ses raamatus väga hea olla. Põnev mitut moodi. Ei ole tihe sõnaline tühitekst, kaugel sellest. Meelis Friedenthal on end kirjutanud eestikeelse proosa tipptaseme kõrgkorrusele. Kas ka kõige kõrgemale, näitavad aeg ja autorid. Neid korruseid kerkib juurde, kirjandus on kindel kinnisvaraarendus, naljalt petta ei saa. Isegi kui turg langeb või fluktueerub, isegi kui tegutsejad ja tegijad vahetuvad, tahtlikke tünne ei tehta. Keegi ei ole veel jõudnud katusebaaridesse austreid luristama, pigem ikka kirjutatakse raamatuid, sest see tundub õige ja loomulik.

Jep, Friedenthal lohistab meid läbi aegade, paneb delikaatselt hullu, loksutab mugavustsoonidest lahti eeskätt neid, kes pole mugavusega kunagi kohtunud. Ma ei põlga teda selle pärast. Aus kraam on. Väga mitu sõnasõltlast saavad siit oma tekstilaksu otse ajusse. Rõõm.

Õudsalt euroopalik, kummaliselt eestilik, äärmiselt tarvilik raamat. No ja lihtsalt hea lugemine ka – kuigi vahepeal tuleb teha pause omal valikul, et sõnastus sedastuks ja mõte pärale jõuaks. Mõte ütleb, et päral olla on mõnus!

Jesse Sutanto "Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele"

Ja et klassikalisest eurooplusest vaimlisse muuilma põigata, lähme ärevamale rajale. Sel sajandil on igas teises kinofilmis või telesarjas mõni punnis silmadega tüüakas tõmmu memm, kes justnagu midagi ei tee peale kõigile pahasti ütlemise, ent keda kõik kummardavad ning kes lõpuks käed puusa paneb ja tõde kuulutab. Poliitkorrektne, lihtne ja igav. Tänapäevne tüüptegelane nagu mõni arlekiin omal ajal – ta lihtsalt peab loos olema, funktsioneerigu või ei. Noid ettenähtud tüüptegelasi (keskealisi alkoholiprobleemiga detektiive, neurootilisi politseinikke, silmitult lahmivaid massimõrvareid jne jne) on teisigi, on kirjanduses, on muus kunstis, ju ilma ei saa.

Jesse Sutanto lööb loo lahti nõnda, et hetkeks tekib tüüptegelase-hirm ning silme ette kerkib telekast nähtud käed-puusas-tädi. See kartus lahtub. Ja lugu laotub laialt koma lahedalt. Inimesed on päris, ent lahti kirjutet meeldiva harjumuspärasuseta. Moodne maailm, traditsiooniline krimivik ja isevärki sise- ja väli(s)kaemusega flirtiv ilukirjanduse rajamaa seostakse tervikusse, mida tõesti tasub lugeda. Ole sa lugejana siis vaid erutava juturea jahil või otsi midagi muusugust, midagi mitte-meie-ilmast. Olgu meie-ilm siinsamas kodutanumal ehk tükkis eemamal, seitsme maa ja mere, pilve ja patukahetsuse taga. Lugude maailm on suur ja lai, ei piirdu oma jäätunud naba kratsimisega põhjamaa öös, toores kala suus. Elule antagu kuuma, kas või kaudu kirjanduse.

Head huumorit on. Pinget hoitakse. Kummastab ja kohati vihastab? Kindlasti. Iga tädi ei tule karta, maailm kubiseb mõnusatest memmedest – mõni leiab tee ka kirjavara sisse. Kel rööpasse tallatud turvalistest põnevikest veitsa kopp ees, tulgu julgesti kopa tagant välja ja käitugu soovitusele vastavalt. Soovitus, nagu alati, üks ja seesama: loetagu!