Joel Jans "Rõngu roimad" (Lummur 2023)

Joel Jansi senine tegevus ulmekirjanikuna J.J. Metsavana varinime all on läinud hoogsas joones ning pälvinud ohtrasti auhindu nii žanrisiseselt kui ka kirjanike liidu romaanivõistlusel. Mulle seda suurem rõõm, et tosina aastaga tubli tuule tiibadesse saanud autor tuli oma nimega välja ootamatust kapist ning tegi suurepärase debüüdi ajalooliste krimilugudega, mil ulmega pistmist ehk õige õrna etnoõuduse kaudu. Kahesaja aasta tagune Eesti maaelu oligi etnoõudus, see element on ausas kirjutuses vältimatu.

Usun, et saan nõusse iga mõrvalugude austaja, kui väidan õige lihtsalt, et need on väga head jutud. Rõngu kant ja üheksateistkümnenda sajandi algus on magus ajapaik kirjanikuna toimetamiseks. Jans annab kolme novelliga kätte ajaraami alates peategelase, noore kirikuõpetaja tutvustamisest kuni tema neljakümneaastase elukogenuma minani. Sellesse raami mahub veel palju jutte. Loodan, et lausa romaane. Kõik need tänapäevaseks ajalooliseks ilukirjanduseks kirjutamata laulud ja legendid, talukohad, maastikud, mõisad ja mõisnikud, Rehbinderid ja Manteuffelid lausa ootavad värsket vaadet ja taaselustamist raamatulehekülgedel.

Tihti pakuvad juba populaarsuse laineharjale jõudnud autorid põhiteoste valmimise vaheajaks lugejatele lühemaid lisalugusid. Jans alustabki nendest. Seades ootused ja lati kõrgele. Näis, kas tegelase väljakujundamiseks jaksu ja tahtmist jätkub, lugejahuvi võiks olla garanteeritud. Jätkub ka aega ja ruumi, sest 1820nda aasta paiku neljakümnendates eluaastates olev pastordetektiiv võiks ätiks elades ära näha lausa ärkamisaegse Eesti senilahendamata tapatöid ning öelda olulise sõna. Ei hakka fantaseerima, küll autor teab. Usun, et see sähvatus on alles esimeseks rõõmustavaks välguks pikema pillerkaari künnisel.

Mainisin ennist tunnustet autorite kõrvalepõikeid põhitegijatega lühivormimisse. Jansi raamat on "Kriminaalse raamatukogu" sarjas nummõr kaks. Tänaseks on ilmunud ka kolmas, Indrek Hargla "Apteeker Melchiori apokrüüfid", mis sisaldab samuti kolme põnevusjuttu Melchiori irdkäikudest – vältimatu lugemine igaühele, kes apteekri-romaanidega olgu või filmide vahendusel sõbraks saanud. "Kriminaalne raamatukogu" võib kodumaise põneviku jaoks kerkida pikemas vaates üliolulikuks verstapostiks – jätkugu vedamisejõudu tegijatel ja sõnatuld kirjutajatel.

Sass Henno "Vanaema" (Cosmopol Deviant Productions 2023)

Lähi- ja juhusuhtevägivalla teema vajab kapitaalset läbi-, lahti-, üle- ja ümberkirjutamist. Muidu ei saa temaga läbi, temast lahti, üle ega ümber niikuinii. Sass Henno "Vanaema" annab kõva panuse ning õnneks ka kunstilisel tasandil. Raamat on oskuslikult kirjutatud ning hingetõmbega läbi loetav, paneb mõtlema mitut pidi. Küllap ka valepidi.

Sest nii mitmed asjad on ikka veel väga valepidi. Oletame, et ma kohtun Sassiga suvalises kõrtsis. Ütlen talle midagi, mis Sassile ei meeldi. Näiteks, et niru raamat Sul. Sass annab mulle peksa. Ilmselgelt kutsub kõrtsmik turvamehe ja politsei, Sass viiakse plate peale. Ju ta tuleb välja, esimene kord jne. Aga kui sama juhtub järgmine nädal. Ja siis ülejärgmine päev. Üsna kindel, et kuriloom läheb kinni. Ei ole ette nähtud avalikus ruumis teist inimest kolkida, kui sõna või nägu ei meeldi. Kuigi Sass pole mulle kunagi midagi lubanud! Miskipärast perevägivald võib kesta aastaid karistamatult – ehkki inimesed on kinnitanud seadusesilma ees, et nad üksteist abistavad ja kaitsevad. Lepingu jäme rikkumine ei huvita kedagi. Sama ja kohati hullem veel, mis vägistamistesse puutub, olgu peres või väljaspool. Täiesti arusaamatu suhtumine ühiskonna ja selle poolt ameteisse seatute poolt.

Sass on põhjalikult uurinud ning argumenteerib põhjendatult. Jah, seda natuke autoripositsioonilt ja publitsistlikult vormistet osa on mõnes kohas häirivalt palju. See ongi häiriv raamat ning lõpuks muutub kunstiline võte arusaadavaks. Arusaamatu asi paneb enesele mõtlema – kuidas talumatu käitumine paljudele ikkagi loomulik näib. Siin on vist see taust, et tuhandete aastate jooksul inimloomuslik olnud suhtumine, et nõrgemaid võibki peksta, ära kasutada, alla suruda, mahagi lüüa – seda ei pese paari põlvkonnaga päriselt maha. Vahet pole, kas räägime iidsete aegade koopaelust või aadlimeeste erakoolidest, mis harisid ja kasvatasid juhtivat klassi peksu ja pederastia pedagoogika alustel. Juba see, et avalikus kohas tümpi anda pole ilus, aga varjatult justkui väheke võiks (koolikoridoris hoiame vaos, sigatsemiseks veame prillipapa peldikusse, sinna ju õpsid vaikival kokkuleppel ei tule), on sammuke edasi valimatu näopeksu maailmast. Samme, mida astuda, on aga rohkesti ja just suhtumise muutmine on kuradi keeruline. Umbes nagu uue inimese kujundamine. Pane või tapamasin tööle, ta ikka ei kujune. Või kujuneb hullemaks. Kannatust ja tähelepanu ja põhjuste mõistmist meile. Mõistmist, mitte õigustamist.

Tsivilisatsiooni kiht inimlooma nahal on endiselt väga õhuke. Mõjus põnevik kasvatab seda kihti paremini kui silmakirjalik näpuviibutamine. Lohutuseks niipaljukest, et tõelisi s*tapäid on ühiskonnast ehk üks protsent. Aga nad teevad väga paljudele väga palju halba, kui enamus otsustab olla vaikiv enamus.