X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Sinijärve raamatusoovitused: Olav Osolin on meie sajandi Oskar Luts

"Kirjandusministri juures": Olav Osolin Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse jõudis seekord kaks teost: Olav Osolini "Part lendab edasi" ja Jan Kausi "Imelik peegel. Muinaslugu".

Olav Osolin "Part lendab edasi" (2023)

Et Part lendu tõusis, oli muhe üllatus. Et ta edasi lendab, tundub kuidagi loogiline, loomulik ja looduslik. Olav Osolin on eestikeelses sõnailmas ise üks paras part – maitseb kõigile ja keegi ei taha teda küttida, küll aga küpsetada ja pardirooga sõpradelegi jagada. O.O. on nagu Schrödingeri part – ühekorraga praeküps ja lennu-suline. Vinge viis kirjandustaevas ja kriitikute pidulaual samahetkselt laiutada-laaberdada.

Politseimees Part täidab täiuslikult inimliku korrakaitsja niši me krimivike hektiliselt rohitud ehk kasimata juurviljaaias. Ja autor oma kohati naeruväärsete, ent enamasti siiralt naermisväärsete mumpsude ja punksudega igal teisel leheküljel suudab vaimustada. Osolin oleks justnagu meie sajandi Oskar Luts, kes pole melanhoolia mahamüümiseni veel jõudnud. Räägib sellest ajast siinsamas ja teeb seda nõnda, et ta tekst inimeste niigi silme vahele seatud meelekirpu püssi ega päästikuni ei vii. Näitab hoopis, kui naljakad on nii paljud need tobedused, mis meelde tulevad ka täitsa viimastest aastatest, kui tühine nii mõnigi momentne kurbtus.

Muidugi ta kontsentreerib ja utreerib ja laamendab lõbusasti, ent tema ei tule teie elumuredele lihtlabast asendust tooma. Ta lahe lugu lahendab probleeme, mitte ei lao neid virtuoosses sõnastuses lugeja lauale lisaks. See ei ole tumemeelne kibestunud päevapoliitiline lüroesseistika, see on aus muigav jutt meie oma ajast, kus oma tonksu saavad kõik. Mina ja sina ja laiem lugejaskond ja autor ise muidugi ka, sest vahel saab hea lugeja ka autori üle naerda. Tõhus teos ei peagi veatu olema.

Osolin usutavasti kirjutab edasi. Mida, kas mälestusi või Pardi-lugusid või miskit kolmandat, ei hakka ennustama. Part ilmselt lendamist jätkab, ta on üsna noor veel nois raamatuis, partner lausa lapseohtu – ainest kauakestvaks (tele)sarjaks. Igatahes üks omaette kultuuriline fenomen on eesti kirjanduses juures. Elagu, kasvagu, õitsegu.

Jan Kaus "Imelik peegel. Muinaslugu" (2023)

Imelik peegel jah. Raamat kargab peeglina lahti ja jääbki kummaliseks telgiks laual – kuni lugemiseni. Hiljem ei raatsi teda teiste sõprade sekka riiulisse suruda. Nagu mõni postmodernistlik talveaed turritab keset lauda. See moodsate köitekujunduste kolb on – teosed tekivad nagu majad või koduloomad, päris hästi nondega hakkama ei saa. Metsikut elukat kodustada on inimehe alalõpmata tahe olnud, ju taltsutame ka imelikud peeglid.

Vormi vigur võib olla selge suunamine sisule. Et kui hea lugeja niikuinii süveneda ei viitsi, siis esimese elamuse saab juba raamatu kantseldamisest kätte. Tekst on teadagi õpetus-iva ja klantskaas vaid koorukene. Tore, et kooruke valmistab ette ivani jõudmist. Kujundajat Anna Kaarmat tahaks korraga kiita ja kriitida, ent Jani magneetilise muinaslooni jõudmiseks on ta vaieldamatult võluva värava loonud.

Värava taga on ristirästi sõnaränd läinud, minevaste-tulevaste ilmade vahel ning seda olevase ilma ühendusel / lahendusel. Lähtudes loost, saavad olla algus ja keskpaik ja ots. Lähtudes loo lahtivõtmise viisidest, millega reaalteadused tegelevad, on kõik ja kogu aeg ja siin ja samas. Kunagi kirjutin, et reaalia ehk teadus uurib Jumala loodut ja humanitaaria ehk lugulus uurib inimeste loodut. Jan Kaus loob väga põneva sümbioosi, ei teagi kohe, kas ja kust otsast seda kunagi lahkama hakkama peaks. Jäägu see looloolastele. Lugegem esialgu ise. Muinasloo, tänapäeva ja täiesti teistmoodi teaduslise vaatenurga toomine nauditavasse eestikeelsesse ilukirjandusse on härrasmehelik viis postmodernismi nõksud parimal võimalikul moel omakasupüüdlikult ärr tarvitada, samas postmodernismi kui sellise elegantse lohakusega üle loomelaeva parda heites.

Kaus on kindlasti füsikaalne looja, suurepärase füüsikalise kuulmisega, füsitseerib täiel rinnal ning füüsekante koma muid kante kaasates pakub meile jätkuvalt vaimurõõmu. Vanadesse lugudesse sukeldumine annab vunki niikuinii. Ohtlik maailm, ent seda säravam vau-efekt, kui autor tost magusast mülkast välja lupsatab, väärikas/väärtuslik varandus hambus.

Mingil arusaamatul põhjusel tekkis mul käesolnud – vististi Jan Kausi seni parimat – raamatut lugedes kange tahtmine Sven Grünbergi muusikat kuulata. Lähen ja kuulan – kõik läheb kas veel märksa meeldivamalt segasemaks või saab ehk hirmutavalt selgeks.

Toimetaja: Karmen Rebane

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: