Urmas Vadi "Kuu teine pool" (Kolm Tarka OÜ)

Vahepeal viitsivad kirjandushuvilised ninad raamatust tõsta ja tegelda suure Eesti romaani ootamisega. Et sellist kusagilt väga ei paista, siis loetakse edasi, mis võtta on. Kirjutamisvõimekusega inimestel tuleb samuti aeg-ajalt meelde, et ahjaa, sotsiaalne tellimus on, püüaks õige suurt Eesti romaani kirjutada. Enamasti tuleb välja midagi muud. Urmas Vadi "Kuu teine pool" laseb väita, et vist läks õnneks, kusjuures õnneks läks nagu ikka siis, kui läheb – ilma igasuguse ambitsioonita kirjutada valmis just see suur. Või hirmus eriline. Või nii geniaalne, et kõigile kaugelt ja kohe silma säraks. Mkmm.

Suur lugu tuleb kokku väikeste inimeste väikestest lugudest väikestel ja suurtel aastatel ja aastakümnetel, aga just siinsamas, meie mäluruumis, päris tänasesse välja ei ulatu. Suur ajalugu ei puutu ka peaaegu üldse asjasse. Väikesed üksikasjad aga küll. Igaühel, kes praegu elus ja enamvähem täiskasvanu, on siin midagi mäletada, keskealised mäletavad lihtsalt natuke kaugemale. Ei ole täpselt aru saada, mis linna romaan see on, või on ta mitmest linnast kokku kirjutet. Algul tundus (auto)biograafilisena, aga nii lihtsaks ei oska Vadi ka parima tahtmise juures asja teha. Päris kindlasti on paljudest inimestest ja sündmustest segatud ning terake fantaasiat juurde luuletet. Skaalal dokumentaalbiograafiast puhta väljamõeldiseni võiks asetada üsna keskele.

Fantaasiaga on Vadil aegade algusest head suhted olnud, asju üle võlli keerata on ta alati mõistnud. "Kuu teine pool" on ses mõttes väga hillitsetud ja heas mõttes realistlik romaan. Seda suuremat naudingut pakub siin-seal nii mõnusalt vadilike stiilivõtete, mõttekäikude, lausestuste kohtamine. Soovitan seda raamatut kui üht kõige loomulikumalt ja inimlähedasemalt loodud jalutuskäiku läbi Eesti lähiajaloo. Saatuseaastad läbi harilike ja harilikult ebaharilike inimeste elukulgemise, sooja muhelusega üles tähendet.

Tove Jansson "Nukumaja" (Hea Lugu)
Tõlkinud Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe

Tove Jansson saavutas oma muumimaailmaga ja selle tänini kasvavate laiendustega nii massiivse kuulsuse, et tema teised tööd kipuvad tahes-tahtmata mõnevõrra teenimatult varju jääma. Kuigi Jansson oli ju ka suurepärane kunstnik, illustraator, koomiksimeister, kirjutas mitmetes žanrites ning ausalt öeldes on ka kõik algupärased muumilood oluliselt sügavamad ja tõsisemad kui pehme multifilmikirjandus. Mitte et mul multikakoomuskite vastu miskit oleks, hea ju, kui lapsed jo õrnas eas õigesse maailma käsipidi sisse juhatada ning parem veel, et ne jaoks ses ilmas ka suuremaks saades avastamisrõõmu jätkub. Ja eks siis saa ka autori teisi tahke avastada, igal Kuul on teisi külgi, iga kera on väheke viltu.

Siin siis Tove Jansson kui suurepärane novellist. Mõnes mõttes perfektsed klassikalised novellid, mõni lausa laastu mõõtu lühilugu. Mis heas loos olema peab, see ka on, aga rõõmu teeb, et see iseäralik nihestatus on alles. Õrn huumor on kõikjal tajutav, kuigi päris kindlasti ei ole need kusagilt otsast naljajutud. Põhjamaise jaheduse ja sõbraliku südamlikkuse sulam tuleb Janssonil väga hästi välja. Kes on teda tänini lastekirjanikuks arvanud ning sest žanrist eemale hoiab, vaadaku "Nukumaja" hoolsasti üle. See on lihtsalt väga hea kirjandus ja sobib ka neile, kes romaanimõõtu teosest ehk ehmatusega eemale põrkuvad – novellike enne und või kohe ärkamise järel annavad päevale vaimustava raami. Elust ja inimestest saab samuti päris mitme nurga alt tunnet ja teadmist, need on päris elude lood. Mida enamat võiks üks kirjanik tahta – kirjutada ühed maailma parimad muinasjutud ja vallata võimet ehedat elu verbaalsesse vormi valada. Väga põnev!